Vonka

Elus peab olema kõik tasakaalus, nii ka aarete puhul. Aeli järv vs. Vonka. Yin ja yang, ilus ja kole, kerge ja raske, kuiv särk ja higine särk. Kaarti vaadates tundus otsetee liiga niiske. Otsustasin teha väikse ringi. Läksin aardest mööda ja siis sukeldusin sohu. Rasked kohad olid siiski vaid servad mõlemal pool. Seal tuli hüpelda ühe poku pealt teise peale. Keskel oli ühtlane lirtsumine. Võtsin eesmärgiks teha retk läbi kuivade sokkidega. See õnnestus. Üllatuseks märkasin soo keskel isegi midagi rajalaadset. Kuna selle põhi oli vett täis siis liikusin sellega paralleelselt veidi eemal. Teadsin, et praegu raskem, aga viimasel ajal olen ise soovinud retki ette võtta mis panevad veidi pingutama. Mõistlikum oleks tulla kuu aja pärast. Aitäh aarde eest!

Teinud Aeli järvele tiir peale, tulime siis kah Vonka raba üle vaatama. No väga raba ta nagu veel pole, rohkem ikka soo nimeline moodustis, aga vahet pole, märg oli igatpidi. Metsast sooserva jõudes oli ikka mingi kümmekond meetrit kohe lausvett, mis oli no umbes täpselt nii sügav, et ega ikka ei lähe läbi kül. Eks me siis otsisime mingite tuttidega koha, kust tasakesi läbi sai hiilitud. Seal oli, ju metsa pakutava varju tõttu, vee all lausa jäist pindagi. Soosaar, kuhu oli vaja jõuda, lausa paistis kenasti kätte, aga sinna oli vaja veel jõuda. Eks me ikka jõudsime ka, ikka tasa ja targu. Saar ise oli ikka oma hiiglaslike puudega tore. Aga sokk oli katki ja üleüldse nägi maru kahtlane välja. Hea, et ma üksi polnud, nüüd sai mõne kahtlusi tekitava tegevuse ära sokutada 😛
Täitsa ära väsitas see väikene retk, veel järgmiselgi päeval olid mingid olematud lihased väheke nagu tundlikud, aga tehtud sai.
Tänud peitjale Vonka sohu kupatamast ja aaret peitmast

Sai täna tuldud seda aaret nillima, aardeni 900m, kuni jahimeeste tornini oli ratta rööbastes hea käija, edasi sealt oli lund kohati põlvini ja andis ikka sumbata seal aga tehtud sai :)
Tagasi teel sai torni juures paus tehtud aga sisse ei saanutki, ees oli lukk ja luku auk liimi täis valatud. Sai veidi trepil istutud ja siis tagasi autosse, aitäh aarde eest :)

Võtsime tänaga meestega väikse jalutuskäigu ette, enne kui sukeldume sepistamise maailma. Ilm oli mõnusalt sombune ja raba mõnusalt märg ja kirsiks tordil mugisime mätastel olevaid jõhvikaid. Mis sa veel hing ihkad. Igatahes are oli ilusti omal kohal. Mehed uudistasid minu ümber, mida asja ma sellega sokiga peale hakkan. Minul logimis vajadus rahuldatud ja oligi aeg edasi liikuda teist raba poolt uudistama. Suured tänud aarde eest.

Sihuke tsipake sinka-vonka jutt jäi kaardile käidud teekonnast. Aga polnud hullu midagi, kõik olulisem jäi kuivaks, isegi vihjes nimetatu, 50% ulatuses :P Harva juhtub, et logiraamatu kaantele trükitud tekst toob muige suule - siin see nimelt nii igatahes oli. Tuju kohe tsipake parem jälle, aitäh!

Õhtune raba oli väga ilus.

Uue aasta ja päikese tervitusmatk. Arvestasime vähemalt tunnise käiguga, tegelikult olime juba 26 minutit hiljem auto juures tagasi. Sokk oli jäätunud, koorimismeetodil pääsesime karbile siiski ligi. Aitäh!

Teeotsa seisukord küll hirmutas mu madalapõhjalist käru, aga surusin ikka platsini välja. Ei olnudki nii hull ja tuli kasuks ka. Esimene katse matksaapaga näitas, et asi ikka üsna vesine ja tuli tagasi kummikute järele marssida. Kummikutega sai juba kenasti saarele ja kuna uued kummikud, siis isegi sokid olid kuivad, seega aarde oma sai rahus aaret edasi valvama jäetud. Aitäh!

Auto oleks võinud paarsada meetrit varem maha jätta, sest poolel teel ootamatult tekkinud rööpad polnud just linnaautole kohased, aga siis enam peatuda ei saanud ja nii me jahimeeste torni alla end parkisime. Sealt läksime rajakaameratest mööda ja otse mööda rada rappa. Kummikud olid küll jalas, kuid raba nii kuiv, et jalatsid ei saanud isegi mitte talla alt niiskeks. Kohe panime silma peal rikkalikele jõhvikaaladele aga sellega otsustasime tegelda tagasiteel. Rabasaarele jõudmine oli ülilihtne jalutuskäik, kui neid tüütuid põdrakärbseid vaid poleks. Tegime kiire logimise ja siis lagedamale alale tagasi. Nüüd võtsid meie liikumise hoo maha jõhvikad. Raba oli nii kuiv ja päike paistis nii soojalt, et pikalt oleks võinud seal kuivadel mätastel istuda ja marju nautida. Korjasime endale vaid väikse kotikese kaasa, sest põdrakärbsed ei tahtnud meid rahule jätta. Aitäh rappa kutsumast, oli väga tore!

Aitäh aarde eest!

Selle aasta kuiv suvi annab veel tunda ja hetkel aarde kuiva jalaga leitav. Jõhvikad on päikese poolse pale juba punaseks saanud..

Tänan peitmast.

Metsaalune ujus. Kohe ennatlikult sai kummikud jalga pandud. Teekond oli suht normaalne.
Tänud

Loen praegu uuesti Karli logi ja no sain naerda, et mis häda sellisel ajal siia nüüd siis tulla oli. Õnneks nüüd on ta kodus Klaara pärast lühema keti otsas aga samas pole ju logisid mida laikida.

Meil oli jh kips-kõps sinna ja veel kips-kõpsim tagasi. Muljeid ei mingisuguseid. Tegelikult loojuv päike ja karge lumekirme puudel oli ilus. Tänud kutsumast, tehtud!

Lugesime, kuidas Karl siin suples ja püherdas, et aardeni saada. Meil oli totaalne jalutuskäik pargis. Kõik ära külmanud ja siledamat pinda polegi võimalik ette kujutada. Kõps kõps kingadega üle jää ja tagasi läksime üldse põtrade rada mööda. Ega loom pole loll ja teab, kust kõige paremini saab. Oh, oli ikka hea ja lihtne. :) Aitäh.

Leitud, logitud, tänan!

Kummikust piisas.

Tänase päevas viimane aardeleid. Raba serv oli vesine ja raba ise ka, seetõttu olid räätsad siin parim vahend aardeni kulgemiseks.

Lumerohke talve meelitab igal võimalusel metsa või rappa. Ilusa ilmaga tuleb ikka leida koht, kuhu tavaline jalutaja ei satu, nii võtsimegi täna plaani Vonka raba külastuse.

Auto jätsime metsatee algusse suuremale teele, kust esialgu oli jahimeeste masina jälge mööda lihtne jalutamine. Lehvitasime rajakaamerasse, jälgisime pisut linnukeste askeldamist ning võtsime suuna rabale. Kuna nelja peale olid meil vaid kahed räätsad, siis olime need jätnud hoopis autosse, kõik otsustasid solidaarsuse mõttes ühiselt sumbata ja seda siin sai mõnuga teha:).

Paks kohev lumi pakkus muidugi ohtralt lusti, aga selle all oli maapind pehme ning pidevalt vajus jalg vesisesse sügavusse. Vahepeal näitasid värsked põdrajäljed ette, kuhu pole mõistlik astuda, hoolega sai mättaid valitud, kuid alati ei õnnestunud, nii tekitasime sügavaid märgi jälgi enda järele.

Sumpamine oli siiski väga vahva, talv on mõnus, lapsed ja koer ja ka suured lustisid täiega lumes, vaid kass suhtus üle pea lumme hüpates sellesse kahtlusega ning kasutas ruttu esimest võimalust kellegi otsa või kukile asuda.

Lapsed täiendasid lume söömise reegleid ka: varasematele (värvilise ja tee ääres oleva lume mittelubatavusele) lisandus siin uus reegel: seda lund ei tohi süüa, kus põder just astunud on, komisjon kiitis uue reegli heaks;). Lumivalget puhast kohevat lund tohtivat endiselt piiramatus koguses süüa:).

Poolteist tundi mõnusas lumises rabas möödusid märkamatult. Oli tore.

Aitäh peitjale!

Aitäh!

See aare sügeleb juba pikemat aega, aga viimasel ajal figureerivad sellisel maastikul põdrakärbsed ja seetõttu sai aina edasi lükatud. Täna lumesajuga eeldasime, et ainsad lendavad objektid on lumehelbed ja seetõttu miks mitte see asi ära teha. Kenasti 50 km/h võttis see sõit omajagu aega. Suuremal kiirusel oleks kohalejõudmise aeg arvatavasti mitte enam tänases päevas olnud. Nautisime kenasid vaateid enda ümber ja jõudsimegi kohta, kust tundus olevat hea idee astuma hakata. Ja täpselt selle koha peal oli teel peal risti ees puu. Kogu see Kõue kant siin on mulle täiesti tundmatu ja seetõttu oli siin sõita ka äärmiselt huvitav. Samm sammu haaval kogunes kummikusse lumi ja kokkuvõttes oleks vist ilma kummikuta täpselt sama tulemus olnud. Mitu korda käisime peaaegu põlveni sees ära, sest kui lumi on peal, ei näe ju, mis selle lume all on.
Maskeering on hea, vabatahtlikult seda vast keegi ei näpi. Aitäh!

Maastik oli selline täitsa mõnus kummikuga astumine, aga see mis põdrakärbeste rindel toimus, ei kannatanud küll mingit kriitikat. Saarele jõudes jäi tops kiirelt silma, tänud aarde eest!

Saatsime Marise Hirvelaanest teele ja jäime Indyga aega parajaks tegema. Siis veeresime tasakesi järgi ja õiges teeotsas saime uuesti kokku. Jätsin auto tee äärde ja tatsasime esialgu mööda rada edasi, mis viis sigade söödaplatsile. Kange tahtmine oli rajakaamerasse paar lolli grimassi teha, aga jätsime siiski tegemata. :D Pokude vahel laveerides jõudsime ka lõpuks aardesse. Tänan.

Indy ja Marise Ikla-Oandu jalgsimatk, päev 13, aardeleid nr 1.

Eile õhtul sai Mariga plaan maha tehtud, et selle rabaka teeme ära koos, on mõnusam ja julgem. Maril endal olid kummarid ja mulle improviseerisime käepärastest vahenditest ka sobivad saabastekaitsed. Tee valisime nii palju kui võimalik läbi metsa ja siis otse saarele; toimis hästi tagasi jõudes olid ikka jalad kuivad :). Aitäh peitjale aarde ja Marile kaaslaseks tuleku eest, oli äge natuke koormavam astumine.

Kuna väljas oli ilus ilm, tähendas see, et on ka mõnus õhtu tsikliga sõitmiseks. Lisaks viib kodu juurest lõuna poole (ehk aarde suunas) hea kurviline tee ning siis tuligi seda kõike ära kasutada. Jõudsin minagi sinna ca 450-500m peale, kust edasi oli vaja jala minna. Eelnevate logide põhjal hindasin, et liiga märg seal ka praegu olla ei saa ning ega ei olnudki. Tsiklisaapast täitsa piisas sel jalutuskäigul. Kui muidu on õhtuti väljas sääsed või kihulased, siis siin olid parmud ja kärbsed. Seega jätsin endale kiivrisuka pähe ning nii jäi paljast ihu välja minimaalselt ja polnud ka neil tüütutel tegelastel minuga väga midagi peale hakata.

Aga muidu see matk suts sinna ja suts tagasi ning tehtud oligi. Tänan aarde eest!

Saime ka nimed kirja. Plaanis oli ta juba ammu aga alati tekitas mingi asi kõhklusi. Täna käisin Liisale idee välja, et läheks käiks ära. Võtsime siis suuna sinna poole. Autoga sain 500m peale ja sealt edasi jala. Raba serva jõudes otsustas Liisa, et tema ikka ei tule. Sest ta pole üksi vaid peab ka tulevast geopeiturit endaga kaasas kandma. Seega tema jäi metsa alla marju ja seeni jahtima. Mina aga kappasin nagu noor sokk üle jõhvikate aarde poole. Enne lõppu tuli ka üks kahtlane koht ette kus kohe kuidagi ei tahtnud üle minna. Seega tegin väikse rebase haagi sisse.

Aare ise korras aga maastiku tõstaks küll 3.0 peale. Kuigi mina käisin saapaga hetkel seal ära.

Tänan kutsumast varsti lähen sinna jõhvikale.

No ei suutnud mina seda 2,5 maastikuga teed üles leida, kõvasti krõbedam oli kui Laeksaare 4.0 maastik. Las laagerdub veel mõnda aega.

Sinka-vonka mindud. Leitud aare ja veel jõhvikaidki. Teekond säärikukindel. Väga mõnus. Aitäh :)

Alles aasta vana aare. Olen seda miljon korda vaadanud ja mõelnud otsima tulla, seetõttu tundus vanem aare. Kummik oli täna väga vajalik, üldsegi kuidagi vettinud aeg on. Matk ise polnudki pikk ega raske, aga kohalikude teede olukord oli kõige närve sööv.

Saime autoga ca 560m peale. Kui varem olen näinud, et Kaupo hakkab rooli taga sujuvalt laevakapteniks, siis nüüd etendas ta edukalt tankijuhiks. Mingi hetk jalastusime ja hakkasime minema. Kummikutega oli hea minna, saime kuiva jalaga kohale. Kohapeal läks nii, nagu kirjeldus ütleb.

Mnjaa,peenemas keeles võiks nimetada vist skoorimisaardeks,aga kahjuks mitte........Nime kirja saamiseks ongi erinevaid võimalusi,kuid las ta olla! Ühesõnaga,ajasin ikka oma laisa kere kah autost välja ning olin kaaslasele toeks teekonnal aardeni.

Aitüma Vonkale juhatamast!

Raba oli praegu ikka väga vesine. Nii et tore katsumus seal jalutamiseks. Maiustasime jõhvikatega, need maitsesid praegu ikka eriti hästi. Tänud rappa kutsumast!