BrokRogain VI

Kohtasime teel karu häält tegevat metsseapesakonda.Arvan, et aaret on lihtsam leida ikkagi inimestel.

Aitäh aarde eest!

Tutvusime siis meiegi vaja maja saladustega, igasugu põnevat leidus. Lõpuks panime logiraamatusse nime ka kirja. Väga põnev koht, aitäh aarde eest!

Peale eilset u. 30+km Pedja jõe kanuuretke, sai hommikut alustatud selle lihtsa aardega. See tõesti on siiani lihtsaim Brok.

Londoni metsamajani jõudes avanes selle uks ja välja astus siin öö veetnud just teele asuv kajakiga rändur Põltsamaalt. Oli vahva hommikune kohtumine ja hoone ülevõtmine uudistamiseks.

Tänan peitmast.

Leitud.Väga tore koht peatuseks.Tasub sisse astuda.

Siiagi tõi tänapäeval uus uhke ja jube tolmune tee peaaegu kohale. Mingi alla 300 meetri jäigi vaid astuda. Autost välumist tervitas parmupõrin ja see pani kohe kotist sääsetõrjet otsima. olles end vastava vahendiga üle ujutanud, sain teekonna vältel küll sääsepininat kuulda, aga kallale nad tõepoolest ei tulnud. Kui enne teele asumist teeraja poole piidlesin, siis tundus, et kummikud oleks mõistlik valik, aga 30-kraadine kuumus ei soosinud seda otsust vastu võtma, nii et botased. Paari madalama koha peal pidin küll nad äärepealt mudale loovutama, aga siiski vedas, mõlemad jäid alles.
Koht oli tõesti fantastiline ja aru saades, et leidu kirja saada polegi niisama lihtne, pakkus majake meeldivat jahedust logidega tutvumiseks. Nii kohalike kui ka netis ülevalolevate GC omadega. Oma geokutsa õue kuuma kätte taas saamisega oli kohe täitsa tegu, tema oleks selle maja vähemalt mõneks ajaks täiesti enda omaks kuulutanud. Aga lõpuks ta soostus ikkagi väljuma ja seejärel takseerisin siis uuesti kriitiliselt ümbrust. Oki, üks koht oli veel üle vaatamata, tegin siis seda ja saingi nime kirja panna. Isegi boonuse jaoks vihje vaatamine ei ununenud, kuigi neid leidmata Rogaine on veel nii palju, et pole üldse kindel, et kunagi nendega ühele poole saan. Aga noh, eks seda näitab juba tulevik, igaks juhuks võib ju valmistuda.
Tänud taas niisugusesse toredasse kohta juhatamast ja aaret peitmast.

Mitu aastat plaanitud matk sai täna teoks tehtud. Aitäh, oli väga mõnus jalutuskäik.

Selle seeria aarded kipuvad üldiselt olema vähe suuremat pingutust ja pikemat matka nõudvad. Nii kaarti vaadates kui ka kohapeal tõsiasja tunnistades selgus, et siinne aare on päris kergelt ligipääsetav. Samas, vanu logisid lugedes saab aimu, et veel vähem, kui 10a tagasi siin sellist teed ei olnud ning tuli masin jätta kaugemale või võidelda mudaaukudega. Seega, asjaolud on muutunud. Täna aga parkisime end suurde parklasse tee lõpul ning jalutasime Londonisse ja otsisime aarde üles. Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Viimased BrokRogaini aarded on kuidagi lihtsamad tundunud/sattunud :) See neist on aga tõenäoliselt kõige huvitavamas kohas olnud. Uudistasin kõigepealt tükk aega majas ringi ja siis läksin sujuvalt üle nii maja kui ka aarde logiraamatu logimisele.

Peidukoht oli hea valitud ja vihje abil mitte keeruline leida, kuid tavalisel aardel peaks ikka täpsed koordinaadid olema. Seega minu poolt mõnevõrra täpsemad: N 58° 26.559', E 026° 09.218'.

Eks siin oli üsna kohe selge, kuhu suunduda tuleb ja nii saigi nimed raamatusse sisse kantud. Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Väga mõnus koht kuhu võiks veel tagasi tulla.

Tänud väga toredasse kohta kutsumast!

Vaba päev - aeg geopeituseks. Seega oli võimalus lõpuks siia tulla. Parklas kohatud seltskonna kapten vaatas meile otsa ja ütles vaid kaks sõna tervituseks - " Tere! Geopeiturid?" Minu poolt "Bingo"

Jätan nüüd miskit Piiale ka kirjutada... Esimene emotsioon meenutas üht kuulsat filmi: "Milline armas, ajahamabast puretud maja! Saaks siin kasvõi ühe öö ööbida" ja sellele lausele järgnesid ka laused, mis omamoodi tõesed on.

Olen meie geopeituse seltskonnas ööbinud ka märksa kesisemates oludes ja ikka hommikul rõõmus olnud. Siin oli ju isegi ahi olemas. Samas on aga nüüd siin lähedal asuv aare leitud ja geopeituri suunda rihib ju enamasti üks omamoodi kompass, kahjuks selle kompassi nool siia vist niipea enam ei näita, kahju...

Ja aitäh peitjatele! Selline mälestus on asi, mis tõesti ei unune, on igas päevas uus.

Ma kuidagi olin teadmises, et mul on rohkem BrokRogain aardeid seni leitud. Aga praegu listi vaadates tuli välja, et siiski ainult kolm ning täna lisandus neljas. Kui mul kord aega tekib, panen kõik BR-aarete 10 mummu kaardile ja vaatan üle, kui rasket maastikku mööda see diagonaal üle Eestimaa meil jookseb. Kui max-Erna just ei ole ja vähemalt osaliselt jääb ka tsivilisatsiooni trajektoorile, võib juhtuda, et matkan teie plaani aluseks võttes samuti raja läbi :). Või siis miinimumprogrammina vähemalt selle “üks etapp toimub ka mööda vett”; too lause oli kohe eriti intrigeeriv… Aitäh peitjatele aardega siia muljetavaldavasse kohta toomast, meeldis väga.

Mõned tunnid varem olime aardest juba linnulennult 4,5 km kaugusel olnud, kuid kohale jõudmiseks kulus ikka pool päeva ja päris mitukümmend kilomeetrit autosõitu.

Põgusalt kaarti vaadates tundus, et aare kuskil karulaanes jõe kaldal ja sinna normaalset ligipääsu küll pole. Salme kinnitas siiski, et sinna viib ka tee. Natuke ebalevad olime, et kas tee ikka lahti lükatud ja kaugele üldse autoga saame. Tuli välja, et tänu suuretele metsakuivendus projektidele on siiakanti rajatud uhked kruusateed, mis tõid lausa luksusliku parklani. Sealt edasi ainult paarsada meetrit metsarada ja siis äkki ütleb Salme, et vaata! Mõtlesin algul, et äkki mõni loom aga oli hoopis majake, mis paistis võsa vahelt. Minule oli see täielik üllatus, sest polnud end üldse koha olemusega kurssi viinud ega ühtegi logi ka lugenud. Ragistasime end kohale ja astusime loomulikult kõigepealt hoonesse sisse. Jalutasime kõik toad läbi, istusime laua taga ja lugesime kohalikku külalisteraamatut. Väga palju geopeiturite sissekandeid hakkas silma. Kui majaga oli põhjalik tutvus tehtud, siis oli vaja veel aare üles otsida. Üsna kiirelt saime aru, kuhu poole vaadata võiks ja saatsime oma osavaima orava teele. Peale esimest vaatlusringi teatas, et pole midagi. Läks veel natuke aega ja siis sai ikka ka aare leitud. Teostus juba tuttav ja kõik parimas korras. Niikaua kui kõige sellega tegelesime hakkas äkki jõel silma üks erksavärviline kuju, kes mingi veesõidukiga seal kulges. Olime vist parajaks vastastikuseks üllatuseks üksteisele.

Mulle väga meeldis see koht ja aare oli ka äge. Kindlasti üks päeva meeldejäävamaid aardeleide. Suur tänu peitjatele, ilma geopeituseta poleks ilmaski sellisesse kohta sattunud.

Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.

Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"

Aarde juures käisin kohe suht alguses, kuid ei leidnud. Otsisin siis tükk aega mujalt ja vaatasin niisama ringi. Kui enam ühtegi ideed ei tulnud, alustasin otsast peale, logisin ja ei saanud aru miks enne ei näinud. Jällegi üks lahe koht, tänan juhatamast.

Algul otsisime koordinaatide järele aga see ei viinud kuhugi. Kui vihje ja loogika kokku panna, siis sai ka logi kohe kirja panna. Kena majake ja täitsa tore oleks siin puhata. Aitäh peitjale siia juhatamast.

Olen lõikudena Põltsamaa jõge sõitnud kummipaadiga, seekord siis süstaga. Alustasin Rõikalt ja see aare oli esimene peatus. Väga põnev koht, maja logiraamat juba ise on paras kirjandusteos. Aare tuli ka kiirelt, jälle oli Ykskõik eelmisena siin käinud, sama juhtus sel suvel ka Saaremaal :-) Kilomeeter enne siia jõudmist nägin ka jäälinde, olin neid varasemalt ainult Ahjal mõned korrad näinud, siin aga näitas 2 lindu korraga end mulle.

Teerada viis kohale.
Tänud

Tänase päeva põhja poole liikumise kõrval oli kõige suurem soov leida just see aare. Ega mul mingeid ootusi väga olnud. Kaardid näitasid aarde lähedusse täitsa mõnusat teed ja seda ka oli. Algul viis aarde poole päris mõnus rada, aga ühel hetkel kadus see nagu vits vette. Kui olin aardele juba täitsa lähedal, läks asi väga jamaks. Kogu ümbruse madalaks taimestikuks olid nõgesed ja nagu halb nali, mul olid jalas lühkarid. Nii ma siis seal kukkesamme tegin ja aeglaselt edasi liikusin. Õnneks oli objeti ümbrus ära niidetud ja mõnusasti läbitav. Enne veel, kui alustasin aarde otsimisega, kiikasin siia ja sinna. Püha püss, kus te küll selliseid kohti leiate. Nii vinge koht. Peale kogu objekti revideerimist, alustasin ka aarde otsimist. Algul ikka valest kohast, aih aih ja siis õigest kohast ohoh ohoh ja siis logi kirja. No ega see tagasi minek ka kerge ei olnud. Lõpuks sai mul hing täis ja ma jooksin nendest nõgestest läbi. Aiiiiiiiiii. Aga läbi ma sain. Väga äge koht, ma siiani ei suuda uskuda, kuhu kohta ma ikka geopeitusega satun. Suured tänud aarde eest.

Seda tihti ei juhtu, et on olemas nii aeg kui võimalus. Kahjuks ma avastasin seda üsna viimasel hetkel, ainult päev varem - kuid mõtlesin siiski proovida luba küsida. Peatselt helistatigi ning sain vajaliku lisainfo taotlusele juurde lisada ja tuli ka roheline tuli =)

Esmalt sõitsime Rastist mööda, kuid seal olid juba kalamehed platsi püsti pannud. Kuna Põltsamaa jõele meie sõiduvahendiga luba ei antud, siis sai SUP täispumbatud jõesuudmes. Polnudki seda varem paadis teinud kuid viimane pingutus sai siiski maa peal tehtud. Exe polnud üldse rõõmus, et ilma temata maale suundusin aga ta pidi selle karjuva ebaõigluse välja kannatama. Kohe kui vahend oli sõiduvalmis, hüppas koer ka peale. Mari-Liisil läks kordades rohkem aega!

Algul tundus, et parmud ei tahagi elusast peast ära süüa, kuid nii hästi meil siiski ei läinud. Varem paadiga Pedjal olles ehmatasime ühe kalda ääres vett joova põdra liikvele. Siin SUPiga ühele roostikule lähenedes oli tunne, et tegime sama, kuid neid tundus seal palju rohkem olema. Mida aardele lähemale, seda rohkem muretsesin, et kuidas ma ikka aardeni saan. Uut võpsikut mu sääred ja reied üldse kohe ei tahtnud. Õnneks aga hakkas paistma maja ning ka sobilik randumise koht. Maja logiraamatu leidsime esimesena ning tegime sissekande; seejärel algas pikk otsimine. Küll sai ülemõeldud vihjet, küll maastikku. Lõpuks viisin Exe tagasi Mari-Liisile SUPi peale ning jõudsin ka õigesse kohta. Koht võis õige olla aga ka õigesse kohta on ju vaja vaadata. Seda ma siiski esialgu ei teinud vaid alles siis kui loobumise mõtted ja teod juba käes olid.

Tagasi SUPile tõtates õnnestus õnnetult helesinise raamiga prillid vette kukutada. Kuna vaid üks telefon oli veekindlas kotis, siis ei hakanud kohe vette nende järele hüppama. Oli see viga või mitte, seda ma ei saagi teada aga neid prille ma rohkem enam ei leidnudki.
(824) Aitäh! V: TB J: vile

Tulime siia Londonit otsima ja leidsime selle ka. Found it: (4420?) 13.Jun.2021 13:02 BrokRogain VI. Korralik võpsik lähenemiseks, samas keegi hoiab maja korras. Logisime mõlemasse raamatusse, numbrid pildistasime ka üles lisa jaoks. London - Käidud.

Kahtlemata kõige pikemalt logitud aare. Esmaleid 2018.a kui veel logimisega ei tegelenud. Nüüd aga sai aga Londoni majas tervenisti kolm päeva järjest logitud. Et käsi kirjutamisest ei väsiks, sai loomulikult konsumeeritud tahkeid ja vedelamaid tooteid, et meel hea ja teemasid jätkuks. Agiteerimise tulemusel õnnestus läbi viia matk Rasti lõkkekohta. Kui aga oli matkatud, hakati jälle logima. Kuna Londoni maja on varem ka külastatud ja asjaga kursis, siis ei läinud kohale päris tühjade kätega. Valmistasin uue pingi (eelmine kasutati akende paranduseks pärast laamendamist) ja tabureti. Täiendatud sai kööginurka ja küttevaru jäi meist alles tunduvalt suurem, kui tulles. Kuigi pühapäevaks oldi pikemast logimisest väsinud, võeti entusiastlikult ette koristustalgud, mille tulemusena eemaldus majast hulk taarad ja muud rämpsu. Siga-inimeste poolt reostatud lõkkekoht sai samuti puhtama jume. saku originaali purk teadupärast ju lõkkes ei põle.

Pärast 30+ kilomeetrist sõitu Pedja jõel pidima algselt ka siia supitades tulema kuna läheduses oli meil niikuinii randumiskoht. Kuna saabusime abiväega samal ajal siis otsustasime siiski esmalt varustuse kokku pakkida ja jalgsi läbi võsa kohale pressida. Kohale saabused onni eest leides läksid silmad suureks. Täitsa muhe koht kuhu kunagi öömajale tulla. Olles onnile tiiru peale teinud, suundusime aaret otsima. Oludega kursis polnud, seega otsisime algselt ikka valedest kohtadest. Kui aga konksu läbi hammustasime, hakkas aardeleid aina enam tõenäolisemaks muutuma kuni see jurakas me käte vahel oligi.

Tänud.

Peale väikest navigeerimisapsakat jõudsime teist korda tänase ägeda Kirna-London supimatka lõpp-punkti. Pakkisime supilauad kokku, tõstsime Mari süsta katusele ja jätsime teised tõestama, et hakkajatel naistel ei võta süsta katusele kinnitamine aega pool tundi nagu mõnel ülipõhjalikul meesterahval hommikul;). Samal ajal lippasime Silveriga läbi võsa ja nõgeste põneva ehitiseni, uurisime ümbrust ning tuvastasime vihjele vastava peiduka. Tagasi teerajale jõudes oligi süst ammu kindlalt paigas ja auto ninagi juba ärasõidu suunda keeratud.

Aitäh kaaslastele, oli tõeliselt vahva päev, umbes 34 km ja 8 tundi supilaual oli paras väljakutse, vat selline just peabki üks äge geopäev olema.

Aitäh.

Alustasin oma süstasõitu hommikul Kirnalt ja pärastlõunaks sai Pedja jõgi otsa. Keerasin Põltsamaale ja varsti vedasin aluse puu alla kaldale. Aarde asukoha kohta oli mul juba logisid lugedes kindlus tekkinud nii et kohapeal läks kiiresti. Aitäh kohta näitamast!

Tänud.

Selle aardeni viiva rajakese otsa jõudsime suhteliselt hilja õhtul. Kuna teise aardeni tundus ikka väga võsa ja muud põnevused olevat, siis otsustasime enne siia tulla. Metsa all oli vahelpeal raskusi raja jälgimisega, aga üldiselt viisid kõik teeotsad ikkagi samasse kohta kokku ning ilma suuremate takistusteta jõudsimegi majani. Juba väljast oli näha, et see pole selline klassikaline RMK metsamaja. Siit ja sealt räämas, aga näha, et sajaga armastust saanud. Aardeotsinguil jäime liiga oma vihje tõlgendusse kinni ning marssisime ikka mitusada meetrit maha seal väikese ala peal, vaadates isegi mitmekümne meetri kaugusel nullist. Ideed otsas, tegime väikese külastuse ka majja sisse. Täitsa ruumikas ja keegi oli järgmisetele isegi joogivett jätnud. Kõik nurgad läbi vaadatud, otsustasime, et on aeg geokõneks, sest tasapisi hakkas juba hämarduma ning pimedas tagasi minna ei tahaks, kuid leiuta ei taha ka jääda. Niisiis küsisime Annelt nõu, kes juhatas meid täpselt sinna ühte kohta, kuhu me polnud vaadanud. Muide olime sarnast ideed lihtsalt vales kohas juba katsetanud. Juba hämaras tatsasime kiirel sammul tagasi auto juurde, et õhtuks veel Pärnu külje alla jõuda. Aitäh väikese seikluse eest, kuigi veesõidukiga kindlasti toredam veel!

Paadiga sai sõidetud lubatud piirini ning edasi juba liikusime mööda maismaad. Kohale saabudes jäi suu kõrvuni, sest ega kodutöö oli tegemata jäänud ning ei teadnud ju mis meid ees ootab. Igavesti vahva ja idülliline kohake. Esialgu tutvusime objektiga ning lugesime majast leitud logiraamatut. Ja siis hakkasime aaret otsima. Olime vist liialt nullpunktis kinni ning saime päris pikalt otsida. Lõpuks tuligi lihtsalt ning loogiliselt mõelda, ning käes ta oligi. J:Travel