Saluveer

Targo ja karukati panid juba kõik kenasti kirja.
Aitäh peitjatele ja taastajatele!

Kui ma oleksin üksi siia Peipsi rannale sõitnud, oleksin auto ümber pööranud ja koju suundunud - pole ammu sellises lumetuisus olnud. Kuid kuna kaaslased panid meelekindlalt kihte selga, ei jäänud endalgi muud üle, kui meie viibimine piiriveekogul registreerida, jalanõud vahetada ning pagassist matkakepp haarata ja asuda hanereas Salusaare poole teele. Mulle lisas julgust ka kalameeste kohtamine, mis näitab ju, et tegemist on normaalse ilma ja normaalse tegevusega. Kokkuvõttes oli väga äge matk, mis jääb tükiks ajaks meelde. Aitäh aarde taastajatele ja kaaslastele!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada 1980. aastate Bakuust.
Kui ma jõnglane olin, lugesin korduvalt raamatut "Meritsi ümber maa", mis tutvustas lastele maailma meresid, nende elustikku, olustikku, mere ääres leiduvat jne. Nõuka aja kohta väga kihvt raamat. Muuhulgas oli seal erinevate merede ja paikade kohta muhedaid lugusid, millest üks kirjeldas kõva tuult Bakuus. Panin siia logi juurde esimesele pildile, vaadake sealt!
Kui ma suuremaks sain, käisin ise Bakuus ära ja tõesti, seal oligi kõva tuul! Pärast seda olen tugevama tuule korral ikka öelnud, et vaat, kus tuul, peaaegu nagu Bakuus.
Täna juhtus aga nii, et karukati oli koostanud menüü järgmistest jääolude ärakasutamise võimalustest, millest jäi esimesena sõelale pisike saareke Lämmijärvel, Vene piirist kiviviske kaugusel. Jõudsime kohale ja püüdsime autouksi avada. No ei saa! Tuul puhus nii kõvasti, et juba autost väljasaamiseks tuli üksjaugu jõudu kasutada. Siin piiri ääres oli veel kõvem tuul kui Bakuus! Kui randa oleks raudtee tulnud, oleks vedurid raudselt merre puhutud olnud.
Võtsime end siiski kokku ja hakkasime külg ees vastutuult minema. Jää peal polnud me aga üldse ainsad, vaid seal oli ka terve hulk kalamehi tuult trotsimas. Tõenäoliselt on neil väga kurjad naised või mis iganes see folklooris olev põhjus ongi, mis sellise ilmaga välja ajab. Mida kurjem naine, seda kaugemale jää peale tuleb tulla.
Aare ise oli korras, aga vihje ei ole küll enam asjakohane, midagi on paigast nihutatud.
Aitäh peitjale!

////
Pühapäeva varahommikul tiriseb äratuskell.
Mees, kes on lubanud sõpradega kalale minna, ajab end vastu tahtmist üles.
Naine hoiab teda tagasi: "No kuhu sa ometi ronid? Väljas on pime, külm, tuul puhub - päris ehtne torm...!"
Aga mees läheb siiski.
Ootab pool tundi sõpru, kuid keegi tule.
Ja ilm on tõesti sant, marutuul ning külm.
Mees läheb koju tagasi, võtab riided seljast ja ronib tagasi teki alla:
"Prr! No küll on alles külm!"
"Ära kohe räägigi," nõustub naine uniselt, "aga minu lollike läks sihukese ilmaga kalale...!"

Kõik öeldud, väga lahe seiklus!

Peale Eesti Geopeituse 25. juubelit suundus suur hulk geopeitureid taas uusi jääteid avastama, mis erinevate keerukate maastikuoludega aarete juurde viivad. Me otsustasime Saluveert külastada. Kunagi suvel tammusime juba rahutult siin Beresje uues sadamas, aga laine tundus liiga kõrge ja saar nõnda kaugel, et SUP-i täis puhuma ei hakanud. Ja oligi hea, sest esiteks olime tookord üldse valet saart vaadanud (sellist poolsaare moodi) ja teiseks oli aare sel ajal ehk juba kaduma läinud. Suur aitäh seega kõigepealt aarde taastajatele! Täna oli saare vallutamine kõigest kättevõtmise asi, mööda kindlat maad sammuda oli täitsa tore, isegi tuul ei puhunud eriti ning ka parkla polnud lätlastest ummistunud. Ainuke hirm oli, et äkki on meil liiga tähtis mees kaasas ja tehakse Eston Kohvrit...Sedagi ei juhtunud ja täitsa viperusteta sai see keerukas maamärk vallutatud. Aitäh kõigile asjaosalistele!

Tänud aarde eest!

Hommikul vara startisime Tallinnast, et siia, peaaegu ilmaveerele, välja jõuda. Selle aasta tõeline talv ju kutsus kohe jääle — Lämmijärvele, asustamata Salosaart külastama. Ei hakka ma mingit ümberjutust tegema, sest kõik oli just täpselt nii, nagu kanbajõmmid varasemalt siia logidesse juba kirja pandud on 🙂
Aitäh!

Mõeldud, tehtud. Jääolud tuleb ju ära kasutada. Lämmijärvele minekuks suurenes meie seltskond veelgi. Seltsis ikka segasem. Otsisime aga jäi leidmata. Taastasime kamba peale aarde. Head leidmist järgmistele.

Kolm nädalat tagasi viskasin mõtte õhku, et käiks siinsel saarel ära. Mitte keegi ei võtnud vedu,kes oli teatris, kes peol, kes reisil, kes kusagil mujal. Lõpuks lubas Christel peale reisi tulla ja panime 7 veebruari lukku. Kampa saime ka Rita. Siis hakkas jutt levima ja tekkis teine autotäis ka.
Kuna eile öösel oli Pöörilaiul topelt pükstega palav, siis panin täna ainult ühed jalga ja põlved tahtsid ära külmuda. Tagasiteel oli tuul tagant ja siis enam külm ei olnud.
Pooleteise tunni pärast olime auto juures tagasi.
Oli tore. Karp jälle leitav. Tänud

Selle aarde puhul oli kõige raskem ülesanne kaaslane pehmeks rääkida. Catiberg polnud üldse vaimustunud ideest minna Venemaa droonide sihtmärgiks. Ma ütlesin, et meid läheb sinna nii palju, et mõned ikka pääsevad. Ja lõpuks vahetataks meid kindlasti välja mõne kurjategija vastu, nagu Kohveri intsidendis.

Kõik läks nii nagu lootsin. Pidin ärkama laupäeva hommikul jõhkralt vara. Olime terve tee graafikus ja jõudsime õigeks ajaks Beresjesse. Parkla oli täis Läti autosid, hea et kuhugi serva saime ennast ära mahutada. Krt käivad siin Eesti vetes kala püüdmas, null olgu nende kvoot! Odavat alksi enam ei saa, kala ei anna!

Retk oli nagu pargis, ainult ilma puudeta. Paljaid tisse ei näinud, kõige uskumatutes kohtades võib näha, aga mitte igal ajal. Kalamehi nägin, mitte paljaid. Kalu ei näinud, igal pool oli jää. Kui mina objektile jõudsin olid kaevetööd täies hoos. Kuna oli karta, et aaret pole, siis varukarp oli kaasa võetud. Eelleidja pilt oli telefonis. Raiusime kõik neli tüve ümbrust lahti. Seitse pöialpoissi poleks ka niipalju suutnud. Kive ja mulda lendas, nagu Vargamäel oleks viibinud. Vana konteinerit ei suutnud leida. Isegi kui see on kuskil alles, siis sügava kultuurikihi all peidus. Pigem panustaks selle peale, et on kadunud. Taastasime inimlikumalt. Nüüd ei pea enam maad sonkima. Tuju oli ülev, jutte räägiti igasuguseid. Teemadeks olid näiteks vahukoor ja pipar. Ärge küsige kuidas need omavahel seotud on. Täitsa tore oleks teada mida kalamehed mõtlesid. Mingi kamp suundub väikesele saarele, siis hakkab kostma raiumise hääli ja siis lähevad mandrile tagasi. Mina ei oskaks muguna midagi pakkuda. Hullumaja lahtiste uste päev?

Aitäh kõigile osalejatele. Kambas on sellised retked toredad ja tunduvad kerged. Aitäh aarde eest!

Saksad sõitsid saaniga. Praegusel ajal peaaegu drive-in. Viimased paar meetrit käisime siiski jala. Kõige keerulisem osa oli karbi oma pesast välja meelitamine. Ei tahtnud talle liiga teha ja sai ikka tükk aga meelitatud enne kui kaubale saime. Kogu protsess parklast parklasse võttis aega vast pool tundi. Aitäh peitjale.

Hea drive -in aare
Mandrilt aardeni ja tagasi mandrile
Alla poole tunni koos kaevetöödega

Vaatasin kõik loogilised kohad läbi ja ei leidnud.

Ilm tundus oleva ideaalne supitamiseks. Tartus aga pole kohti just palju. Emajõel tundus kole tugev vool olevat, et edasitagasi liikuda. Seal peaks teinekord sättima kuidagi nii, et saab ühest otsast alustada ja teisest lõpetada ning siis jõe servast kõik topsid ära noppida. Aga seda seekord ette ei võtnud. Edasi jäi kaardil silma Saluveeri aare. Kristelil on see kunagi juba üle jää tehtud, niiet tema retke ette võtta ei tahtnud, kuid mul lubas minna ja ise tahtis kalda ääres päevitada ja solberdada. Saigi siis sõit ette võetud. Esmalt plaanisin startida Beresjest. Sealt aga kõik teeotsad sõbralikke silte täis ja mitte kusagil ei tundnud end teretulnuna. Ei olnud tahtmist ka suvalisest võsast sisse ragistada. Otsustasin, et alustan siis hoopis Võhandu jõe pealt ja täpsemalt Võõpsu sadamast. Supid täis ja asusin teele. Tuul oli kergelt vastu kuid see oli ainult hea, sest jahutas aga ei takistanud sõitmist. Suts alla tunni läks aega ja olingi saarel. Topsi enda kätte saamine polnud kõige lõbusam. Seda valvas korralik kõrvenõgeste võsa ja ega siis seal palju riideid ju seljas polnud. Sain igatahes piisavalt tervist juurde :) Varasemalt lugesin ka Karli logi, kel ilmaga läks siin hoopis teisiti kui seekord. Ja meelde jäi just see, et oli tore saarel olla tuulevarjus. Seekord oli hoopis selline päev, et see saare tuulevari oli kõige hullem koht kus olla :D Peale leidu lükkasin kiiresti laua uuesti veele ja minekut, et saaks tuule kätte :D Enne tegin veel kõne ka Kristelile, kel oli igav hakanud ja sõitis Räpina poole poodi. Tänu sellele tuli ka kiire otsus, et ma ei lähe mööda jõge tagasi vaid las ta tuleb Räpina sadamasse vastu. See ju saarelt paistis eriti hästi :) Ja nii siis läksingi otse üle vee sadama suunas. Mõlemat pidi polnud vaja kordagi kaarti vaadata, sest peaaegu jõe suudmest hakkas saar juba silma ja lahkudes oli ka siht selge. Tagasi sõites oli kerge tuul tagant, niiet mulle tundus, et pole mitte mingit tuult ja päike küttis ikka hästi :) Samas järvel selja tagant tulevat lainet ikka jagus ja seetõttu sai enamus tagasi teelt veedetud põlvili laual, sest püsti polnud see tasakaal nii kindel, et kõikide üllatus lainetega toime tulla. Vette kukkumine poleks muidugi midagi hullu olnud aga siiski esimese sulistamise tegin sadama rannas, kus Kristel ootas ees külmade õlledega :D Mis sa veel elult tahad :D Suured tänud lahedas kohas oleva aarde eest! Tahaks juba tagasi vee peale :D

Tänan aarde eest!

Leidsime Beresje külast sobiva koha kust kajakitega vette saab. Andsime piirivalvele teada ja alustasime teekonda. Teekond Salosaarele polnud küll pikk, aga täna oli meil seltsiks korralik tuul ja külglaine, mis tekitas natukene kõhedust küll. Samas sain mõnda aega vees olles aru, et laine loksutab kajakki küll, aga väga naljalt seda siiski ümber ei lükka. Nina õiges suunas hoidmisega pidi rohkem vaeva nägema, kuid mõne aja pärast jõudsime siiski saare kaldale ja kõrkjate vahele varju.

Olustik saarel oli oluliselt rahulikum. Logisime päikese soojendades aarde, käisime üle enesepääste juhised ja läksime tagasi vee peale. Sel korral läksime tagasi pikemat, aga ka ohutumat ja oluliselt nauditavamat teed vastu lainet minnes. Vahepeal märkasime lainete vahel ka võrke ja pidime suunda vastavalt muutma, aga üldiselt laine siiski enam külje pealt ei tulnud. Mingil hetkel pöörasime suuna taas mandri poole ja siis lükkas laine meile hoopis hoogu juurde. Alguspunktile lähemale jõudes vaibus laine ja saime rahulikult õige sisenemistee uuesti üles otsida.

Kuigi mulle meeldib rahulikus vees aerutada, on aeg-ajalt väga lahe ka kajakiga ristlaines möllata. Aitäh elamuse eest!

Alustasime teekonda Beresje külakesest eramaa sildi tagant. Silt keelas autodega sissesõidu ja peale pisikest vaatlust ning arutlust jätsime auto ilusti sildi taha ning jalutasime kajakkidega edasi, kuni veeni välja. Veidike mõnusat kulgemist ja jõudsime roostiku vahelt välja. Seal aga Lämmijärv enam nii sõbralik välja ei näinud oma kerge jänese ja täpselt piki lainet jääva sihtkohaga. Mis seal ikka, raskemad olud ju selleks ongi, et ikka põnevust ja adrenaliini elule lisada. Vahemaa õnneks oli lühike ja peale lainete käes mänguasjaks olemist suutsime siiski täiesti õiges konditsioonis Salusaarele jõuda. Saar ise oli mõnusalt päikseline ja aare sai kiirelt nimede võrra rikkamaks. Enne tagasiminekut rääkisin veel igaks juhuks enesepäästest ja meeldivama aerutamise huvides sai oluliselt pikem teekond tagasijõudmiseks valitud.

Risti vastulainet Venemaa suunas oli tegelikult igati äge aerutada.. nägu sai mõnusalt vee pritsmeid täis ja lainete lõikamise rõõm andis tugeva adrenaliini laengu. Pisut pidime võrkude pärast suunda korrigeerima, kuid see oli siiski juba lainetega koostöö liinil. Piisavalt kaugele jõudnuna saime hakata alla lainet lõbusalt liuglema, kuni lõpuks poolsaare tipu taga rahulikus vees tekkis aega navi vaatamiseks ja oma järvele mineku koha otsimiseks. Nii sada meetrit olime ülestuult jäänud ja roostiku varjus sai see hetkega korrigeeritud. Peagi oligi käes aeg randumiseks ja piirivalvele eluga tagasijõudmisest teada andmiseks. Oli see alles äge kajaki sõit. Tänan peitmast.

Võrus käimise eesmärk oli ära teha Piirisaare ja Uku, kuid Saluveeri jaoks aega ei tundunud jaguvat. Selgus siiski, et tänane õhtu on vaba ning nii me Võõpsu sadamasse tulime. Eelkõige Võõpsu, sest jõel on lahedam sõita kui Räpinast mööda tühja järve. Olin selle mootoriga esimest korda vees ega ei teadnud nippe. Paat pidi liikuma 20km/h, aga kuidagi ei õnnestunud üle 10 km/h saada ning olin pettunud. Järgmisel päeval sain teada, et vindi ümber olevad kasvud tõmbasid hoo nii maha. Olin seda küll puhastanud, aga uued jäid kohe kinni. Kohale siiski jõudsime ning saarel tundub ainult üks sobilik maabumiskoht, õnneks aarde lähedal. Ega saarega tutvuma ei saanudki minna, sest ainult pilliroog ja võsa paistis vastu. Lämmis ja Peipsis võiks neid saari rohkem olla, niisama tühja vett sõita on igav, aga kui on eesmärk, siis on palju huvitavam.

Kui mu vanemad nägid, et Kaupo tuli paadiga, siis ühinesid nemadki rõõmuga. Seltsis on ikka segasem. Läksime Võõpsust neljakesi paati ja võtsime suuna Salusaarele. Tänu Aljaste logile olime eelnevalt karbi kaasa ostnud, et aardele parem pesa teha. Suur oli aga üllatus, kui leidsime aarde väga korrektsest karbist. Selgus, et enne meid olid käinud peiturid, kes olid aarde ära hooldanud, ainult et logida pole seda veel jõutud. Pole viga, aardega on õnneks kõik enam kui suurepärane, lihtsalt et hooldusteated võiks ikka üles panna.
Peale leidu käisime kormorane vaatamas ja võtsimegi suuna tagasi Võõpsu. Sai ikka hea tunne küll, et senistest Võrumaa leidmata aaretest see kõige keerukam leitud sai.

Väike kanuuretk Salusaarele. Karp aarde jaoks oli meil kaasas, kuid maha oli jäänud marker, seega jäi aare meist küll karpi, kuid markeerimata. Saarel oli meeletus koguses parme, nii et tegutseda tuli väga kiiresti. Tänud!

Viskasin süsta Võõpsu sadamas maha ja seal olid kolm selli, kes korralikult pohmas ja meenutasid oma peolugusid eelmistest päevadest. No äge :) Ma neid kuulama ei jäänud, hops süsta ja Salusaare poole ajama. Sellest reisist on meelde jäänud, et siin on lihtsalt kohutavad lihasööjaparmud. Panen ka pildi, kui suured ja jurakad nad ikka on. Kohutav.

Peale meeleolukat aerutõmbamist jõudsin ma saare neemeni, kus ka aare end peitis. Ja siis nägin, et ranniku lähedal kalamehed. No selge, lähen ümber neeme ja teiselt poolt. Hakkasin randuma, kui järsknu nägin, et sellel inimtühjal kurrunurruvutisaarel on inimesed. Üks paarike oli end täpselt aarde nulli seadnud ja päevitas seal. Naine viskas kiiresti endale rätiku ümber ja suure naeratuse saatel lehvitas mulle hoogsalt. Vägev, ma polnudki sel päeval veel tisse näinud, nüüd nägin. Kohmetades lehvitasin vastu ja tegin, nagu mul olekski sealkandis mingit asja. Keerasin end merele tagasi ja mõtlesin, et mida ma nüüd teen. Et ega ma ju siia niipea tagasi tule. Ja hiilisin ringi, kuni nägin, et nad ei ole enam nullis. Aga ega nad võivad paari meetri kaugusel olla, roo sisse ju ei näe. Võtsin julguse kokku ja panin plaks randa ära. Ja nägin, et neil on telk, nad on aga nullist oma paarikümne meetri kaugusel ja asjatasid seal. No mis seal ikka, igaühe õigus ja asusin siis aaret otsima. See läks ikka väga raskelt, hein oli puusani ja leidsin vaid ühe rästikunaha. Õnneks ühtki rästikut ennast mitte.

Ausalt öeldes tuuseldasin päris kaua, kuni olin sunnitud geokõne mõnele eelleidjale tegema. Ja sealt sain kinnitust, et aare oli just seal, kus ma oleks ka ise arvanud, et ta peab olema. Ja siis ma hakkasin leidma märkmikutükke lähedalt võsast. Karpi ennast kahjuks ei leidnud. Kuid suht kindel, et aare oli hävitatud. Mul oli kaasas käepäraseid vahendeid, et aare taastada, kuid puudu jäi vaid aardele nõutud karp. Panin logiraamatu ja pliiatsi topelt minigripi, ehk järgmine saare külastaja viib sinna ka uue karbi. Mul oli oma karpi päev varem ühe teise aardekarbi taastamiseks vaja läinud, vahetasin katkise vastu välja.

Seega, kui keegi läheb, viige sinna ka õige suurusega karp, kõik muu on olemas. Ahjaa, ja ka geopeituse juhend :)

Muidu väga äge matkamine jälle. Koht, kuhu mitte kunagi ise ei läheks niisama. Ja ka õppisin seda, et kõige uskumatutes kohtades võib näha paljaid tisse, mis on väga positiivne.

Vormistatud tftc

Selle geotuuri ja võimalik, et ka viimase aja üks kõige raskemaid aardeid. Pärast Palojärve sõime Põlvas kõhud täis ja sõitsime otsejoones Beresjesse, et külastada Salusaart. Autoga pressisime mööda kõrgesse heina kasvanud teerada ühe kanali algusesse. Pumpasime kibekiirelt SUP-i lauad õhku täis. Kergelt hakkas juba immuunsus tekkima selle väsimusest tekkiva valu vastu. Lisaks oli motivaatoriks see, et kui me kiirelt teeme, siis saab laua juba õhtul Tartusse tagasi viia ja ei pea hommikul kella 10ks Tartusse sõitma.

Vee peale saades oli juba kanalis tunda, et laud eriti edasi ei liigu, sest tuul puhub vastu. Järvele jõudes oli omakorda vastulaine ja hirmus tugev tuul. Sõudes liikus edasi teosammul ja kui ei sõudnud, siis lausa lendasid üleujutatud kõrkjastiku poole. Esialgu oli plaan mööda kallast minna, et ohutum aga see tähendanuks pikemat maad ja külglainet. Üks hetk Rauno pressis kalda äärest ennast niiöelda üle rifti avamerele. Andsin hagu ja tegin sama. Tuul oli nii tugev, et kapuuts peas ei püsinud. Laine lõi üle laua ja vett pritsis näkku. Lisaks kõigele eelnevale hakkas paduvihma sadama. Külmast tekkis päris ruttu peavalu. Sidusin umbsõlmega kapuutsi endale pähe, et natukenegi takistada tuulel peast läbi käimist. Sõudma pidi täiest jõust. Vähemalt siht oli saare näol silme ees. Tasakaalu pärast väga ei pidanud muretsema, sest siin lihtsalt tuli põlvili sõuda. See sundasend ja füüsiline pingutus on aga krampide tekkimise valem. Ma suutsin õigetel hetkedel ennast kohendada, Rauno ühe pausi pidi tegema. Saarele jõudes olid jalad nii kanged, et ei suutnud korralikult püsti seista. Koperdasin nulli, Rauno kookis aarde välja ja ma panin nimed kirja. Puhkasime natukene ja siis võtsime suuna tagasi. Saarelt tagasi autoni sõitsime umbes 5 minutiga. Täitsa surfari tunne oli, sest sõitsime enamjaolt mööda laineharjasid. Natukene maad proovisin püsti aga vettekukkumise parakad sundisid mind põlvitama. Kokkuvõttes oli kuradi vinge kogemus. Uuesti siiski ei tahaks. Sellest sõidust on veel mitu päeva hiljemgi mingid imelikud lihased valusad. Ja muidugi ime kombel ei jäänudki haigeks. Kõige boonuseks jõudsime Tartusse 15 minutilise varuga ning saime minu renditud SUP-i laua ära tagastada.

Aitäh aarde eest!

Mõtlesime, et lähme piilume siis, mis seisus järv on. Sõitsime Beresjesse, parkisime auto tühermaale ja läksime piiluma. Järv oli jääs ja jää peal lödi. Kalamehi seal osas ei olnud. Kaugel eemal paistsid kalamehed. Hakkasime siis jää peal kikivarvul kõndima. Rohkelt oli mõrasid, risti-rästi igas suunas. Kõndisime vaikselt edasi ja tuvastasime erinevaid jää värve - valge, beez, tumesinine. Päris kõhe oli. Suutsime läbida ehk paarsada meetrit ja siis sai hirm meist võitu ja keerasime ringi ja läksime kaldale tagasi. Peame nüüd rohkelt julgust koguma, et julgeks sellise teekonna ette võtta.
Olles vendunud, et täna me seda ei logi, läksime tagasi veekeskusesse, kus ootasid meid õhtusöök ja basseinid.

Kui juba veepeal käimine meeldima hakkas, siis tulime ka siia. Auto jätsime Beresje surnuaia ette platsile ning sealt siis linnulennul saarele ja tagasi. Tuul puhus algul küll näkku, kuid tagasitulek oli sellevõrra kergem. Nostalgia laks - kunagi lapsepõlves olen süstamatka käigus sellel saarel telkinud.

Käisime rahulikult suusatades saarel ära. Leid tuli kiirelt. Talve lõpetuseks kena käik.

Leitud.

Ehee, saaksin teha üksühele kopipaste eelmisest logist. Sama matk, sama matkajuht, samad sõiduvahendid, sama marsruut ja sama lõunapaus logimiseks. Ainult seltskond oli teine ning ilm oli päikeseline. Kui mu muusikaõpetajast tädi avaldas soovi tõukekelgumatkale minna, siis oli see matk vist ainuke siin lõunas mis läks kohta, kus mul võtmata aare ees ootas. Tondisaarel ja Pühajärvel on aarded nopitud.

Matkajuht Argoga tutvusime suvel Kõrgõzstani matkal. Täna ta naeris jah, et peab pea iga kord tegema Salusaare lõunatipus lõunapausi, sest ikka on keegi, kes soovib seal mugudest irduda ja minna aaret otsima.

Aarde suurus on minu arvates normaalne, mitte väike. Logiraamat on olnud niiske, seega hetkel jääkäkk ning karbis olev pliiats on pikuti pooleks. Saime siiski kuhugi lehenurka logi kirja.

Ka see aare oli olnud suvise mitmepäevase kanuutuuri mõtetes aga ajapuudusel jäi käimata. Tänu vastutulelikule ilmataadile ja toredatele kaaslastele sai see nüüd siis veebruaris teoks. Tänud (endistele) poismeestele!

Kuna Uku? retk läks libedalt, siis tänu Helduri vaiksele unistusele ja korralikule kodutööle otsustasime teisegi jää(r)aja-aarde ette võtta. Beresje rannast näis saareke olevat lausa kiviga visata, ja kuigi geps näitas 1,7 km, tundus see siiski Uku? kolmetunnise matka kõrval köki-möki. Üks auto oli parklas, muidugi arvasime geokaaslased olevat, aga järv oli jälgedeta. Sellel rühkides saime ka aru, et isegi kui meie ees oleks keegi jälgi teinud, poleks vihisev lumetuul neist jälgegi jätnud.
Suur oli aga üllatus, kui külmunud logiraamatut avades sealt tänase kuupäevaga heade geokolleegide Pireti, Mardi ja Krista nimed leidsime! Ja kus siis pärast logimist saarele jalutades hakkasime alles jälgi nägema! Neid Võõpsust tulnud tõukekelkumatkajaid oli ilmselt päris palju. Korralik rada oli ette tehtud ja nii oli meilgi mõnus saarega tutvuda.

Suur tänu peitjatele – meie saime tänu aardele uue kohaga Eestimaal tuttavaks ja väga toreda matka.