Roheline Naine

Vot siin oleme ennegi käinud kuid siis oli saarele pääs vee all. Täna täiesti sobilik kuiva jalaga logimiseks. Tänud

Kartsime halvemat,aga praegu on maastik küll igati suht lihtsalt läbitav.Peame kindlasti kiitma aarde hooldajat trami,praegu on kõik vägagi korras,ohtralt lisatud silica hoiab logiraamatu kuivana,kõik toimib kenasti.Aitäh peitjale,aitäh hooldajale!

Hooldus! Eemaldasin enamus staffi mis oli hallitanud märg või roostes. Alles jäi roheline rahakott, lokirullid, delfiin ja midagi rohelist oli veel. Algsele laamatule panin karbi ümber, hulgim silicapakke, mänjuhend, harilikud pliiatsid ja jätsin omalt poolt ka vahetusnänni. Tänan peitjat aarde eest!

Geotuuri üks peamine eesmärk oli käia Rohelise naise juures. Tegin luuret kas ujuda üle või ragistada võpsis. Vesi oli kõrge ja külm, kuna plaanisin ka aaret hooldada siis jätsin ujumisvariandi ära. Läksin üle põllu... ja siis algas tõeline Amazonas, kuidagi ei leidnud madalamat kohta. Jõgi oli üle kallaste, hein kõrvuni ja mul juba olidki kumparid vett täis. Lõpuks võtsin mingi suva koha ja läksin julmalt läbi, vesi oli korraks rinnuni aga olin sellega arvestanud ja sumpasin edasi aarde poole. Läks juba hämaraks ja metsatukas keegi krõbistas... vägev, väike närvikõdi hoiab meeled ärksana. Aare vajas hädasti hooldust, pooled asjad olid märjad ja hallitanud või roostes. Logiraamat ilma karbita, märg ja katkises kilekotis. Nii halba olukorda ma ei oodanud. Sorteerisin prügi, ja märjad nartsud(vist oli olnud kunagi roheline kleit, nööbid olid märja riidetüki küljest tuvastatavad) puhastasin vähegi aardekõlblikud rohelised asjad piiritusega ja lasin natuke tuulduda. Logiraamtule jätsin oma hooldusnodi karbi, mis suuruselt hästi sobis. Kahju oli..... aga 'Roheline Naine' karjus karbi järele, pidin loobuma oma truust kaaslasest. Silicapakid (hulgim) raamatu vahele ja kõik kokku tagasi. Hooldamine võttis päris võhmale, sääskede rünnak ja ise läbimärg. Aga tegin mis suutsin, pooltundi kindlasti pusisin selle prügihunnikuga et tuleks välja midagi aarde sarnast. Nüüd aare kenasti hooldatud ja ootab leidjaid. Tagasi minnes oli juba pime aga taskulambid on mul laetud ja leidsin pimedas oma tuleku raja. Olin rinnuni märg ja vahetasin auto juures kärmelt riided. Oli ilus, vaikne ja soe öö... ning vinge seiklus. Tänan peitjat aarde eest!

Leitud

Tänase päeva väike geo-automatkake sai korraldatud tegelikult peamiselt selle aarde logimiseks. Kunagi tegin koos Meelisega siinse kandi kenasti roheliseks, ainult see aare jäi meil tegemata. Maastik hirmutas ära, tutvusin sellega ainult kaardil ja kohapeale ei tulnudki.

Täna aga oli kõik väga lihtne. Autoga sõitsin nii 150m peale, kuigi põhimõtteliselt oleks selle aarde puhul peaaegu drive-in tehtav ja saaks tulla nii 35m peale. Mina küll eelistasin viimase jupikese jalutada. Viimased u 30m oli küll maastik natuke rohkem väljakutset pakkuv kui tavaline ujumiskoht - Navesti jõe vesi oli päris karastav ja põhi üsnagi ... põlvesügavune. Aga no selle 7 tõmmet ujusid ka mu noorgeopeiturid täitsa meelsasti. Teisel pool oli jälle üsna mudane, aga kaldal oli päris kena lage metsaalune, kus leid oleks ilmselt ka ilma eelnevalt telefoni ujutamata tulnud. Noorgeopeiturite rõõmuks oli mul isegi natuke nänni kaasa pakitud ja seda sai suure rõõmuga aardes oleva vastu vahetatud.

Suur aitäh peitjale!

Olin piisavalt palju kodule lähemale jõudnud ja ajavaru lubas ühe aarde leidmist. Suuruse tõttu valisin selle. Veetase on hetkel väga kõrge, kuid sellest hoolimata jõudsin jalutades edukalt aardeni ja sain logi kirja.

Tänan peitmast.

Eks ma natukene pelgasin siia tulekut vohava taimestiku ajal. Ja ega ju ei teadnud ka, kui keeruline saarele pääsemine on. Aga otsustasin siiski katsetada.

Taimi oli omajagu, aga neist häirisid vaid nõgesed. Eks ma olin ju sandaalides ja lühikestes pükstes, mistõttu pidin valima, kust rada teha ja kust üritada ringiga minna. Siiski liikusin rahuldava tempoga. Kraav sai probleemideta ületatud, seejärel liikusin põllu äärt mööda, kuni oli aeg suund oja poole võtta. Siin oli nõgeste kontsentratsioon kõige suurem, aga üldiselt õnnestus neid siiski vältida. Ja läks lausa nii hästi, et leidsin kohe ka siia paigaldatud ületuskoha. Võtsin jalatsid jalast, tegin end igaks juhuks tasakaalu hoidmiseks madalaks ja nihutasin ennast teisele kaldale. Seal olles oli juba lihtne liikumine - nähtamatud loomad olid puudealuse taimestikule üks-null teinud ja vaja oli vaid üksikuid "miine" vältida.

Nulli jõudes aga ei märganud kusagil aaret. Kirjelduse ja logide põhjal ei eeldanud mingit väga kõrget ega keerulist peidukohta, aga midagi kahtlast ka silma ei jäänud. Kuna tühjade kätega ei tahtnud jääda, siis otsustasin enne lahkumist veel mõned natukene suuremad ringid ka teha. Ja siis juba märkasingi päris palju eemal maas ühte kotti. Selgus, et oligi aare. Ei tea, kas see oli inimestele või loomadele ette jäänud, aga tundus, et oli terveks jäetud.

Seejärel tekitasin ligipääsu logiraamatule ja sain samaaegselt ka teel siia kuulatud naljaloo ja aarde seosest aru. Osa sisust oli küll märg (ilmselt maas olemise tõttu), aga kõige tähtsam osa oli kuivaks jäänud. Raamatust vaatas vastu neli päeva varem tehtud logi. Logisin aarde, panin koti sisu kokku tagasi ning paigutasin aarde koordinaatidel olevasse kõige tõenäolisemasse peidukohta. Teavitasin ka peitjat, kes kinnitas, et tõenäoliselt olin aarde pannud õigesse kohta tagasi. Seejärel läksin tuldud teed tagasi autoni. Polnudki nii hull teekond.

Aitäh aarde eest!

Väike sillake toimis veel kenasti.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Teel Viljandisse. Aitäh!

Kuigi olime siin korra teisel pool jõge olukorda hindamas käinud, kuid suvel siia tulla siiski ei jõudnud. Nüüd otsustasime võtta ette pika jalutuskäigu ja ringiga ära käia.
Tänud

Üle jõe Navesti jõe ujumine läbi igat sorti veetaimede jääb vist igaveseks minu jäledaimate kogemuste hulka samas kui teispool jõge aarde leid tuli kiirelt ja selle lahti harutamine oli üks väga tore tegevus hoolimata igat sorti mutukatele. Tänud peitjale!

Kindlasti saab ka lihtsamini. Mina aga valisin vesise tee. 30 kraadise soojaga jõevees sulistada tundub lausa lust. Aga ei, jõgi erinevaid taimekasve täis ja kaldal parv parme kallal nagu poleks enne inimest näinud. Kannatlikkus aga tasus end ära ja aare sai kiirelt leitud. No ja siis see algas, parvede toidulaud olles, tundus see lõputu arutamine. Suurepärane idee, suurepäraselt teostatud. Aitäh elamuse eest!

See roheline naine tahtis mu põhimõtteliselt ää tappa! Esteks proovis ta mind laguneva purde abil uputada, siis mudamülkasse kinni jätta ja lõpuks lajatas lihtsalt ja üheselt puupalgiga vastu pead. See puupalk võis küll olla maast välja kasvav puu, kes tegeles oma asjadega, kui mingi sibelev inimisik heast peast ennast maha sellil viskas ja peaga vastu tema tüve lõi. See olin mina jah, kes libises üle langenud puu astudes ja oma kuklaga otse puusse lajatas. Kui linnukesed ja tähekesed pea ümber tiirlemise lõpetasid.....jätkus teekond tagasi tsivilisatsiooni suunas.

Roheline naine oli kuiv ja korras (ja õel) :) Koht aga oli väga tore ja kui poleks sääski ja olnuks mõni kena pingike, siis oleks siin väga tore koht, kus suvel raamatut lugeda. Samas tundus, et keegi on juba siia sisse kolinud - sellest andsid tunnistust kena kujuga pruunikasrohelised krunnjad maakaunistused. Ja ilmselt pole tegu mingi miniatuurse loomaga, vaid pigem väga vastupidi :D Temaga ei õnnestunud küll kohtuda, kuigi sama hästi oleks ka võinud ja arvatavasti olnuks ta väga pahas tujus :D Arvestades mu tänast õnne siin. Või õnnetust.

Aitäh peitjale! Iga seiklus ei saa olla jee - lahe! Mõni peab kindlasti olema ka jee - jäin ellu!
:)

Vaatasime, tee ääres roheline aare ja nimi ka roheline. Peatusime ja sukeldusime rohelusse. Selline paras maastik oli. Rada viis ju tegelikult aardeni. Ainult, et rada on kasutuses olnud ca 30 aastat tagasi, samal ajal kui Lepa esitas seda kuulsat sketši. Seda lugu lapsepõlvest mäletan, rohelise osa oli täiesti ununenud.

Tegelikult läks hästi, ma ei pidanud kedagi metsast välja transportima, kõik jõudsid omal jalal autoni. Pea ja puu olid ühetugevused. Äge lahendus, FP. Aitäh!

Lepa jutu saatel tegime kotid lahti.. Andis alles pakkida. Koori nagu sibulat, pusar tuleb silma.Mingeid kahtlaseid hunnikuid oli metsaalune täis. Õnneks ühtegi karu vastu ei kõndinud.

Lähenemistee sai kodus välja vaadatud ja nii polnudki muud, kui rong Võhmani, miski kohalik buss paari peatuse jagu nullile lähemale ja sealt edasi mõnus väike jalutuskäik mööda põlluserva jõe äärde. Kohalikud elanikud külitasid õnneks vähe kaugemal heinamaal ja nii sai ilma nendaga kohtumata topsi juures käidud. Tänud aarde eest!

Nagu ikka juhtub lähenesime aardele esialgu valelt poolt jõge. Ots ümber ja teiseltpoolt uuesti.No neid kotte oli ikka mitu

Aitäh!

Ma olen mugav inimene. Mulle ei meeldi võõras kohas ujuda ning veel vähem meeldib mulle see kui mingid limased taimed mu jalgade vastas on. Õnneks oli sobiv abivahend kaasas, mis ennast alla 10 minutiga ette valmistab ning saingi hakata meetreid aardeni vähendama. Maabumine oli edukas ning üsna lohakalt pargitud sõiduvahend, oli õnneks ka peale logimist alles. Õnneks ma ei saanudki teada, kes seal urus elab. Väga sobilikus suuruses veekindel kott. Ei tea kui hästi ta vette peab kui veidi auke sees on, aga hetkel oli kogu kompott kuiv küll. Tagasiteel jäin vahele naiskalurile, kes tooliga mööda jõeäärt jalutas, et oma hobiga tegeleda. (479) EV J: helkuri

Ilm lausa "soosis" aarde võtmist, vihma kallas vahelduva eduga. Ega plaanist ei saa kõrvale kalduda, tulgu või pussnuge. Kohale jõudes olin munadeni märg, kummikud märjad ka seest poolt. Ütlemata huvitavad takistused olid teel. Aga nimi sai kirja. Aitäh.

Tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, võttis rahakoti välja, pani käekoti kinni, tegi kilekoti lahti, pani käekoti kilekotti, pani kilekoti kinni, tegi rahakoti lahti, võttis raha välja, pani rahakoti kinni, tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, pani rahakoti käekotti, pani käekoti kinni, tegi kilekoti lahti, pani käekoti kilekotti, pani kilekoti kinni.

Aitäh peitjale.

Läksime uljalt gepsu järgi kohale ja taipasime, et aare on hoopis teispool jõge. Vaatasime kahtlevalt üle jõe maastikku, kuid siis mõtlesin, et miks minna ringiga, kui saab otse: viskasin riided seljast, panin juuksed krunni ning pastaka krunni sisse ning ujusin näkki otse aardeni. Ilm oli juba nõnda soe, et kui eemaldasin tuhandet kotti (no täitsa matrjoška on teine), et logiraamatuni jõuda, siis jõudsin juba täitsa ära kuivada.

Aitäh toreda aarde ja aasta esimese supluse eest!

Leitud koos Minna ja Taneliga. Minna sai kerge supluse ka tehtud kuna olime valel pool jõge.

Lapsepõlves sai väga palju siin lähedal ujumas käidud. Nostalgiline kant. Aare lahe, tänud.

Vot see on aare mida otsida! Seekord lähenesime teiselt poolt ning kopraonud tegid ka "solgineeva" ületamise lihtsamaks natuke. Jätsime meiegi oma väikese panuse Rohelise naise rahakotti. ???? Tõelise naise kott, millest annab ikka vajalikku otsida. Aga leidsime ja logi sai ka kirja... Kõige välimisele kotile on linnud natuke aia teinud aga muidu kuiv ja korras. Väärt lemmikpunkti! Aitäh peitjale selle vägeva elamuse eest!

Pime, märg ja vihma sajab... Purre mis üle Naelaoja peaks viima on olematu... Vesi kõrge ning lauad Ca 50cm vee all, õigemini see mis laudadest alles... Eks tule teinekord tulla... Aitäh!

Siin saime Merlega kokku ja läksime mööda sissetallatud teed aardeni. Purre oli täitsa olemas ja tegi meie elu veidi kergemaks.

Geojaanilt suunda kodule võttes otsustasin, et otsin vaid mõned teele jäävad aarded. Siin käisime pärast eelmist nuffi üritust koos Karliga mitteleidmas. Ka seekord välistasin ujumise, jõgi oli minu jaoks selleks mitteaktsepteeritavas konditsioonis, jäi üle sama teekond, mida tookordki proovisime.

Seisin teeserval, meenutasin eilset Kaupo kommentaari „paras võsakas oli“ ja püüdsin end motiveerida üksi võssa ragistama minema. Siis meenusid just naaberaarde juurde saabunud Maire-Kristjan, kiire kõne järel jäingi neid ootama, nüüd tundus võssa minek palju meeldivam.

Päris üllatav oli näha, et siin on nüüd tõesti purre, lihtsalt jaluta üle.. eelmine kord oli isegi käsipuu sügaval vee all. Ilmselt tänu mitmetele geopeituritele, kes siin eile-täna juba käinud olid, polnud ka võsa midagi hullu, kõrvenõgesed olid juba maha tallutud, sai paljasääri ja plätudes käidud.

Nüüd muutus ka minu plaan sõita otse koju mõningaid aardeid noppides. Algas hoopis vahva geopäev.

Täname.