Lapsepõlveradadel: Kukkumise ja kelgumäe

Matkaraja tuvastamine oli keeruline ja sellest maastiku kaitsmise viisist me ka aru ei saanud, aga kuidagi me seal kändude vahel nullini jõudsime. Veidikese ringivaatamisega saime teada ka, kus see kelgumägi asub. Nimed said kirja ja tundub, et naabrivalve hoidis meil ka silma peal. Tänud peitjale!

Ega mul teel Viljandisse eriti enam aardeid noppida pole jäänud, mõned üksikud vaid ja see kukkumise oma nende hulgas. Sinna kukkumise kohta minema hakates ei saanud mina nüüd küll aru, kust see rada läks. Kui olin end läbi naatide ja võsa nulli võidelnud, nägin küll, et ongi lausa rada. Aga kuna edasi suunati kelgumäele, siis jäigi enamus sellest rajast mul kasutamata. Küll ma seal alguses seda üürnikku ikka otsisin, no kohe jupi aega ei näinud. Aga lõpuks ta ikkagi silma jäi ja saigi lõppu minna. Seal läks juba ruttu. Tänud peitjale oma lappsepõlvemälestusi jagamast ja aaretega tähistamast.

Tulime kelgumäele plaaniga einestada, prügikaste oli päris mitu aga pinke mitte ühtki. Võtsime siis kännu kasutusse ja pidasime selle ümber pikniku. Täis kõhuga sai natuke mäge ja orgu mööda turnitud ning aare üles otsitud. Aitäh peitmast!

Otsisin, mis ma otsisin selle matkaraja kohta infot... ei leidnud. Aarde kirjelduses antud raja alguses polnud nagu eriti parklatki, ei saanud seal sotti, kust see rada minema peaks.

Seega tegin nii nagu kaardi pealt tundus hea teha olevat - panin auto Papioru tänavale ja trügisime sealt orgu. Nautisime hetyreti eest veidi nooruspõlveromantikat - ronisime üle puutüvede. Igatahes saime nulli kohale, leidsime lõpu info ja sinna minemine osutus veelgi lihtsamaks. Leid tuli ka päris kiirelt.

Lisaks leidsime veidi ringi kolades ühe väga kena ujumiskoha. Kaart ütleb "Papioru tiik", kaldal ilutses silt "Olustvere järv". Vesi oli soe, põhi liivane ja tiik/järv polnud eriti sügav. Väga kena koht supluse nautimiseks.

Aitäh peitmast!

Eelmise logi soovitus on hea, siit läheb kena ja niidetud jalakäimise tee järve äärde, sealt edasi vaja ainult oja ületada mis on ka suht kuiv praegusel aastaajal. Aga edasi on juba jamps, sääsed, mäda oksad jne.

Vahepunkt leitud ja edasi juba suht kiirelt.

Aitäh, nüüd on lõpuks selleks momendiks Olustvere roheline.

Kolme aastaga on matkaraja korralikusest vähe järele jäänud, seda eriti raja alguses kus annab otsida seda loodusest. Üürnik jäi kiiresti silma, oli teine kõhu ülepoole keeranud, et peidupaigas püsida. Lõpus andis vihje õige suuna, et tops kätte saada. Et matkarada selline kahtlane/hooldamata on võiks auto parkida kuskile nullile lähemale (nt. Järve tänavale 58 33.523 25 33.652). Tänud peitjale!

Leitud. Aitäh!

Igal pool natuke mõistatamist. Kuidas ligi saab, mis lahendus alguses, mis lahendus lõpus? Saime kambaga hakkama. Aitäh!

Seekord jäi leidmata. Esimese punkti sain kätte ja proovisin puuküürniku tagasi panna, aga ega ta sinaenam hästi tahtnud minna. Aaret kätte ei saanud, gps-i null oli veits mööda ja mikro jaoks sellises kohas vaja veidi rohkem aega.

Koduteel ronimissündmuselt. Aitäh!

Käidud ja leitud.
Tänud

Olen isegi seal kelgutanud ja ujunud ja Papiorus turninud
Tänud peitjale, oli tore meenutus

Leitud.

Leitud

Auto sai jäetud tänava otsa ettenähtud parklasse ja uisutasime mööda üleni jääs tänavat selle lõppu ja siis läbi hangede nulli lähistele. Oru põhjas ojake vulises, aga see pisike nire ei takistanud sellest üle pääsemast. Küll aga tuleb tunnistada, et siis hakkas ikka ikaldus pihta. Kuigi saime aru, mida ja kuskohast otsima peab, ei õnnestunud ometi meil vajalikku infot välja võluda. Olime loobumas, kui küsisime üle, et kas saame ikka õigesti aru ja osime õigest kohast. Saime jaatava vastuse ning olles veidi julgemad, jõudsime ka tulemuseni. Nimelt oli info kinni külmunud ja tõrkus ning puikles vastu. Meie veenmise peale ta aga siiski soostus koostööd tegema ja saime kätte, mis vaja, et edasi minna. Kelgumäel läks kõik juba nagu lepase reega ja saimegi nimed kirja võisime auto juurde tagasi uisutada. Aitäh aarde eest!

Sellel rajal sain õndsaks. Ketsid ja lausvihm olid hea kombinatsioon. Keksisin nagu noor hirv mööda rada ja ütleme nii, et jäin suuremalt jaolt ikkagi täitsa kuivaks.

Esimeses vahepunktis oli korra mök mök. Aga loogika pani kiiresti paika, et kus otsima peaksin ja vajalik jäi kiirelt silma. Siis vut vut lõpu poole ja ega sealgi oli hops asi klaar.

Kena lõpp lapsepõlvelugudele. Mul on küll Olustverest hoopis teine ettekujutus nüüd ja kui aasta pärast siia kooli sisse astun, siis on hoopis kodusem siin käia. Aitäh.

Multit üksinda ei viitsiks ette võtta. Mine tea, mis kavaluse peitja välja mõelnud on. Juba nullis saime mitu korda vastu näppe. Pagana liga kah seal.

Lõpu teostus mulle meeldis, väga ja ja kaval, tänan!

Ülejäänud aarded ka leidsin aga jäävad ootama uut külastust kui päev logimist lubab.

Matkarada läbima ei hakanud. Jalutasime risti juurest mööda tänavat ja esimese vahepunkti juures ületasime oja. Veidi tuli vahepunkti ikka otsida, kuid mitte ülemäära kaua. Teine punkt tuli tänu vihjele kiiremini kätte. Aitäh!

Sahistasin sügislehtedes eelmise sajandi matkarajal, vihma kallas ja tore oli olla. Tore sellepärast, et ei pea eurolaudteed kasutama. Nullis tatsasin ikka mõnda aega ja mõnda kohta kontrollides, ise neisse mitte uskudes. Mida otsida, kust otsida, miskit ei jäänud silma, vihje ka keeruline. Siis ühte looduslikku kohta silmates, sähvatas üks mõte, et kuidas peitjaduo varem mõnda asja lahendanud on. Ja saingi kohe sõrmed konteinerile ja koordinaatidele taha. Kui poleks varasemat teadnud, ilmselt oleks tühjade kätega jäänud, seda enam, et polnud päris minu nullis. Lõpp oli juba lihtne, esimene asi mida kahtlustasin peitis ka aaret. Aitäh, jalutuskäik orus vahva!

Jupp aega mõtlesin, et mis see puu-küürnik selline küll on. Kui välja mõtlesin, siis sain kiiresti ka leitud otsitava. Lõpuks oli valikuid palju, õnneks koordinaat oli piisavalt täpne ja sai ka see aare leitud. Aitäh peitjale.

Väga äge teekond oli sellel multil, aitäh laheda seikluse eest :)

See rada oli tõeline nauding. Jah, rada oli vihmast märg, jah, purded olid libedad ja mädanenud, aga need vaid võimendasid elamust. Kujutasin ette kui põnev siin võis lapsena olla. Nutiajastu eelne aeg oli hea (või vähemalt nostalgiline) aeg... Ehk olid ka sel ajal ka olemas nüüdseks ära väsinud hiiglaslikud jämedad palgid, mis hetkel imeväikest oja ületasid, andes mõtteainet, mis kunagi siin võis olla... Tervitused Marele!

Mäele jõudes logisime aarde ja võtsime ka lühikese hetke nautimaks ilusad vaadet. Ah et soo? Pigem pani mõtlema oma lapsepõlve "mägedele", millest mõni madalam, mõni kõrgem. Nendele rajatud suuremaid hüpekaid ma ilmselt pigem vältisin, vähemalt luud jäid lõhkumata.

Aitäh, palun veel lapsepõlveradade aardeid, ka teise poolt! :)

Päris lahe ürgne jõeorg siin. Niiske ilmaga pisut ukerdamist oli, kuid laialehine mets mõjuski selle võrra müstilisemana. Vahepunkt ja lõpp olid kenasti olemas ning aare sai nimede võrra rikkamaks.

Tänan peitmast.

Täielik ebaõnnestumine, saab selle aardeotsingu loo pealkirjaks panna. Sven oli matkarada läinud läbima ja mina läksin üksi esimest punkti otsima. Tiirutasin pisut nullis ning kuidagi ei hakanud õige asi näppu, kuigi selgus, mida otsida, oli nagu olemas. Naasesin siis matkarajale ning leidsin ootamatult hoopis sealt ühe peidukalaadse toote. Olles veendunud, et see ongi koordinaadihoidik, hakkasin paaniliselt kadunud konteinerit otsima kuid seda ma ei leidnudki. Andsin siis peitjale teada, et katki ja kadunud on ning liikusin autosse.

Järgmise aarde juures olles sain peitjalt vastuse, et minu leitud toode oligi vana ja katkine ning selle võiks eemaldada, et segadust vältida. Koordinaat pidi olema aga uues ja korrektses hoidikus. Egas muud, läksingi tagasi. Seekord veel vastikumat ja jubedamat rada, kui esimene kord (ääremärkusena, radu oli kokku kolm erinevat, kõige mugavamat kasutasime vaid äraminekuks). Kohapeal oli kõik selge, lisasin koordinaadi omale tahvlisse ning asusimegi otsima. Mida aga ei leidnud, oli aare. Suures hädas hakkasin logisid lugema ning avastasin, et üsna aarde avaldamise alguses on just seesama koordinaat olnud "vale" ning muudetud õigeks. Panin aga peitjale uue kirja teele ning asutasin minekule. No ja siis muidugi arvas üks herilane kõigepealt, et Sven on seal liiga kaua vahtinud ning pani talle suraka ning siis otsustas, et mina talle ka liigselt ei meeldi, mille peale sain ka mina oma jao kätte. Ikaldus missugune :)

Tänaseks on peitja aardeteksti õiged numbrid lisanud, järgmistel peaks olema palju toredam. Aitäh seikluse eest :)

Esimene punkt oli kadunud. Panime uue.

Esimesest punktist ei osanud otsida - kas maast või puu otsast, topsi või numbreid puu peal. Üks "pesa" moodi koht oli, aga see tühi. Sääski oli liiga palju ja sündmus tulemas - ei hakanud palju aega viitma, lisaks GPS pakkus seal puude all liiga suure otsimisraadiuse.

Otsustasime teha väikese aardeotsingu päeva. Mõeldud - Tehtud :) See siin oli tänase päeva üks leidudest. Põnev oli mööda seda rada liikuda ..samas meenusid ka enda lapsepõlverajad. Suur tänu peitjale :)

Tänud aarde eest!

Ristimise juurest suundusime matkarajale. Jalutasime mööda huvitavat maastikku ja turnisime lagunenud sildadel. Ühes kohas õnnestus mul ka purdest mööda astuda ja jalg märjaks saada. Hea algus päeval :D.

Päris põnev, kergelt ürgne matkarada. Veidi küll amortiseerunud aga seda põnevam siin liikuda. Sai ronitud üle puude ja ületatud oja mitu korda. Üks takistus oli muutunud nii keeruliseks, et lõppes Mairel jala märjaks tegemisega. Esimene vahepunkt probleeme ei valmistanud. Oli muru sees maas. Eeldatav peidukoht oli ära lagunenud. Võtsime lõpu koordinaadi ja proovisime seda kuidagi püsivalt tagasi panna. Äkki püsib. Lõpus oli Maire see kes tuvastas kavala peiduka. Imetlesime ilusat ujumiskohta ja jalutasime lihtsamat teedpidi tagasi autoni. Aitäh lapsepõlve rada tutvustamast!