Vii

Seda aaret alustasin juba eelmine aasta, kuhugi jõudsin aga edasi ei saanud. Täna täpselt sama. Haarasin õlekõrre järgi ja mis mõttes, koht enam-vähem sama. No laiendasin otsimisala ja sain lõpuks nime kirja. Ruttu autosse ja Orissaarde tagasi. Tänud, koht ja teostus hea aardel!

Hämruseni oli küll veel aega, aga otsustasin ikka proovida. Kuna abivahend oli korralik, siis oli nullis kohe selge, kuhu suunduda. Koht oli ka igati temaatiline. Vahepunktis tabas korralik geopimedus, tõin isegi autost abivahendi. Kui lõpuks õige koha üles leidsin, siis läks koordinaatide leidmisega ka liiga palju aega. Aga vahva asi igatahes. Lõpp jäi juba kaugelt silma ja sain asja ära vormistatud.

Leitud, tänud! Väga äge multi.

Algus sai hommikul külastatud, kuid siis läks kiireks ja tagasi jõudmise ajal hakkas kergelt hämarduma. Ootamatult selgus, et siin on päeval vihma sadanud ja kõik alusmets puha märg. Märgade pükste hinnaga sai ikka vahepunkt üles otsitud ja lõpu juhised kätte saadud. Peale seda tekkis küll korraks mõte, et aitab tänaseks. Aga no geopeituri hing ei anna ju enne rahu, kui aare leitud ja kuidagi iseenesest kiskusid kulendid ikka aarde suunda liikuma. Õnneks lõpu leidmine osutus selle saaga kõige lihtsamaks osaks. Hea teostusega aare.

Tänan peitmast.

Leitud. Aitäh.

Kui mitu korda on selle aardega algust tehtud. Kord polnud abivahendit, kord muidu vajalikke asu kaasas. Sel korral sai lõpuks kõik toimetused tehtud ja ära käidud. No oli hirmus veidi.
Tänud aarde eest

13712.

Jailbreak ‘23

Kulgesime kenal reedesel päeval Muhku. Enne sai Kullamaal ja Muhus paar Medi tööotsa ära tehtud ning oligi aega mitu-setu päeva endise hobiga tegeleda ja spaas litutada ;-P

Kohe esimese aarde juures saime kenasti võssa sukelduda. Geopeitus ikkagi! Leid oli lihtne ja aarde sisu vahva, nägusa beibe eest soovitus ja lahe_teostus. Aitümps Leviale ja et aare ikka ka GP lehel on!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Suursaarte koolivaheaja reis. Viimane päev, mis pühendatud ainult Muhu aaretele. See algus!? Me oleme siin olnud, kuskil midagi otsinud ja leidnud. OK. Nüüd on midagi uut. Aga kus? Õnneks oli abivahend olemas geokotis. Saime liikuma - läksime päris otse kohe. Found it: 29.Apr.2022 14:11 Vii. Appi! Mis see on? Oot, oot - kuhu me nüüd peame minema? Seda abivahendit meil küll pole geokotis ega geokoduski. Äkki vaatasime valesti? Ei. Tuli võtta kõne peitjale ja paluda tal meid kohale viia .... ah, mis .... ei ole vaja .... näpukas .... Läksime siis jälle metsa .... otsisime neid ilusamaid .... ikka ei midagi. Näh kurjam ISE ka loll ja osa koordinaati valesti sisestanud. Ha ha ha. Uus suund selge, mis vastas ka peitja vihjetele kauguse kohta leidsimegi sealt ühe halja, kõige ilusama ja alasti kaunitari lebamas. Logisime ja hiljem informeerisime peitjat ka asjast. Täname!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

GC-s kättesaamatu. TBin: Vii on meil külmakartlik. Kevadel näeme!

Einoh ma ei tea sellest filmist udumütsigi. Sestap minu seiklused vahepunktis olid seotud naiste sukkpükstega. Eks see, mida ka päriselus näha meeldib, seda aju otsib ju igas hetkes - näe aare peaks süstima õudu ja jäledust aga mina vaatan, et oi mis äge jalapaar :D Igastahes, ootasingi pimeda ära. Või nomis ma ootasin, raiskasin kõik valge aja ära Piirikikutades ja kuuseaarde juurest mis oli paberipuuks maha saetud. Ja siia algusesse jõudsin, kui oli ikka kena ja üsna hämar juba. No algusest vups edasi ja sukkpükste poole. No seal oli ikka pime juba, hea räme võss ka, valgus peegeldas ikka jõhkraltnäkku ja see oli ka esimene kord uut telefoni kasutada, ei teadnud kuidas selle gps üldse töötab geopeituse mõistes. Eellmise Samsung Galaxy S9 (mis on kõiges muus jube hea telefon) geps oli totaalne saast. Et 30 meetrit mööda panna polnud mingi kunst. Ja võsas veel hullem. Sel juhul nagu polegi kahju, et eelmisest 20tonnise traktoriga üle sõitsin. Sest geps töötas eeskujulikult. Tõesti. Vana telefoniga oleks ka see aare leidmata jäänud. Aga siis silitasin sukki ja võlusin jalgevahelt uue koordinaadi välja. Lõpp polnud üldse nii kõhe, kuigi virvatulesid nägin mitmeid. Kõhedam oli PiiriKiku juures, üksi hämaras sellistes hoonetes.... Mmmm. Valges ju ei miskit aga hämaras hakkas vastu gramm.kujutasin ette kuidas mõne metsloomaga seal kuskil toas kokku satun. Igastahes Vii - ma arvan, et totaalsest kogemusest jäi filmi vaatamatajätmine küll puudu, sel juhul oleks see vaev mida koostamisel nähtud, veel ahaa ja ohoo tundegi tekitanud. Aga tubli panis ja FP vääriline. Aitäh

Ega siin väga lobiseda ei saagi, ilma, et aarde kontseptsiooni ei avaldaks.

Kui peitja kohe üldse ei soovi, et tema aardeid leitakse, siis tuleb seda soovi austada.

Vihmamärjas metsas - vinge elamus! Üllatus alguses - ka päeval leitav!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Ajutiselt kättesaamatu.

Alguses olin veidi pime. Siis võtsin õige abivahendi ja hakkasin paremini nägema. Põhjalaius on küll veidi mõistatuse moodi, aga kui olin kolme võimalust proovinud, läksin sinna, kus seiklus kõige tõenäolisemalt jätkuda võiks. Õige koht, teine vahepunkt käes ja enne lõppu sain korraliku vihmasabina kaela. Täitsa päeva-aare. Tänan.

See seiklus algas tegelikult juba mitu päeva tagasi - teisipäeval. Oli plaan õhtul Piiri aardeid otsida ja sinna lähedale ka ööseks jääda. Aga enne veel mööda minnes lihtne kiriku aare logida, mille kirjeldust polnud veel õieti lugenudki. Kohale jõudes ja kirjeldust lugedes hakkas pärale jõudma, et ei käi ta midagi nii mööda minnes. Aga kui juba kohal olen, siis otsin ka. Video võtab enam-vähem kokku järgnenud tegevuse. (Kui autorepeat õigest kohast ei toimi, siis 5:40-5:46)

Ainult et mul käis see tunduvalt aeglasemalt. Ja midagi ei leia. Kui siis uuesti kirjeldust lugesin, taipasin, et mul puudub vajalik tehnika. Siis sai sellest minu jaoks mõistatusaare: Leia Muhu või Saaremaalt UV-lamp (võib vast ikka nimetada, atribuutides on olemas?). Aega georetke lõpuni. Hakkasin siis erinevaid kauplusi külastades ka tehnika riiuleid pingsamalt jälgima, ehk on see ka müüki sattunud. Või siis reedel Kuressaarest ikka saab. Niimoodi jõudiski kätte reede ja olin Kuressaares. Lamp ostetud nagu niuhti. Või kas ikka oli? Kaugel sellest. Neid poode ja kauplusi, mis sai läbi käidud või helistatud, ei jõuagi kokku lugeda. Vahepeal, kui jälle ideed otsas ja kauplusest välja astusin, otsustasin meeleheites sama maja teise kaupluse uksest sisse astuda.

"Tervist, kast teil UV-lampi leidub?"

"Oot mis asja te tahtsite osta?"

"UV-lampi."

"UV-lampi?"

"Jah."

"Apteegist?"

"Jah."

"Ei me ei müü."

Nojah, proovida ju võis, desinfitseerimisaparaadina mingil kujul võiks ju olla. Millalgi sattusin ühte ehituspoodi, kus öeldi, et pole, igaks juhuks veenduti riiuli juures ja öeldi uuesti, et pole. Kuid soovitati veel kahte kauplust. Kõne esimesse - pole. Kõne teise - jah on küll (Tuju tõuseb). Sõidan kohale.

"Tervist! UV-lampi sooviks."

"Lampi? Teie helistasitegi? Aa ma kuulsin lanti." (Tuju langeb)

Teine müüja kõrvalt: "Aga lampi peaks meil ka olema. (Tuju tõuseb) Ma kohe vaatan. Siin riiulis peaks olema. Või siis on ära müüdud? (Tuju langeb) Aa siin teises riiulis (Tuju tõuseb)"

Müüja ulatab mulle kauba. Pakendil ilutseb kiri "UV TORCH". Vaatan seda nagu juveliir vaatab vilunud pilguga vääriskivi. Läheb kaubaks. Ma pole tükk aega nii õnnelik olnud kui lamp käes kassa juurde kõndides.

"Patareisid meil kahjuks pole. (No mida veel? Mis ime patareidega see siis nüüd töötab?) AAA patareid on otsas."

"Pole probleemi. Neid on lihtne leida."

Rabasin esimesest toidupoest patareid ja paigaldasin lambi sisse. Lahe! Töötab ka! Nüüd tuli oodata vaid laupäeva õhtut - plaan oli see jätta georetke viimaseks aardeks.

Laupäeva õhtul veeres Rinsi õigeusu kiriku ette kahtlane valge kaubik. Kaubikust väljunud isik oli relvastatud kolme erineva lambiga. Peale mõningast valgusvihkude sähvimist kadus nii isik kui kaubik teadmata suunas. Seiklus algas.

Jõudnud kalmistu värava juurde, libises tema käsi üle lingi. Lukustamata? Huvitav. Keegi nagu ootaks mind. Süda hakkas kiiremini lööma. Adrenaliin tegi oma tööd. Rahulikul, kuid kindlal sammul astus ta pimedusse mattunud kalmistul. Valgust andis vaid otsmiku ette riputatud latern. Paremas käes hoidis ta valgusmõõka, vasakus kaarti. Iga puu, kivi või muu nurgataguse taga võis peita end nähtamatu vaenlane. Nähtamatu päevavalguses. Nähtamatu ööpimeduses. Päevavalguses olid nad inimese vastu jõuetud, kuid samas ka kaitstud. Päike tõmbab valguse ja pimeduse jõudude vahele kindla piiri. Kumbki ei saa teist vigastada. Ainuke võimalus võitluseks on pimedas. Kuid kuidas sa võitled kellegagi, keda ei näe, kuid kes sind näeb? Selleks oli tal uus salarelv. Kolmas latern. Kolmas silm. Sellega näeb veel rohkem, kui tavaline päevavalgus seda võimaldab. Jõudnud kaardil oleva risti lähedale, valmistus ta võitluseks. Tema suust kostis pominat, mida tavainimene võib pidada vandumiseks. Tegelikkuses on see loits, mida on edasi pärandatud kitsas ringkonnas aastasadu. Peale loitsu ette lugemist algas võitlus vastasega. Vastane alistatud ja üle kuulatud, teadis ta, et tema töö siin pole veel tehtud. Üks hing vajas vabastamist. Ta jätkas veel pikemate ja tugevamate loitsudega, ning lõpuks avanes ka kongi uks. Hing pääses vabaks, töö oli tehtud. Nüüd sai ta alustada tagasiteed oma valge ratsu juurde. Ees ootas kojusõit.

Tänud.

Nullis läks pimedatel ikka natuke aega. Küll vaatasime siit ja sealt, aga õige kohapealt mitte. Lõpuks tuli kokku aga mõnus jalutuskäik ja vägagi lahe teostus. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Peale hommikust mitteleidu läksime teise varasemalt saadud Muhumaa mitteleiu juurde mõtteid koguma. Vahepeal jõudis meie ebaõnnestumine siin ka peitja kõrvu, tänu sellele selgus viidatud tore rand, kuhu logelema läksime, aga vee sopaseks muutnud ollus tekitas sinivetika kahtlusi ning pärast mõningast laisklemist otsustasime hoopis geotuuri teha.

Vii jäi jälle esimesena teele ning peitja julgustavate sõnade põhjal tulime uuesti piiluma. Ega ma öösel poleks ju ikkagi niikuinii julgenud. Nüüd ilmutas vajalik info end lausa võluväel. Ajasime eelneva ebaõnne silmipimestava päikese ja tühjavõitu patareide kaela, et ometi mitte oma geopimedust tunnistada.:) Mõttepausi ajal ja juhiseid uurides tabas meid teolt ka peitja, kes ilmselt ei suutnud uskuda, et keegi saab nii koba olla ning kahtlustas juba nullpunktis info puudulikkust, mida ruttu kontrollima tuli. Polnud midagi kontrollida, kõik oli ilusti olemas. Kui peitja end juba kodust välja ajas, saime ta nüüd hoopis endaga kampa, vaatlejaks. Kuigi laps on mul kahtlastes kohtades ja õudusfilmide teemal oluliselt julgem kui mina, siis üks lisandunud julgestus kõlas veelgi paremini. Ega peitjast suurt abi polnud, mitte midagi ta meile ette ei näidanud, kõik pidime ise üles leidma:). Lõpuga läks pisut aega, peitja ise ka ei leidnud või siis mängis meile näitemängu, et ei leia. Tuli taas ise hakkama saada. Saime ka. Ägedat karpi uurides tõdesin taas, hea, et öösel ei tulnud;). Tagasiteel uurisin, kas herr prohvessor on talle juba diagnoosi pannud selle kohta eest. Nüüd näen logist, et veel ei ole, aga tegeleb selle määramisega juba mõnda aega.

Aare oli lahe, väga temaatiline. Raamatut lugesin mina, laps lubas filmi ka vaadata, võib-olla julgen isegi koos temaga seda teha. Aga mitte öösel!

Aitäh!

Öösel ei julgenud ja hommikul päikaepaistega ei saanud hakkama. Üritame leida selle logides viidatud salapärase mõnusa chillimisranna ja kogume julgust (ja/või tarkust juurde).

Ööaaret peab ikka pimedas otsima. Alguses otsisime algselt hoopis valesid asju ja panime vales suunas ajama. Mingi hetk saime oma veast aru, tulime tagasi ja kasutasime teist, edukamat taktikat.
Teises punktis saime pimedas ikka korralikult võsas sumada, enne kui õiget kohta märkasime. Ja ega ka lõpp lihtsalt ei tulnud. Mingil hetkel suurendasin otsingupiirkonda ja siis õnneks tuli ka aare nähtavalt. Nimed läksid paar minutit enne keskööd. Ai

Juba mitu õhtut olime mõelnud, et peaks selle Vii juurde ikka minema aga kui hämarus hakkas maad võtma, siis kuidagi ei viitsinud end enam pesast välja ajada. Kuna eriti õudsad asjad ja surnuaedu/kirikuid öösel külastada ei meeldigi, siis läksime hoopis suure päevavalgusega asja kaema.
Vajalike abivahenditega polnud info kättesaamine probleemiks, teises punktis jäi vist peitja poolt ettenähtud energialaeng saamata, aga vähemalt vajaliku info saime. Siis tõngusime mööda metsanotsude radasid lõppu ja logisime aarde. Üsna palju vaeva nähtud sellega. Tagasi autoni jalutasime viisakalt läbi surnuaia. Tänud peitjale!

Selle teekonna võtsime ikka pimedas ette.Tänud peitjale.