Pangodi Väikesaar

Kui üks saareke oli külastatud, siis oli loogiline jätk ka teist värsket üle-vee-aaret otsima tulla. Esimesest vette mineku kohast pidime loobuma, kuna eramaalane oli oma hoiatussildi sinna püsti pannud. Eks siis läksime natuke teisest küljest veele. Mõtlesime, et teeme esmalt saarele ringi peale ja selle käigus leidisme ideaalse randumiskoha. Kui saarele jõudmine läks imelihtsalt, siis edasi oli ikaldus kuubis. Tiirutasime seal ikka õige kaua pead kuklas. Päike paistis ka kohati silma ja no ei näe seda topsikut kuskil. Tegin siiski väikse konsultatsiooni varemleidnuga ja saadud abiga märkasime lõpuks ka otsitavat. Polnud ta nüüd nii peidus miskit aga ju ta ei tahtnud end meile kergelt kätte anda. Edasi läks juba lihtsalt, vajalik tööriist oli meil kaasas ja nii see logiraamat meie nimedega rikastatud sai.
Ja muide, järve ääres õngitses kõikse aeg üks kalamees, kes võib-olla isegi jälgis meie huvitavat tegevust saarekesel. Meil jäi õnge otsa aare, seda ei tea, kas temal ka soovitud saak kätte saada õnnestus.
Aitäh järvele kutsumast!

Ilusal kevadisel pühapäevahommikul, kui mul magada ei lastud, sest üks laps oli vaja võistlustele saata, otsustasin teisi pereliikmeid ka kiusata ja arvutite tagant märjemasse keskkonda kutsuda.

Varustustase oli hea. Targo oli kogu suure osa kalastamiseks vajalikku varustus, st paadi ja õnge, hankinud, ära testinud ja ma olin selle laenuks pomminud. Omast käest oli võtta kena paar tugevaid sõudjaid, Eesti noorte meistrikate sisesõudmise pronks ja puha. Nii me siis teismeliste porina saatel varustuse ja igasuguseid lisavidinaid autosse pakkisime ja järve äärde liikusime. Järve ääres läks kohe paremaks, sest tegutsemine on noorgeopeituri nektar ja rõõm. Nii saigi paat täis pumbatud, vee peale, mina sisse pressitud. Teekond saarele võttis vaid mõne silmapilgu, isegi kui tuul natuke meie kohalejõudmist takistada üritas.

Paraku polnud keegi veel EU toetusega saarele sadamat rajanud. Seega randumine oli meie jaoks päeva kõige põnevam osa. Päädis pahkluuni märjakssaamisega kõigile. Aga see oli väike mure.

Saarel otsisime pead kuklas tükk aega. Korraks tekkis tunne, et kas tõesti ei leiagi... Aga siis jäi lõpuks sobiv objekt silma. Kiirustage, seltsimehed, kui siia nüüd rohelus ümber kasvab, siis peab paras kullisilm olema, et seda kätte leida. Samas .. kes linnusõbrad on, siis ... pesitsusrahu peaks kestma juuli keskpaigani umbes. Väikelinde oli saarel päris palju, mõtlesin pärast, et kas me nende pesitsusrahu ka häirisime...

Objekti kättesaamine läks üsnagi lihtsasti. Testitud vahendid olid ju olemas ja järgisin rangelt endale usaldatud ftf-i meeskonna väljatöötatud metoodikat. Nii see STF tuli ka. Tagasipanemine esimesel katsel ebaõnnestus. Lohutasin noorgeopeitureid, et pole viga. Logi on kirjas ja aardele tekitatud hooldusvajadus on küll inetu, aga rangelt võttes peitja probleem. Suuremat hooldusvajadust me siiski ei tekitanud, teisel katsel jõudis aare kenasti omale kohale tagasi.

Tagasisõit oli taaskord kiire ja kuna jalad olid juba eelnevalt märjad, siis mingeid lisatakistusi endast ei kujutanud.

Suur tänu peitjale! Ja tänud Targole varustust laenamast!

PS. Kodus leidsin taskust ühe võõra hariliku. Ma kahtlustan, et panin selle aardest kogemata pihta. Seega aardes vist puudub kirjutusvahend. Kes veel läheb, võiks 1 lühema viia, mis pet-pudelisse mahub. Vabandust!

STF leitud kell 12:26

Esimesel korral suutsime õhtuhämaruses konteineriga suurivaevu silmsideme luua. Kuna vajalikku vahendit meil polnud ja järgmiseks päevaks olid juba muud reisiplaanid tehtud, siis lähiajal taaskülastust ei pidanud võimalikuks. Kuigi tavaliselt olen mina loll, aga järjekindel, oli seekord hoopis targo see, kelle korraldamisel olime järgmisel hommikul tagasi saarel koos vajaliku varustusega. Plaanisime oma toreda seltskonnaga isegi rohkem aega saarel veeta, aga läks üllatavalt ladusalt.

Aitäh peitjale!

Eile õhtul, kui uuriti, et kas soovin paadiaaret otsida, pidin kahjuks ära ütlema. Kui selgus, et täna hommikul minnakse korduskatsele, olin kohe käpp. Aitasin veidi abivahendi töökordaseadmisel ja kuulasin ülelendavate hanede kluugutamist ning peagi saigi me seiklusrikas paadiretk alata. Tegelikult kulges kõik väga rahulikult ja sujuvalt. Ka aarde leidsime sujuvalt ning pärast mõningast toimetamist õnnestus nimed esimestena logiraamatusse kirja saada. Tagasiteel sai juba täiega paadisõitu nautida, sest selle aasta ftf oli kirjas :) Aitäh peitjatele ja kaaslastele - oli meeleolukas ennelõuna!

Kuna Haage järve saarega seoses oli nüüd hammas verel, mõtlesin, et napsaks kiiresti Pangodi kah ära. Aeg oli õhtune ja kiirustamisega jäi aarde kirjeldus põhjalikumalt lahti mõtestamata - asjaolu, mis hiljem kätte maksis. Paadi ettevalmistamine oli nüüd õnneks juba käpas, kuid veekogu forsseerimise järel oli päike juba puulatvade taha vajumas.
Edasi tuli jupp aega browni liikumist nulli ümber, aga mida kusagil silma ei hakanud, oli aare. Kuna ilm pimenes iga hetkega, tuli ego maha suruda ja peitjale helistada, et kas otsimise metoodika on üldse õige. No muidugi mitte. Asjale pihta saades vajus nägu pikaks, ettevalmistus polnud kahjuks piisav, tuli kola jälle kokku pakkida ning koju tagasi pöörduda.
Allesjäänud õhtu jooksul valmis ka plaan, kuidas saada sobiv abivahend. Selgus, et terves Tartu linnas on täpselt sellist abivahendit täpselt üks eksemplar. Nii tammusingi suure reede hommikul kümme minutit enne abivahendipoe avamist rahutult ukse taga. Kohe ukse avamise järel vupsasin sisse ja küsisin, et onju, teil on XXX ja YYY omadustega ZZZ abivahend olemas? Abivahendispetsialist oli kõhklev, aga läks siiski sobiva stendi juurde ja hakkas seal sorima.
Kohe tuli aga sisse üks vanem mees ja hakkas samuti väljapanekut uurima. Müüja tema käest, et kas otsib midagi konkreetset? Mees vastu, täpselt samade sõnadega, mida mina olin kasutanud, et ta tahab XXX ja YYY omadustega ZZZ abivahendit!!
Minul läks pulss silmapilkselt 150 peale ja karjatasin, et mina olin esimesena siin! Nüüd sorisime juba kolmekesi nii ruttu kui näpud võtsid, aga konkurendil oli rohkem õnne. Ägisesin, et ot, mina ju olin enne... Konkurent krabas abivahendist mõlema käega kinni, nii et sõrmenukid valged: ei anna ära! Olin siiski nii kurva näoga, et ta veidi leebus ja ütles, et tal läheb seda ainult korraks vaja ja võib pärast mulle anda, mis mind mõistagi ei rahustanud. Miski tema sõnades tundus siiski kahtlane: oot, mida sa sellega teha tahad siis? Aaaa... ei olegi geopeituse jaoks, täiesti sõltumatutel ja juhuslikel asjaoludel jahime siin suure reede hommikul Tartu ainsat XXX ja YYY omadustega ZZZ abivahendit??
Tuju läks kohe paremaks, kuule, äkki saame ikkagi kokkuleppele jagamise osas? Siis sekkus aga peremees, et õu, tegelikult tal on üks sarnane abivahend siiski veel, aga see on defektiga, seda me vist pigem ei taha? Mina vastu, et oi, sellest pisiasjast küll lugu pole, andke aga kätte! Ja nii lahkusimegi kumbki rõõmsalt, omaenda abivahend näpus.
Muu plaan oli ka juba paigas ning täiendavad kaasvõitlejad appi sebitud sihtima ja rihtima. Selgus ka, et vahetustega on palju parem paati pumbata ja seltsis segasem soovees sumbata. Ühise jõu ja nõuga läkski kohapeal seekord kõik lausa üllatavalt libedalt, olin valmis olnud palju pikemaks pusimiseks. Tänud kaaslastele ja FTF kell 11:01.
Kokkuvõttes oli kõva väljakutse ja suur aitäh peitjale koos lubadusega, et äkki millalgi õnnestub kätte maksta (Ну, погоди!) :D

////
Laev möödub asustamata saarest.
"Härra kapten," küsib keegi daam, "miks see mees seal ümber lõkke jookseb, karjub, hüppab ja kätega vehib?"
"Ei tea, proua," vastab kapten käsi laiutades, "aga iga kord, kui me siit möödume, rõõmustab ta täpselt samamoodi!"

Aare avaldatud.