Saarte

Tänud aarde eest!

See Saaret soo kaks aaret on juba ammu silma hakanud, aga pole kohe kuidagi tulnud tahtmist siia vantsima hakata. Aga millalgi ju niikuinii tuli tulla, miks siis mitte nüüd. Pealegi on ilmad just niisugusteks astumisteks just sobivad, suvel palavaga kohe kuidagi ei tahaks siin trampida. Mingi neljarattaline oli tee küll kohati parajaks porimülkaks keeranud, aga õnneks mitte kogu tee pikkuses, ikka kena astumist oli ka, mitte ei pidanud kogu aeg jalgadele kindlamat kohta otsima.
Eks neid soosaartel olnud talusid tabas omal ajal sama saatus, keeruline oli nii kesistes tingimustes ellu jääda, seega plagatigi võimaluste tulles kuhugi paremasse paika elama.
Tänud peitjale siia Saarte kutsumast, selle aarde külastus oli küll siinne lihtsam etapp, kuigi pikem.

Ammu planeeritud retk sai lõpuks teoks.
Kohe Angerja tee algusest ilmus värske ATV jäljerada, mille mööda kõndides sai vähema vaevaga otse Saarte lõkkeplatsile.
Ilm oli ilus ja konteineri peidukohas oli üllatavalt vähe lund.
Leitud ja logitud, aitäh peitjale!

Esimene vaba päev looduses üle pika aja. Varajane talv oli jõudnud ennast selleks ajaks juba paar nädalat kehtestada. Aimu andis sellest kohevalt paks lumevaip nii maapinnal kui puudel, mille raagus oksad raske koorma all sügavalt kummardasid.

Kuna kaardil aimatavatest teedest ei olnud lõhnagi, sai minna otse suuna järgi; lumi põlvini. Tänan väga kutsumast

Leitud

Leitud. Aitäh!

Muidu oli täna tore astumine. Ainult viimane lõik Arahnofoobia juurest selle aardeni oli kohati veega kaetud. Ilma aardeta poleks kunagi siia sattunud ja poleks uskunud, et siia sihuke lõkkekoht on rajatud. Majas kedagi polnud, tänu sellele oli otsida kerge. Aitäh!

Leitud

Teel linnamäele tegime peatuse ka siin,teistel kõigil oli see juba logitud.Aitäh!

Peas küpses natuke enne viite hommikul mõte: metsa see pime aeg, nautida tahaks loodust. Istuks õige autosse ja sõidaks ca 40 minuti kaugusele ja vaataks kaks rabaäärset aaret üle. Termos, taskulamp kotti, soojad riided selga ja minekut. Ma ei kahelnud hetkegi, et see saab olema võrratu retk - ja täpselt nii läks. Auto parkisin RMK soovituse kohaselt tee äärde ning edasi kand ja varvas. Täiskuu valgustas nii hästi, et taskulambi lülitasin sisse alles karbi otsimise hetkel ja selle peale pani keegi loom ehmatusega ajama. Tänu vihjele tuli leid kiirelt ja võtsin veel hetke seda imelist vaikset paika nautida. Siia võiks teinekord ööbimagi tulla (muidugi just sellisel nö hooajavälisel ajal) Suuuuuur aitäh peitjale matkale tõuget andmast!

Oeh :D No seda 2.0 maastikku andis ikka võtta. Osaliselt saime legaalselt jalavaeva vähendada, seejärel polnud muud kui jalastuda ja eikusagile suunduda. Lõpust leitud paik oli vähemalt tulekut väärt. Aitäh!

Koht on üliäge. Tundub, et siin käiakse päris palju, sest prügikast ajab üle. Puid varuks ei olnud. Tekkiski meil küsimus, et kuidas seda prügi siit ära viiakse ja puid peaks toodama.
Tänud tutvustamast

Eelmisel õhtul otsisin sellele ja arahnofoobia aaretele head ligipääsu. Kunagi varem olin läänepoolt uudistamas käinud ja siis sai auto kenasti enne keelumärki parklasse jätta. Nüüd oli keegi keelumärgi lähemale toonud ja parkida ei saanud enam kummalgi pool maanteed. Seetõttu läksin uudistasin hoopis lõunapoolset matkatee teeotsa. Sinna sain parkida küll, kuid sadanud vihm ajas isu natukene pikema jalutuskäigu vastu ära.

Hommikul pärast Tuhala aaretega ühele poole saamist tekkis siiski soov aarded üles otsida, olin ju siiski neile suhteliselt lähedal. Kuivemaks polnud läinud, valgemaks aga küll. Panin kummikud ja kilepüksid jalga ning hakkasime koos Otiga astuma.

Esimesed paarsada meetrit saime astuda mööda vihmavee loikudega teed, peale seda olime aga vööni ulatuvas läbimärjas taimestikus. Mind kaitsesid õnneks mu riided, Otil aga sellist õnne polnud. Juba varsti oli ta läbimärg ja ilmselgelt talle see ei meeldinud. Korra istus ka protesti märgiks maha, kuid lonkis siiski järgi kui nägi, et ma ikkagi edasi liigun.

Õnneks pärast oja ületamist oli keegi siiski ka rada pisut hooldanud ja saime kuni viimase sirgeni pügatud teed mööda kõndida. Tundub, et lääne poolt tulev tee on hetkel päris hästi läbitav. Igastahes kuna ristmikult oli näha, et Saarte lõkkekoha platsil paistab päike, siis läks ka viimase lõigu läbimine kiiresti. Lagendikule jõudes laadisime natukene päikese käes akusid ja lasime ennast ka pisut kuivatada. Vaatasime ringi ja hindasime koha täitsa toredaks. Seejärel sai ka aare leitud ning nimede võrra rikkamaks.

Kuna üks aare oli lähedal veel ees ootamas ja polnud kindel millal uuesti sadama hakkab, siis hakkasime peale lühikest pausi arahnofoobia aarde poole liikuma.

Aitäh!

Ligipääs kevadiselt märg. Konteineriga kõik korras.

Korduskülastus teel Arahnofoobia juurde. Karp korras, raamat korras, kõik hästi.

Kuna olime varustatud korraliku geomobiiliga, siis jalavaeva väga palju nägema ei pidanud. Saime veidi jalutada lumisel metsarajal, mis oli ütlemata mõnus. Aare varjas ennast meie eest veidi aega, aga saime nimed kirja. Kena vaikne kohake matkal vahepeatuse tegemiseks.

Nädalavahetuseks matkamise kohta otsides kaarti uurides selgus, et Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel eriti palju selliseid aardega rikastatud avastamata matkateid enam polegi. Ja see tundus just täpselt selline koht, mis väärib spetsiaalset georeisi, mitte lihtsalt möödaminnes aarde napsamist.

Auto jätsime maantee äärde, aardeni näitas mõni kilomeeter. Vaadates ülessongitud teed, tundus hea mõte kummikud jalga tõmmata. Hiljem selgus, et ilusad kuivad teelõigud vaheldusid maastikuautodega segi pööratud tõngermaadega. Ilm oli metsas liikumiseks ideaalne - polnud liiga külm ega palav, täiesti tuulevaikne ja mitte midagi ei sadanud. Mida sa ühelt novembripäevalt veel tahad?

Loodust ja ümbrust uurides sammusime rõõmsalt aarde poole. Juba kaugusest hakkas meile silma miski sinine asi ja küll me mõistatasime, mis see on. Kohale jõudes selgus, et see on prügikastile kleebitud plakat, mis käsib hoida 2m distantsi koroonaohu tõttu. Meie saime selle ülesandega hästi hakkame, sest mitme tunni jooksul ei näinud me ühtegi inimhinge. Piknikukoht oli väga tore, kõik esmavajalik matkajate jaoks. Hubane tundus ka majake, kus lausa vaip põrandal. Jätsime oma poriste saabastega sisse minemata ja piilusime vaid ukse vahelt.

Aardeleid tuli kiirelt ja kõik oli OK. Karbist võtsime kaasa pandakaru, mis logiraamatu järgi oli seal juba aastast 2012. Asemele jätsime käevõru.

Suur tänu huvitavatele radadele kutsumast ja aarde eest!

Poiss autosse ja aarde poole sõitu. Poiss autost välja ja aarde poole tatsama. Olime juuba pool maast ära tatsanud, kui vastu tulid ratastel mugud, kes usinasti matkateed läbisid. On alles see tee auku sõidetud. Meie kunagi siin ratastega liikusime oli tee ikka täitsa ilma mülgasteta. Kohapeal sai ikka natuke käsi kõrvetatud ja siis tuligi aare välja. Logi kirja, paus jalgadele ja võibki auto poole jalutama hakata. Tagasitee oli mulle natuke raskem, kuna nüüd väike härra nautis kõrget vaadet minu kukil ja tasuta sõitu. Suured tänud aarde eest.

Lähenesin Tuhala aarde poolt mööda RMK rada. See vist on väiksema liiklusega rada, sest teel kohtusin nii kitse, kui oravaga ja tagasi tulles ehmatas mind ootamatult teele astuv põder.. metsas elu keeb. Päris korralik jalutuskäik, koos kõrval-aarde külastusega sai kokku 2h uitamist loodusrajal. Saarte lõkkeplatsi majakeses viskasin põrandale pikali ja ootamatult tundsin lapsepõlve hõngu.. selline mõnus ja muretu, päikeselaigus lihtsalt olemist nautiv. Tänan peitmast.

See ja kõrval aare said plaani võetud juba aasta tagasi. Suvel putukad ja palav ja võpsik ja laiskus ja kõik veel mida suudab juurde mõelda. Talvel külm ja lumine jne, no eks teate isegi...
Nüüd sain mõtlemine alla surutud ja lihtsalt mindud, teekond oli pikk ja väsitav aga positiivne oli see, et tehtud said. Tänud

Tükimat aega olen võtnud hoogu, et see logi kirja saada. Põhi probleem on alati laiskus olnud, sest pikk maa on kõmpida jne jne. Täna oli see päev kus sain laiskusest võitu.Tänan

See punkt on juba eiteamisajast närvidele käinud. Kui Tallinn-Tartu maanteed sõidan ja lähedale jäávad aardeid vaatan, siis alati jääb silma. Korra olen talle isegi jäheneda proovinud, aga siis oli tee liiga mülgas ja loobusin. Nüüd siis uus katse. Tee oli küll kõver, aga vähemalt kuivem. Auto jäi ristmiku juurde ja jalutasin kohale. Teel tuli vastu kolm matkajat seljakottidega. Üllatavalt tsiviliseeritud koht ootas mind ees, isegi lõke veel suitses kergelt. Tuvastasin aarde ja panin ka nime kirja. Aitäh peitjale.

Leitud Mareki poolt korraldatud kahe päevase jalgsimatka käigus.Algus punktiks sai Saku ning järgmise päeval juba Kohilast rongiga Saku tagai.Kilomeetreid sai kogutud vastavalt 24km ja 27km.

Hea koht. Logisime puhkasime veits jalga ja alustasime tagasi teed :D Tänud!

:)

Jätsin auto keelumärgi juurde ja hakkasin astuma, rada oli kuiv ja hetkel igati hästi läbitav nt jalgrattaga. Teekond ise oli pigem sündmustevaene, kohtasin ühte metskitse ja ühte sookurge.

Plats oli korras ja soojemal ajal võiks siin täitsa toredasti öödki veeta.

Aardeleiuga läks aega: kui on aardekirjeldusel küljes silt, et rästikud, siis mina igale poole sobrama ei kipu. Kulus palju pilte, et karp tuvastada ja siis sai rõõmsasti heas korras raamatusse nime kritseldama asuda. Korraks veel mõlgutasin mõtet, et äkki läheks Arahnofoobia juurde ka, aga vaatasin kella ja otsustasin, et pigem tühjemapoolse telefoniakuga ei hakka katsetama, niikuinii ei saa vaid mälu järgi karpi kätte ja tagasiteeks pole ka valgusallikat kaasas.
Aga igatahes tänan kutsumast, oli tore paik!

Lähenesime aardele ämbliku aarde poolt ja seoses sellega ei kohanud ühtegi kurja maaomanikku. Tegelikult on RMK matkarada, mis oja äärt pidi kulgeb, isegi enam-vähem niidetud. Ja sildki on korda tehtud. Aarde võttis Sven välja kohast, kuhu mina oma kätt pista ei julgenud. Olin just eelnevalt sisalikku näinud täpselt samasse kohta lupsamas. Selle vaatamata pääses tema puugivabalt, kuid mina sain kaks tükki. Õnneks seekord jalutavaid, mitte närivaid.

Aitäh toreda koha tutvustamise eest, tundub selline kõrvaline koht. Erilisi kasutuse tundemärke ei esinenud. Thanks aarde eest!

google map juhatas kuhugi mesiniku talusse ja talunikul oli kopp ees nendest valesti eksinutest geopeituse-mängijatest, muidugi vabandasin jne.

See aare ühes naabriga on ikka jupp aega oma aega oodanud, aga nüüd said nad lõpuks siis külastatud. Puhkekoha võtsime ette esimesena, kui kaks sookurge välja arvata, siis plats oli õnneks tühi ja saime seal rahulikult asjatada. Aare paljastas ennast kiirelt. Tänud peitjale, mõnus jalutuskäik oli.

Minu jaoks kodukandiga tutvumise päev. Kõndisime ja mõtlesime, et teid ning radu on igas maailma otsas, aga meie omad, hallikaspruunid, lirtsuvad ja lihtsad on ka tallamist väärt. Ning Angerja oja on ikka päris jõe mõõtu veekogu. Hiljem (tagasiteel Nabalasse) avastasime selle äärest mõned kanuuteenuse pakkujad - ilmselt on sealtkaudu mõnus sõuda Piritale ja siis... merele!