SPUNK

Leitud, logitud, tänan!

Kuna lasteaeda lähevad lapsed juba varakult, aga ujumiskeskused avatakse kell 10, siis tundus mõistlikum miskit muud tegevust otsida.. spunk jäi kaardilm silma. Okei, esmalr oli vaja kodus soojenduseks natuke puudega maadelda. Siis kui liikuma saime oli nii 2h veel aega Raulile järele minemiseni. Mis see siis ära ei ole pool tundi sõidame, pool tundi jalutame. ja tagasi ka. Metsa alune on ilusaid sinililli täis. Lähenesime lõunast, ületasime orud mäed ja kergelt soise koha ja jätkasime puudega maadlemist - ülevalt ja alt. Mõnest sai toeks kinni rabatud, aga sinder oli va nii pehkinud, et kukkus enne mind pikali. Aare ise on kuiv ja korras. Originaalpurkki veel? Miski pikk metallsilinder oli ka seal.. sellel kohta ei osanud me miskit arvata. Ei võtnud midagi, aga jätsin 3dprinditud südamekujulise võtmehoidja.
Aitäh 🌱🙏

Nagu Pets mainis oli plaanis päeva keskpaigus kasutada soodsaid olusid ära, et Rekule joon alla tõmmata. Küll aga sain sõnumi, et ära isegi hakka sõitma - jõgi oli lahti. Läksin selle asemel siis hoopis Tiksojale uusi aardeid logima, kuniks Pets uue mõtte välja käis. Peagi oli parkla gepsis ja sõit sinnapoole algas. 45 minutit hiljem tervitas Peeter mind juba bussipeatuses, kust sõitsime koos metsa vahele. Raja algus oli täitsa viisakas rada kuni jõudsime järveni - rada justkui haihtus. Otsustasime järvele asuda ja sealt mööda oja liikuda suurema Elva jõeni. Leidsime paar ohtlikumat kohta ka, kuni minu jalg lõi jää sisse augu - just tõukemomendil. Ime, et ylejäänud keha sisse ei läinud. Pets otsustas selle peale, et aitab küll ja jätkasime teed aardeni eraldi - tema läbi võsa ja mina mööda ilusat jõge. Kusjuures Elva jõel oli täitsa lust kõndida, seal olid lausa suusajäljed paista. Kohalik talumees tegeles just jääauguga, kui ma möödusin tema talust. Tervitasime viisakalt ja peatselt jõudsin ka käänakuni, kust tõmbasin samuti võssa. Aardeni jõudes kuulsin ka Petsi lähenevat ragistamist ja peale mõningast lume seest püherdamist leidsime aarde palju lihtsamast kohast ja kust olime juba algselt mööda põrutanud.
Nagu mainitud, siis sai aardekonteineril niiskusekindlustav teip eemaldatud.
Tänud peitmast!

Hetke trendi järgides tuli mõte üle jää Reku multit proovida, aga kohale jõudes selgus, et mingit jääd alguses küll ei ole. Kui Tartu linnas on Emajõgi 30cm jääkatte all, siis Reku sadamas lainetas jõgi kaldast kaldani. Konsulteerisin geokolleeg Tomait0ga, mida sarnast raskemat asenduseks teha – pakkusin SPUNK aarde – kah poolteist kilti pikk tee ja metsas sumpamist vajav aare. Mõeldud tehtud - 35 min hiljem olime Kalda talu teeotsas autot parkimas ja alustasime teekonda aardeni. Kalamehe ja kelgu jäljed viisid järveni. Seal otsustasime mööda järve ja jõge lookleva teekonna kasuks, sest metsaäär tundus paraja võpsikuna. Jalutasime mööda jõge kuni Tomait0 jalg tekitas jõejäässe augu. Sealt paistis jääpaksus vaevu 2cm olema. Kuna ma tiba raskem indiviid, keerasin oma sammud metsa suunas, et sealt sumbata kuivalt aardeni ja Tomait0 jätkas jõe vallutusega. Umbes 600 meetri pärast saimegi aarde juures kokku. Nagu eelnevad on kirjutanud, siis tõesti oma 50m enne aaret on üks madalam soine ala, mis hetkel oli täitsa kõvaks külmunud. Millegipärast hakkasime otsima aaret keset lagedat, aga kui sai ennast päris nulli viidud, paistis aare ilusti välja – polnud teine üldse lumega kaetud. Mõlemad konteineri korgid olid musta teibiba väga suletuks tehtud. Saime siiski logiraamatu kätte ja nimedki kirja. Tagasitee valisime seekord metsas sumpamise kasuks. Väga palju võpsikut polnudki, aga keegi oli maru palju tõkkeid risti-rästi teele toppinud. Järveni jõudes läksime jälle mööda sissetallatud rada autoni tagasi. Kokku kulus jalutamisele alla tunni. Hea meel, et see raskestiligipääsetav vanake nüüd leitud on, suvel ei oleks siin ilmselt parem olnud. Aitäh peitmast!

Kui hommikul arvasime, et siin lähedal asuva BrokRogain aardejuurde on raske pääseda, siis tegelikult oli see nohu, võrreldes siia aarde juurde jõudmisega. Algus oli paljutõotav, kena metsarada ja puha. Siis hakkas tekkima ohtralt tuulemurde ning targem oli minna raja pealt ära metsa. Vahetult enne lõppu sattusime muidugi meiegi selle madala ja vesise kohani, aga õnnestus sealt ikka kuiva jalaga üle pääseda. Aare ise heas korras ja täpselt selline iseloomulik ajale, mil see peideti - 22 aastat tagasi. Seegi vanake meil nüüd lõpuks leitud! Aitäh!

Vabastame kauem leidmata aarete edetabelis ühe koha ja vaatame, kes on uus tulija.

Mõni aasta tagasi üritasin spunli leida. See katse lõppes sellega, et olin aardest paarisaja meetri kaugusel kaelani mülkas. Helistasin Kaupole ja kurtsin oma kurja saatust, et pean uuesti tulema.

Nüüd jäi hommikusse täpselt sellise piiripealse pikkusega paus. Arvestasime, et kui pika sammuga lähme, siis jõuame. Mingi hetk kadus küll kaardil märgitud rada ära, aga saime siksakitades aardeni. Tehtud, jess.

Leitud, logitud, tänan!

No pole siin sellist rada, mi justkui kaardil oleks. Hakkasime nagu mingit rada mööda minema , mingil hetkel see lõppes. Ragistasime läbi metsa ja ümber vedelevate puude ja sääsed ründasid. Paaris kohas oli märg ala, sealt üritasime minna ringiga, vahetult enne aaret aga üle mätaste.
Aarde topsikuid oli lausa kaks, panime mõlemasse oma nimed kirja.
Tagasiteel jäi Margusel jalg mingi orgi taha kinni ja ta prantsatas kõhuli. Ei leidnud miskit, küll aga tuli pärast välja, et ilmselt lendasid päikeseprillid peast minema.
Huhh, üks võsakas jälle vähem.
Tänud

Huvitav, et geopeituse algusaegadel peeti vajalikuks aare peita ikka sügavale metsa, justkui et ikka keegi kogemata isegi aastakümnete (või -sadade?) jooksul kogemata aarde otsa ei satuks.

Õnneks oli teekond aardeni veel isegi üpris leebe. Taimed polnud liiga kõrged, rajal olevatest puudest sai kõrvalt mööda, sääsed ega parmud veel ei seganud, ainult natukene enne aaret oli märjem takistus. Ning kui nimed kirjas, sai ka rikkaliku sisuga lisakonteinerit uudistatud. Aitäh!

Vanakeste külastamise retke tänane esimene sihtkoht oli see aare. Teekond ei olnud just jalutukäik pargis, kuid õnneks polnud võpsik veel väga metsikuks jõudnud kasvada. Huvitav oli see, et langenud puud kippusid enamasti olema just vanal rajal ning raja kõrval oli palju lihtsam liikuda.

Tänan peitmast.

Sinna Elva jõe käänu sisse viis alguses täiesti käidav rada, siis aimatav, aga endiselt kuiv ja ainult lõpuotsas oli paarkümmend meetrit mättalt mättale. Kuna metsas käivad peale geopeiturite ka muud metselajad, siis kaardil märgitud rada läheb loomaradadega vahepeal segi ja sõlme. Korra-kaks pidin tagasiteel otse läbi roheluse tagasi murdma, ladusama kõndimise huvides soovitan gepsu abil kaartidel märgitud ainsa raja peal püsida. Topsikud on aga suured, manti ja nasvärki silmini täis, väga vinge. Tänud peitjatele.

Eelmine aasta sai juba luurel käidud ja nägin, et ratta ja autoga pääseb ca 600m peale. Tänane sellekevade kuumim ilm aga küpsetas peas mõtte, et nüüd on aeg ka selles viimases kodukanti jäävas aardes lõpuks ära käia. Kohe peale tööpäeva lõppu väntasin kohale ning ratta jätsin puunajale seal kus metsatee juba lõplikult sõidetamatuks muutus. Kõrval nõlvapeal oli näha värskeid kaevamisjälgi ning lähemalt uurides avastasin koobaslinnaku kus päris tõsised mullatööd ette võetud, ikka kuupmeetrites on seda liiva välja kaevatud. Kes seal elada võiks, see jäi saladuseks, jälgi ei suutnud tuvastada.
Kuumale ilmale kohaselt olin lühikeste riietega ja nii olid sääred kraabitud juba aardeni jõudes. Aare ise oli kerge, suurem töö oli kogu varanduse inspekteerimine :-) Leidsin, et pehme joogipudel oli just see mis mul varustusest seni puudu, asemele jätsin spordiselts Jõudi rohelise vilkuva tulukese. Olin selle 2019 aasta orienteerumispäevakute loosiauhinnana saanud aga kätte sain alles hiljuti, ehk siis pooleteiseaastase viivitusega. (Sama saatus oli ka tolle aasta maakonna orienteerumise meistrivõistluste lühiraja oma vanuseklassi teise koha medali ja diplomiga)

Valgamaal viimane saadaolev aare, kaua hoitud ja natuke kardetud. Viimasel ajal on leidmissagedus umbes kord aastas, nii et selleks aastaks on rahu majas: logi kirjas, enam ei pea minema.

Tegelikult hoopis vastupidi, kindlasti minge, kel veel käimata! Tegemist on väärtuslikke aardeid sisaldava kaksikkonteineriga, lähenemistee pole sugugi hull, nagu siin mõnest logist lugeda saab. Autoga saab 754 m kaugusele, natuke külmema närviga ja kahe puu eemaldamisel ka 550m peale, edasi tuleb jala minna. Kohati on tee aimatav, mõnes kohas loomarada, aga tegelikult peaks metsaalune ka suvel suhteliselt hõre olema. Vahetult enne õiget põndakut on vesisem koht, aga tossuga kannatas ilusasti kuivalt kohale hüpelda. Ja kraami selles aardes igatahes jagus igale maitsele, tegime ise ka vahetust.

Aitäh!

Sinililled, ülased, linnulaul, päikesepaiste, metsatee, mets, soo. See aare pakkus elamusi ja ronimist-turnimist küll igati väärikalt. Samuti, praegusel ajal kui inimeste vältimine on hinnas, on ju väga hea aeg minna otsima aaret, mis asubki pigem inimtühjuses. Aare oli rikkalik ja nullpunkti lähistel võis uudistada ka usina kopra töö jälgi. EVEJ.

SUP laual olin esimest korda. Algul oli ikka hirm nahas, et tasakaal on nigel ja kohe plärtsatan vette, aga tulin täiesti kuivana selt tripilt tagasi. Ja nii oli nagu Mihkel kirjeldas - võrratu veelinnumaailm. Väga mõnus kulgemine oli aardeni ja tagasi.

Kes on see müstiline Ataman, kes seda aaret korduvalt külastamas on käinud ja logiraamatusse teateid jätnud? Atamani viimane logikanne oli raamatus päev pärast Kaupo külastust.

SPUNK on minu jaoks erilise staatusega aare. Kõik need aarded, mis asuvad looduslikult eraldatud paikades, on selle staatusega. Nende kättesaamine on eraldi ettevõtmine, neid ei logita möödaminnes kümnetest aaretest koosneva geotuuri käigus ega kirjutata logisse pelgalt "Leitud-logitud". Logiteateid tuleb neisse ainult käputäis aastas, kui üldse. Sellised aarded on tõelised väljakutsed, ükskõik kui keeruliselt või lihtsalt oma teekond planeerida. Sellised aarded on tõelised maiuspalad.

Minu ammuilma paikka pandud marsruut kattus täpselt kõigi viimastes logides kirjeldatutega. Geomobiiliga Kolmjärve lähistele söödaplatsini ja siis mööda vana talutee jäänukit lõpuni. Logisid lugedes pani ikka kummastama, kuidas algusaegadel ikka ja ainult põhjast läheneti ja jõge üritati ületada õnnestunult või siis mitte. Kummaline, kas pole... Ooot, jõgi! Minu esimene ja viimane vett mööda aardejaht oli 13.09.2008, kui ma sain oma esimese FTF'i. On viimane aeg proovida midagi teistmoodi, seigelda tsillides ja nautida rahulikku kulgu.

Auto jätsin eramaa sildi taha aardest kilomeeter läänes. Sealt vedasime SUP-lauad paisuni, pumpasime täis ning lasime vette. Minul on see teist korda laual olla, sügisel sai Ahja jõe kärestikes käe valgeks. Kätlinil täiesti esimene kord. Hakkasime vaikselt vastuvoolu ja -tuult aarde suunas sõudma. Tuul tegi rohkem muret, vee vool oli pea olematu. Veel paistis päike, kuigi lubas õhtuks vihma.

Esimese käänaku tagant avaldus täiesti uus maailm, veelinnumaailm. Kohe tõusis lähedusest haigur lendu, roostikust sulpsatasid jõevette terve pardiperetrobikond, taevas kaklesid omavahel röövkullid. Iga uus käänak tõi uued linnud, uued hääled roostikus ja tundmatud sulpsatused veepinnal. Me kulgesime vaikselt ja rahulikult, nautides seda elavat keskkonda. Aarde lähedusse jõudes tõmbasime lauad kaldasse ning jalanõud jalga ja astusime nulli suunas. Leid tuli väga kiirelt. Võtsime mõlemad aardelaekad lahti ja uudistasime varandust. Aare on väga heas korras. Uuest konteinerist tuli välja õllepudel, logiteate järgi Atamani poolne kingitus. Käsitöö jook "50 sügavmusta südametunnistuse varjundit". Väga äge on sellist asja aardest leida, päriselt. Paraku on söök-jook aardes väga halb mõte. Seega võtsin õiguse see pudel endale nõutada. On teine mul nüüd kodus külmikus ja ootab Geojaanipäeva, et see seal lahti teha. Aga kes on see salapärane Ataman?

Tagasiteel eskortis meid kohe algusest kuni paisjärveni meie jaoks tundmatu veelinnu perekond, linnuema ja neli tibu. Üks tibu oli oluliselt osavam sukelduja kui teised kolm, ainult orienteerumisega vee all oli pisut keeruline, iga kord kui ta uuesti veepinnale tõusis ei olnud ta ilmselt seal, kuhu ta planeeris ja nii ta ükskord ka meistki tahapoole jäi kui ülejäänud perekond meie ees temast aina kaugemale liikus. Paisjärv päästis vaesed linnud hirmsatest vee peal liikuvatest kahejalgsetest ning neli torpeedot kihutas tuldud teed pidi tagasi. Loodetavasti leidsid nad oma kadunud sukelduja ikka üles.

Vägev aare on see SPUNK. Vägev on lugeda seda, kuidas toona 15. aastane peitja on käinud aarde juures nii 11 kui 16 aastat hiljem. Soovin aardele pikka iga ka edaspidiseks ja minu poolt lubadus, et loen ka tulevikus kõiki SPUNKi logisid. Aga kes see Ataman on?

https://youtu.be/gcfLf6RAOs0

SPUNKi aaret mõtlesin juba 3 aastat tagasi ja peaaegu igal siin kandi tuuril, aga kordagi pole julgenud otsima tulla. Tänases plaanis oli ka see sees, aga Palupera karjääri juures tuli ikka närv sisse, mõtlesin juba loobuda, aga siiski tulin siia. Jõudsin 830m kaugusele ning siis mööda rada edasi. Üpris ruttu sai rada otsa ning edasi lihtsalt metsas. Ikka mitu kümmend korda sai mõeldud SPUNKi peale. Juba see nimi on hirmutav ning kui seda öelda mugule, siis ka tema saab aru, et see on midagi erilist. Olgem ausad, ega SPUNKi ei saagi kuhugi linna peita vaid ikka korraliku võpsikusse. Hea tunne oli tagasi parklasse elusalt jõudes teadmisega, et mina olen ka SPUNKi leidjate ajalukku kirjutatud. Väikse lumega on aare leitav, aga suurega mattub ära.

Vaatasin seda aaret kui oma 3.päevase geotuuri kõige hirmuäratavamat sihtpunkti. Kui kaugele rattaga saab? Kui tihke võss mind ees ootab? Kui palju mul aega kuluda võiks? Ja veel miljon küsimust. Kuna ma võtan kõiki aardeid järjest olenemata raskusest, siis polnud mul pääsu.

Maanteelt maha pöörates sain mõned järsemad langused ja tõusud. Ratast olin valmis maha jätma Tõukajärve lähistele talude juurde. Kohas kust läks Maa-ameti punktiirjoon, jätkus isegi sõiduautodele läbitav tee. Olin pidanud seda parimal juhul mahalangenud puudega kaetud jalgrajaks. Algas aga pikk pikk laskumine. Ainus mõte oli, et kogu selle maa pean ma pärast ka tagasi väntama. Oh seda õudu. Lõppes mu sõit umbes kilomeeter nullist. Olin enam kui rahul selle saavutusega. Tühjendasin veepudeli ja asusin matkama.

Matka algusosa oli nagu jalutuskäik pargis. Ilus hooldatud mets. Kindlasti ka seenterohke. Soovitud suunas läks kunagine sõiduraja siht. Vaikselt hakkas aga pimedamaks minema ehk välja ilmus erinevat sorti võsa. Rajalt pidi hakkama kõrvale astuma. Raja kaotasin sellega küll ära aga kogemata sattusin ikka ja jälle inimjälgedele. Niimoodi kaotasin ja leidsin seda sama rada vähemalt 20 korda. Enne lõppu oli ka üks vesine pokulõik aga sellest lausa lendasin üle.

Nullist leitud konteinerid ja nende sisu oli kõige rikkalikum mida oma geokarjääri jooksul näinud. Laotasin kõik laiali ja inspekteerisin. Väga lahe ja luksuslik nänn. Mercedese taskulamp, hirmuäratav taskunuga ja Icepeaki matkapastakas olid mõned näited ahvatlevast vahetuskaubast. Kuna ma olin tulnud kaks kätt taskus, siis piirdusin mõlemasse logiraamatusse nime kirja panekuga.

Aitäh!

Kevadpühal võtsime ette mõnusa matka nüüdseks 16. aastat tagasi peidetud aardeni SPUNK. Olin toona 15. aastane, kui aare peidetud sai. Seekord sain aardejahti pidada koos oma vanematega (isa oli ka aarde algse peitmise juures), õega, elukaaslasega ja kõige noorema aardeotsijaga SPUNKI ajaloos- oma 4-kuuse pisipojaga.

16 aasta jooksul on maastik omajagu muutunud ja ka aardepurk on vatti saanud. Lisasime aastapäeva puhul täitsa uue roostevabast terasest silindri koos uute aaretega ning korrastasime vana purgi sisu. Uude purki said näiteks taskulamp- ja nuga, võtmehoidjad, LEGO mehike ning palju muud põnevat, mida leidjatele üllatuseks jätan.

!!!! Nüüd aga tähtis info järgmistele otsijatele- aarde asukoht on tuulemurru tõttu esialgsest asukohast ca 10 m muutunud !!!

Kokkuvõttes oli suurepärane matk läbi kevadise metsarägastiku. Kasutasime aarde leidmisel nii gepsu kui orienteerumiskaardi abi. Liikusime jõega vastuvoolu ja seda pidi minnes on teekond märksa raskem- palju kopra langetatud puid, soisemat pinnast ja puude rägastikus ekslemist. Mitte midagi kontimurdvat- isegi 4-kuune sai hakkama :D

PS! Kindlasti tasuks huvilistel kaaluda aardele lähenemist jõge pidi, nt SUP laua või kanuuga. Täiesti tehtav ja läbi proovitud :)

Lõpetuseks pildid meie seiklusest! Head SPUNKimist :)

Tänud aarde eest!

Pärast neljapäevakute lõpetamist otsustasime teha geopeituse väljasõidu. Aare oli kenasti leitav, kuid sinna minek nõudis kannatust ja oskusi. Eks muidugi olid ka jalad veidi väsinud ja panustasid komistamistesse. Suvel hakkab loodus ilmselt veel rohkem vastu, seega soovitan külastada kevadel enne lehtede tulekut või sügisel.

Peale väikest orienteerumisjooksu lähedalasuvas metsas tahtsime veel võsas ragistada ja geopeitust teha. Selgus, et võsa oli oodatust tagasihoidlikum ja teekond aardeni aastaajast tulenevalt üpris lihtne. Nullis tuhlasime veidi aega ringi ja peagi oli aare ka käes.

Geomängus teen ma meelsasti teiste plaani ja head meeskonnatööd. Siia tuleks aga oli puhtalt minu idee ja tahtmine. Istub see täpp ju keset kaarti ja muudkui segab. Paljudel siin ju käidud ja no kust sa leiad, kes vabatahtlikult siia teist korda veel tuleks. Sõelale jäi Tartu proff.

Alustasin juba enne autosse istumist vaikselt moosimist. Sõidu aeg liigutasin ikka ja jälle oma mulaga jutu Spunki poole. Kuidagi ei tahtnud see mõte aga kõrvalistuja kõrgustesse st pähe minna. Viimaks õnnestus vaid vaatamise minemise lubadus. Läks õnge!

Ja nüüd võiks mineku aardeni kokku võtta ühe lausega: jalutuskõik tavalises metsas. Leitud, logitud, lihtne, tänud kutsumast!

Seda aaret olin tükk aega edasi lükanud sobiva ilma ootuses. Igaks juhuks otsustasime siiski luurele minna. Selgus, et ilus tee viis nii 800 meetri kaugusele. Edasi oli rämeda soo asemel lihtsalt risune mets. Kohale saamisega läks kõvasti lihtsamalt kui oleks arvanud. Kohapeal tuli väikese otsimise järel ka aare ilusti välja. Hästi säilinud vanake, isegi logiraamat kuiv. Aitäh peitjale.

Ei kujuta ette kuidas siia suvisel ajal oleks tulnud. Praegu oli üsna lihtne. Purgi kättesaamine oli aind probleem, aga lõpuks õnnestus käepäraste vahenditega seegi.
Tänud!

See aare oli juba kaua üksiku täpikesena seisnud ja kannatlikult oodanud. Värske geopeiturina sai pärast logide lugemist esimese hooga ära põlatud ja ootejärjekorda pistetud, et küll jõuab. Ega ta tegelikult täna plaaniski polnud, aga et Pühajärve aardetiir sai suhteliselt kähku tehtud ja kaaslane arvas, et millal siis veel, kui mitte praegu kõvaks külmunud maaga, otsustasime võimaluse anda, kui juba nagunii siinkandis olime.

Kuna minu põhimõtted keelavad ilma joogiveeta metsa minna, saatsin kaaslase varusid täiendama ja lugesin ise samal ajal logisid. Eelmisest aastast kaks, aasta enne seda null, veel aasta enne seda viis. Enamikus tõdemus, et mingi naljategemine see pole. Mis seal ikka, saab põnev väljakutse olema.

Liikuma hakates veendusin, et minu gepsuga pole selles kandis küll midagi adekvaatset peale hakata. Täitsa korralikku suurt teed tema ei tunnistanud, samas teatas, et aardeni viib täitsa arvestatav rada. Kaaslase navigeerimisvahendi abil jõudsime aardest umbes 800 meetri kaugusele. Palju rohkem poleks vist ühegi geomobiiliga kannatanud aarde suunas trügida ja sedagi ei soovitaks madalapõhjaliste omanikel järele teha.

Jätsime geomobiili ootama ja hakkasime mööda täiesti äratuntavat rada astuma. Puutakistused olid rajal siruli täitsa olemas. Samas tundus, nagu oleks mööda seda hiljuti käidud. Mõnesaja meetri pärast kadus küll see aimatav rada mingil ajal ära ja siis ei jäänud muud üle, kui vaid õiges suunas liikuda. Kaaslane tundis muret, kus see jõgi siis on, mis paljudele komistuskiviks saanud. Tuleb mainida, et minu gepsu ei näidanud selle olemasolu üldse. Jõgi sai lõpuks siiski leitud, aga mööda seda kõndimist ma väga heaks mõtteks ei pidanud. Kogu kaldaäärne jääpealne oli mingil põhjusel tekkinud urge täis, nii et pidin pidevalt kuulama, kuidas kaaslane sinna sisse vajus. Ise eelistasin mööda kaldaäärt liikuda, kuigi sealne tihe võsa haakis end kogu aeg mulle külge ja tiris mütsi peast. Enne kohale jõudmist suutsin veel üle lahtise veenire hüpates kuskile kinni jääda ja saabastpidi vette lätsatada. Õnneks jäi enamik jalga siiski kuivaks ja ega ma ainuke polnud, kes lõpuks selle trikiga hakkama sai.

Kohale me igatahes jõudsime ja oh sa mu meie, siin ju mustmiljon peidukat sellise vanakoolika jaoks. Lisaks veel lumine maapind. Pärast veidikest aega sorkimist võtsime jälle logide lugemise appi. Siis tabas kaaslase silm midagi, mida lähemalt uurida tasus ja seal see purgike pikutaski. Oli teine end nii mõnusalt sisse seadnud, et kordus sama, mis kolm aastat tagasi: ei tahtnud ta oma peidikust mitte välja tulla. Sai siis kõikvõimalikud abivahendid appi võetud. Kahjuks oli osa peidikust veidi liiga pude ja lagunes laiali. Samas pole see peitmisviisi arvestades ka eriline katastroof. Lugesime huviga vana logiraamatut, panime ka oma nimed kirja ja sättisime aarde ilusti oma pesaa tagasi. Tea, kas selle aastanumbri sees keegi teda veel külastama läheb.

Tagasiteel avastasime veel vana tee jäänuseid, mis esialgu tähelepanuta olid jäänud. Kokkuvõttes mõnus ragistamine ja tundub, et sellisel aastaajal ja mitte eriti suure lumekattega saab enam-vähem mugavalt kohale. Ühtlasi ka minu 700. aardeleid. Aitäh!

Polnud just kõige kergem matk aga tehtud ta sai ja tagantjärgi on tore meenutada.

Tänud inspiratsiooni eest :)

Siin läks aega 2 - 3 korda enam kui algselt planeeritud. Kõigepealt suutsime end parkida vale teeharu peale. Sealgi oli rada, ja ümbritsev mets mõnusalt hõre ja metsaalune korilust täis. Siis kadus aga rada kuhugi pelekasvavasse loodusesse. Mõtlesime et paneme läbi metsa kilomeetri otse. Siis kui maapind otsustas meid endasse hakata imema, saime aru et polnud hea mõte. Taganesime ja kulgesime siis läbi võsatunud metsa aardepoole kulgeva tee suunas. Sellele jõudes oli rõõm suur, nagu ka kahetsus oma valedest valikutest. Loomulikult selgus, et loodus oli ka sellest teest jagu saanud, miskiti oli nagu aimata, aga kõrvalekaldumine sellest teemälestusest oli pigem reegel kui erand. Miskit vägahullu võsa ju polnud, tavaline Eesti mets, liikumine aeglane ja mitteotse. Fotol kujutatud aarde leidsime ruttu. Tagasitee valisime sama nagu tulles, päeva teised plaanid jäidki seekord siia metsa. Kokku saime 6,7 km pikkuse matka

Sõitsime mööda teed Elva jõe tammini ning hakkasime otsima teed kuidas mööda jõge minna aarde poole aga siis nägid neiud jõeäärsetes põõsastes kedagi liikuvat ja pidasid ohtu liiga suureks, et põlveni kõrkjates sumpama minna. Eks teine kord siis võtame südame rindu ja proovime uuesti..

Eelmisel aastal jäi jõgi meie ja aarde vahele. Otsustasime nüüd teisest küljest läheneda. Jätsime auto 1,6 km peale majade juurde hoiule. Tee aardeni ja tagasi oli päris lõbus. Teed juhatas ja kiiremini liikuma innustas kohalik peni. Kutsusime teda poisiks, pärast selgus nimi ka - Perroo. Aare oli enam-vähem lahti sulanud, ja heas seisukorras. Aitäh!