Märjad varbad

Aare vastab täielikult oma nimele, kuigi varvaste asemel võiks olla jalad. Kuiva jalaga pole võimalik võtta. Aga aare täiesti olemas. Tänud/TFTC

Leidmine jäi teiste hooleks, pigem vaatasin pealt. Ja varbad jäid kuivaks.

Leitsin

Mina olin täitsa kindel, et siin mingeid märgi varbaid küll ei tule - kõik tundus pealiskaudsel vaatamisel üsna kenasti külmanud. Aga võta näpust. Rada, mille Targo meile ette tallas, hoiatas selles osas mitu korda, täitsa võimalik oli lumekamarast läbi päris kenasse kevadehõngulisse porri vajuda. Kohapeal olin ma vaevalt jõudnud otsustada, millisest lumehunnikust oleks hea otsinguid alustada, kui Kati rõõmukisa reetis, et otsimisega jäin juba hiljaks. Õnneks, sest märgade varvastega pisipoeg oligi tarvis autosse sooja viia.

Tänud peitmast!

Leitud. Aitäh matkakaaslastele, eriti Targole, kes rada ette tallas, Karukatile, kes karbi otse mu selja tagant välja kaevas, ning Geopoisile, kes märjad varbad kõigi meie eest enda kanda võttis.

Aitäh peitjatele!

Tagasiteel Karusaarest hüppasime Märgade varvaste juurest ka läbi. Ehkki mul on aare pea 10 aastat tagasi leitud, ei tundnud nullis olles kohta ära. Aarde nimi õigustas end minugi puhul, kuna suutsin ühe jalaga sisse vajuda. Õnneks oli vesi mitte kõige vedelam ja saapasse ei tunginud. Selle peale hakkasin aaret otsima sama mätta juurest, kus asusin ja saingi paari lumepühkimisliigutuse peale kiljuda, et leitud. Talve kohta aare täiesti korras.

Nagu ka pikale reale varasematele logijatele, oli ka see aare meile karusaare nooremaks vennaks, mida rabast tagasi pöördudes külastada.
Kui aga karusaare juurde oli geomaantee ilusasti ette tehtud, siis varvaste juurde saamiseks tuli rajalt kõrvale astuda ja ise jäljed teha. Nullpunkti ümber tiireldes sai aarde nimi ka õigustuse: hoolimata kuu aega kestnud kõvast külmast vajus geopoiss läbi jää ja tegi jalad korralikult märjaks.
Hakkasime kõiki kuuski, mättaid ja kände paksust lumest puhtaks pühkima, tundus, et sellega võib päris kaua minna, kuid peagi hõiskas karukati, et otsitav ese on leitud. Logisime selle kärmelt ära ja tegime kiirvehkat, et autos varbad ära kuivatada.
Aitäh peitjale ja kaaslastele!

////
Varbad on seadmed, mida kasutatakse mööbli otsimiseks pimedas toas.

Karusaarelt tagasitulles tundus mõtlematu see aare mõneks muuks korraks jätta. Otsimine jäi veidi hämarasse juba aga leitud sai. Endal jäid varbad kuivaks (pikad kummikud:), teistel nii-ja-naa.

Karusaare aarde juurest tulles oli päikese loojumiseni veel aega ja kuskilt olime viimase energia välja otsinud. Kaardilt vaadates paistis aare suht lähedal meie teele ja otsustasime ka selle täna üles otsida. Päris ruttu saime aru, et pokumets oli ikka suht kõva pähkel pärast eelnevat retke, aga pooleli ka ei tahtnud jätta. Aarde leidsime juba suht hämaras ja tagasiteel pidime pealampi kasutama. Tänud peitjale siia pokumetsa kutsumast.

Plaan oli kõigepealt Karusaarel ära käia ja seejärel ka see aare üles otsida. Parklas oli ilm ilus, päikegi veel täitsa paistis. Lai maantee läks jalgade all kiirelt ja marssisime selle aarde lähistelt mööda kui järsku teerada ojaga asendus. Mõni aeg edasi muutus oja juba täitsa jõeks ja tuli mööda mättaid edasi ukerdada, lisaks hakkas ka ülevalt vett lisanduma. Kui Karusaarde näitas ikka veel 1,3 kilomeetrit ja me olime omadega juba väga vettinud ning ees laiutas paras ookean, pöörasime otsa ringi ja otsustasime vähemalt märjad varbad üle vaadata. Siinne lõpp oli ka paras mätaste peal tasakaaluharjutuste tegemine, aga vähemalt sai peale mõnda aega tiirutamist aare üles leitud. Autos selgus, et tegelikult olid varbad need enam-vähem ainsad kuivaks jäänud kohad. Aitäh aarde eest! Ilmselgelt ilmaga ei vedanud.

Lõpus jäid ikka varbad kuivaks.Aitäh!

Aitäh aarde eest!

Keeluaeg hakkab lähenema ja järsku hakkas siia tulekuga kiire. Päris mitme puu ümbruses sai lumepühkimist harrastada, kuni lõpuks ühele pisikesele künkale tähelepanu juhtisin. Küngas osutus minikuuseks, kuid tema lähedal oli õnneks ka aare.

Tänan peitmast.

Ei saanud varbaid märjaks, leidmine lumega oli õnnelik juhus.

Kuna maad oli katnud viimane nädal aega tugevat külma, siis varbaid märjaks saada ei kartnud ning seda ei juhtunud ka. Pisut keerukaks osutus aarde leidmine aga lume alt, mille vähesuse üle kurta ei saanud. Kohapeal polnud ka midagi, mis eriliselt silma torkaks. Kaaslastel hakkas juba külm ning olid loobumas aga mul oli tunne, et ma kohe leian ta. No ja leidsingi - peale seda, kui olin umbes paarkümmend puu ümbrust lumest lagedaks nühkinud. Oi, kui hea tunne oli, et ma alla ei andnud. Aitäh!

Kui juba metsavahi juures olin, siis tuli otse loomulikult ka varbaid märjaks tulla tegema. Tegelikult varbaid märjaks ei saanudki. Tee aarde poole oli küll märg, aga kummikud päästsid. Või vähemalt peaaegu päästsid. Selgus, et mu tublidesse jalavarjudesse on tekkinud üks auk, nii et väheke vett siiski immitses sisse, aga see oli natuke tagapool, mitte varvaste juures, nii et nood jäid kuivaks. Metsa all ja pokude vahel oli praegu täiesti kuiv, ju raba ikka veel mahutas seda ülevalt alla tulevat vett. Hästi tore astumine oli. Geokutsa ka lustis täiega. Tänud peitjale aarde eest

Mingil põhjusel oleme seda Laeva raba ning siinseid aardeid vältinud, kuna need pole kuidagi teele jäänud ja spetsiaalselt pole me ka siia tulnud. Täna võtsime need 4 aaret siin ette, matkasime ning otsisime üles. Aastaajast tulenevalt oli täna siin väga kuiv ning aarde nimi tundus isegi veidi kummaline. Samas, kindlasti on märjemal ajal siin tõesti oht varbad märjaks saada. Täname aarde eest!

Aitäh peitjale!

Aardeni tulek oli sündmustevaene, aga tagasiminek läks mul täielikult rappa. Ise olin ka väikeses šokis, sest paarisaja meetriga olin suutnud ennast vastassuunda jalutama saada.

Eks sain siit väikese õppetunni.

Enamuse teest sai mööda teed jalutada, paarsada meetrit enne aaret pidi metsa keerama. Mingid loomad olid metsaaluse mitmest kohast üles tuuseldanud, nendega küll isu kohtuda polnud. Aarde lähistel oli märg, kohati oli jääkaas peal, mõned lombid kandsid, mõned mitte.
Lund siin väga enam ei olnud.
Tänud aarde eest

Muidugi kuskile metsa keskele läheme lund lahti kaevama, igatahes! :D. Ja täiesti kuivade varvastega saime tehtud oma tiiru, ehkki kevad sulatab siin lund lausa kohisedes, aitäh :).

Peale Metsavahi koha uudistamist jätkasime jalutuskäiku mööda mõnusat metsateed. Lumi kandis ilusti ja seni kuni rada jätkus, oli väga mõnus astumine. Võsasemale alale sisenedes lund enam polnud, küll aga oli hullult üles songitud maastik. Metsanotsud olid seal ikka tublit tööd teinud, kuid õnneks külmunud pealiskihi tõttu sai hõlpsalt seegi lõik ületatud. Rabasemal alal oli taas lumine ja märjad kohad veel jääga kaetud. Seega praegu märgade varvaste pärast muretsema ei pidanud, sai üsna kerge vaevaga kohale. Tagasihoidlik geokuhi hakkas ka juba eemalt silma ja nii see karbike sealt kilekoti nutsakust välja pusserdatud saigi. Tsipa nätske see raamatuke oli, aga oma vanuse kohta siiski üsna kobe. Panime talle mõned donotiidid ka seltsiks.

Aitäh kutsumast, meie varbad jäid kuivaks ja aardeleid tegi tuju heaks. Tagasiteel kuulsime mesitarude juures ka suminat ja nägime esimesi uudsihimulikke tiivulisi lendlemas. Kevad on käes, selle aarde jaoks juba kahekümnes!

Laeva - Palupõhja teel oli liiklust rohkem kui Tallinna kesklinnas õhtusel tipptunnil. Inimesed võtsid loodust ikka täiega. Manööverdasin suurematest kampadest ja koertest mööda ning parkisin auto heinamaa serva. Mesilased jätsin seda valvama. Tarude tagant läks raba poole mõnus metsatee. Hulk aega sai kenasti kuivas metsaaluses kõndida aga mingi hetk läks vesiseks. Keerasin siis rajalt ära ja kulgesin otse nullini. Seal oli maastik juba päris huvitav. Uurisin nulli ja üsna varsti märkasin ka Prisma kotti. Nimi läks kirja ja liikusin tagasi autoni. Tänud, see vanake ka nüüd leitud.

Päeva viimane aardeleid. Metsavahi aare sai edukalt logitud ja suundusime nüüd seda aaret otsima. Enamiku teest kõndisime kellegi jälgedes, kuid päris aardeni need ei viinud. Kui enamik teest oli kaetud koheva lumega ja vaid üksikutes kohtades tuli vastu vesine maapind, siis enne aaret oli ikka äkilisi jääst läbivajumisi küllaga. Positsioneerisime end nulli, kuid aare kohe silma ei jäänud. Siis hakkasime lihtsalt kontrollima erinevaid võimalikke peidukohti ning viimaks märkasin ka kilekotti. Aardel oli peal küll geokuhi, aga see oli ühtlase lume all ja aare paistiski vaid ühest kohast. Aga eks me oleks seal niikuinii seni otsinud, kui aare leitud. Logiraamat oli veidi niiske, aga nime kannatas kirja panna küll. Panime siis aarde oma pessa tagasi ja tegime suurema geokuhja peale. Tagasi autoni läksime sama rada pidi. Täna oli edukas päev, sest leidsime kõik planeeritud aarded ja sai selle kandi ka rohelisemaks. Täname!

Mnjaa.Ega karu mainimine logides paneb veidike mõtlema.Samas tunnen ühte jahimeest kes polevat viimase 35 aasta jooksul ühtegi mõmmikut metsas kohanud.

Kummikud ajasin täiesti vabatahtlikult jalga ja kuna kaart näitas täiesti normaalset rada aarde suunas minevat polnudki miskit hullu kohale jõudmisega.Viimased kolm-nelikümmend meetrit olid muidugi vesised.Aare ise täitsa mõnusas konditsioonis.Aitüma peitmast ja kohalikele mõmmikutele pikka iga :)

Matkasaabas tagas kuiva jala, kummikuga olek ka hakkama saanud. Nulli püüdmine oli telefoniga raskendatud aga kui juba lubama hakkas, tuli ümbruskonna künkad-mättad üle vaadata ja nimi kirja panna.

Suurem osa teest aardeni saab läbida mööda kena metsateed.Viimased paarsada meetrit on juba ekstreemsemad. Suutsime kuiva jalaga kohale jõuda kuna kandsime kummikuid . Ilma oleks vist keeruliseks läinud.
Aega kulus arvatust kauem, sest mustikad on valmis ja aegajalt sai nendega maiustatud .

Leitud, kuid raja kõrvalt leidsime värsked karujäljed.

Leitud

Ilusa ilma puhul tuleb ju loodusesse suunduda, miks siis mitte sohu müttama :) Auto sai pargitud metsatee algusesse ja sealt edasi juba mõnus jalutamine. Aare oli korralikult maskeeritud ja panime niisamuti tagasi ka. Varbad meil märjaks ei saanud, aga mõned jõhvikad said leitud ja need maitsesid hästi. Aitäh!

Leitud. Aitäh!