Vrakk Tuksmani rabas

See vrakk siin Tuksmani rabas on juba ammu pinda käinud. Siiber sai tast, kui aus olla, seega läks otsus lukku, vaja ära likvideerida. No mitte vrakk, seda ei saa, aga logimata aarde täpp küll. Kusjuures natuke läks valesti, arvestasin, et noh, mis ta ära ei ole, käin sutsti ära ja siis linna sündmusele ja päev taas korda läinud. Muidu oli kena keik, aga ei saanud ma minnes ega ka tagasi tulles kuidagi sellest tuulemurrust valutult mööda. Ju ikka mingi võimalus on, aga ma ei leidnud, seega kulus mul siinses rabas ja metsas rohkem aega kui olin osanud arvestada. Aga vrakk sai üle vaadatud, aare sai ära logitud ja selle saagaga siis ühel pool.
Tänud peitjale siia vraki juurde juhatamast ja aaret peitmast.

Lennuki tükke ma küll nüüd rabast leida ei lootnud, aga näe leidsin. Isegi aare oli küljes.

Kuidagi on läinud nii, et annan kord kuus suguvõsa ajalehte välja. Selle kuu meelelahutuse rubriiki tuleb mõistatus, kus asub pildil olev objekt. Väga huvitav leid sellisest kohast. Aitäh!

Ei olnud seal hingelistki

Selle vraki külastamine on ammu huvi pakkunud, täna olid sobivalt ka kummikud olemas. Oli tore rabamatk, väga sügavale ei vajunud kordagi, ainult tagasiteel sai "lõigata" proovides koletusse võpsikusse takerdutud. Lennumasina jäänused paistsid kaugelt silma ning aare kuiv ja korras. Aitäh siia kutsumast!

See koht oli küll igati külastamidt väärt. Kummikutega oleks ilmselt ideaalne astumine olnud, aga sai ka tennisega. Lihtsalt jalad läksid läbimärjaks. Tänud huvitavat kohta tutvustamast

See aare ei olnud algselt plaanis, aga sai otsustatud siin ka ruttu ära käia. Auto sai pargitud Tuimõisa taluvaremete juurde. Oma madalapõhjalist sai taaskord retsitud. Mõte oli nii laiali saabuva vihmasaju osas, et läksin tennistega aarde poole. Loomulikult juba esimestel meetritel olid jalanõud lirtsuvad ja läbimärjad. Tagasi auto juurde jõudes oli väga hea meel.

Lahe oli see kuidas lennukikere alumiinium on kõik ära lõigatud. Talumehed said pajadeks jälle materjali. Ehhee! Paljajalu minna oli kõige parem. Aitäh! Nüüd sai ka see nähtud!

Aitäh aarde eest! Matkasaapaga mõnus ja kuiv astumine. Metsatee ääres kohtasin pisikest naaritsat või minki, kes küll natuke häiritud oli, aga lasi end eemalt pildistada. Pikalt teda segama ei hakanud ja tagasi tulles oli ta muidugi läinud.

Leitud, logitud, tänan!

Kõigepealt vaatasime üle Kõverjärve ja jalutasime natuke mööda selle kaldaäärt, kuna nii ilus rada oli seal. Ühel hetkel tundus, et peaksime ikka kõvasti raba poole hoidma ja siis ragistasime läbi metsa õigele teerajale. Eriti pikalt seda astuda ei saanud, sest üsna kohe tuli jälle teelt maha pöörata rabasse jõudmiseks. See ülimõnus raba lõhn, mis lagedamale jõudes tunda oli, on võrratu.

Vraki leidmine raskusi ei valmistanud, proovisime seda mõelda ka lennukiks, kuid selle jaoks oli meil ikka fantaasiat natuke vähe. Aga rauda oli veel piisavalt, et ilusti varjata ühte aardetopsikut. Peale logimist tegime siin ka pikema istumispausi ja sõime ära oma lõunavõileivad. Kuna mitmeid pikema astumisega aardeid oli veel plaanis, siis rohkem raba peale ekslema ei läinud. Tagasitee siis mõnusasti mööda metsarada ja tunni ajaga oligi vahva matk tehtud ja aare leitud. Suur tänu!

Eks seda aaret olen ennegi kaardil vaadanud, aga tegudeks pole veel olnud õiget momenti. Nüüd hakkas koitma plaan, et see laupäev võiks seada sammud Tuksmani rappa. Kui Aivele oma plaani mainisin, siis oli ka tema kähku valmis selle plaaniga ühinema. Edasi juba hakkas plaan juuri laiemale ajama ning ühest rabakast sai lõpuks lisaks üsna mitu huvitavat matka. Tuksmani raba meeldis mulle kõige rohkem. Siin oli ilus. Ja astumine oli mõnus. Just kummikuga paras. Samas marju oli üsna vähe. Leidsime puu küljest kellegi unustatud seenekoti. Nii olengi nüüd rikkam ühe seenekorjamisnoa võrra. Sai seda ka sihtotstarbeliselt kasutatud ning seened pannil hõrgutavalt nosimist ootamas. Tänan peitjat!

Selle rabaga ma alustasin oma geopäeva.Marisega saime ristteel kokku ja ma hülgasin oma auto ning edasi läksime natuke veel Marise autoga.Parkisime auto tõkkepuu taha ja jalutasime mööda metsateed kuni risti aardeni.Raba oli väga ilus ja ilm super.Aitäh!

Leitud tänan

Leitud. Aitäh.

Operatsioon Lääne-Virumaa rabad ja sood aaretest puhtaks. Tehtud.

Tõenäoliselt parkisime enda masina samasse parklasse, kuhu ka Tanel ja Sirja, aardeni jäi alla 500m. Sealt minnes oli veidi vaja jalutada metsas ja siis veel veidi rabas. Siinne raba on tegelikult väga tugev ja tahke võrreldes mõne teisega, kuhu oleme hiljuti sattunud (nt Kuresoo). Täname aarde eest!

Otsustasime seda raba aaret proovida. Kuna ma kummikud unustasin kaasa võtta, ajasin Taneli omad ära. Suur osa teest oli täiesti normaalne. Raba osa oli vesisem, kuid ei midagi hullu. Kummikuga oli muidugi mõnus seal tatsata. Ikka üllatavalt kiiresti ja kenasti kulges meil see jalutuskäik. Istusime vrakil, panime nimed kirja, endil väga hea meel. Nautisime päikest ja loodust ning alustasime tagasiteed. Aitäh peitjale!

Maastik 3,5 ja soine pind tekitasid omajagu aukartust, aga kuna ilm oli ilus ja aega ka oli, siis otsustasime siiski proovida. Selgus, et täitsa viisakat teed mööda sai vähem kui poole kilomeetri kaugusele ja edasi polnud ka hullu midagi. Üllatavalt lihtsalt sai see pikalt närvidele käinud kollane täpp roheliseks värvitud. Aitäh peitjale.

Tulin matkasuuskadega Kõverjärve juurest, rabas oli ka kiisu ringi liikunud.

"Ah, mine metsa #5" aarde juurest hakkasime "Vaade järvele" aarde juurde liikuma, kuid see jäeti vägagi sujuvalt vahele, kuna samal hetkel, kui me sealt möödusime toimetasid seal paar talve ilu nautijat või, kes teab, võibolla isegi geopeiturit aga mulle nad tuttavad ei näinud olema. Reigo vaid ütles, et "Otsi siis sedasi aardeid" ja hetk hiljem teatas, et käime siis Vraki juures ära. Olin seda aaret varem maininud ja sinna minek näis mulle väga ahvatlev. Edasine matk olid mu suunurgad rõõmust peaaegu krampis, sest mul oli lihtsalt nii hea meel, et mu kaaslaseks on geopeitur, kes ei pilguta silmagi, kui ette vaja võtta üks pisut pikem matk sõltumata sellest, et tal endal see aare varasemalt leitud. Tänane metsas kolamine oli lihtsalt imeline, kuna puud olid kõik paksult lumega kaetud ja matkateel tuli kohati puude alt läbi pugeda, kuna nende oksad vajusid madalale raja kohale. Teine variant oli muidugi okstelt lumi maha raputada, mida ka üsna sageli tehtud sai. Suurem osa teest oli jäljerada ees ja lumes astumine mõnus. Rappa jõudes rajas rada aga Reigo ja mõnigi koht andis märku, et oleme jõudnud vesisemale maapinnasele. Aru saad sellest aga alles siis, kui jalg on juba märg, sest ega sinna paksu lume alla just palju näha polnud. Ühel hetkel olimegi selle ammuse lennuki vraki kõrval. Meisterdasin väikse lumememme, jõime paar tassikest teed. Kandsin nimed logiraamatusse. Henny puges vraki all ja mul oli hea meel, et temagi sai nüüd siin käidud. Tagasiteel usaldasime märjema koha ületamiseks Henny teevalikut ja see oli igati hea valik. Jalavarjud enam märjemaks ei saanud. Ahmisin seda muinasjutulist metsailu nagu jaksasin ja tatsasin enamasti teiste kannul rahulolevalt järgmise aarde vallutamise suunas, kuigi minugi pärast oleks sellest ühest aardest ka täiesti piisanud. Päeva lõpetuseks kogunes samme üle 19 tuhande. Aitäh toredatele kaaslastele ja peitjale!

Algselt oli mõttes merele minna, kuid kuna tuul ei soosinud, siis tuli jääda maarotiks. Tuuri esimeseks aarde otsimiseks tulime siia. Tõesti oli mõnus mööda teed matkata, pind oli tugev, õhk värske ja võsa polnud näos. Õhukeselt riides olles hakkas isegi jahe, kuid raba peale keerates sai sooja sisse ning varsti olime lennuki juures. Mind pani imestama terase nägemine, arvasin, et kõik on alumiiniumist. Jälle üks vrakk nähtud.

Siia olime ühe teise geotuuri raames plaaninud juba tulla ja jõudsime isegi parklasse. Sellel korral aga oli mõnel meist rabas viibimisest siiber ja saabunud vihmasadu tühisas me plaanid täielikult ära ja suundusime hoopis koju. Nüüd uue väljasõidu raames olime siin tagasi päeva esimese peatusega. Ilm oli ilus, samm oli kerge ja raba suht kuiv, seega teekond kulges ladusalt. Nulli jõudes oli leid omamoodi üllatav. Ootasin ees miskit, mis natukenegi lennukit meenutaks, aga on nagu on.

Nähtud, tehtud, tänud.

Kummaritega sai sinna väga hästi, teekond oli täiesti erinav eelnevatest, polegi vist kunagi lihtsalt niimoodi rabas käinud.
Uskumatu ,kui vastupidav ja tugev on see raud seal veel.
Tänud aarde eest

Leitud

Oi kui palju kordi oleme tahtnud siia rabasse tulla, aga ikka kas liiga väsinud või kojusõit teistkaudu. Aga ei olnudki nii hirmus. Üle poole tee sai rada mööda käidud ja siis sohu keerates ununes aare ära, ajasime kahe käega jõhvikaid suhu. Imelikul kombel kasvavad nad ainult raba ääres, lagedal mõni üksik mari. Kui poleks kirjeldust lugenud, arvaks, et kes selle paadi sohu on tassinud. Vähe küll,mis tast järgi on. Aitäh.

Leitud, väga äge

Kuuldused, et kuskil Kõverjärve taga rabas on lennukivrakk, jõudsid minuni juba vähemalt 10 aastat tagasi. Seekord oli mulle juba kolmas kord siia tulla. Esimene prinditud ortofotoga tehtud katse oli edutu, sest Maa-ameti poolt pakutud asukoht oli täiesti vale. Teisele korrale eelnes tubli ortofoto kammimise töö ning ühel ilusal talvepäeval läksime isa sabas nagu pardipojad otse lennukini. Jälle väljatrükki kasutades muidugi. Kolmandat korda polekski võib-olla tulnud, aga siis peideti siia aare. Seekord oli palju teisiti. Esiteks oli suvi, vahetunud seltskond, toimunud oli areng ortofoto väljatrükist gps-ni, veeseis lubas kuivade jalgadega pääseda, põdrakärbsed olid justkui hullunud. Leid tuli kiiresti. Eks näis, millal siia jälle asja on. Tänud peitjale!

Hommikune jalutuskäik enne poisile põhikoolilõpuläbule järgi minekut. Kõverjärve ääres ja metsateel on loodus ikka tõsise vohamise ja pinisevate vereimejate kasvatamise ette võtnud. Raba seevastu mõnusalt kuiv, õitsev ja madalakasvuline. Teekond vrakini möödus imekiiresti ning aaregi avaldas end kohe. Tagasiteel sattusin metsaservas pikutava põdra uinakut häirima.. ega ma kindel pole kumb meist rohkem ehmatas, nii 8m pealt kohtudes. Kuna ma kivistunult paigale jäin siis ei saanud püstikaranud põder ka algul aru, mis imevärk teda jalule ajas. Mõne hetke päras aga ragistas ta rutuga oma teed minna ning jätis mulle kenakese parve parmusid unerahu häirimise karistuseks kaela. Eemalt silmatud soolapuu ümbrus andis tunnistust põtrade tihedast külastamisest. Tänan.

Siin ei olnud autoga midagi teha. Tänu lumele oli päris raske matk. Soo peal läks juba kergemaks. Lennukist tõepoolest midagi eriti alles ei olnud. Proovisime arvata, mis tükk veel nähtaval on.