11.Tõudrõmägi - Eestimaa kaheksatuhandelised

Tulin Kerekunnu poolt mängumajade vahelt, nagu teisedki, aga pärast läksin läänepoolset nõlva ka kaema ja uhh! on ikka järsk küll, aga lausa rada tuleb sealt üles. Topsik eeskujulik, tänud peitjale.

Leitud Nipernaadi Lumeilvese retke käigus.

Auto parkisime noortelaagri söökla ette ja sealt jalutasime üle laagriplatsi mäe poole. Tundub, et suvel tuleb siin korralik laagrisuvi, hetkel veel vaikus. Mägi oli kuuskede varjus peidus, ei saanud algul arugi, et siin selline küngas ka on. Maastik kerge, aardeleid ka kiire. Aitäh jalutama kutsumast!

Plaanisin täna mõned mäed ka siin Haanjas vallutada. Kellegi logist lugesin, et neid aaretega varustatuid pidi siin mingi 50 olema, oma 10 mul juba käidud ja täna sai endalegi üllatuseks 9 juurde, nii et päris lootusetu polegi. Eelmisel aastal juhtus üks raskesti lähenetav olema, täna õnneks kõik suhteliselt lihtsalt saadavad. Siin küll tekkis küsimus, et kuskohast see jõulumatkarada läheb, no ei saanud pihta. Aga ega metsaaluselgi miskit viga olnud, sai kenasti kohale ja nime kirja. Huvitav, kas see kunagine laagrikoht jääbki nüüd looduse meelevalda või on seal kah mingid plaanid kellelgi. Täitsa tore koht ju. Tänud peitjale järjekordsesse mäkke kupatamast ja aaret peitmast.

Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Järgmine tipp kirjas.

Tänan peitmast.

Mägede vallutamise retke käigus tegime ka siia põike ja leidsime selle aarde üles. Huvitav on see, et kaardi peal on märgitud, et rada peaks tulema siia mäe otsa, aga tegelikkuses kasvab raja kohas tihe kuusik ja rada ei kuskil. Juhtub. Aitäh.

Vahetasin koti ja uued koordinaadid on 57.69149, 27.061665

Jah, ka meid tõttas raideril onu teretama ning oli sõbralik. Lubas auto laagri väravasse ristmikule jätta ning näitas õige suuna kätte.

Kui kämpingute juurest noorte kuuskede vahele jõudsime, oli kohe selge, et seksi- ja napsulaager on siin hästi sisse töötatud - liitriseid viinapudeleid ja muud vedeles metsa all omajagu.

Parkisime auto noortelaagri väravasse ja kuna kohalik härra lubas lahkesti üle laagri õue mäele läheneda, siis nii saigi. Aare jäi kiirelt silma, tänud peitjale.

kott oli puruks näritud ja aare oli maas, karp ja logiraamat korras, aga oleks tarvis uut kotti

Lastelaagris täna tegevusi ei toimunud. Sai lihtsalt üle õue jalutada ilma kedagi segamata.
Tänud

Vahetasin karbi ja logiraamatu.

Leitud, logitud, tänan!

Vajab veekindlat karpi ja korralikku logiraamatut. Praegu on sisu väga märg.

Auto jäi keelumärgi juurde suure kopa kõrvale ning jalutasime läbi laagri mäe poole. Väga veider oli see paik. Spordisaalil olid uksed pärani, murutraktor seisis kämpingute kõrval lageda taeva all ja ühe kämpingu uks kolksatas tuulega kinni ja lahti. Mitte ühtegi inimest. Täpselt nagu mingist maailmalõpufilmist. Ma olin lõpuni kindel, et enne lahkumist ikka kedagi näen ja saan tervitada, aga mitte kui kedagi. Kõhedus tekkis õnneks alles hiljem asjale mõeldes. Mäetipus saime korraliku sääserünnaku enda peale ja mul ei õnnestunud kuidagi aaret aidata. Logiraamat või õigemini mingid paberitükid olid läbimärjad. Ruttu midagi paberile kirja, lapsed kaasa ning minema. Aitäh!

Täielik ,,Tunne kodumaad". Ma ikka olen siiani elanud mullis, et vähemalt erinevate Võrumaa suvelaagritega olen kursis. Siin aga avanes mulle täitsa uus maailm, sest sellest ägedast paigast polnud ma varem midagi kuulnud. Aardeni oli enam-vähem okei jalutada, lõpus oli keegi ainult mu teele lambist metsa ette toppinud.

Tänud peitjale!

Oleme seda laagrit varasemalt mitmeid kordi külastanud, teadmata selle lähedal paiknevast aardest . Nüüd sai siis kohapeal natuke aega nostalgitsetud ja ka aare logitud .
Tore on vaadata, et laagrit püütakse jälle uuele elule putitada .

Vot sellele aardele ei osanud kuidagi viisakalt läheneda. Parkisin auto noortelaagri juurde ja edasi oli eramaa ja keelumärk. Võtsin julguse kokku ja läksin läbi laagri. Tagasi tulles jäin peremehele vahele. Mind nähti! Juttu ei puhunud ja loodan, et ta väga ei pahanda! Aare korras!

Hakkasime siis Hannesega lastelaagri juurest liikuma ja plaan oli otse läbi metsa aarde juurest aardeni liikuda. Kokku siis 6tk ringina. No hea, et veel puud ja põõsad lehes polnud. Kaardil olev jõulurada kadus ka pidevalt ära ja nii me ekslesime kuue aarde nimel 3h. Ikka läbi ühe soo ja mäest üles ja alla ja veel ja veel. Nägime kahte paksu jänest, sookurgesid, põtrade pesitsuspaika ja palju punaseid seeni, millele nime ei osanud anda.
Igatahes, soovitus- otse aarde juurest aarde juurde liikumine kõige nutikam idee polnud- powertraili siin teha ei saa.
Aarded olid kõik lihtsasti leitavad, läbitud maa tuli kokku 7km.
Aitähh teistsugust liiki ehtsa matkatundega matka ja aarete eest!

Lastelaagri juurest metsa. Kohal laks pisut rohkem aega karbi leidmiseks. Loodus oli oma maskeeringu lisanud ja märgata polnud võimalik midagi. Lihtsalt juhuslikult liigutasin õiget oksa. Karpi kattev kilekott oli veel natuke jääs kinni. Siiski saime pisut urgitsedes karbi kätte ja logi kirja. Tänud

Laagri juures toimus ehitus, või õigemini oli toimunud. Uued majakesed olid püsti, katused maani. Samas aknaid ei paistnud kusagilt. Kui katuseaknad liiga kallid on, siis vähemalt võiks uksele teha suurema kui 20x20 akna. Aga võibolla innustabki noori rohkem õues asjatama :) Meie läksime sealt mööda ja otse kuusevõssi. Lisaks oksadele ja okastele vaatas vastu ka põlveni lumi. Oi jah, samas jalad olid niikuinii juba märjad ning tegemist viimase aardega ka, nii et panime täiskäigul edasi. Nulli jõudes vaatas meile vastu nii armas silt. Kahjuks ei olnud sama armas seis aardega. Pärast u 30 minutit ja kahte geokõnet loobusime. Küllap oli lehte alla kinni külmunud, aga eks seda saab juba järgmisest logidest lugeda.

Viinamäelt laskusin mööda nipernaatide rada värskelt tehtud suusarajale, mille alla jalajäljed ära kadusid. Võtsin suuna suvelaagri poole ning varsti märkasingi värsket rada lumes üle laagriplatsi mäkke tõusvat. Siin, kuusetihniku servas, oli minu esimese Lumeilvese matka (2010) ööbimiskoht. Matk oli korraldatud alpiklubi Firn poolt, kelle ridadesse ma toona kuulusin. Lund oli toona oluliselt rohkem, mäletan, et ilma räätsata ei olnud järsemate tõusude võtmine võimalik. Siia kaevasime lumme augud telkide ja lõkkeaseme jaoks ning veetsime mõnusa õhtupooliku lõkkekuma soojuses. Sel ajal oli see laager varjusurmas ja üsna maha jäetud. Nüüd on siin elu tekkinud ja uued hooned ehitatud, kus ka täna elu sees oli. Liikusin mööda rada läbi tihniku. Kaarti ega suunda jälgima ei pidanud, sest teada oli, et rada ju tippu läheb. Tõudrumäe (12.; 285.4m) tipus tegin tipupildi ja tormasin edasi nõlvast alla. Kahekümne kaheksas, 22 veel minna :) Alles siis tuli meelde, et siin on ju ka aare. Ohates pöörasin otsa ringi ja rassisin mäest uuesti üles. Aaret muidugi ei suutnud vaatamata täpsetele Karli vihjetele ikkagi leida.

--

Tippude läbimise järjestus:

8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1

Leitud :)

Leitud :)

Otsustasime autoga sõita kuhugi siia mäe jalamile ja alustada pikemat matka. Kott kokku pakitud, suundusime jala laagriplatsi poole. Olin logidest välja lugenud, et siit kaudu on oluliselt meeldivam mäkke pürgida kui läbi kõrval asuva võsa. Kui nägime, et mingid töömehed putitavad kämpingumaju, siis tekkis kerge pelgus. Õppisin ruttu mäe nime endale pähe, et kui küsitakse mis me seal teeme, siis saanuks öelda, et läheme Tõudrõmäele. Keegi meie liikumisele tähelepanu ei pööranud ja peagi olime juba tihedas kuusemetsas aarde poole kõndimas. Siin oli päris vahva uus tahvel. Aarde leid kuulus Mairele.

Auto jätsime lastelaagri keelusildi juurde ja pakkisime seljakotti mõne snäki ning veepudeli. Hoovis toimus kämpingumajade parandus ning tundus, et me kellelegi ette ei jäänud. Sibasime üle heinamaa võpsikusse ja puude varju. Mets kõige tihedam ei olnudki ning saime ennast läbi okste aarde juurde murda. Peale seda aardeleidu ootas ees veel kuus viimast mäge.

Alguses oli plaan teise aarde juurde minna, kuid see kukkus läbi, kuna meid avastasid kaks last, kes vaatasid meid nagu ilma ime. Ilmselt polnud nad karantiini pärast inimesi pikalt näinud. Ning said šoki. Põgenesime autoga tagurdades ruttu nii, et sidur kärssas...
Jõudsime siis uuele aardele üsna lähedale. Kaardijuhiks oli Carl, kes kappas kord sinna ja teinekord tänna. Pidime mitu korda tagasi keerama. See oli nii koomiline, et jääb meelde veel pikaks. Muidu on tegemist ilusa kohaga. Veidi mässamist ja käes ta oligi. Aitäh!
Aa.. muidu tagasiteel sattusime kokku keskkonnakaitse autoga. Kaalusime, et äkki kutsuti see meile välja kuna müttasime sihitult ringi seal.