Faehlmanni vanaisa

Põnev kirjeldus sel aardel! Koht oli ka huvitav. Leiuga läks väheke aega, aga kui kahtlane koht silma hakkas, saime nimed kirja. Aitäh!

Kaerassaare kunagine talukoht üle vaadatud võtsin siis järgmise, seekord Väälma sihikule. Kaardil märgitus teeotsale ma pihta ei saanud, metsas mütanud traktorid olid kohe sinna kõrvale oma tee teinud ja natuke seda mööda astudes sain küll aru, et märgitud teest kaldun küll kõrvale, aga suund ju lausa parem. Vahepeal oli küll totaalne mülgas, nii et kõbedam oli mööda metsaalust astuda. Kui sihtmärk oli vaid napi 300 meetri kaugusel, kadus igasugune põhi jalge alt ära. Kui tasahilju oma kummikustatud jalga proovisin kuhugi kindlamale pinnasele saada, siis vesi lähenes ähvardavalt kriitilise piirini ku kummiku säärel, nii et taandusin. Vaatasin segaduses ringi, et kas tõepoolest pean logimata jalga laskma. Siis aga nägin natuke eemal üle vuliseva vee kuhjunud toikaid ja nendel turnides sain väheke kõbedamale pinnasele taas. Saadanas küll, ikka veel ei õpi, et pole vaja uusi teid leiutada, kõige loogilisem ja lihtsam oleks ikka maksku mis maksab kaardile märgitud tee üles otsida. Aga vähemalt tagasiteel tulin seda teed meenutavat teed mööda. Eks ta väheke ringi tegi, aga vaatamata ka siin mõningasele lombistumisele oli ikka palju lõbusam astumine.
Sellel talukohal veetsin kohe natuke kauem aega kui logimiseks vajalik oleks olnud. Siin olles muidugi meenusid kohe need kirjeldusest loetud karuküünte jälgedega õunapuud ja hundijäljed, tsiisas, nüüdsest kuni autoni arendasin ma monoloogi, et need keda ma arvan, et ma kardaks, hirmunult ise enne must kaugemale läheksid kui ma neid näen. Väga meeleolukas kulgemine oli. Tänud lugusid jagamast ja kohale kutsumast. Kuid kõike seda poleks aardeta juhtunud, nii et suures tänud aarde eest.

Oli see vast põnev maastik! Kohati ei saanud aru, kas see on tee või laugas! Poolel teel tekkis tugev tunne, et ratas on risuks kaelas. Andsin selle lahkelt Wingmäni kätte ja sumpasin edasi omal jalal.
Aitäh peitmast!

Vaat siis, või Velma talust on see kuulus nimi tuletatud. Kaerassaare juurest tulles oli tee päris jube. Mäe-Väälma juurest Uue-Väälma juurde mingit teed ei tuvastanud. Kasutasime loomaradu. Teisele poole viivat teed ei hakanud otsima. Aitäh ajaloolisi isikuid kohtadega sidumise eest!

Aasta-2 tagasi, kui külastasime kõrval olevat talukohta, olid teed porised ja metsa all rohi kõrge. Siis ei tahtnud teisi talukohtasid edasi vaatama minna. Täna oli selleks ideaalne võimalus - rohi veel madal, teed sõidetavad. Mina oma madalapõhjalise autoga sain ilusti lagendikule ja siis sõitsin mööda tühermaad kõige kaugemasse otsa. Minu üllatuseks jooksis seal täiesti kõnnitav tee. Taluni oli umbes 700-800 m jalutada ja hakkasin siis aarde poole minema. Teel aarde poole nägin hundi käpajälgi ja siis ka karu omasid. Just värsked käpajäljed suundusid samuti lagendikule, kus aare end peitis. Kuna tagasi ei tahtnud minna ilma logimata ja mõte karuga kohtumisest mind ei hirmutanud, siis jalutasin aardeni, panin nime kirja ja suundusin tagasi autosse. Mõnus jalutuskäik ja väga lahe koht, mida ilma selle aardeta poleks kunagi osand külastada. Tänud :)

Oma madalapõhjalisega sai riskitud päris kaugele tulla, kuid oleks saanud kaugemalegi. Nimelt otsustasin auto jätta kohe Riiusaare tee algusesse ja nii sai jalutatud üle heinamaade Välma talu juurde. Mäe-Välma talu juurest oli paras nuhtlus jõuda siia aardenurka. Nõgesed tõmbasid mõnuga üle paljaste jalgade. Aitäh kutsumast!

Laanetallajale isuäratav suutäis! Soosaare kohta nii ilus suur välu. Huvitav poolelijäänud maja... üks veneaegne alumiiniumkopsik.. natuke jäi arusaamatuks vihje... ideaalid on igavesed... mis see igavene ideaal on mida otsima pidi. Püüdsin mõistatada ja mõelda aga ideaali ära ei mõistnud. Aga leitud sai!(Ahsoo, kodus guugeldades sain vihjest ka aru: arvatavasti on vihjena kaustatud Faehlmanni Tartu surnuaias ristil olevat teksti. Elu on üürike, aated jäävad.)
Väga uhke külastus! Tänan!

See aare on minu külaskäiku päris pikalt pidanud ootama. On jäänud tunne, et ligipääs on keerulisem ja maastik raske. Nii ta ootas oma aega. Aga kohe, kui siia kõrvale uued aarded potsatasid, hakkasid mu mõtted siiakanti uitama. Nagu Riiusaare juures sai mainitud, siis võtsime ette kevadpuhkuse lõpetuseks matka karulaande ja arvan, et saime vist kõige lihtsama maastiku. Lumi sulanud ning malts pole veel kõrgeks kasvanud. Autojuht sai nautida üle avarate lagendike sõitmist. Silm puhkas laiuval avarusel. Kevadel on kõik vanad talukohad lihtsalt ära tuntavad, seal kasvavad lilled. Lilled, mis tähistavad kunagist taluõue. Auto jätsime lageda serva ning edasi mööda vana taluteed. Ikka jätkasin oma tossuga matkamise plaani ning varbad jäid kuivaks, kuigi tee oli üsna vesine. Lugesime mudast kohalikku jäljeraamatut, üsna mitmekesine. Leidus nii küünistega väikese kiskja jälgi kui ka väikesed päntajäljed. Suuri me ei märganud ja väga murelikuks ka ei muutunud. Ainuke, keda siin ringi uitamas nägime, oli põder. Saime sellest oma nalja, et "katus sõidab". Olin just öelnud, et näe, seal eemal on mingi katus, kui see katus jalad alla võttis, põdraks osutus ning laisalt üle tee metsa jalutas. Niimoodi me selle vana talukoha poole kulgesime, rõõmsalt ja muretult, linnulaulu saatel. Tee lõpust jäid meelde fantastiliselt ilusad kuused. Ja jõudsimegi kohale, vanad müürid, katusekivid ning meid ootav aare. Tänud kutsumast! Väga mõnus oli logida uude üsna värskelt taastatud logiraamatusse. Ning nüüd on huvitav lugeda kõigi eelkäinute logisid ja vaadata pilte. Päriselt, praegu on sinna kõige lihtsam ligipääsutee :)

See oli tõesti korralik plärts-lärts metsasügavustesse. Teekond aardeni oli nagu takistusrada, mida kord pidi läbima hüpates, siis kõndides ja abilisi kasutades. Heas seltskonnas läks tegelikult aeg aga üpris ruttu ning polnudki nii hull, kui Heleni ja Salme jutu järgi kartsin. Tagasi vist ei tahaks tulla, aga ühekordse külastusena oli tore. Aitäh!

3 kuud tagasi siit lahkudes arvasin ma, et mitte kunagi enam pole siia karulaande mul asja. Kuna meie ekspeditsioonigrupist kahel oli see aare leidmata, siis võtsimegi uuesti selle teekonna ette. Karupaanikat seekord polnud, metsatee oli endiselt mülkaid täis ja nüüd veel lainetas nendes kraatrites sügav vesi. Nagu kevadveed vuliseks metsa vahel. Aga muidu see ümbruskond ei tundunudki enam nii õudne ja mahajäetud, täitsa vahva matk taaskord Faehlmanni vanaisa radadel.

Tulin Riiussaarelt, teepeal kohtasin jahimehi, lähen Katku kaudu Metssigu vaatama.

Aitäh!

Meie karu jälgi ei näinud. hunnikuid ka mitte. Teekond oli päris rahuldav, oma 500 meetrit saime jalutada. Tagasiteel leidsime mõmmiku maiustamiskoha. Oli kärjed välja kaevanud maa seest.
Tänud aarde eest

Eellugu

Kui Tuksmanni rappa minema hakkasime, siis panin taskusse peotäie snäkivorstikese juppe. Salme vaatas mind üsna imeliku näoga ja vastasin, et kui karu näeme, siis anname talla maiuspalaks :) Oleks vaid sel hetkel teadnud, kui palju me mõmmiku nime veel sel päeval suhu võtma peame.

Sündmused

Peitja maikuise hooldusteate põhjal oli jäänud mulje, et autoga saab üsna lähedale ja siis natuke mööda rada astumist ja oledki kohal. Meie jätsime oma madalapõhjalise linnulennult 2,8 km kaugusele. Mööda teid liikudes ikka üle 3 km aardeni. Päris arvestatavaid mülkaid oli teel ja üldse polnud tahtmist päeva sisustada auto välja kaevamisega. Ega jalutamise vastu ka midagi polnud ja nii me üsna rõõmsalt teele asusimegi.

Ühel hetkel märkasime porisel teel sellist suurt ja ümarat käpajälge, mis kindlasti ei kuulu suurele koerale. Silmitsesime tükk aega seda ja olime täiesti veendunud, et see on karu jälg. Hetke ka mõtlesime, et kas liigume üldse edasi, aga tagasi ei tahtnud ka minna, sest autoga oli juba mitmestki mudalombist läbi rallitud ja natuke maad ka jala astutud. Liikusime ikka edasi ja hakkasime nuputama, mis meetoditega metsloomi endast eemale peletada. Kõva lärmi tegemine tundus ühe valikuna. Otsisime telefonist mingi raadiojaama, kuid ilma kõlariteta ei suutnud erilist helitugevust saavutada. Hakkasime siis lihtsalt võimalikult kõvasti rääkima ja hõikuma. Ja mingi kaikaga ka tee kõrval olevate puude pihta aegajalt taguma. Vahepeal olime juba üsna turvalise tunde saavutanud, kuid siis nägime oma ees täitsa värskeid karusita hunnikuid. Võttis seest veel kõhedamaks, kuid liikusime ikka edasi.
Tee kõrval märkasime ka jahimeeste vaatetorni ja oi, kus oleks tahtnud, et seal mõni jahimees meid turvanud oleks. Kahjuks oli torn tühi, Salme üritas ka üles ronida, et veenduda ise, et karusid näha pole, kuid hindasime siiski redelit ebaturvaliseks. Nii jäi ronimata ja lageda peal liikudes oli isegi päris hea, sest siis kaugele näha, et keegi sind ei ründa.

Viimane metsatukk enne aaret, kus tee eriti porine oli, nägime juba väga-väga palju värskeid ja erinevas suuruses karujälgi ja liikunud olid need mõmmikud igas suunas. Proovisime säilitada rahulikku meelt, sest aare oli nüüd vaid mõnesaja meetri kaugusel. Edasi, ikka edasi aarde poole oli ühine otsus. Lõpus saime lisaks karuhirmule ka tüütut kõrge rohuga maastiku, kuid õnneks aardeleid oli imelihtne. Üks käepuude õiges kohas ja aardekarp oligi näpus. Selgus, et peale peitjat polegi terve suve jooksul keegi käinud ja kandsime oma nimed logiraamatusse.

Tagasitee kulges taas kõva häälega lauldes ja jutustades, kaikaga puid tagudes ja muud lärmi tehes. Kui lõpuks auto paistma hakkas, oli ikka ülimalt hea tunne.

See seiklus jääb ikka väga pikaks ajaks meelde. Tegelikult olid mul kogu selle aja taskus ka need vorstijupid, mis karule olid mõeldud. Nüüd sõime need ise ära :)

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Igakevadine valduste ülevaatamine. Madala autoga saab endiselt Kaerassaare taha lageda serva, kui tahad. Sealt edasi on Mäe-Välma omad talvel metsa võtnud ja tee on tümaks sõidetud. Eriti kahju on muidugi oja sillast, seal on nüüd korralik kummikumülgas, aga kuidagi saab läbi ikkagi. 73ndast aastast püsti seisnud korsten, mis viimased 10 aastat aaret valvas, on kunagi eelmisel sügisel puuga pähe saanud ja pikali visanud - sestap see karp seal laiali oli ka. Ehitasime uuele karbile uue pesa 8 m eemale - kusjuures eelmine vihje pädeb endiselt oma kurioossel moel :) - kuigi väga paksu lumega võib nüüd tiba raske olla. Karusid ega hunte ei trehvanud seekord, ainult põdra- ja kitsejälgi, ja üks rebane vaatles paar talu eespool. Mõnusat müttamist!

Tulin siia ja alles siis lugesin, et ajutiselt käätesaamatu.

Rääkisin eile Raikoga ja otsustasime, et peale seda kui ma kodus puuveo olen lõpetanud otsiks midagi. Sai valida selline, mis meil mõlemil leidmata. Kuna Raul oli mulle abiks mainisin ka temale. Lõpuks tund kokkulepitust hiljem, asusime kusagilt Loobu kandist Raikot otsima. Tuli teine viimases kurvis vastu ja nii jõudsime kolme masinaga parklasse. Igaks juhuks küsisin veel luba lahkuvatelt kohalikelt ja anti luba. Nii siis vinta vänta teele, mida kaardilt kodus olin piilunud. Pärast nelja salakavalat kohta teel, mis tahtsid vägisi meie jalgu märjaks teha jõudsime lõpuks nulli. Konteiner käes, oli tegemist nimede kirja saamiseks, sest kõik oli ikka väga märg. Küsisin ühelt omanikult nõu edasiseks. Anti luba karp loodusest eemaldada. Ei nüüd jäänud midagi üle, kui kõik see kaks kilomeetrit masinateni vantsida. Tänud peitjatele aarde eest.

Matk läbitud ning aare leitud. Aitäh.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Täna jalutasime Caroga kohe pikemalt.Aarde leidsime nii,et iga asi oli omaette laiali.Karp oli küll terve aga keegi oli sisu laiali puistanud.Leidsin logiraamatu eemalt ja see on täiesti läbi vettind.Kuidagi me nimed sinna kraapisime aga oleks vaja uut logiraamatut.Siis leidsin veel ühe mängupõrnika ning pastakaid mis ei tööta.Need võtsime kaasa.Tänud peitjale.

Geotuuri soojenduseks tuli 6km matk. Eks pildilt tundub asi palju hullem kui päriselt, aga ega see väga kiiresti läbitav ka ei olnud. Üksinda siia poleks tahtnud tulla, aga seltskonnas mööduvad vahemaad kiiresti.

Merle oli siin juba käinud ja hoiatas vesiste olude eest. Ma otsustasin veits õnne proovile panna. Jätsin betoonised kummikud autosse ning otsustasin eelistada juba jalas olevaid kirsasid, millega ma ennast palju mugavamalt tunnen. Päris täpselt ei mäletagi, aga masina pidime hülgama paar kilomeetrit enne aaret vist. Pool sellest teekonnast oli mõnus kulgemine teel või metsa masinatega tasaseks sõidetud heinamaal. Kui see lõik otsa sai, kiskusid olud ikka päris poriseks. Metsatee oli küll talvehooajaks siledaks lükatud, aga see mis sile oli, oli enamjaolt muda. Kaupo sabas lonkides märkasin korduvalt kuidas tema kummik sügavamale mülkasse vajus, endal õnnestus siiski neist kohtadest kuidagi üle hõljuda. Mida samm edasi, seda pehmemaks läks. Aina ettevaatlikumalt edasi rühkides, õnnestus kadudeta läbi murda. Viimased sajad meetrid meenutas veel Merle kuidas tema siin kõrge heina ja nõgeste vahel rühkis. Meil õnnestus see lõik siiski mööda metsaveoki jälgi ja võsast puhastatud lagendikul läbida. Otsimisega sattusin mina liiga hoogu, seega leidis Kaupo. Tagasiteel tundus muda veel pehmel ja jalg kippus aina enam sisse vajuma. Lisaks jäid nüüd ka silma porisse pressitud uhked karu jäljed.

Teekond oli küll keeruline kuid mõnusa seltskonnaga nauditav. Üllatuslikult jäid ka jalad kuivaks. Tänud.

Teekond lennukivraki juurest siia oli üllatavalt lihtne. Samas vastukaaluks tundus aardele eelnenud heinamaa oma erakordselt tiheda heinaga justkui lõppematu. Vähemalt tuli aardeleid kiiresti ja saime lõunapausile asuda.

Leitud

Hommik on veel pisut sombune ja vaja oli vere käima saamiseks mingi matkake välja mõelda. See tundus just sobivalt hea sihtkoht olema. Uku poolt lähenedes oli tee väga hea aga siis viskas mülkaid vahele ja peale paari eriti koledat, otsustasime tahedamal maal ringi keerata ja auto maha jätta. Sealt oli veel u. 3km mõnusalt vahelduva maastikuga jalutamist. Vahepeal muutus ilm ka mõnusalt päikseliseks ja kulgemisest sai tunda vaid rõõmu. Kohapeal avaldas aare end esimesest vaadatud kohast ja sai meie nime võrra rikkamaks. Tänan.

Auto tee muutus lõpupoole väga lumiseks. Siiski oli võimalik sõita tee kõrval heinamaal. Viimased meetrid siiski on tee autoga läbimatu. Kõrvaloleval talus oli veel näha inimtegevuse järgi. Antud talust siiski peale korstna enam midagi eriti alles ei ole.

Paar "linnakat" kahe päeva peale tehtud, jätkasin oma lemmikutega (mets-raba-aarded). Ohepalu kant on ammu plaanis olnud, lootsin ka ühe pikalt pusimimisel olnud aarde taastamist, aga ei jõudnud ära oodata.

Meelitasin hommikul küll ka oma lapsi ühe vanaisa külastamise, mustikate ja pohladega rabas jms, aga ei võetud vedu, neil olevat oma vanavanemate kodukohaski piisavalt jooksuruumi ja puid, kuhu ronida..
Kui üks vanaisa omale küllatuleku nii keeruliseks teinud on, pole ime, kui tänapäeva lapsed teda eriti tihti vaatama jõua. No, aga mina pole ju kaasaja laps, nutitelefoni sõltuvus vaid gp-lehe ja googlemapsi osas:), lapsena oma vanaisa juures suurema osa ajast võsas või puuonnis elasimegi..
Kuna mõistsin, et vanaisa armastab vaikust ja rahu, vahetasin varakult auto jalgratta vastu, mõnda aega oli täitsa mõnusalt väljakutsuv väntamine, kuni augud ja rinnuni rohttaimed sundisid jalgsi jätkama.
Üha rohkem võsastumine-kõrvenõgestumine pani mitu korda kahtlema, kas ikka vanaisa kodus on.. Õnneks oli. Eemalt vaadates oli pottki tulel ja kohvikann ootevalmis.

Aitäh peitjatele selle matka eest!

Sellest sai üks mõnus rännak minevikku. Minevik koos õige tundega säilibki kõige paremini kohtades, kuhu tänapäeval liiga kergesti ligi ei pääse. Kõva kuumaga praguliseks kuivanud pori andis aimu kui vesiseks tee siin Eesti keskmise suvega minna võib. Täna aga kuiva tossuga, kuigi hämmastav tõesti - mõni jonnakam lomp pidas pikast põuast hoolimata vastu veel! Kohapeal alustasin niisama ringi vaatamisest, nägin üht-teist, millest varemleidnud on allpool pilte jaganud. Ilmselt jäi üht-teist ka kõrge heina sees varjule. Ajaloo hõngu hõljus igatahes ringi küll. Lugu on lühike, aeg on igavene. Aitäh.

Kuigi ajaga hakkas juba kitsaks minema, siis jalutasime Katku talu juurest ikka siia ka. Tutvusime kohaliku elu-oluga, panime nimed kirja ja siis kiires tempos auto poole teele. Tänud peitjale!

Huvitav, millal me siin käisime...? Oli suvi, talv või midagi vahepealset, igatahes rännak oli tore; tee pikk ja vaadata palju. Ehk on sellest mõni piltki säilinud...