Hobulaiu

Saksad sõitsid saaninga ühest aardest teiseni. Esialgu oli plaan Hiiumaa laidudele minna, aga tolle jäätee otsa ei leidnud üles ja kuuldavasti polnud see ka mitte kõige paremas seisukorras. Võtsime siis suuna Vormsile. Alguses oli tee väga ilus, aga natuke enne saart oli vesi tee peal. Kuna ei tahtnud autoga soolasesse vette ronida, siis keerasime teelt veidi kõrvale, parkisime auto ära ja võtsime saani. Esimesena võtsime sihilule Hobulaiu. Veidi tuustimist ikka oli enne kui tops näppu jäi ja nimed kirja said. Igatahes kui nimed kirja said, siis võtsime kuris seasaare poole. Aitäh peitjale.

Imeilusal hilishommikul algas meie teekond Pullapää ranna parklast Hobulaiu poole. Minu varasemad luureandmed ütlesid, et laiuni (ja isegi täitsa Vormsini välja) on rajatud 2m laiune tõukekelgutee. Esimene plaan oli see üles otsida. Kõndisime randa ja muidugi oligi see tee kergesti leitav. Paraku polnud see eriti kergesti läbitav. Kõige parem oli liikuda mööda tee tegemiseks kokku lükatud lumevalle, sest seal oli pind peaaegu kõva. Tee ise oli lumevallide kõrguseni pehmet lund täis tuisanud. U kilomeetrikese läbimise järel oli mul toss väljas, aga keegi kena inimene tuli meile Vormis poolt vastu ja lükkas atv-ga lahti uue uisutee - seekord küll vaid u 1m laiuse. Seda mööda jõudsime mängleva kergusega laiuga kohakuti. Tee ise läks Vormsi suunas edasi.

Laiu servas oli vesi päris laias piirkonnas jää peal. Sinna ei soovinud ronida. Kristjan arvas, et võiks minna sellest basseinist vasakult mööda, mina hääletsin paremalt möödumise kasuks, noorgeopeituritele me häält ei andnud. Mingil põhjusel osutus minu hääl tugevamaks ja nii me laiule üle Varsarahu ronisimegi. Laiul leidsid noored õnnes õige pea raja, mis viis meremärgini ja sealt edasi ka aardeni. Enne raja leidmist oli see küll üks ülivaevaline sumpamine seal.

Aarde läheduses mul geovaist vedas megalt alt, aga õnneks Kristjani oma mitte. Seega saime siiski logi ka kirja pärast veidi aega tulutut ringiluusimist. Logiraamatust leidsime Taneli ja Lauri logi ja seejärel ka kenad mootorsaanijälje, mida mööda tagasi minna.

Tagasiminek läks palju lihtsamalt. Mootorsaanijälg viis meid täpselt sinna, kustkaudu Kristjan ette pani laiule ronida. Väike telefonikonsultatsioon Taneliga andis tulemuseks küll, et see jälg meid kaua ei aita - suundus Vormsile, mitte Pullapääle. Aga abiks ikka. Meie suundusime uuesti Vormsi-Pullapää kiirteele ja sealtkaudu tagasi. Kiirtee kahjuks sai u 500m enne kallast otsa, tundub, et sealt ei õnnestunud lahtilükkajal enam edasi minna. Ja viimane lõpp teest oli taaskord korralik sumpamine. Aga kokkuvõttes oli üks vahva käik ja merejääl ukeradamine on ikka tore küll!

Aitäh peitmast!

Leitud tänu juhusele, ja sugugi mitte lihtsalt, sest meie 5 silmapaari otsisid teda kõikjalt mujalt kui leitud kohast. Tuhnisime nii siit kui ka sealt, kuid kohe teda ei leidnud.

tänan!

Tänase päeva teine põhieesmärk peale Seasaart. Sõitsime Pullapää ujumiskoha parklasse, vajalikud vahendid kaasa ning hakkasime astuma. Vee peale jõudes märkasime kuidas tõukekelke autosse laaditi. Ja mis me siis nägime. Suisa kaherealine kiirtee läheb otse Hobulaiu suunas ning laiu lähedal keerab üks haru veel ka Vormsi poole. Peale meie olid rajale läinud ka kaks hobust kuid nendega meil ei õnnestunudki kohtuda. Nägime vaid nende jälgi ja enam mitte auravaid hunnikuid otse raja peal :). Kuna tee ja minek oli nii mõnus siis magasime kiirteelt mahapööramise koha maha ja jõudsime peaaegu laiu ülemisse otsa. Sealt võtsime siis suuna piki laiu serva tagasi ning randusime väikese sillakese juures laiule. Ka siin olid masinatega teed sisse sõidetud ja vaid veidike oli vaja mööda georada aardeni murda. Aare logitud tegime kiire teejoomise ja snäkitamise pausi tulepaagi juures. Keha kinnitatud tulime seekord otsemat teed pidi saarelt maha ning suundusime otseteed pidi kiirtee suunas. Ilm oli super soe ja päikseline ning kokku tuli veidi üle 10 km matk ja 2 tundi 20 min. Tänud peitjale!

Kelgutasin teelahkmeni ja edasi jalutasin. Aitäh!

Võtsime pühapäeval ette uisumatka Vormsile, tagasi tulime Hobulaiu kaudu ja otsisime ka aarde üles. Tänud peitjale!

Täna võtsime ette jalgsimatka Hobulaiule, tundus kõige mõistlikum viis. Nädalavahetusel Vormsil suusatasime jääl, kuid jää ebatasasus ja kohati erinev lumepaksus segas mõnusat sõitu niivõrd, et täna jätsime suusad koju. Algul kõndisime nagu parketil mööda uisuteed, siis leidsime sobivas suunas ühe ATV jälje ja lõpuks tegigime oma jäljeraja. Orientiirina jälgisime saare põhjapoolset majakat. Teadsime, et sellest veidi lõunapool on üks väike paadisadam. Saarel aarde lähedusse jõudes märkasime ka suht värskeid inimeste jälgi, mis viisidki aardeni. Logiraamatus oli sel aastal juba kolm sissekannet, kuid geocachingus olid leiud veel logimata. Tänud peitjale jälle siia kutsumast, talvel polegi Hobulaiul varem käinud. Aardega kõik korras ja hetkel kergelt leitav.

Tänud!

Võtsime eesmärgiks kasutada ära sülle sadanud mõnusat talve ja logida aardeid mis muidu jäävad käeulatusest välja. Saarele tulekut alustasime Pullapäält, kust on saareni sisse veetud korralik lai maantee - oli ääretult mõnus astumine. Päike siras ja soojendas nina ning lumi krudises taldadelt vastu. Jääl oli rahvast muidugi murdu - peamiselt kelgutajad ja uisutajad, kuid leidus ka sõitjaid saanide ja atv-dega. Kohale jõudes avastasime, et ühed saanijäljed läksid mugavalt peaaegu aardeni ja sealt edasi veel ühed inimjäljed, mis viisid otse aardeni :) väga vahva tükk oli ja ilma jääta poleks ilmselt siia niipea sattunud.

Loogiline koht sai leitud üsna kergesti, aga selleni jõudmine seda ei olnud. Mõtlen viimast 10 meetrit. Hirmus võsa.

Aarde kätte leidmine oli sama raske nagu Hobulaiule pääsemine. Mitu päeva proovisime saarele saada enne kui õnnestus. Aaret otsisime samuti mitu aega enne kui leidsime aga torm on seal peidupaigas möllanud, natuke tuleks vb ümbrust korrastada.

Kihutasime läbi tormi Hästholdi nimelise laevukesega saarele. Jalutasime koos gidiga metsad, rannad risti põiki läbi.Teised sõid maasikaid, meie müttasime võsas ja logisime aarde.
Aitäh!

Jõudsin päris pikalt mõelda, mida küll selle loogilise kohaga silmas peetakse. Välja ei mõelnudki, pika ragistamise peale leidsin niisama üles. Jalutuskäik aardeni oli tore, aitäh

Leitud :)

Tulin süstaga Vormsilt Hosbyst laiu põhjatipuni. Omajagu ragistamist tihnikus ning mõned meetrid nullist eemal avaldaski end suur aardepeidik. Aare tipp-topp korras. Aitäh peitjale!
Tagasitee oli märksa tuulisem ja tagant tulev laine ähvardas süsta risti keerata. See-eest oli tagasisõit umbes 2x kiirem :)

Tulime Vormsilt otse Hobulaiule. Ütleme nii, et aarde leidmine võttis omajagu aega, null uitas omapäi ringi. Aga logitud ta sai. Metsmaasikaid saaks siit ämbriga praegu. Aitäh peitjale.

Kell 1.13 öösel otsustasin, et täna on selle aarde kord nimi logiraamatusse saada.
Mõeldud ,tehtud. Hommikul autoga mere äärde ja jala astuma. Merele jõudes oli jääl oma 5 cm vett. Eks arvata oligi. Naelad olid saabastel all, nii et libe ei olnud. Vahepeal oli vesi sügavam, kusagil pahkluuni ja juba 500 meetri peal olid jalad märjad. Suuna võtsin suure prao järgi, kus vahel lahtine vesi .Mida laiule lähemale, seda sügavamaks läks jää peal olev lainetav vesi. Tuul oli päris kõva. Lõpuks tatsasin juba poolest säärest saadik vees. Jalad külmusid.
Saarel tegin kiire logimise ja ruttu tagasiteele, et enne jää ära ei sulaks kui kaldale jõuan. Nüüd oli tuul vastu. Õnneks ei pidanud enam valima, kas kusagil leidub kuivem koht, igalpool ujus ja lainetas. Laiuni läks tund , tagasi 45 minutit. Sellel talvel enam jääle ronida pole tahtmist.
Tehtud.
Tänud

Pühapäevane tõukekelgu-retk viis meid aardest 50m meetri kaugusele, kuna see oli sel hetkel laiu ainuke aare, siis sai see ka üles otsitud. Jää veel kannab, kelgu-vihje FB-st: Tõuka Takka. Aare korras ja kuiv, kirjutusvahend töötab ja logiraamatus ruumi. Aaret valvavad suured-pruunid-karvased, tõugu ei tea, aga jalajäljed nagu elevandil. Suured tänud peitjale!

Tõukekelgumatkal tagasiteel Vormsilt tegime vahepeatuse Hobulaiul. Aare korras ja lumega kättesaadav. Aitäh!

Jagan üleskutset: Helen Kaarlep Üleskutse! Kellel oleks huvi ja vabadust homme tulla Hobulaiule appi masuuti korjama? Homme on jahedam ilm (lihtsam korjata) ja hea võimalus see jubedus mandrile saata. Start Rohuküla sadamast ca 9:30. Soovi korral saab õhtul tagasi. Soovi korral saab majutuda. Vajadusel saab Tallinnast küüti pakkuda. Üheks päevaks kaasa vanad riided, kummikud, võimalusel tugevad kummikindad. Ööbimissoovi korral arutame pikemalt. Kui homme kohe üldse ei saa, aga mõni teine päev sobiks, kirjuta ikka!

Peale Seasaare külastust suundusime jahiga Hobulaiule. Minu jaoks oli see igat pidi esmakordne kogemus - ei olnud varem purjetanud ega ka Hobulaiul kunagi käinud. Aaret pidime natuke otsima, ei tahtnud väga kätte anda. Aga leidmata ta ei jäänud. Oli igati tore retk, aitäh aarde peitjale!

Seasaare külastuse järel purjetasime Hobulaiule. Tuul ja laine olid mõnusa nurga alt, mis tekitas kohati 30 kraadist kreeni, mis pani inimesed veidi hõiskama aga ei hullu midagi, kõigil oli suht ok ja kalad pidid ka oma toidu ise kätte saama. Nagu ka Seasaarel, toimus dessant aerupaadiga, sest jahil liig palju kiilu all, et ligidale sõita. Aarde loogilist kohta andis ikka otsida aga lõpuks loksus null paika ja nimed said kirja. Vaatasime üle ka mõlemad tulepaagid, mälestussamba, ekskavaatori ja muu säärase. Sõit Haapsallu oli juba taganttuulega ja heas tempos, küll aga üsna kõva tuulega. Loksumist oli oluliselt vähem aga lõpus oli vaja halssida, mis oli veidikene ärev situatsioon aga siiski ei midagi hullu. Peatselt oligi ümber meie meeldiv merereis, tegime mõned pildid, tänasime laevaperet ja saime päevale meeldiva joone alla tõmmatud. Oli väärt päev aaret logida.

Tulin Evente Hobulaiu avastusretkele ja Hobulaiu tutvustusele lisandus ka Varsalaid, kuhu osa retkegrupist läks, kuid mina loobusin läbi mere sumpamisest ja pöördusin tagasi Hobulaiu metsasemale alale, et üles leida Hobulaiu aare. Milles avaldub peidukoha loogilisus, ma pihta ei saanud, aga geokoordinaadid suunasid õigesse kohta ja põrakas aardekast leitud ning logiraamatus nimi kirjas. Aitäh peitjale!

Üliägeda mereretke teise päeva hommik algas Kihnu saarel. Pärast hommikust vihmahoogu säras taas päike ning ees ootas järjekordne mõnus suvepäev. Rohuküla sadamast alustasime tänaste plaanidega. Esimene peatus Hobulaiul. Siia tulin kolm aastat tagasi suusatades, tookordne otsimine oli oma süül vaevarikas, täna tulime vähemalt kohe õigesse kohta, aga kurjalt kriimustavas võsas oli vaja ikka natuke tiirutada, kuni õige punktini jõudsime. ... Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond. 1. päev: Manilaid-> Kihnu 2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid 3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva teine aardeleid (16/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast. Sihtisime erasadamat Hobilaiul aarde lähedal. Tegime sellel laiul kiiresti, et mitte kohalikke häirida. Sadamasilla lähedal olid ka kalavõrgud vette lastud. Õnneks jäid need puutumatuks, kuigi nägime vaid kolme tähist. Loogiliselt otsisime silmadega nelja võrkusid märkivat lipukest.

Olin aastaid tagasi laiul viibinud nädala koos laagrilastega - väliseestlastega. Siis sain kohaliku olukorraga päris põhjalikult tutvuda. Aitäh aarde peitjale!

Koppadikoppadinõõõ!

Kaupo ajas väikse pundi kokku, kellega koos laidusid aaretama minna. Sõiduvahendiks oli vana hea mootorpaat ning tingimuseks ilus ilm. Nüüd said need kaks omavahel kokku ja startisisime laupäeva täitsa õhtul Hobulaiule. Teel laiuni oli kohati ikka päris tugev tuul, mis omakorda tekitas laine. Minul oli kokatädi roll ning sain tänu ilmale pakkuda Krimpsudele kohapeal meisterdatud soolaveekastmes võileibu. Lained lõid üle pea plaks-plaks kokku ja ma tähtsa näoga vorpisin neid, samal ajal mööda paati laine tõttu natuke ringi lennates. Kui laiuni hakkasime jõudma, siis nägime ühte väga okeid randumiskohta. Jätsime kola sinna ja sumasime aardeni. Laiuskoor sai avatud.

Üldiselt sättisin vaimu valmis Robinsoni retkeks, aga järele jäänud hämarama poolega päevast polnud enam mõtet seda ette võtta, eriti arvestades, et ise platseerusin alles Tallinnas. Tõsise matkapäeva eelõhtu kujunes siis kergeks jää- ja kondiprooviks mandrilt Hobulaiule jalutades. Parkimiskoha leidsin endale seal: 58.930273, 23.439576. Tõkkepuu juurest jäi mereni jalutada 600 meetrit, jälgede järgi võis näha, et suusatajad olid sama teed kasutanud.

Kuna suur hüpe suurest külmast suure sooja peale polnud ilmataadil veel päris lõpule viidud, siis pärastlõuna pakkus paari miinuskraadi koos kuiva lumega. Silmapiir oli suhteliselt lühikese raadiusega ning nii ühtlaselt valge, et pilti tehes ei osanud telefonikaamera automaatselt millelegi fokusseerida. Pikalt liikusin paralleelselt suusajäljega, kuid need paistsid saarest hoopis mööda põrutavat, seega mingil hetkel kõverdasin enda trajektoori otse aarde suunas.

Nulli läheduses võis paksu lume sees veel aimata jälgi, mis väga geopeiturlikul kombel ikka sinna kõige tihedamasse tihnikusse juhtisid :o) Maastiku raskusastmele vastav loogiline peidukoht ka täitsa olemas. Hakkasin ettevalmistusi tegema, riputasin seljakoti ja gepsu oksa külge, tõmbasin taskulukud kinni ja sidusin saapapaelad pingule. Aga siis lõi kahtluseuss sisse - normaalsuuruses aare, võiks ju midagigi näha, eksole? Tammusin seal pea kuklas ringi kui ühtäkki millegi otsa koperdasin :D Nojah, lumega leitavus on siiski suhteline määratlus, talved pole ilmselt vennad - lisan omalt poolt tasakaaluks vastupidise sildi kah :o) Võiks arvata, et mul oli tegelikult sellevõrra lihtsamgi, et polnud ju praeguse talve esimene leidja.

Pärast logimist päevavalgust veel veidike jagus, enne merele tagasi pöördumist otsustasin teha väikse uudistamisretke piki laidu kulgevat saanijälge lõuna poole. Tänan peitjat kutse eest, muidu vaevalt siia niisama tulla oleks viitsinud. Ja nagu teame, kui juba viitsida, siis kahju pole praktiliselt mitte kunagi!

Kui eilse päeva veetsime lõunapoolsematel Lääne-Eesti laidudel, Kesselaiul jms., siis tänane plaan nägi ette just Hobulaiu külastamist. Õhtune ilmaennustus lubas selle talve kõige külmemat ööd ja seda ka oli. Haapsalus oli hommikul 9 ajal külma 20 kraadi, mis tundus nagu 26. Ei tundunud just ideaalsed tingimused merele lageda kätte minekuks. Lootus oli, et auto ei lähe käima ja me ei saagi kuhugi minna, aga ei, natuke see mootor urises, kuid käima läks. Nüüd ei saanud siis mitteminekut enam auto kraesse ka ajada. Siiski, kohe kella 9 ajal me suunda merele ei võtnud, vaid noppisime enne paar linnaaaret ja alles siis võtsime suuna Pullapääle.

Seal seigeldes ja otsides kohta, kust saaks mmerele minema hakata, jõudsime ühe mereäärse talu juurde. Seal tuli peremees vastu ja uuris meie plaane või et ehk me äkki eksinud. Rääkisin, et plaanime Hobulaiule mninna. Tema vastu, et kas tõesti saab juba jääle minna? Ütlesin, et sul peaks siin juba 20 cm paksune jää olema, võid ka oma Nivaga (just sellega ta sõitis) jääle juba minna. Ta ikka ei uskunud, et kas tõesti saab nii paks olla. Ega ma ka ei teadnud nii kindlalt, et see jää just 20 cm on, aga kindel olin, et jää pärast me siin küll kartma ei pea. Nii ta siis näitas meile, kuhu võime auto parkida ja läksime teine teises suunas.

Kuigi väljas oli külm, siis liikudes sellest aru ei saanud. Riided olid soojad, maskid peas, seega ei mingit probleemi. Kokku edasi-tagasi sai jalutatud 7,3km ja 2h. Probleem tekkis kohapeal aarde asukoha tuvastamisega, kuna lund oli kõvasti. Väga palju ei eksi, kui öelda, et seda oli seal ca 30cm. kui olime kõik loogilised ja vähemloogilised kohad üle vaadanud, ei aidanud muu, kui helistada peitjale. Saadud juhiste järgi sai juba kõne ajal potentsiaalne peidukoht nähtud ning kontrollides oligi see õige koht. Küll aga oli loodus karbi kättesaamise vähe raskemaks muutnud, suur murdunud männioks oli segamas. Sai siis seda veidi eemale nihutatud ja nii saimegi karbi kätte. Aardekarp ise muidugi kannatada polnud saanud ja sellega on kõik heas korras.

Oli mõnus retk, tänud aarde eest!

Tuulekaardi vaatamine on minu puhul üsna igapäevane asi ja teada oli, et kuni pühapäeva õhtupoolikuni peaks see merele minekut ilma purjeta alusega igati soosima. Eelmise päeva Pedja jõe retk oli vajutanud oma märgi reielihastele, kuid aerutamist see liiga palju ju ei sega. Hommikul kogusin pikalt hoogu, et kas võtta puhkamiseks päev või merele siirduda. Kesselaiule minek sai edasi lükatud ja kaarti vaadates sobis Hobulaid kenasti selle asemele. Härjasääre läheduses leidsin koha, kust pääses kenasti mere äärde ja Hobulaiu tuletorni sihiks hoides sai see 4 km vett kajakiga üsna mõõduka ajaga läbitud. Kohaliku paadisilla juures läksin laiule ning üsna pea leidsin end kadakate vahelt tiirutamast. Aega ikka läks, enne kui loogiline koht silma hakkas. Peale logimist uudistasin veel tuletorni ja muud saarel leiduvat, kuni üks hetk märkasin, et paar purjekat, mis enne laiu lähedal ankrus seisid olid purjed heisanud. Selle peale hakkas minulgi kiire.. ilmselgelt on tuul keeranud ja hakkab tõstma. Tagasiteel sain diagonaalis tagant tuult ja lainet, kuid seda siiski mõistlikus koguses, et sõit oleks veel nauditav. Tänan kutsumast.