Pakasjärv

Linnulennult oli aardeni autost 900m ja algus tundus paljulubav. Käidud sai, aga jalad olid põlvini mudased. kummikud oleks kindlasti kasuks tulnud, aga need ununesid koju. Käidud siiski sai, tänud :)

Ei saanud ju ometigi seda jõuluaega kodus istumisega raisku lasta minna ..nii me siis sinna keskpolügonile mineku ette võtsimegi, sest ega sellela maa-alale nii lihtne sisse pääseda polegi 🙂
Aitäh aardemeistrile!

Olles taevase manna kenasti taevast alla toonud ja logi kirja saanud tulime Pakasjärve imetlema. Oli ette teada, et siinsetest aaretest selleni viib mitte just kõige pikem, aga vaieldamatult kõige raskem tee. Meie teekonna algusest näitas aardeni linnulennul sutsu üle 900 meetri, aga meil õnnestus seal rabas kokku tuiata 2,6. Tsiisas küll, võttis ikka võhmale. Kokku tund aega kannatusi ja viletsust ja järv jäigi nägemata. Tegelikult kui aus olla, siis mingil hetkel puude vahelt paistis nagu midagi sellelaadset, aga igasugune tahtmine puudus lähemalt vaatama minna. Ja kui aardeni olid vaid loetud meetrid ning ees oli midagi väikese künka laadset, siis kaaslase suust kostunud nördimus, et nüüd hakka veel mäkke ka ronima oli ikka ülimalt naljakas, aga vastas meie hetke füüsilisele vormile ja allesjäänud võhmale. Igatahes käidud saime ja pool plaanitust tehtud. Juhuuu! Muidugi oleks lihtsam kui maapind oleks talvele kohaselt külmunud olnud, aga tänavu seda ei pakuta mitte.
Tänud peitjale sellele katsumusterohkele rajale kutsumast, andis väga hea enesetunde kui juba uuesti auto paistma hakkas ja eluvaim ikka veel sees oli.

Viimaks oli sobiv periood, mil punast lippu ei lehvinud ja sai piirkonna aardeid otsida.

Aitäh aarde eest!

Hooldajate pildil olnud abivahend ega ka puu polnud leidmiseks sugugi vajalikud (ja jäid mu poolt nägemata). Samas oli vahepeal veel otsimas käidud ja võibolla olukord uuesti muutunud.

Aare ise oli korras ja lihtsalt logitav.

Tunnike jalutuskäiku - tehtud!
Tunne on selline, et läks kauem, aga kui palju - seda ei tea, sest aeg kaotas tähenduse :) Trenn sai tehtud ning vaated ja värvid tegid silmale pai.

Eestimaa vaheldusrikka maastiku nautimine - tehtud!
Oli niigi vaheldusrikas, aga ilm tegi veelgi vaheldusrikkamaks - no näiteks, et pool teed oli üks jalg märg, teine kuiv ja siis mõlemad. Ja veel muudki.

Igapäevamurede unustamine - tehtud!
Eks need kujuteldavad mured karmis olelusvõitluses ununevadki :)

Ürgse jõu endasse kogumine - tehtud!
Natuke ürgset jõudu on mul endiselt veel saabastes - pole veel jõudnud ära kuivada:) Veidi virtuaalsemat ürgjõudu tuleb ka ninast, kui kõvasti aevastada :)

Aga kui naljad kõrvale jätta, siis väga äge oli ikkagi! Oleneb muidugi päevast (ilmselgelt), aga sel päeval kui meie siin olime ja kõik vait juhtusid olema, oli aru saada, et siia ei ulatu mingeid muid välismaailma helisid, sest me lihtsalt olime kõigest, mis müriseb, põriseb ja möliseb - nii kaugel.
Aitäh matkakaaslastele seltsiks olemise eest ja aitäh peitjale peitmast!

Minnes olin hoolikas, kuhu astusin. Vahepeal oli hea teejuht, kes pidi ka arvestama kummikuteta geopeituritega ning tee möödus vähese veega. Kuid aardest tulek muutis mind kiiremaks ning hakkasin liigselt oma lahendust kasutama. Tuntud, kui otse joone järgimine. Töötas päris hästi kuni kuukala nõialombini. Astusin sisse, kuid see ei garanteerinud veel katastroofi. Kuid kui proovisin kiiresti välja tõmmata mutta kinni jäänud jalga, siis langesin kõhuli ja sellega oli jalg märg ja mudane. Kiiresti sai autosse mindud ja päeva viimane aare tühistatud.

Tänud aarde eest!

Päris taevasse ei pannud uut konteinerit, küll maapinnast kõrgemale. Hetkel korras.

Päeva kolmas aare. Natuke geopeituse magustoitu ka. Ei olnud jalutuskäik pargis. Linnulennult oli autode juurest aardeni 900m. Tegelikult läbisime pikema vahemaa. Plusskraadid ei võimaldanud otse minna, pealegi kõigil polnud kummikuid. Minul vedas, sokid jäid täitsa kuivaks. Kõigil niimoodi ei läinud. Oli tore kambaga sumbata seal, koos on alati kergem. Aare nüüd tipp-topp korras. Aitäh!

Huvitav oli avastada raamatust FTF-i kellaaeg. Veel huvitavam oli neid logisid lugeda. :-)

Siin tuli eelnevate aaretega võrreldes kõige kurnavam matk läbi soostunud metsa, pärast pidid kaks ekipaaži siit otse koju suunduma. Kuukala nõialomp neelas sisse kaks geopeiturit viiest.
Peidukoht ise on selline ilus rabasaar, ilm oli soe, vihma ei sadanud, mets oli väga ilus.
Kohapeal sai kiiresti selgeks, et vana konteineri pikk elu on jõudnud lõppu.
Mina tõmbasin geokotist välja uue karbi ja niiskuskindla teipi, Wingmän ulatas napitsad ja jupi traati. Meisterdasime logiraamatule uue kodu, mis võiks kesta veel mitu kümmend aastat.
Suured tänud peitjatele!

Tuli kergelt, ainult üks lomp oli sügavam minu kummikust.

Esmalt pidime aarde leidma 22.06, aga kuna Võrru jõudmise kellaaeg surus kõvasti peale ja ausalt öeldes oli igasugusest nõgesemaltsast kõriauguni, siis jätsime selle aarde paremaid päevi ootama. Kui Jaan oli jahekivi vette visanud, siis otsustasime selle täpi ära realiseerida. Alguses valisime vale tee ja sattusime tupikusse, siis sai auto veits paremasse kohta pargitud ja polnud muud, kui järjekordne nõgese- ja sääseookean ületada. Sääseparves logimine polnud just maailma helgeim tegevus, aga vähemalt sai tehtud. Sistem töötab kenasti ja sääsed-satikad juba hõõruvad käsi kokku, et millal järgmist reisiselli õhtusöögiks vitsutada saab.

Kuna Katkise Silla juures läks kõik üsna lobedasti ja siin nende külastusaegadega on nii nagu on siis otsustasin selle aarde ka ära jalutada. Kummik oli hea jalanõu. Rabas kiusasid mind küll kärbse- ja parmuparved ning see sundis sammu vähe kiirendama aga muidu oli mõnus. Leitud, logitud. Tänud!

Aitäh peitjale!

Tallinnas ei ole ilmal väga midagi viga, aga idas seevastu on ikka veel tuul, vihm, rahe ja vahepeal tuli ka lõrtsi. Kuid külastamisaegu siia väga palju ei pakuta ja nii saigi täna seda kohta külastada.

Vihma ladistas aga ma polnud nõus mitte minema. Niisiis sain väga märjaks. Teekond oli kõike muud kui mõnus, atv oli raba kõik üles kündnud, astudes vajus kummik sisse ja välja ei tahtnud mitte tulla. Pidi ringiga minema , kuid ka seal oli raba päris märg. Teekonnal õitses hullult murakaid, siit võib varsti head saaki oodata. Igal juhul kohale ma jõudsin ja nime panin kirja.
Tänud aarde eest.

Seda aaret olin üritanud korduvalt logima pääseda aga kogu aeg oli polügoonil punane lipp ees ja sisuliselt aastaringselt toimuvad siin õppused. Kuna täna õppuseid ei toimunud, siis kasutasime kohe võimalust seda aaret logima tulla. Aardeni liikumiseks kasutasime räätsasid ja kulgesime mööda kaardile märgitud teed, millel oli üsna värskelt keegi ATV-ga järveni sõitnud. Ilmselt mõni kalamees. Igatahes tegi ATV jälg meil aardeni liikumise väga kergeks kulgemiseks. Aaret otsida ei olnud vaja, oli teine juba eemalt näha. Küll vajaks aga aardetops endiselt väljavahetamist. veidi parandasime topsi kinnitust aga hooldusvajadus jääb aardele endiselt. Peale logimist käisime läbi ka Pakasjärve äärest aga talvel siin suurt midagi peale lageda lumevälja näha ei ole.

Lähenesin veidi valest kohast ja seiklesin keset raba mõnda aega, aga lõpuks sain rabasaarele ja nautida ka järvevaadet

Taevast ülevalt oli alla tulnud ja lebas puu küljes. Oligi kerge leida. Minu poolest pole vaja hooldust! Mulle sobis!

Peale Geojaani oli meil plaan jätkata aardetiiru Virumaal. Kui Mari ja Ingrid hakkasid kaitseväe polügoonile mineku plaani rääkima, siis võtsime üsna kiirelt vedu. Sest igal ajal ju sinna ei saa ja paar võsamatka paistis ka tulevat, mis nõuavad kindlasti head seltskonda. Nii me pühapäeva hommikul suuna sinna võtsimegi. Sõitsime ilusti lahtisest tõkkepuust sisse ja valisime parkimiseks koha, kus olime aardega risti. Läbi metsa oli minna umbes kilomeeter. Mingit rada ei märganud, kuid metsas leidsime mõned loomarajad, mis lõpuks viisid atv jälgedele ja need omakorda aarde lähistele. Seega hullu võsa ei pidanudki alistama, küll aga sai topelt võitlus peetud lendavata sitikatega. Neid oli küll mustmiljon, kes meid tervitama tulid. Õnneks leidsime aarde suht kärmelt. Topsik endiselt kehvas seisus ja pea alaspidi, et sisu vihma eest kaitsta. Vajaks kindlasti peremehe kätt.
Aitäh, metsa kutsumast!

Kuna siin paar päeva oli vaikus ja rahu ning polügoonil harjutusi ei toimunud, siis kasutasime juhust, et aaret külastada. Tegelikult vaikusest ja rahust polnud juttugi. Suur must parv parmusid piirasid meid hetkega ümber ja oli tegemist, et ellu jääda. Õnneks suutsime leida raja, mis viis meid otse aardeni niiet kokkuvõttes retk oli täiesti talutav. Tänan.

Tegelikult tahtsime siia tulla juba nädal tagasi, aga siis jõudsime keskpolügoni servale ning selgus, et ega ikka ei saa küll, kuna õppused käivad. Siis aga vaatasime ja jätsime meelde, et just täna õhtul kella 17st siin enam tegevust ei toimu ehk võiks nagu liikuma pääseda. Nii läkski ning enne siia tulekut sai kodus kontrollitud, et kas info peab paika, pidas.

Mööda uusi teid oli siin piirkonnas hea ringi sõita. Parkisime end kuhugi tee serva ära ning siis oli vaja veel läbi rabametsa jalutada järve äärde. See ala oli ikka väga märg ning kummik oli igati abiks. Konteiner on oma endises asendis, põhi ülespoole, aga toimib tegelikult hästi. Konteineri võiks muidugi millalgi ikka asendada.

Täname mõnuse aarde eest kenas kohas.

Tegin Tallinna ümber endale 100 km perimeetri plaaniga nädalavahetustel servapealsemaid ja nädala sees tuumale lähimaid noppida. Eesmärk on esimeses järjekorras kõige hullema astumisega kohad ära murda, niisiis eile üritasin Ülemiste vanakesega (feilisin) ja täna Pakasjärvega. Mingit kaarditööd kodus ette ei teinud, panin lihtsalt telefoni hommikul maja eest navima ja eeldasin, et küllap Google Maps mu kuskile polügooni väravasse sõidutab. Aga vot ei sõidutanudki, lõpp-peatus oli hoopis mingi ehitusjärgus oleva silla juures ja sealt edasi jooksis überlai kinnitambitud killustikutee kaugustesse. Jõudsin juba mõelda, et see karp tuleb küll nüüd mulle lihtsalt aga peale metsa vahele keeramist sain oma alahindamise eest sauna ikka kätte - siin läks pehmel maastikul selliseks pusimiseks, et mu samme lugev kell arvas koguni, et ma rattaga parasjagu sõidan :D. Aarde enda leidsin suht kähku (null on väga täpne :)) ja peale logimist tegime preemiaks väikese chillimispeatuse järve ääres ka :).

Tagasiminek oli natuke seikluslikum, sest mingi hetk märkasin, et mina liigun küll aga telefonil see sinine mumm, mis mina justkui olen, mitte üks tera. Ja muidugi jõudis siis minu sisemine Paanika-Jaanika hakata ennast juba puhevile ajama aga õnneks tuli viimasel hetkel levi armulikult tagasi :D. Ma ei tea, tundub, et mul oleks mõistlik nüüd naiskodukaitsega liituda; profid õpetaksid mu metsas vähemalt endale vähem ohtlikuks ja muidu ka ellu jääma… :D.

Mis ikka rohkem, aitäh aarde eest ja hooldama seda karpi jätkuvalt kiiret pole – kuiva logiraamatut on seal umbes veel poole jagu ja okstest pussakas, mis ajutiseks prundiks tagurpidi seisvale konteinerile pandud, hoiab kõik lisad ka topsis ilusti paigal.

Kaupo oli teinud head tööd ja välja uurinud millal saab polügoonil ringi tuuseldada.Pakasjärve äärde minek sai esimeseks minimatkaks.Maastik oli teekonna alguses mõne öise miinuskraadi toel saanud hea krõbeda kooriku,kuid mida edasi seda vesisemaks kiskus ja tuli hoolega vaadata, et saapad väga märjaks ei saaks.

Nimed kirjas,TFTC,3148,tänud juhatamast,jälle targem ja parem inimene ja muud jutud :)

Päeva üks eesmärkidest. Sild oli küll suletud, aga kandis siiski meid üle. Auto jätsime kruusatee äärde ning algul tundus, et saanuks veel lähemale sõita. Aga poleks olnud mõtet sest õigepea läks pehmeks ja varsti nii pehmeks, et saabaste tõttu tuli pidevalt vaatama, kuidas edasi liikuda. Õnneks jalad seest märjaks ei saanud, aga kummikuid oleks küll soovinud. Oli küll plaanis peitjalt küsida, kuidas aaret hooldada saaks, aga läks meelest. Kork on pealt tulnud/murdunud, aga nutika lahenduse tõttu vesi sisse ei pääse. Kuid mõni järgnev külastaja võiks peitjalt uue konteineri küsida ja aarde korda teha.

Aukjärvelt tulles pääses kenasti jalutamiseks sobiva tee otsani. Tegelikult selle tee kõrval oli oluliselt kindlam ja kuivem jalutada, kui vedelal teel endal. Aare avaldas end kiiresti ja hoolimata puuduvast kaanest püsib ajutiselt seatuna selle termose sisu kenasti kuiv. Eemalt paistev järv tõmbas lausa magnetina enda suunas ja paitas päikeses sillerdava iluga hinge. Tänan kutsumat.

Kaunis koht. Hea teada, et polügoni alale saab siseneda. Järve ääres saime kaela selle suve ilmselt ainsa paduka. Päev oli siiski suurepärane.

Vihje kahjuks ei päde! Taevas on alla kukkunud ja kork ei seisa seal, kus vaja. Aarde parema tervise nimel oli topsi sisse topitud mingi sodi tropiks ette, mis tundus, et töötas, sest logiraamat märg ei olnud. Jätsime asjad sinna nii, nagu ka enne meid oli. Vajaks korrastamist ja ilmselt ka uut konteinerit.

Kohtusin Allaniga Kaitseväe Keskpolügoonil Roheliste Rattaretke raames teise päeva lõunasöögilauas. Üsna pea selgus tõsiasi, et minu salakaval plaan täna eriti vara laagriplatsile jõuda nurjus, kuna läheduses toimuv Rattamaraton pani meie üritusele sundusliku pausi peale. Algselt saigi aeglaselt söödud, kohvi joodud ja niisama passitud, kuni äkki taipasime, et oleks mõistlik seda aega aarde otsinguga hoopis sisustada. Allan oli rohkem käpp, kui ma. Ma ikka kahtlesin ja kõhklesin. Kartsin, et maastik on karm aga tegelikult oli kukepea. Natuke sai varbaid jahutada rabases vees ja mudas. Ühe varba tõmbasin ka katki aga umbes 3 km raba sai läbitud ligikaudu 1,5 tunniga ja edasi ei pidanud enam passima ega aega parajaks tegema. Logiraamatu lahti lüües selgus muidugi, et Allanil on see juba möödunud aasta veebruaris leitud aga topelt ju ei kärise :) Allan läks pikemale rajale ja mina piirdusin täna 61 km. väntamisega. Tänud aarde ja ilusa järve näitamise eest!

Edit: Kuna ma reeglina aarete logisid enne ei ole, kui endal aare leitud ... Sellest tulenevalt loen nüüd siin üle kolme aasta hiljem, et Paavo võttis mulle siit aardest võtmehoidja. Nii armas :-)

Lapsepõlvest saati seal saanud kala püüdmas ja mustikaid, murakaid ning jõhvikaid korjamas käidud. Eile sai ka mõned ahvenad välja sikutatud ja pärast tegin väikse tiiru ka selle aardeni.

Leitud! Tänud peitjale :)

Viisin kanuutajad Jõeväljale ja peale seda vaatasin ka selle kandi aarded üle, esimesena siis Pakasjärv. Ma väga tänan mõnusa matka eest! Aare on heas korras.