Uuluti

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Pärast seda kui olime edukalt ja üsna kerge vaevaga Kõbajal ära käinud, tahtsin ma ühe suusaretkekese ikkagi ka ära teha.
Sõitsime esiteks Virtsu poest läbi - põletatud kalorid asendasime uute ja kiiretega ja järgmiseks suundusime ranna suunas. Kohalikud olid päris hoolega lund koristanud, aga mitte päris rannani välja. Õnneks olid nad selle käigus mulle kena parkimiskoha ehitanud.

Igal juhul panime suusad vapralt alla ja liikusime mere suunas. Esimene takistus oli see, et ... pidamismääret polnud üldse vaja :D See umbes 1 plusskraad, mis õues oli, töötas isegi hästi. Rammisime ikkagi mereni ja seal lumi enam ei pakkinud.

Tagantjärgi ma mõtlen, et huvitav, kuidas ma üldse julgesin selle lastekambaga merele kobida. Tuulikute juurest suuda Uulutile võttes jäi vasakut kätt paras bassein - vesi oli väga suures ulatuses jää peal. Märgi kohti jäi ka meie teele - võtsin iga kord ringi mere poolt veidi suuremaks. Ühes kohas vulise vesi jääle nagu kevadine oja. Teiseks oli meri täis jäämurdu, püstisi jääkamakaid, mis seisid nagu tankitõrjeliinid. Nende vahelt otsisin siis suusatatavat teed.

Tegelikult see tee oli täitsa olemas ja suusk libises merejääl mõnusasti. Alles laiuni jõudes vaatasin, et ... ups, siis läheb küll keeruliseks. Vesi oli suures ulatuses jää peal, eemal paistsid "tankitõrjeliinid", aga leidsime siiski kena jääsilla, kust kuivale maale ukerdada.

Tegelikult polnud see veel üldse kõik. Aare jäi laiu teisele küljele. Suusad jätsime maha ja ronisime esmalt läbi kadakavõsa (üllatavalt kergelt läks, võsas oli midagi päkapikuraja sarnast - st täitsa rajamoodi moodustis, ainult väga lühikestele inimestele. Edasi ujusime üle või ümber lund täis lagendike ja kiviklibu - viimane üllatas mitmes kohas, lume all seda näha polnud. Aga aardeni me jõudsime ja logi kirja panime.

Päästsime ka ühe geomündi, mis tundus soovivat siiski tsivilisatsioonile lähemale saada. Tagasitee kulges sarnases rütmis tulekuga. Algul suuskadeni, siis üle "jääsilla", mis oli vahepeal tükk maad kitsamaks märgunud, merejääle ja tuulikute juurde tagasi. Mingi 1.5-2h vahel läks kokku aega, koos ukerdamisega laiul ja väikese piknikuga.

Aitäh peitjale ja uuele omanikule tänud hooldamast ja hoolitsemast!

Kui Kõbajal käidud, siis jätkasime ilusa ilmaga Sõbrapäeva siin. Kui auto pargitud, siis kohe hakkas ka silma eelmiste geosõprade jäljed. Eks hoidsime isegi sama suunda ja laiu peal oli tõeline georada ees. Leidsime ka kena puhkekoha, kus oleks saanud mõnusa pikniku korraldada. Uus aare hakkas kiiresti silma. Tänud!

Siia tulime peale Pöörilaiu vallutamist. Udu oli nii võimas, et vajalikku laidu ei paistnudki tuulikute juurest. Õnneks liikus algusest kuni laiu lõpuni meile sobiv kelgujälg mida järgida. Lõpus keerasime jälgedelt maha ja otse aarde juurde. Hetkel seal laiul paras georada aardeni tekkinud. Tänud peitjale!

Omaniku poolt hooldatud- kogu kupatus välja vahetatud.

Kõbajalt kohe järgmist laidu vallutama. Ei oska enam midagi kommenteeridagi, oli laid, jää, seltskond. Järgmise korrani, aitäh!

Järgmine punkt sellel päeval leitud ja logitud. Lund oli siin juba veidi rohkem ja jälgisin veidi, ega Terje lume sisse ära ei kao 🤭
Väga leidlik geokonteiner. Kahjuks oli puu otsast alla kukkunud ja kaas veidi katkine.
Suured tänud leidjale : )

Siia oli juba vähe pikem kulgemine aga täitsa mõnus. Olin täitsa rahul sellega, et ei käinud päeval mingit spetsvarustust ostmas (no et taldade all võiks naelad olla, jää ju libe)- vaja ju ei läinud. Oli kiire leid, peitjale tänud!

Hooldust tahab!
1) selle surema ümbrise puust kaas katki ja katab vaid poolt plastist konteinerist
2) plastkonteineri kaas katki
3) oli maha kukkunud. tagasi ei riputanud, sest siis ju vihmaga ujutab konteineri üle. Jäi maapinnale nii, et vihm ei tohiks midagi halba teha.

Ekspediitsia teine minemine. Marko rammis catmobiiliga mereni ees, natuke jäi siiski jalgsi minna. esiti mööda jäärada, siis juba täitsa metsikul rannal. tegime laidude ansamblile tiiru peale ja kõige kaugemas nurgas olid kahed jalad enne meid käinud. aardeni siiski mitte. panime maha kukkunud konteinerisse uhkelt nined ritta ja asusime tagasiteele. pitshop kohalikud tanklas, kus mind juba teati. kohv ja moonirull ning siht Paatsallu. aitäh!

Hakkasime oma seiklusrikkal merereisil otsi kokku tõmbama. Siin kulges kõik libedalt ja leid suuremat peavalu õnneks ei valmistanud.

Tuulikute juurest jalastusime. Teekonnal oli lund, jääd, vett ja isegi üks pink, kus puhkasime jalgu.
Tänud kaaslastele ja peitjale.

Näidake mulle geopeiturit, kes praeguseid ilmaolusid ära ei kasuta ja üle jää mõnele saarekesele või laiule ei siba :) Nii meiegi kasutasime võimalust mööda tahket vett kõndida. Ega ta igal pool nii tahke ei olnudki. Mõnel lõigul vetrus jalge all nagu kõnniksid rabaõõtsikutel. Paaris kohas õnnestus meil Krissuga isegi jalg läbi jää suruda, kusjuures Roman hõljus neist kohtadest täitsa ilusti üle. Ja nägime ka täitsa lahtist vett, kus see vägagi sügav tundus olevat. Igaks juhuks seda sisse astumisega üle mõõtma ei hakanud. Kui need väiksed erisused välja jätta, siis üldjoontes oli matk mööda peegelsiledat jääd, kus oleks saanud vabalt uisutada. Meie libistasime lihtsalt kauneid jäämustreid ja kummalisi purskeavasid vaadates laiuni. Seal jätkasime mööda kaldaäärt, vahepeal puhkasime jalga veeäärest leitud pingil või uudistasime kaldale uhutud korstent. Nii mõnus oli jalutada ja peaaegu põrutasime aardest mööda, kui Krissu õigel hetkel poleks taskust telefoni haaranud. Aardega oli kõik parimas korras. Külastatakse teda logiraamatu põhjal ikka haruharva, kui viimane kuu välja jätta.
Meil oli väga tore jalutuskäik ilusa ilmaga ja heas seltskonnas. Aitäh peitjale ja kaaslastele!

Sooaaretele vahelduseks pakuti selleks nädalavahetuseks merele minna. Kuna Risti-Virtsu maanteele oli hiljuti mitu uut aaret juurde tekkinud, siis sai sihtkohaks valitud Virtsu sadam. Mina polnud nõus Kõbaja juurde minema, varem pole ei jalgsi ei autoga jääteedel kunagi liikunud. Leebemaks jäätee variandiks sai valitud Uuluti laid.
Parkisime linnaauto Mere puisteele, edasi jalgsi kõrgpingeliini alt ranniku suunas, kust GPS käskis pöörata otse paremale ning edasi aarde suunas.
Kohati jalgealune õõtsus päris naljakalt, kohati oli vesi jääst läbi vulkaanide moel endale väljapääsu leidnud ning erivormides auke tekitanud. Kerge värskendav jalutuskäik kestis natuke alla kahe tunni, kogupikkuseks sai 4,7 kilomeetrit.

Aitäh aarde peitjale!

Koordinaadid päises muudetud.

Palun muuta koordinaadid GC lehel olevate õigete järgi

N 58° 33.007 E 023° 31.314

Meie käisime paadiga. Lehmad olid rahumeelsed, aga ei andnud märku, et aare mujale peidetud. Üks rändur tuli kaasa, aitäh!

Nullis otsi ennast või oimetuks. Geopeituse ja Geochashingu lehel erinevad andmed. Aitäh.

Kuigi olime täna juba Kesselaiul ja Kõbajal käinud ning ca 16km matka selja taga, arvasime endiselt endas piisavalt jõudu olevat, et ka siinsed kaks aaret üles otsida: seesamune ja ka Kott Virtsus. Auto jätsime meiegi tuulutite, ei tuulikute juurde ning sealt õkva aarde poole teele. Jää kandis kenasti ja teed valima ei pidanud. Ka aare sai leitud kenasti. Logiraamati kirjutasime täis (tegelikult oli juba täis, saime viimasele vabale kohale oma sissekande teha) ja andsime sellest ka peitjale teada. Liikusime teist rada mööda edasi järgmise siinse leidmata aarde juurde. Aitäh.

Leitud, aitäh! Aitäh ka Silverile SUP-i laenutamast!

Kasutasime ära veel ilusat sooja suveilma ja SUPpasime laiule. Allatuult läks teekond ruttu ja peagi randsusime ja jalutasime aardeni. Aardel on igati nimevääriline konteiner, mis küll ajaga on veidi lagunema hakanud. Siit SUPpasime tagasi mandrile, et jätkata teekonda järgmisele laiule.

Tänane teine kajakisõit algas ühest kenast Pivarootsi väikesadamast. Alguses külastasime Ruilaidu, kus ma olin paar aastat varem jalgsi käinud, nüüd sai aga ka Inge oma nime "Peitmise pärast" aarde logiraamatusse panna.
Järgmine sihtmärk oligi Uulutilaid ja Tuuluti aare. Teel sinna saime justkui eikusagilt tulevaid suuri laineid tunda, mis tegid liikumise ebastabiilsemaks. Õnneks siiski meist kumbki ümber ei läinud ja jõudsime suhteliselt kuivalt laiule. Panime nimed kirja ja liikusime edasi Puhtulaiu suunas.
Teel minu poolt varem logitud "Ood rõõmule" aarde suunas liikudes saime jälle tunda kalda pealt nähtamatuid hoovuse poolt tekitatud laineid, mis ka sel korral meist siiski jagu ei saanud.
Ka see aare leitud, liikusime me lõpp-punkti, kuhu olin eelnevalt oma auto jätnud. Selgus aga, et seiklus polnud veel läbi, kuna oma targa peaga olin võtme jätnud alguspunkti jäänud Inge autosse. Kuna variante oli vähe, alustasime jalutamist 10km kaugusele võtmete suunas. See minupoolne prohmakas polnud kokkuvõttes aga väga halb, kuna see jalutuskäik suunas meid täpselt ühest väga maitsvate pirnidega puust mööda. Pistsime suud ja taskud pirne täis ja liikusime edasi. Pikalt minna ei jõudnudki kui mööda kitsast raudteetammi hakkas tagantpoolt auto lähenema. Selle asemel, et seda mööda lasta, küsisime hoopis küüti. Autojuht oli hea meelega meid nõus sadamasse ära viima. Ise oli ta siinkandis palju liigelnud, aga selle sadama olemasolust tal siiski varem aimu polnud.
Aitäh peitjale, oli väga äge seiklus :)

Aerutasime siia kajakkidega Ruilaiult. Merel olles saime tunda hoovuse jõudu, kus suht tuuletu ilmaga olid lained vähemalt poole meetrised, seejuures sellise mõnusa ookeanilaine iseloomuga - selgete vahede ja liinidega. Meie olematu pardaga aluste jaoks ideaalsihil piki lainet sõitmine muutus kohati diagonaalis sik-sakitamiseks. Laiule jõudes oli kohe eriti hea tunne kindlast pinnast jalge all. Samas seljataha vaadates tundus meri täitsa tasane olevat.. huvitav. Peale logimist Puhtulaiu suunas aerutades saime aga jälle tunda tundumise pettlikkust... Tänan väljakutse eest.

Kuna oli tugev tagant tuul, siis üritasin siia suusatada. Alguses oli paks lumi ning murdunud suusa tõttu kand kohe vajus sisse. Siis tuli õhuke lumi, aga all olev libe jää ei lasknud uisu sõita, tõukamisel läks jalg lihtsalt külje peale. Kõndides ja paaristõukeid tehes kuidagi siia kohale sain. Aarde juurest oli veel 3,9km autoni. Tugeva vastutuule ja olematu libisemise pärast kõndisin suusad käes ning palju kergem oli. Nüüd olen targem ja sulaga enam suusatama ei lähe. Õnneks on veel terve teine paar Visu suuski, millega tahaks Robinsonile sõita, kui ainult jääd, ilma ja lund jaguks.

Pärast esmast väikest hämmingut, vaadates vesisina tunduvat merejääd, leidsime end varsti Ruilaiult peitmise pärast aarde juurest. Kaupo hindas oma murdunud suusa veel kasutuskõlblikuks ning võtsime suuna sealt ka plaanipäraselt Uulutilaiule.

Lootus, et siin rannajoonest pisut eemal on merejää ehk siledam ja naudime kergemat suusasõitu, purunes üsna kohe. Pigem oli selline lõbus kulgemine üle ja ümber jääkamakate, vahelduseks läbi lörtsi, viskasime küll nalja, et läbi veeloigu tuleb hästi suure hooga sõita, et võimalikult pinnal püsida, aga katsu sa seal hoog sisse saada, kui suusk ei libise, pigem tuli valvas olla, et kohe ei järgne sügavam hang, kuhu suuskade takerdudes ninali lendad.

Tabasin end küll paaril korral mõtlemast, et see Uuluti ei ole ju ometi saar, mis eest ära ujub, sest tundus küll, et kuidagi ei lähene.. Ometi kohale jõudsime, taas ski-in logimine, vahva konteiner oli ilmselt ilmastikuolude tõttu küll pisut kipakile vajunud, logiraamat korras, kirjutamisruumi jäi ka järgmistele, puhastasime konteineri mingitest satikatest ja üritasime veidi paremini tagasi riputada.

Tagasitee autoni kulges tugevas vastutuules, matka pikkuseks 9,1 km. No, päris suusatamiseks seda pidada ei saanud, aga suuskmatkamiseks ikka..;) Tänud peitjale!

Parkisime auto tuuliku alla, lootsime, et jäätükke ei lenda ning võtsime oma uhked sõiduriistad autost välja. Sõiduriistadeks olime valinud tõukekelgud. ALustasime suure hurraaga minekut, kuid juba umbes 300 m pärast oli selge, et jala jõuab kleepuva sulalume peal kiiremini edasi kui nende lollide kelkudega. Jätsimegi need meid keset merd ootama ja jalutasime aardeni täitsa rahulikult abivahenditeta.
Logi kirjas, võtsime oma suksud taas kaasa ning panime autosse puhkama. Viirelaiule minekuks enam neid välja ei koukinudki. Tänud aarde eest.

Leitud.

Proovisime autoga nii kaugele saada kui võimalik. Parkisime auto lumehange korralikult ära ja läksime aaret otsima. Teekond oli jäine, vahepeal küll vajusin veid, jääsupluseni ei jõudnud. Tagasi auto juures olles kaevasime küll nii ja naa, aga välja ei saanud. Lihula Jüril olid ka juba promillid sees ja meid oma 4x4 masinaga aidata ei saanud. Läksime külapeale abi otsima. Traktori leidsime, aga juhti mitte. Mõtlesime, et jätame talle kirja "toome masina varsti tagasi". Õnneks poe juurest leidsime abi.

Mis selle kohta ikka öelda, klassikaline aardeotsing. Kõigepealt sõitsime Kristjani masina kenasti lume sisse kinni ja siis läksime ennast tuulutama. Jalutasime üle kena kuu-jäämaastiku aardeni. Ühe koha peal jää vajus. Tagasiteel ka vajus. Tagasi auto juures tuli ta ikkagi sealt kätte saada. Kõik üritused jooksid luhta. Siis sai 4x4 Helpi kaudu helistatud Jürile, Lihulast. Aga Jüri, Lihulast, kurjam, oli juba õlle lahti teinud. Läksime siis küla peale abi otsima, mis peagi ka õnnestus. Aarde eest ka aitäh!

See kant oligi plaanis siis vallutada, kui on juba jäätunud. Sel talvel aga hakkas tunduma, et seda jääd ei tulegi.

Sai lõpuks ette võetud aga ikkagi liiga vara, hüpates ühelt kohalt teisele sain laiule ja laiu lõpu kenasti leidsin üles. Aga enam tagasi ei saanud, ühest kohast polnud ikkagi kandvat jääd 1,5 laiuselt. Oleks ühe jalaga toetanud, oleks ka läbi sadanud, proovisin mitu korda ja vajusingi läbi. Lõpuks jalutasin tagasi ja otsisin roikaid, millest endale kandva sillakese ehitasin. Käidud sai, sadas laia rõõmsat lund ja ilm oli imeilus.

Väga ilus kant. Aga viimasest logist varsti juba aasta. Eks sellised keerulisemad kohad olegi ägedamad võetud saada.