Reku

See aare on pikalt pinnuks silmas olnud. Kunagi ammu sai talvel käidud lootuses, et saab üle jää lihtsalt kohale. Nullist sain numbrid kätte, aga jõgi oli siiski lahti mis lahti ja sinnapaika see plaan jäl. Vahepeal oli tekkinud varustusse täipuhutav süst. Kuna see peaaegu tee äärde jäi ja päike säras, siis otsustasin proovida. Parklas oli paras laulupidu, kalamehi murdu. Natuke mõtlesin ja pumpasin oma paaditaolise eseme täis. Jões oli voolu omajagu ja täitsa tükk tegemist oli vastuvoolu sõudmisega. Suure pingutusega sain sellega siiski hakkama ja sain teisel kaldal randutud. Naiivselt arvasin, et sellega on põhiline pingutus tehtud. Kuni järgmise koordinaadi leidsin. Johhaidii... Kui aga juba nii kaugele olin tulnud, siis tundus hea idee vähemalt proovida. Üllatuslikul kombel läks metsa sisse enamvähme õiges suunas lausa niidetud rada, natukese aja pärast leidsin end taluhoovist. Hiilisin hoovi serva mööda edasi, rada jätkus. Johhaidii, siin lausa terve küla ju! Seda poleks küll osanud oodata, eeldasin, et see koht on täitsa inimtühi. Jalutasin edasi, kaardil olevast sinisest sain üllataval lihtsalt üle, lausa tee läks üle. Järsku hakkasid mÕned piisad tulema ja natukese aja pärast seisin paduvihmas. Kuna see tegi mind piisavalt kiirelt märjaks, siis leidsin, et kaotada pole enam suurt midagi ja jätkasin teekonda. Varsti sai tee otsa, aga mingi hõredam raja moodi asi ikka vÕass oli. Eks rammisin siis läbi märja kõrge heina, aga varsti oli veetakistus ees. Sellest mööduda üritades leisin end mingilt raja moodi nähtueselt, mis pealegi veel õiges suunas läks. Hakkasin astuma. Mõnda aega läkski ilusti, aga ühel hetkel läks see rada läbi vett täis lohu. Ringi ka ei õnnestunud minna. Ilmselt oli asi suurvett meenutavas veeseisus. GPS näitas, et läbitud oli alles kolmandik teest. Andsin alla ja võtsin suuna tagasi paadi suunas. Üllatuslikult viis see rada, millele olin sattunud, praktiliselt otse paadini tagasi, aga sellega kadalipp veel ei piirdunud. Kuna ma polnud taibanud paati tagurpidi keerata, siis oli paduvihm sinna arvestatava koguse vett jätnud. Proovisin kummuli keerates seda välja saada, aga liiga hästi see ei õnnestunud. Lisaks oli kohale jõudnud järgmine paduvihm. Kui paati istusin, siis vajus põhi veidi lohku ja avastasin end lombis istumast. Nojah.... Sõudsin teisele kaldale tagasi, seekord läks lihtsamalt, sest vastuvoolu polnud vaja sõita, ja hakkasin paati kokku pakkima. Kui lõpuks paadi õhust tühjaks ja ära pakitud sain, siis tuli ka päike uuesti välja. Eks tuleb teinekord uuesti tulla, kui peaks juhtuma selline ilm, et pole 40 päeva järjest sadanud ja veetasemed on inimlikumad...

GeoErnat lubava maastikuga aaret otsima? Muidugi ma tulen kaasa! :). Kuigi jah, eelnevad logid olid kõikvõimaliku ettetuleva osas NII lubavad, et korraks lõi usk endasse isegi vankuma… :D.

Helgel oli mõte, et selle multi juurde oleks paras sup’idega sõita. Mulle tundus see kui imehea plaan, küsimusi tekitas ainult, et mis kühvel siis selles on, et keegi teine pole selle lihtsa lahenduse kasuks seni otsustanud. Jõudsime selleni, et on mis on, anname oma plaanile siiski võimaluse ja kui jõgi supitatavaks mingil põhjusel ikkagi ei osutu, saab igal ajal ju kaldale ronida ja läbi maltsa endid aardeni rädida. Või, kui see mõte ka kohapeal enam ahvatlev ei tundu, jätta teema üldse katki ja tegutseda edasi alternatiivaardeplaanB-ga…

Laupäeval jõe äärde jõudes ja selle voolule
pilku peale visates tuli nentida fakti, et vesi liigub siin küll ja minek tuleb vastuvoolu. Meile see jällegi sobis, sest tagasiteel mõlaga voolus rüsimise mõte tundus kaugelt ebamugavamana kui kohe värskena minnes see läbi teha. Ja tegelikult selgus, et polnud ka minnes siin eriti rüsida midagi, vool oli küll arvestatav, ent märkimisväärset ebamugavust ja vastutakistust liikumisel ei tekitanud.

Peale vähem kui kahte tundi rahulikku sõitu (veel tegutsedes kadus ajataju kuidagi ära ja kulunud aeg tundus tegelikkuses palju lühem) ning mitmeid kohtumisi / tervitamisi möödasõitjate ja kaldalpuhkajatega (paatidega möödujad olid kõik väga viisakad ja 90% võttis lähenedes ka hoo meile laine vähendamiseks maha) jõudsimegi kuskile, kus lauad veest välja tõmbasime ja endid võsasukeldumiseks ette valmistasime. Ning, nagu järgneva 30 min jooksul kinnitust sai, polnud ka seda nii kapitaalselt vaja teha, pea otse aardeni jooksev kuiv kraavipõhi ja loomarada selle kõrval 2/3 ulatuses välisasid meile sisuliselt igasuguse lepikumurdmise, ülejäänu oli hõredamapoolsem mets ja viimane lõik osaliselt lamandunud taimestikuga lagedam ala.

Ehk kokkuvõttes, vastupidi ootustele osutus sisuliselt lebolt tehtavaks otsaks :D ja seda emotsiooni võimendas veel chill tunnine tagasisõit, kus lihtsalt võis sup’il pikutada, vool tegi ise meie eest meie tagasitransportimise töö ära :) (kusjuures minu üllatuseks jõe keskel voolus sõites hoidis vool iseenesest sup’i seal keskel paigal ka; servadesse sattusime vaid ise aeruga siblides ja siis, kui mõne vastutuleva paadi eest oli vaja endid koomale
tõmmata).

Väga mõnus laupäev tuli sellest käigust kokku, aitäh Rudolfile aarde, Ovele ja Krissule viimatise hoolduse (aare perfektses korras hetkel) ja Helgele otsimaminekule kaasakutsumise eest :). Teise punkti võiks peitja millalgi siiski üle vaadata (me ei leidnud, ei aidanud ka konsultatsioonid värskeltabiellunud Lepalindudega) aga esimene oli korras ja ootab seal otsijaid nagu eile pandult :).

Aitäh veelkord kõigile ja paluks aga uusi sarnaseid Rekusid metsa ;), minule
meeldivad sellised “eriprojektikad” väga.

Oh ma ei või. See oli õudus kuubis. 2.6 km näitas meil teekonnaks lõppu, ja hoopiski 4 km sai mindud. Üle kahe tunni kulus minekule. Sellise kilometraaziga võsast läbi raiumist ei mäletagi. Tagasitee valisime veidi paremini ja õnneks läks kiiremini. Tehtud lõpuks. Läks mitu aastat.
Tänud

Aardele sai uus logiraamat ja uus karp, mille paigutasime omakorda vana karbi sisse. Kogu vana sisu läks prügikast ja aardes olnud rändur pääses edasi rändama.

Peale lihtsat jalutuskäiku Karusaarele võtsime järgmiseks ette pikalt ootel olnud Reku aarde. Kui teekond oli alguses paljulubav, siis peagi muutus maastik üsna ebameeldivaks ja see ei olnud sugugi veel kõik. Nimelt muutus teekonna teine pool veel ebameeldivamaks, lume raskuse all lookas võsa ladvad oli otsapidi maase kinni jäätunud ja sellest padrikust läbimurdmine oli väga raske. Pidevalt kraesse kukkuv lumi seevastu üldse ei häirinud. Kuidagi meeterhaaval me ikka aarde poole lähenesime, kõige raskemad momendid oli 600-800 m kaugusel aardest kui pidime kõige rohkem takistuste tõttu kõrvalepõikeid tegema. Raske oli ka asimuuti jälgida kuna pakase ja takistuste tõttu oli telefoni pidev jälgimine võimatu. Viimased paarsada mneetrit aardest aga sattusime normaalselt läbitavale teejupile, mis viis meid aardeni. Aarde otsimisega läks veidi aega ka kuna vihjeobjekti ei õnnestunudki tuvastada. Üks sobiv objekt oli aga see ei olnud siiski õige koht. Lõpuks aitas kõigi nulli ümbruse puude ülevaatamine aardekarbi ka leida. Olime sellest tegelikult aardele lähenedes meetri kauguselt möödunud aga aare jäi siis nägemisulatusest välja. Aardekarbil endal polnud viga midagi, karp tundus täitsa terve olevat. Kõrvaldasime karbist kogu vettinud ja külmunud sisu, ka ränduri võtsime kaasa. Uus logiraamat sai uude karpi, mis omakorda mahtus kenasti vanasse karpi. Seega võiks logiraamat olla nüüd niiskuse eest paremini kaitstud. Kui suvel Emajõe poolt suvisel ajal ei olnud siia lähenemise soovi tekkinud, siis ega teiselt poolt see topeltpikk teekond sugugi lihtsam ei olnud. Kindel on see, et siia me tagasi tulla enam ei soovi. Kui just kaardile mõni uus täpp ei teki...

Aarde sisu on ligumärg. Vajab kuivatamist, sisu ülevaatamist ning sodi väljaviskamist. Võimalik, et ka uut karpi, vihje korrigeerimist jms.

Sattusin seda aaret otsima üsna juhuslikult, sest kaasal toimus jõe teisel kaldal, suvilarajoonis, üks üritus. Viskasin ta hommikul jõe kaldale ära, kust ta üle parvetati ning hakkasin ise ringi nuuskima. Esimene punkt avas end peale mõningast nõgestes kahlamist, misjärel selgus, et diagonaallugedes nähtud jutud paatidest jne ei olegi mingi nali, vaid täitsa tõsiasi.

Nojah, kuna leppisime kokku, et tulen talle õhtul niikuinii järele, tegin selleks korraks pausi ning otsisin paar muud aaret ümbruskonnast ning suundusin muudele asjatoimetustele. Õhtul tagasi, oli kaasa paadiga vastas ning sõit võis alata. Tugev Eesti naine tõmbas paar korda aerudega ning nii olimegi üle küllaltki kiirevoolulise jõe.

Teisel kaldal, teine punkt. Vaatasime koos ringi ja kus teda tabas geopeimedus, seal mind valgustus. Täiesti vihjele vastav koht. Pealegi selliseid asju ju tulebki tähele panna! ;) Lõpp-punkti info nutiseadmesse toksitud, tegin ettepaneku astuma hakata. Temake ajas aga vastu, et lähme enne tuttavate juurest läbi ja ütleme tere. Tagantjärele tarkus on täppisteadus, aga see oli väga õige otsus.

Nimelt sai seal siis räägitud, mis plaan on ning kohalikud uurisid kaarti. Liinide alt saab, aga teekond on ikkagi ränk, kõlas kokkuvõte. Aga võtke ATV, saate vähe kiiremini kohale, päike kah varsti loojumas, tuli pakkumine. Kaasa siiski keeldus - ja jällegi, õigesti tegi! Mina aga haarasin elu võimalusest kinni, sest no olgem ausad, milline on tõenäosus, et ma sinna tagasi satun ning olemas on nii paat kui ka ATV?

Ajasin siis pillile hääled sisse ning sõit võis alata. Esimese asjana kahetsesin seda, et kiivrit ei küsinud - oksad peksid näkku, aga silmad jäid siiski pähe. Järgmisena tegin läbi mitmeid-setmeid hüppeid ja raputusi, mida kaasreisija poleks vist välja kannatanud. Pressisin nii kaugele kui sain, kuid ühel hetkel takistas kobraste töö tee ja tundus, et pole mõistlik edasi pressida, sest muidu olen kusagil pärapõrgus veel kinni ka. Seega jätkasin jala. No ja selgus, et ikka hea mõte oli sõiduriist maha jätta, sest lisaks puude langetamisele on koprad ka osavad aukude kaevajad ning võimalusi ATV-ga kinnijäämiseks oli ikka mitmeid. Ise käisin nii mõneski augus tahtmatult ära.

Mingil hetkel lõppes kõik vähegi rada meenutav ning edasi rüsasin puhta läbi ürgmetsa. Ei noh, iseenesest ju tore, meenusid vanad head ajad ja üks Pärnumaa metsades asuv aare. See selleks. Millalgi õnnestus jälle millegi sihilaadse peale sattuda ja peagi olin nullis. Aga mida pole - aare! Mis on - sääsed ja põdrakärbsed! Lisaks miski loom lähedalolevas võsas ragistamas. Aga noh, lõpuks on tegemist tsiviliseeritud paigaga, 4G levib ja puha. :D Paraku mul nende segajate juures logiteadetest tuuma leida ei õnnestunud, sest kõik need on ju sellised romaanid nagu käesolevgi. Küll aga jäi silma, et Aunad on aarde leidnud. Kõne peale! Vastuseks tuli kiirelt, et meil pole levi, ei saa midagi vaadata. Mina - sa kindlasti mäletad! Nii oligi, see aare on ju lihtsalt nii U-N-U-S-T-A-M-A-T-U! Ühesõnaga, kõik, kes te olete viitsinud siiamaani lugeda ja põdrakärbsed, sääsed ning paremal juhul ka parmud üle elada - nüüd tuleb oluline infokild: aare ei ole vihjele vastavas kohas, vaid ripub kõrvalpuu otsas!

Karpi avades selgus, et sisu on ligumärg, kaasa arvatud logiraamat. Vana kooli geopeiturina tean, et Instagrami story EI OLE logi, seega pidin nime kuhugi kraapima. Logiraamatusse jättis aga kõigele kirjutada lubav vildikas vaid auke... Õnneks oli infoleht siiski kuivem ning sinna õnnestus midagi logilaadset tekitada. Väga südantsoojendav oli lugeda viimaste leidjate aasta aja tagust logi - vaata pilti! - ühinen! Tõepoolest, Taara avita, mis meil viga on, et me sinna võssa ronime?! :D

Aardest eemaldasin aju, sest see kogub niiskust ning lisaks ei sulgu karbikaas seetõttu normaalselt. Ja noh, kaks aju on ikka kaks aju, pealegi tuleb ju kuidagi tagasi ka saada, eks ole?

Tagasitee algas sellega, et lagendikule tulevat rada ei õnnestunud enam leida - loe: otse läbi võsa. Kuna lõikasin mõnuga, siis jõudsin välja kraavi kaldale, mis esmapilgul tundus ületamatu. Kuid kus viga näed laita, seal kobras aita! - seekord oli nende elukate tööst isegi abi ning nii sain kuiva jalaga üle ning teekonda vähendatud. Kilomeetri pärast leidsin ka ootama jäetud ATV, võtmed endiselt ees. Edasine on juba ajalugu, kui mitte lugeda seda, et põdrakärbseid sai juustest välja nopitud kuni Tallinnani ning üks tore puugipoiss tuli välja paar päeva hiljem, kui sääremari sügelema hakkas.

Elämä on laiffi, ma ütlen! Peitjale tänusõnade osas pole nii kindel, aga meelde see seiklus kahtlemata jäi! Ekstreem ja ikstriim! Täpp on roheline! :)

Kui ma lõpuks tagasiteel üle jõe sain ja seal ees ootas kaamera käes muheleva näoga Kaupo, siis lendasid selle aarde ja Kaupo valiku suunas ikka ikka päris vänged sõnad. Miks just nii, tuleb ikka oma vaatenurk ka ära rääkida. Nulli jõudes ragistasime hoolega nõgestes objekti ümber, kuid miskit aardele viitavat tuvastada ei suutnud. Kaupo kui varemleidja halastas meile ja andis järgmise punkti suunised. Olime Merlega juba vaimselt valmis juba üle jõe ujuma, kui süldikäega Liis kindlameelselt SUPilauda täis pumpama asus. Kauplesime siis Merle ka sellele ja eks olid omad kasudki sees, et saan äkki ka oma seljakoti varustusega teisele poole kallast. Ja kui naised vette jõudsid ja kiirema voolu kätte jõudsid oli kaldal seda pulli pealt vaadates nalja kui palju. Tundus, et kiiluta laud kahe reisijaga läheb kohe kohe ümber või allavoolu. Imeläbi jõuti siiski kuivalt kohale. Nüüd oli minu kord. Peab mainima, et vooluga võitlemiseks tuli ikka üle keskmise jõudu rakendada, et külg ees kuidagi soovitud kohta jõuda. Hea siis, et Liis laua kasuks otsustas. Tema oleks raudselt vool kaladele söödaks viinud või heal juhul sedaviisi Tartusse jõudnud. Krabasin siis laua, käisin panin sellele kiilu alla ja sain ka oma varustuse õigele poole kallast. Algus oli paljulubav, mõnus lai rada ootas ees. lühkarid jalga ja igaks juhuks ka tossud, kuigi tundus ka igati plätudes tehtav olevat. Sattusime siis külavahele ja huvitav oli vaadata, kus seal ei olnud ühtegi teed, mõni paat oli sopis madalikul ja ootas kõrgemaid veeolusid, ning hoovid sellises pärapõrgus kenasti niidetud. Ühel hetkel viis rada kellegi hoovi, kus vanapaar elu nautis. Küsisime siis ilusti luba, et kas läbi ka saab. Vastuseks tuli aga see, et ees ootab ülepea võsa, et me võiks ikka liinide juurest proovida. Nujah, eks tuli suund tagasi võtta algusesse. Uus rada oli juba karmim. Lühkad vahetusid teksade vastu ja tossupaltelegi tuli topeltsõlm peale kruvida. Midagi lihtsat seal ei olnud, pigem muutusid olud koguaeg aina karmimaks. Sellist põdrakärbeste invasiooni polnud ma veel kogenud. Käed olid koguaeg töös ja neid sai oma sadakond tükk kindlasti ihult maha nopitud. Sääsed ka veel takkaotsa. Üllatusin veel, et kuidas naised nii rahulikult selles möllus olla said. Pole vist ammu ühegi aarde juures sedaviisi olusid kirunud. Ilmselgelt sai siia tulekuks vale aastaaeg valitud. Kuigi tegelikult oli teekond ju mitmekülgne. Väike supls, huvitav küla ja kobraste mänguväljak pakkusid igatahes igati hingele toitu. Matk oli pikk kuid kohale me jõudsime. Esimese hooga proovisime ikka otse läbi nõgeste karbini pressida. Kui aga need isegi läbi teksade ebaloomulikult palju kõrvetama kippusid, oli seda isegi minu jaoks liiga palju. Kaarega minnes, leidsime siiski mugavama tee üles ja tuulduma pandud karbike paistis juba kaugelt silma. Pikalt juubeldama ei jäänud kuna sääsed armu ei andnud ka seal. Kiirelt nimi kirja ja tagasi. Jalg oli küll juba päeva peale pehmeks muutunud, kuid tagasi me jõudsime. Ja nii need, üle jõe jõudes esimese asjana, vägisõnad kuuldavale tulidki. Nüüd oli küll viis päeva järjest aardeid otsimisest isu täis ja aeg oli koju pere juurde tagasi suunduda.

Üksi oleks ilmselt üsna kiirelt otsa ringi keeranud, aga vahvas seltskonnas on kõik võimalik ja tehtav. Tänud.

Mida on vaja üheks mõnusaks matkaks?

Head seltskonda, põnevat või ilusat marsruuti, meeldivat ilma. Kõik need olid olemas, järelikult tõotas tulla mõnus matk. Kaldale muigama jäänud Kaupo küll nii ei arvanud, aga ülejäänud asusid rõõmsalt kriimustavas roheluses juhiseid otsima, et eesootava põneva jalutuskäigu sihtpunkt tuvastada.

Alustuseks sai tehtud kaks korda valik kahe variandi vahel, lootes, et valitud versioon on kergem. No ei olnud, kummalgi korral polnud :)

Emajõe ületus tekitas parajat elevust, aga saatvad pilgud siiski meie ümbermineku rõõmu kogeda ei saanud, kipper Liis juhtis meid kõveralt, aga kindlalt üle vee.

Teine etapp viis meid loodetud pisut suurema, aga kaunima ringi asemel tupikusse, mis tähendas tagasiteed algusse ning esialgu ärapõlatud rajale asumist. Et seda lisakilomeetrit õigustada, siis ütleme, et ekskursioon jõeäärsete suvilate rajoonis oli isegi natuke põnev.

Nüüd, tagasi peaaegu alguses, algas see kõige toredam etapp – eesmärgistatud rühkimine kusagile eiteakuhu, et leida võsast toidukarp vms. Saime omale terve hulga saatjaid, kellest enam lahti ei saanud, kuigi ei saa öelda, et oleksime nende seltskonda nautinud. Ahjaa, korraks nad vist isegi taandusid, ilmselt jupike kaunist kasealleed, mille koprad olid seikluslikumaks muutnud, neile ei meeldinud, mulle meeldis.

Retk oli väga meeleolukas ja inspireeriv ;):)

Sellest, et vägisi meile end saatjaks kaasa pookinud putukad piirasid kõige rohkem esimest sumpajat, sain aru alles üsna viimastel meetritel kui üle pea roheluse keskel toredat matka jäädvustada tahtsin ning kaaslased pildile mõõdupuuks endast ette lasin. Hetkega oli suur must parv minu pea ümbert peaaegu täielikult haihtunud ja minust ettepoole läinud kaaslaste ümber kogunenud, kohe imelik oli, hakka või neist puudust tundma. Siiski ei hakanud, vaid nautisin hoopis viimaseid samme veidi vähem vehkides ja avaldasin selle tegevuse kokkuvõtteks arvamust, et praegu ei peaks järgmised otsijad isegi algusest koordinaati tuvastama püüdma, saab põdrakärbeste ja mingite teiste tüütute kärbeste laibarea järgi vabalt lõppu jalutada. Silver soovitas selle logisse spoileriks panna, paneme siis, äkki keegi tahab kirvetamist proovida, ilmselt jõuab eksimatult kohale.

Viimase takistuse ületamisel poleks vist isegi kurvastanud kui oleksime kahekesi kipaka veesõidukiga ülepeakaela käinud. See rõõm jäi endale ja kaldal ootajale siiski pakkumata, aga karastav ja viimaseid kärbseid peletav suplus oli kiirevoolulises jões ülimalt nauditav.

Püüdes lühidalt kokku võtta: imetore matk, küll meil on ikka normaalne hobi.

Aitäh peitjale! Jään ootama järgmist toredale matkale kutsuvat aaret.

Kaaslastele ka tänud, üksi poleks pooltki nii tore olnud :)

Kohe ei hakanud logima, sest seto temperament oleks liiga tugevasti välja löönud. Nüüd on paar päeva möödas ja eks hakakem siis kronoloogiliselt seda kõike meenutama.

Ma teadsin küll, et mingi Reku kuskil on. Natuke häiris silma, aga kuna sealkandis on veel täppe, siis oli suva.

Kui georaskekahurvägi Seikleja.com-i ära oli vallutanud, siis tundus totter jätta Reku tegemata ja võtsime sellele suuna. Varemleidja Kaupoke kihistas naerda ja suunas, et muidugi minge seda tegema ja kihistas naeru edasi.

Esimesest punktist ei leidnud me midagi, aga oli teada, kus järgmine punkt on ning otsisime võimalusi sinna pääsemiseks. Sillu ja Merle olid tiim ujujad, aga mina olin tiim uppuja. Hakkasin taaskord SUP-i täis pumpama ja otsustasin, et panen minimaalse rõhu sisse - nii väike maa, mis ikka vussi saab minna.
Läksime Merlega koos SUP-ile ja tahtsime üle aerutada, aga olin unustanud kiilu alla panna ja nii see pooltühi kiiluta SUP-ike vonkles paraja vooluga vees nagu elektrilöögi saanud madu. Mingis suvalises kohas õnnestus ära maanduda, aga Sillule pidin ütlema, et tema järele selle juraga küll tulla ei kannata. Sillu ujus üle ja tõi kiilu ka (aitäh!).

Teise punkti leidsime kenasti ja siis hakkasime aardeni minema. Esmalt läksime 500+500m vales suunas ja kui alguses tagasi olime, alles siis saime õiget rekut tunda. Hunnik nõgeseid, sajandi kogus põdrakärbseid ja kahtlane maastik ja seda kõike hunnik mõnusaid kilomeetreid. Hambad ristis pressisime end kohale, panime nimed kirja ja põgenesime. Ja no kõik läks kordusesse ja seda sodi raputasin veel paar päeva hiljem juustest välja. Kaupo naerusuine nägu juba ootas meid ja küsis, et kuidas ikka oli.
Meie ukerdasime Merlega jälle SUP-il, Sillu ujus üle nahu Phelps. Sillu võib oma esimese kommentaari ise kirja panna (päris tore, et see filmilindile sai püütud, sest see oli tõesti aus emotsioon). Minu emotsioon oli, et peaks hobi vahetama - hakkaks nt teatris käima ja raamatuid lugema (nt ,,Fortuuna tütar", ,,Rehepapp" jne).

Siia lõppu võiks järgmiste otsijate tarbeks tsiteerida Sillu kuldseid sõnu: ,,Praegu minnes pole GPS-i vaja, võib mööda laibarada kohale jalutada,".

Hooldusvajaduse võib vist maha võtta, tubli kolleegi poolt kõik hooldatud:

markosu 21.08.2022

Lõpus jätsime vana ära kuivanud logiraamatu alles, panime vaid gripikotti ja uude karpi, mille omakorda riputasime trossiga murdunud kase naabri oksa külge.

Vähemalt vahepunktis ja lõpus oli kõik aaret puudutav hästi.

Kõik info oli olemas, alguses küll üpris kulunud. Sellele vaatamata õnnestus piisavalt täpsed vahepunkti koordinaadid kätte saada, et sealt selgesti loetava lõpu info eest leida. Igaks juhuks paigaldasin siiski mõlemasse punkti järgmise punkti info prinditud kujul.

Lõpus jätsime vana ära kuivanud logiraamatu alles, panime vaid gripikotti ja uude karpi, mille omakorda riputasime trossiga murdunud kase naabri oksa külge.

Aitäh aarde eest! Huvitav retk oli.

Tahtmine oli pisut vee peale saada ja Emajõgi tundus hea valik. See aare jäi esimesena teele.. hiljem selgus, et jäigi päeva ainsaks Emajõe aardeks :D Kui Marko taimestiku kiuste edasised juhised välja veeris, oligi käes võimalus veele minna. Eks see paras kajaki narrimine muidugi oli, aga no mitme päeva tagune 30km Suur-Pakri tiir oli piisavalt koormust kogu nädalaks andnud, nii et oligi hea vahelduseks silmapilguga kohale jõuda.

Vahepunktis olid Raivo poolt piisavalt loetavad juhised lõpu jaoks kenasti olemas ja oligi aeg lõpu suunas liikuma hakata. Enne veel käisime vaatasime selle Emajõe suvitamis piirkonna ka üle. Kenasti niidetud rada lihtsalt kutsus seda tegema ja peab ülema, et täitsa hästi on need majapidamised korras ja kasutuses. Teekond lõppu osutus tegelikult lihtsamaks, kui alguses olin kartnud. Täiesti mõistlikult läbitav ja kuiv hääbuv rada isegi oli olemas. Mõned üksikud kõrgemad nõgesed ja muu malts oli, kuid enamuses siiski vaid poolde säärde taimestik. Üllatuslikult ei olnud kogu retke vältel mitte ühtegi parmu meid ründamas. Minnes oli ka muid mutukaid suht vähe. Kohapeal, kui Marko korraliku hoolduse lõpu karbile korraldas, panin ma tõesti sääsevõrgu peale, et end paremini tunda, kuid tegelik kärbeste, sääskede ja põdrakärbeste rünnak tabas meid alles tagasi vahepunkti jõudes. Seal läks ju aega ka, sest oli vaja vahepunktile ka korralik hooldus ära teha ja kajakid uuesti sõiduvalmis seada. Lõpuks veele saades hakkas nii kiire, et suutsime enamuse lennuväest hetkega maha jätta, kuid visamad püsisid kuni päästva autoni kannul. Enne lahkumist uuendas Marko ka alguse juhised kenasti loetavaks.

Tänan peitmast.

Alguses pool infot raskelt loetav, vahepunktis ei ole midagi, lõpus karp katki ja kõik läbimärg. Panin karbi kummuli naaberpuu juurde okste peale, vast tuuldub ja kuivab veidi. Tegelikult tahaks kõik uuendamist.

Tänase õhtu peaeesmärk. Praegu on aardeni minek lausa rõõm. Rohi veel madal, putukaid peaaegu ei ole, astu ainult. Katkise kaanega karbi leidsin maast, vett täis, ka logiraamat vettinud. Tegin kiiresti väikese lõkke ja kuivatasin esimesi lehti et logida saaks. Kogu komplekt vajab uuendamist. Aitäh siia kutsumast!

Ka täna ei õnnestunud teisest punktist kaugemale jõuda.

Kes veel külmavaresed on, siis soovitan päikesepaistelise ilmaga tõmmata jalga veekindlad püksid ja termokummikud; selga panna vest ning tuulekindel jope. Soe olek on garanteeritud ning ainult meeldiv on märgade puude-põõsaste all niisutavaid piisku näkku saada :D

1.punkt jäi juba eemalt silma, teises aga peale tükk aega lühikestes riietes ja plätudes rassimist tulin tühjade kätega tulema. Juba eemalt oli kuulda, et ka paadiseltskond on lendavate kaaslastega hädas ja ootavad mu naasmist. Konsulteerisin ka varemleidnuga ning olen uueks katseks valmis kui mõni aeg SUPiga peaksin siiakanti sattuma.

Peitja palvel esimene punkt üle vaadatud. Ei leidnud minagi otsitavat.

Havi käsul ilmusid algusesse uued numbrid, mitte küll nii lahedal kujul kui algselt.

Boonuseks leidsin huvitava teemakohase artikli: https://www.vooremaa.ee/ka-kauges-kodukulas-saab-pensionipolve-tegusalt-veeta/

Hetkel ei saa kahjuks ise kontrollida, kas alguspunktis on koordinaadid alles, sest olen Eestist pikemaks ajaks eemal, aga delegeerin edasi ja palun üle kontrollida, siis saan täpsustada, milles asi :)

Jäi leidmata peale poole tunnist otsimist :(

Ei suutnud leida esimest.

Jälle ikaldus. Ei suutnud meie koordinaate leida. :(

Pikalt eriliseks puhuks hoitud aare. Esimesel korral mitu aastat tagasi leidsime vahepunkti koordinaadid, mis näitasid lähedale, aga samas ka kaugele. Teisel korral oli lootus, et tee on otsemaks läinud, aga ei olnud. Kui mujal oli jõgi kenasti jääs, siis siin polnud sellest märkigi. Jäi üle veel kolmas katse. Jalga sai kahepeale valitud saapad ja tossud ja kuigi lõpuks jäid jalad kuivaks, siis kummikud oleks vabama astumise taganud. Trass sai valitud selline, et alguses oli väga halb ja edasi läks järjest paremaks. Räige pokud+vesi+võsa maastik muutus kõigepealt pokud+vesi koosluseks ja seejärel jätkus kena rajana. Jõudsime koordinaatidele, tegime järgmise sihtpunkti kindlaks ja jätkasime kõndimist. Selle talve iseloomulik ilm ähvardas vihmaga, ent püsis siiski jalutajale helde. Ka lõppu jõudmine oli täitsa kena jalutuskäik. Aaret olid valvamas kolm osavalt tuhnivat metssiga, kes natuke valjema hääle peale siiski jooksu pistsid. Panime siis rahus nimed kirja ja suundusime tagasiteele. Kõige halvemast maastikuosast õnnestus seekord väikese ringiga mööda minna ning oligi oodatust kiiremini retk läbi. Kuskil kogu selle jalutamise keskel tegime põike ka Kooguaru talu juurde ja pidasime teepausi ning jõudsime ka tõelist kobraste paradiisi väisata. Kui siia lisada veel hiljem ärasõidul nähtud põdrad, siis oli väga loomarohke päev. Soovitame soojalt jalgsi selle aardeni jõudmist proovida, eriti külmemal ajal. Hiljem on korduvalt endale mõttes õlale patsutatud hea ajavaliku eest: ei ühtki nõgest, ei ühtki tüütut putukat, võsa minimaalselt ja targema teevaliku puhul on seegi välditav. Tuhat tänu peitjale!

Kaardilt olin välja valinud mõned potentsiaalsed asukohad kus võiks paikneda lõpukonteiner. Filtriteks oli logide analüüs ja lõpuks mõeldes "kui ma oleks Rudolf, siis.." Miks ma aga vahepunktide tegemisest kõrvale hiilin? Ei taha ma seda jõge pärssida. Pole paati ja see aasta ei läinud Emajõgi kah korralikult jäässe. Tervet aastat enam oodata ei kannatanud.

Parkisin auto kaugustesse suvalise mahajäetud hoone sissesõiduteele, võtsin lonksu vett, kaks suutäit suitsulõhet, kummikud seljakotti ja virtuaalne kirves pihku. Tossuga venitasin nii kaugele kui võimalik. Mitte üle poole kilomeetri. Edasi oli puhta bassein. Hakkasin juba mõtlema, et kas see oli ikka hea mõte suunduda paaritunnilisele raske maastikuga matkale niimoodi, et ei ole kindel kas aaretki leian. Veensin ennast jätkama sellega, et teekonnale jääb Kooguaru talu mida olen varasemalt juba tahtnud külastada.

Teekonnal nulli sain siis nii vett, muda, sood, natuke ka lund. Nägin palju väljaheiteid, kevadlilli ja kirjuteid. Mida ligemale ma oma eesmärgile jõudsin, seda kiiremaks läks samm ja suurenes ärevustunne. Kas leiangi aarde või teen lihtsalt lolliks ennast? Soovitud kohas paistiski murdunud kask! Otsisin põhjalikult aga ei midagi. Kurat! Hakkasin siis järgmist kandidaati otsima. Ennem suutis mu pilgu püüda aga suur aardekonteiner. Säras nagu valguskiire ette jäänud helkur oma peidukast. Mõnusa rahulolu tundega panin nime kirja. Kokku võttis matk koos kõrvalepõigetega aega kaks ja pool tundi. Aitäh aarde eest!

Viru Folgi jaoks, kuhu oli plaan minna, osutus ilm liiga külmaks ja vihmaseks. Aga ühe pikema matka jaoks suhteliselt kättesaamatu aarde juurde oli soojust küll.

Paat ootas Oiu sadamas. Pärast tankimist keeras Mikk nina Võrtsjärve poole ja minu protesti peale teatas, et Emajõele jõudmiseks ongi vaja kümmekond kilomeetrit mööda järve sõita. Jänesed laineharjal olid õnneks tillukesed ja kuigi üks külg veidi niiskeks pritsis, polnud suurt häda midagi. Rannu-Jõesuus hullasid lohelaudurid.

Emajõel läks tõeline õppesõit lahti: vasakkurv-paremkurv, paat glissi, hoog maha ja nii edasi ja nii edasi. Kui esimesse punkti jõudsime, oli kallas autosid ning paadikärusid täis pargitud.
Leidsime ühe huvitava magnetiga kinnituva objekti, mille taga juhe, aga enne kui selle välja sikutasime, küsisime igaks juhuks varemleidnutelt üle. Hästi tegime, sest ilmselt oli see asi seal hoopis mingitsorti andur või antenn.

Teine punkt tuli valutult, hiljem otsisime sobivat lähenemisteed ja head parklakohta. Leidsime mõlemad. Veetakistused olid kuivanud, nii et märjaks tegi ainult allatibutav vihm. Aardeni viis mahajäetud (vankri?auto?)tee. Lausa lust. Tagasitee paadini oli veel kiirem ja söögipausi otsustasime Rannus teha.

Võrtsjärve laine oli vahepeal jõudsalt kasvanud. Lohelaudureid oli juurde tulnud ja osa neist kisti vahepeal lausa õhku. Kui muuli varjus otse ristilainesse sõitsime, neelas paadinina aplalt vett. Suunda muuta ei saanud, sest veeseis oli madal. Kuidagi hiilisime siiski välja ja kogu tagasitee Oiuni oli mul nii palju paadi kinnihoidmisega tegu, et isegi merehaigus ei tulnud kallale. Laine laksus vastu kabiini esiklaasi ja paat sõitis nagu Ameerika mägedel, aga kapten lustis täiega.

Tore seiklus, aitäh peitmast!

Ei suutnud peale nullis oleva objekti korduvat ülevaatust leida edasisi juhtnööre. Kalad ka õrritasid, jääb teiseks korraks.

Jube võss. Oleks pidand ikka talvel ära käima.

Tänud!

Kui ühel ilusal päeval avastasime, et Tartumaale on avaldunud uus aare, siis ei hakanud kohe tormama. Kui aga ühtegi logi ei ilmunud, tekkis uudishimu ja nii võtsimegi ühel kenal pühapäeval ette sõidu algpunkti. Kui algpunktist info leitud, saime muidugi aru, miks logisid ei ole. Njah, jäi teine punkt meilegi teiseks korraks.

Teine kord saabus veidi vähem kui aasta pärast Emajõele kanuutama suundudes. Juhuslikult saabusime algpunkti samaaegselt terve hulga geopeituritega, kes teise vahepunkti ümbruse juba oluliselt lühikeste pükste sõbralikumaks olid muutnud. Üritasime tookordki lõpule läheneda, kuid esmane lähenemistee viis tupikusse, parmud olid pea meetrisuurused (väike liialdus ehk, kuid siiski) ja noorgeopeitur avaldas arvamust, et tema tuli ikkagi kanuumatkale, mitte võssa kolistama. Nii jäi kolmas punkt oma aega ootama.

See oma aeg jõudis kätte taas veidi vähem kui aasta pärast, kui end Brokrogaini juurest vee peale lükkasime ja Reku poole suunduma hakkasime. Kaardil väljavaadatud koht tekitas küll algul veidi küsitavust, aga et paremat ideed polnud, siis jäi plaan A kehtima. Kanuumatk ise oli mõnus, igasugused tiivulised vee peal eriti ei häirinud, päike paistis, inimliiklust oli talutaval määral ja sai mõnuga vaikust ja loodust nautida. Nii juhtuski, et leidsime end üllatavalt ruttu Reku juurde suundumiseks väljavalitud asukohast. Kanuu kaldale ja vaim minekuks valmis. Vähemalt minu kaardi järgi oleksid seal kaldal pidanud ka mingid teerajad olema, aga et esimese hooga neid ei leidnud, siis valisime otsetee.

Kerge see retk olema ei saanud. Maapind oli õnneks mõnusalt kandev ja veetakistused esimes hooga ka ei seganud. Küll aga sisaldas teekond aardeni ohtralt näljaseid, kes tegid ka väiksemad puhkepausid võimatuks. Noorgeopeituri nokkmüts ei paistnud vahepeal tiivuliste kuhja alt enam väljagi. Siiski jäi aega ka märgata, et metsas kasvas ohtralt kollaseid võhumõõku. Lõpuks jõudsime muidugi täitsa arvestatava teeraja peale ka välja. Ma ei tea, kuskohast oli mulle mällu jäänud, et otsime mikrot metsas. Tegelikkuses ootas meid ees korralik suur karp, aga nii kiiresti pole ma vist küll veel kunagi logi kirjutanud. Noorgeopeituri hale palve, et kas kellelgi on mingit nänni taskus, sest tema tahab endale aardest aju, jäi üldse tähelepanuta. Kui sind ikka elusalt nahka panna üritatakse, siis ei jää ka selleks aega, et ümbruses ringi vaadata.

Tagasitee valisime mööda rada, mis mingil hetkel aga otsa sai ja tuli jälle maastikurännak ette võtta. Taimestik kasvas üle pea, igasugused oksarajakad kükitasid just seal, kuhu astuda vaja oli ja lisaks kippus nüüd maapind kohati ka märjemaks muutuma. Näljaste hordide liik vaheldus, kuid rahule nad meid ei jätnud. Mingil hetkel küsisin noorgeopeiturilt, kas ta ikka jaksab veel. Vastuseks tuli, et ei, aga ega ta siia jääda ka ei saa. Igati kodutütrele vääriline vastus muidugi.

Lõpuks jõudsime päästvasse kanuusse. Selleks hetkeks olime unustanud kõik plaanid veidi süüa-juua ja ainuke soov oli üüratu putukakooslus endalt maha raputada. Selleks kulus ikka päris palju aega ja energiat, isegi kiire sõudmine ei aidanud ja lõplikult olime neist lahti saanud vist alles Rekul randudes.

Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle sellised väljakutsed meeldivad. Vahel on vaja end mugavustsoonist lahti raputada ja veidi rohkem proovile panna, kui vaid pargijalutuskäike tehes. Lisaks sai avastatud uus ja huvitav kant, mille ajaloo kohta kindlasti rohkem uurida ja lugeda kavatsen. Ja pole üldse välistatud, et kunagi veel siia kolama tulen, aga ilmselt siis vist teisel aastaajal.

Aitäh Rudolf!

Aare leitud :)

Kuna õhtul oli Tartus geosündmus, siis otsustasin päeva ilusaks teha mõne aardega, mis sealkandis juba ammu külastust ootavad. Reku oli just see, mille külastus on juba mõnda aega hinge kriipinud ning nii sündsiki plaan ka sealt läbi lipata. Kunagi varem olen ka korduvalt geopeitureid torkinud, et käiks ära, kuid kõigil on mõistus liiga kodus olnud ning keelduvad millegipärast minuga vee peale tulemast. Seetõttu sündiski plaan seal üksi ära käia ning viskasin autosse oma kuulsa kollase ujumisrõnga, millel on visisev põhi all.

Loomulikult jõudsin ma jõe äärde, kui väljas juba hämardus, samas nii valge oli küll, et voolavat vett näha, mis vihmaperioodile iseloomulikult voolas palju kiiremini, kui mulle meeldiks. Aga seal juba olles ei hakka keegi ometi tagasi minema. Hindasin pilguga, et kuhu mind kannab, kui kummilutiga vee peale minna, puhusin juraka täis ja tuld. Läks isegi suht lihtsalt ja märjaks ei saanudki. Hea algus. Edasise kohta pole väga palju muud öelda, et mingi aeg läks pimedaks ja mingi ohkiv ja ragistav loom käis mu järel. Maastik ja ilm olid mõnusad, malts oli juba madalam ning igasugused sitikad puudusid. Kohapeal oli vihjest palju kasu, muidu olekski jäänud otsima. Vee äärde tagasi jõudes oli paat tühjaks susisenud, väljas täiesti kottpime, pealamp valgustanuks ainult kummikuid ja seda kohta ei näinud, kus randuma peaks. Puhusin paadi uuesti täis ja lootsin, et peab vast nii palju vastu, et üle jõuan, olgu või tagumik märg või tulgu viimane osa ujuda. Väljas oli kraad miinust, vesi võis olla paar kraadi soe. Samas auto paistis ja oli lootus peale ujumist vähemalt autosse sooja saada. Suurem mure oli see, et teist kallast ja randumiskohta oli näha ainult suure lambiga, aga lampi käes hoides ei ole võimalik tempoga vastuvoolu sõuda. Korralik tuul oli ka vastu. Korraks oli mõte, et teibiks lambi mäkaivariteibiga pähe ja teip lõua alt läbi, aga siis matsin selle mõtte maha. Ei taha teip peas sündmusele tulla ning sama ebameeldiv tundus mõte uuest teibilaiusest vertikaaltriibust mu soengus. Läksin siis riski peale välja, et äkki randun õiges kohas ning suundusin kottpimedas vee peale. Mõned minutid hiljem randusin peaaegu õiges kohas - vedas. Teist korda ei prooviks.. (mõnda aega).

Tänan peitjat, oli mõnus jalutuskäik paari elamusega, mis tükiks ajaks meelde jäävad.