4.Tsälbämägi - Eestimaa kaheksatuhandelised

Külakese lõpust alanud rada viis päris aarde lähedale. Natuke otsimist ja sai nime kirja panna. Tänud!

Tehtud????

Neid selle seeria aardeid oleme varem paaril korral juba otsimas käinud, kuid päris kõikideni veel jõudnud ei olnud. Nüüd võtsime plaani, et otsime need kõik üles. Nii saigi. Tänud aarde eest!

Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Ilma radadeta lumel vajub ikka kohati põlvini sisse.

Tänan peitmast.

Noonii mägedest viimne sai täna tehtud..
Kõik need mäed olnud omamoodi toredad ning huvitavad. Küll sai nautida võsa kui ka loodust ja toredaid aardeid. Mõnes kohas tulid leiud kergemalt kui teistes kus pidi ikka ragistama ning navigeerima, et kust kõige paremini/lihtsamalt kohale saab. See mägi jäigi viimaseks ning võib ka öelda, et tuli see kõigist 50. aardest kõige raskemalt. Alustan siis kõige algusest.. Esimene katse sai tehtud juba üpris ammu, kui mäe aarete karbid olid mis nad olid enam jaolt vedelesid maas, vett täis. Aga see selleks proovisime siis kerekunnust siia ragistada, kuid andsime üpris kiirelt alla sest sadas seenekat ning riided jätsid soovida, sääski oli ka ülepea palju tol momendil. Täna võtsime eesmärgiks ikka see jupstükk ära teha. Lähenemis viisiks valisime olgluiõmäe juurest otse läbi võsa. Saigi siis mindud. Alguses oli kõik hästi, sai lumes veidi sumbatud. Jõudsime siis oja juurde mida oli vaja ületada.. Siis tundus küll, et üle sellest ei pääse, kuna lund oli palju ning igalepoole kuhu astusid vajusid põlvini ning sammud täitusid veega. Veidi mõtlemist, okse korjamist ning ehitasime mini silla ja jätkasime matka selle mäe tipuni. Tuli siis see esimene tõus millest said üle, vaid vapramad siis teine väiksem tõus ning veidi võsa ja olimegi mäge tutvustava sildi juures. Kerge otsimine ning aare ennast kaua ei peitnud.. Nimi kirja ning matk tagasi. Tagasi valisime veidi teistsuguse tee mismööda jõudsimegi geomobiili juurde tagasi. Oli see vast üks seiklus. Raskeks tegi asja tegelikult lumi sest iga samm mis astusid olid vähemalt 10cm lumes.
Tehtud ta sai ning ka sellega tuleb kurvalt tõdeda, et kõik mäed on vallutatud ja siia poole enam pikalt asja pole.. vist..
Meie täname :))

Oo, see oli mõnus vallutusretk. Kahe mäe vaheline niiske lohk pakub igas olukorras ja materjalis erutavaid elamusi, see teekond oli aga eriline väljakutse. Mina pressisin peale, et otse ja otse... noh, saime siis isohüpse täie raha eest!

See tipp jäi päeva viimaseks, kuna mingit konkreetset lähenemisplaani polnud, siis läksime Kerekunnu mäge tutvustava sildi juurest otse. Kuna tõuskuks sattusime võsastunud raiesmiku serva, siis oli päris korralik ragistamine, aga üles me jõudsime ja aarde leidsime. Tänud peitjale!

Ega kuskilt seda teed võtta ei ole. Tuleb lihtsalt vaadata endale kõige parem koht välja ja lihtsalt minna. Kuumus ja sääsed.. Alati on kusagil mujal parem. Keegi ei sunni, omast vabast ajast ja tahtest otsid
Tänud

Koordinaadid päises muudetud.

Vahetasin karbi ja logiraamatu.

Uued koordinaadid on 57.697676, 27.05768

Karp on puru ja keegi võiks vahetada. Aga logitud saime kuskile

Leitud, logitud, tänan!

Seisin ja vaatasin, et mu ees on järsk langus ja siis veel järsem tõus ja seal kuskil kaugel tõusu tipus on koordinaat :S. Eks võtsin matka ette mööda "kõige otsemat teed", mis kahjuks eriti kiireks ei osutunud. Aarde leidsin kiiresti, aga pai tahab see karp saada.

Mnjah, oleks teadnud, et karp puru on, oleks ära hooldanud. Praegu seis selline, et aare ootab järgmistelt leidjatelt nõks suuremat kui rusikasuurust tervet karpi. :)

Tänud peitjale!

Tippu jõudmine valitud mäeküljelt oli päris korralik katsumus. Oli näha paju vaarikaid aga sel aastaajal neist veel abi ei olnud.

Minu selle poole mägede viimane! Äikesepadukas loputas mu läbinisti märjaks aga võtmata ka ei jätnud. Kõige keerulisem mägi, sest püüdsin leida Jõulurada ja sattusin tont teab kuhu! Ah, nagunii märg ja läbi märgala ja üle kraavi ja käes! Tagasi ka jätkuvas vihmavalingus. Aare oli korras! Aitäh! See mu eelviimane. Üks veel teisel pool Munamäge! Jäb järgmiseks korraks.

Hakkasime siis Hannesega lastelaagri juurest liikuma ja plaan oli otse läbi metsa aarde juurest aardeni liikuda. Kokku siis 6tk ringina. No hea, et veel puud ja põõsad lehes polnud. Kaardil olev jõulurada kadus ka pidevalt ära ja nii me ekslesime kuue aarde nimel 3h. Ikka läbi ühe soo ja mäest üles ja alla ja veel ja veel. Nägime kahte paksu jänest, sookurgesid, põtrade pesitsuspaika ja palju punaseid seeni, millele nime ei osanud anda.
Igatahes, soovitus- otse aarde juurest aarde juurde liikumine kõige nutikam idee polnud- powertraili siin teha ei saa.
Aarded olid kõik lihtsasti leitavad, läbitud maa tuli kokku 7km.
Aitähh teistsugust liiki ehtsa matkatundega matka ja aarete eest!

Tõudrumäelt laskusin metsarajale ja mööda seda liikusin pealambi valgel Tsälbämäe (4.; 292.8m) jalamile. Otse ei hakanud üles pressima vaid tegin väikese tiiru läänenõlvale, kust tõus on vähe leebem. Tipus aarde leidmisega probleemi ei tekkinud, esimesest kohast tuli otsitav välja. Kahekümne üheksas tipp, 21 veel minna :) Jätsin aardesse ka uue mängujuhendi. Mäletan, et 2010 aastal ja aasta hiljem teisel Lumeilvese matkal olles oli selle mäe tõus eriti karm. Siis sa lähenetud Kerekunnu mäe poolt. Sisuliselt olid nõlval võõni lumes ja samm eriti edasi ega üles ei viinud. Nüüd on siia nõlvale räme raielank tekkinud. Ja üles tulemise asemel sai siit laskuda.

--

Tippude läbimise järjestus:

8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1

Kui esimest korda üritas vähemalt osa meist siia jaanipäeval tulla, siis vedas jäärapäine matkajuht seltskonna mäest mööda Tõudrõmäele. Pool aastat hiljem, teisel pühal ja teise matkajuhiga sai see aare ka kirja.

Vau, oli siia alles ronimine Kerekunnumäe poolt. Kõrguse poolest suhteliselt samad aga kahe tipu vahel oli nagu lõputu org. Mööda metsaveoteed liikusime mäest alla ja pärast mäest üles. Ei mõista kuidas nii järsust kohast üldse ükski masin liikus või veel vähem siin metsa suutis teha. Lihtsam oleks buldooseriga lükata mägi orgu siledaks ja sinna mets istutada. Kohale jõudsime ja ka aarde leidsime. Maskeeringuks oli väikene tormikahjustus. Väga just ei maskeerinud aga kelle eest seal ikka neid peitu vaja pista.

Uhh, oli siia vast ronimine. Mäe küljelt leidsime harvesteri raja, mida mööda oli küll mugav roniga, aga västitav.

Vat-vat, ma mõtlesingi just, kuidas see Haanjamaa nõnda kühmuliseks on saanud. Aitüma Joosepile, et mõistatuse lahti seletas! :o) Vanduma ei võtnud, aga Kivestmäelt siia tulek oli üks tuntavamaid tõuse kogu seerias. Püüdes eelmise aarde juures pika otsimisega kaotatud aega liikumistempoga tasa teha, võttis selja märjaks küll. Olgu öeldud, et langus Kerekunnu poole edasi pürgides tuli mõne koha peal veelgi järsem, sisaldades muuhulgas hüpet järsakuservalt varisevale kaldpinnale, kus sai väikse pehme liivaliu teha.

Kaheksatuhandeliste aardeseeria punktide läbimise strateegia, variant 10: kauguse järgi Munamäe tipust mõõtes. Kui võtta nii, et Munamäe torn on enam-vähem kaheksatuhandeliste seeria keskel, siis saaks alustada kõige kaugemast, edasi linnulennul järgmisest ja lõpetada Munamäel. Pikliku tsooni tõttu tuleb Munamäest mööda pendeldamist päris palju, aga torni ei või enne ronida kui kõik kõrvalkünkad läbi käidud! :o)

2 - 20 - 16 - 7 - 12 - 5 - 1 - 6 - 8 - 4 - 3 - 19 - 11 - 15 - 10 - 18 - 17 - 13 - 14 - 9

Mitu aastat läks aega,aga nüüdseks kõik mäed alistatud :) Aitüma laheda seeria eest!

Puhkuseaegse kulu üheks hommikuäratuse lauseks oli saanud mõte, et "Äratus, hakkame liikuma, aarded ei oota, lähevad arhiivi". Eks ma ennekõike neid tippe siin silmas pidasingi.

Kunagi mitu aastat tagasi oli meil plaan jutti kõik ära vallutada, siis tuli aga 30 tundi kestev paduvihm ja see ajas meid metsast välja, samamoodi nagu metsavaht ajas metsast välja partisanid ja nende vastased.

Loodus oli saavutanud oma kõrglopsakuse ja ma ennustasin ette. et läheb meeletuks setuvõsa ragistamiseks. Algus oligi paljutõotav aga siis saime aru, et metsas on korraldatud rattavõistluseid, mis on jätnud maha radasid, mida kaardil pole aga millel puudub kõrge kohi. Samuti proovisime tippuliikumiseks otsida teravamaid kallakuid ja nii leidsime vähemvõsastunud pindasid. Vahepeal käisime ka Vaskna järve juures telkimas ja hommikul jätkasime kuni kõik viis vallutamata tippu lõpuks kõik läbitud sai.

Siin saime pisut pikema kulgemise. Lagendikul kõndides oli tunne ilmselt suht sarnane vorstiga praepannil. Õnneks aga keegi meid nahka ei pistnud. Puude varjus saime eelviimase tipu vallutatud ja selle kohta ka aarderaamatusse jälje jäetud.

Täname!

Leitud.

Mõnusal soojal kevadpäeval oli lust Haanja mägesid vallutada. Tänud peitjale toreda mägedeseeria eest!