Kui vanasti Rakvere Jõudi bussiga (max kiirus 60 km/h) Lõuna-Eestist koju kihutasime, oli vaade voore pealt üle Pikkjärve mõisale üks lemmikuid sel teekonnal. Klassikaline ilus vaade: vaatleja asub kõrgel ja vaatleb tõusvat nõlva, vaates on vesi ja inimrajatised. Maanteeäär saatis klassikaline vana traatidega telefoniliin. 90ndatel tegin sest liinist pildi ja kasutasin loengutes …
Täna järv nullist enam ei paista. Kadunud Veljo Ranniku, kes nõukaajal juhtis maastiku kujundamist Eestis, kirjutas aastal 2001 ausalt ja otsesõnu: „Maastikus kaunite vaadete säilitamisel on üks kõige tõsisem möödalaskmise Pikkjärvel Vooremaal maanteelt vaade. Soov oli kaitsta järve põllu mõju eest, mis otse järve ulatusid. Seal oli vaid madal künnivall ja kümmekond meetrit kaldanõlva ja tuligi mõte, et sinna võiks istutada metsakaitseriba. Seda ka tehti, kuid nüüd selgub tasapisi, et looduskaunis vaade järvele, mis varasemalt avanes mitme kilomeetri pikkuselt, ei ole nüüd maantee pealt näha. Ennem oli see võrratu maastikuline element järve ja selletaguse voorega järvel peegeldumas.“
Nii siis nii. Null juhatabki sind sinna, kus vanasti see vaade avanes. Sealt leiad lõpu koordinaadid. Aga lõpus – minge ja uurige järgi.
Selline siis ametlik advendiaare nr 23/2014.
Kui vanasti Rakvere Jõudi bussiga (max kiirus 60 km/h) Lõuna-Eestist koju kihutasime, oli vaade voore pealt üle Pikkjärve mõisale üks lemmikuid sel teekonnal. Klassikaline ilus vaade: vaatleja asub kõrgel ja vaatleb tõusvat nõlva, vaates on vesi ja inimrajatised. Maanteeäär saatis klassikaline vana traatidega telefoniliin. 90ndatel tegin sest liinist pildi ja kasutasin loengutes …
Täna järv nullist enam ei paista. Kadunud Veljo Ranniku, kes nõukaajal juhtis maastiku kujundamist Eestis, kirjutas aastal 2001 ausalt ja otsesõnu: „Maastikus kaunite vaadete säilitamisel on üks kõige tõsisem möödalaskmise Pikkjärvel Vooremaal maanteelt vaade. Soov oli kaitsta järve põllu mõju eest, mis otse järve ulatusid. Seal oli vaid madal künnivall ja kümmekond meetrit kaldanõlva ja tuligi mõte, et sinna võiks istutada metsakaitseriba. Seda ka tehti, kuid nüüd selgub tasapisi, et looduskaunis vaade järvele, mis varasemalt avanes mitme kilomeetri pikkuselt, ei ole nüüd maantee pealt näha. Ennem oli see võrratu maastikuline element järve ja selletaguse voorega järvel peegeldumas.“
Nii siis nii. Null juhatabki sind sinna, kus vanasti see vaade avanes. Sealt leiad lõpu koordinaadid. Aga lõpus – minge ja uurige järgi.
Selline siis ametlik advendiaare nr 23/2014.
Sai kiirelt peale keikat õhtu pimeduses käidud, üpris kõhe oli siin kivi juures, aitäh!
Tänud aarde eest :)
Ma tean, et augustis on loodust palju, aga no see oli ikka ekstreemne. Nõgeseravi polnudki ammu saanud. Normaalne inimene küll tuleks võib olla pruuni suunaviida järgi siia kohale, aga siis vaid lehvitaks ja lahkuks. Aga vot geopeitur, see käärib käised üles (tegelikult nõgeste pärast ikka alla) ja läheb kõigest läbi, et seda ligumärga paberinutsakat oma käega katsuda. Aitäh multi eest!
Algpunkti koordinaadid mööda veits. Aare ise leitud, kuid logiraamat niiske.
Aare heas korras. Tänan
Niisugused multid mulle meeldivad, lähed kohale, võtad koordinaadid ja lähed lõppu. Pealekauba veel nii kaunis kohas. Aga tegelikult praegusel lehevaesel ajal nii mõnesti kohast ka maanteelt sai mingit osa järvest näha. Kusjuures praegune aeg, kus tumedad kuused turritavad veel raagus lehtpuude vahelt kõrgusesse mulle ikka väga meeldib. Lõpu asukoht oli ka kena ja huvitav. Maapind küll natuke lirtsus, aga siiski mitte piisavalt, et kummikute järgi minna. Tänud siia kaunile Jõgevamaale kutsumast ja seda toredat multit tekitamast.
Võis karta hullemat, aga õnneks viis lõpp-punktini täitsa talutav georada. Logisime ja veendusime taas, et küll see Kalevipoeg oli ikka kõva poiss.
Aitäh peitjale seda mürakat tutvustamast!
Koordinaadid otsisime eile teel Tartusse, aarde juures käisime täna Tartust lahkudes. Aitäh huvitavasse kohta juhatamast, kuhu raudselt muidu sattunud poleks.
Nullist otsisin kõigepealt valest kohast. Siis ei vaadanud nulli ja leidsin koordinaadi. Lõpus masendusin, et veel loodust. Ja palju loodust. Kummikud jalga, olin juba nagunii märg ja läbi looduse kohale. Logitud :)
Leitud.
Aitäh
Proovin selle kogemuse oma ajus ära blokkida. Ei usu, et õnnestub :-) 4x4 klubi on ikka vägev asi. Tore, et Catiberg suutis seikluse kirja panna. Lugeda suudan, kirjutada ei suudaks.
Vähemalt aardega kõik korras. Nullis oli väike tõrge aga piisas väiksest kõksust õigesse kohta ja infot hakkas tulema. Kusjuures ei mäletanudki, et siin tee ääres midagi on. Silmaklappidega alati õnnestunud mööda sõita. Aitäh!
Kui üks geenius teeb tuisuse ja pimeda ja päris mitmemiinuselise ilmaga ettepaneku see pisike multi ära logida ja teine geenius tagurdab x-teel end mõnnalt sõmera lumega hange, siis on tulemus paar tundi ohjeldamatuid talverõõme. Lõpuks kutsusime 4x4 tüübi oma masinat välja aitama. See üritus nägi minu, kui pealtvaataja silme läbi, välja selline, et meie õnnetut autot lohistati tagurpidi paarkümmend meetrit mööd kraaviperve edasi. Siis uuriti veidi, et miks ta - vaene loom - sugugi mitte tee peale tulla ei taha. Seejärel lohistati teda veel veidi - mille käigus ta käis korra kena poolpiruetiga tee peal ära ja läks siis kraavipervele tagasi. Kuna auto kraavi äärest eemaldamise sündmus oli liikunud kenade tee ääres kasvavate jämedamat sorti puude juurde, siis hakkas olukord minu jaoks juba hingematvalt põnevaks kiskuma. Õnneks oli selle põnevuse tipphetk mitte mõne sellise puu ja meie auto intiimne kohtumine. Aga samas intiimsuse puudumise üle siiski kurta ei saanud, sest 4x4 vallatu abiline + tema auto põrgatasid meie auto siiski armsa (loe: verdtarretamapaneva) kolksuga vastu mingit vana teeäärset aiaposti. Igatahes suvatses meie auto seepeale tee peale tulla - tuhat tänu talle, tõepoolest. Kriisiolukorrajärgne ülevaatus ei tuvastanud autol mingeid tähelepanuväärseid keremutatsioone, samas autojuht (Wingmän) oli üleni lumine, hingetu ja muidu sügava hingelise trauma läbi elanud.
Aga hea uudis ka - leidsime aarde! See oli kuiv ja korras! Jee!
Üks hea uudis veel neile, kel plaanis ka sellekandi hange end kinni parkida - naabritädid on siinkandis lahked. Meile jõuti juba öömaja pakkuda - nii et kui kuskil tasub end kraavi sõita, siis siin on selleks suurepärane koht. Koos ööbimisvõimalusega.
Ja tänud peitjale selle suurepärase koha näitamise eest! Aitäh kuuni ja tagasi!
Algpunktis läks kiiresti ja sai info telefonisse löödud. Sealt edasi lõpp-punkti ja tuli ka leid üpris kohe. Kena kivi, kuhu paljud ei jõua. Aitäh peitjale!
Leidsime alguse ja leidsime lõpu. Lõpus olid kumavad lumel eelmised jalajälhedki veel. Aga paik ise selline, kust vististi ainult geopeiturid käivadki ;) Aitäh kohta tutvustamast!
Täna oli pime ja rõske ning piirdusime järve ääres ainult aardega. Aga küll ma ükskord selle järve enda ka ära proovin. Paksus pehmes lumes andis ikka sumbata.
Tänud.
Tuuri nimekirjast seda aaret märgates vaatasin kaarti ja heitsin mõttes ühe hüpoteetilise kirve. Kui andmed kogutud siis takkajärgi tarkusena tuleb välja et kirvekäsi hakkab aastatega järjest täpsemaks muutuma ;) Peitjale aga tänud vaatamiste ja väärsuste eest
Leitud, tore kivike
Lõpust sellist asja küll ei osanud eest leida. Enne logisin ja siis tutvusin põgusalt ka aarde ümbrusega. Aitäh!
Mõlemas punktis läks väga kiiresti, aare täitsa pillapalla :)
Nii tore, et Luua kooli ümbruses ka mõni aare on. Seda objekti polnudki külastanud.
Aitäh multi eest!
Leitud, aitäh.
Kopp oli pikast geopäevast juba täitsa ees, aga kuna juhuslikult olime siia kanti sattunud, siis ei hakanud aardest mööda ka sõitma. Läks kiiresti ja valutult, ainult et selles ma küll kindel pole, kas lõpus see konteiner peakski niiviisi rippuma või kuidagi tugevamalt toetuma.
Kui ma ikka imestan Võrumaa käänulistel teede üle, et kuidas need hobused on läinud ammust aega nii sinkavonka ja hiljem ka teed nii ehitatud, siis siin tundub, et geopeitur sama taktikat aarde poole minekuks kasutab. Ikka siia ja sinna ning lõpuks aarde juures, vaid tagasi teele tundub, et minnakse sirgjooneliselt. Mina panin muidugi mõlemad otsad sinkavonka. Kuigi alguses mööda panime alguspunktist, siis kiired viisakad manöövrid aitasid ikka nulli tagasi ning ausalt öeldes hea meel, sest polnud raske multi ja miskit uut sai ka nähtud. Aitäh!
Geopeiturid on ilusti raja ette teinud. Aitäh!
Nullkohas läksime ka kõigepealt linnukesi uurima.
Vaadet tõesti enam polnud, õnneks jätkus rohkem silmi aarde alguspunkti otsimiseks. Tegelikult tuli see esimesest vaadatud kohast välja ja vastavalt juhisele liikusime lõppu. No seal oleks küll trimmerit tahtnud, sest tundub, et mitte ükski mugu sinna oma jalga ei tõsta, kuigi pruun viit objektile osundab. Kiire leid väga silmatorkavast kohast. Aitäh!
Siin oli küll nii, et läbi pika rohu kohale ja tagasi mööda jalgrada. Tänud aarde eest.
Võttis veidi pead kratsima see alguse peidukoht. Naabermees tuli uudistama, kas leidsime. Siis oli koht juba selgeks saanud. Olime lõpuosa veidi teise kohta pakkunud. Vihma oli vahepeal sadanud, jalad said kuni vööni märjaks.
Tänud