Paadimehe aare

Aitäh aarde eest!

Vahelduseks merejääle testisime täna jõejää kandvust. Olud olid suurepärased, päike paistis ja maantee oli kenasti sisse tallatud - mis nii viga aardeni jalutada. Jõudnud saarekesele, tabasime peaaegu teolt Inge ja Marko. Nemad olid juba tagasiteel, meil veel veidi minna. Saime nimed kirja ja suundusime tuldud teed tagasi. 40 minutiga oli aarde juures käidud. Väga mõnus jalutuskäik. Aitäh!

Pole üldse aarde nimes mainitud paati vaja kui õigel ajal õiges kohas olla. Tegelikult ulme mõelda, et nii suurel jõel vabalt vee peal jalutada saab. Ei arvanud, et siia parklasse peaksin üldse kunagi sattuma, arvestades kui hirmus kogemus ühe teise aarde otsimine oli. Seekord aga valges ja ilusal talvisel jõel jalutades oli täitsa kihvt. Kohati tundub see leid nagu sohk, aga ega loodusekäsud pole minu teha. Aitäh ägeda tiiru eest!

Arvatavasti oli see vanim veel leidmata aare Eestimaal.
Selleaastane pakane tõmbas maastiku raskusastme allapoole ja seda ei saanud ju kasutamata jätta 😉
Aitäh 💞

Küll me oleme seda aaret varasemalt piilunud. Küll siit, küll sealt, aga päris leiukatseni polnud varem tegelikult jõudnud. Selle aasta talv on aga nagu õnnistus just selliste ülevee aareteni jõudmiseks ning muidugi kasutasime ka meie koos geosemudega seda võimalust varmalt ära. Suts sinna ja suts tagasi ning leitud ta saigi. Aitäh!

Geopeitus 25 peonädalavahetuse alguseks sobis selle aarde otsing imehästi. Saab see aaregi ju sel suvel 25 aastaseks ja see on ka kõige vanem seni leidmata aare minu geokarjääri jooksul. Ma isegi ei mäleta, kas paarkümmend aastat tagasi arutasime selle aarde võimalikke otsinguid aga ju vist mitte, sest paadiga Emajõel kulgemine tundus keerukas ülesanne. Aga nagu lipsti on kulunud 23 aastat, mil esimese aarde otsisin ja nüüd oli just õige hetk selle aarde jaoks. Kuna sel talvel siin külalisi käinud juba nii palju nagu mõne eelneva aasta jooksul kokku, siis eriti nuputada polnud vaja, kuidas läheneda. Tegime keskpäevase jalutuskäigu jõejääl aardeni, turnisime, leidsime, logisime ja siis jätkasime oma teekonda ümber selle saare moodi maatüki. Sest liiga igav oleks ju edasi-tagasi sama rada käia. Väga kerge tunnine jalutuskäik lumiseid vaateid ja nautides. Suur tänu peitjale ja hooldajatele, et vanake nii kõbusas seisus praegugi.

Tänud aarde eest!

Kogu aeg segab see täpp kaardil. Tartu oli täitsa puhas päris mitu korda ja see ikka jäi jälle silmapiirile. Nüüd kui oli näha logisid ja et jõgi! jääs.. no siis tuli suur tahtmine ka minna. Vedas.. Maret oli nõus ja kamp sai kokku aetud.
Tagasiteel sattusime kambas lähestikku ja jõgi lasi jää kaldast lahti, kogu jalgealune kõikus. Ikka oli äge.
Tänud aarde eest.

Ega ma väga tõsiselt sellesse aardesse ei suhtunud, sest tundus suhteliselt keeruline sinnani jõuda. Olin millalgi minevikus küll logisid lugenud, aga noh, nagu ma ju mainisin, keeruline. Kusjuures sedagi oli teada, et ega need jääolud siia mööda külmunud vett ligineda pole just iga-aastane lõbu. Vaid mõnel harval talvel on nii palju külma, et jõgi kenasti kannab. Tänavaasta siis see võimalus tuli. Leppisime juba varem siin stardis trhvunksi kokku ja nii me aarde poole suundusimegi. Rada oli tõepoolest täiesti arvestatav olemas, nii et kuhu nemad ees, nii meie järgi, ei mingit isetegevust. Kui minnes käis ühes kohas jalge alt vaid väikene võbelus läbi, siis tagasiteel tegi seesama koht juba kaunikesti kõva häält, andes märku, et olgugi kaane all, käib jões ikka täeline elu.
Tänud peitjale seda seikluslikku teekonda võimaldamast siia aaret peites. Ei mina oleks kohe kindlasti ilma selleta jõejääle läinud. Aga aardele tuleb ju ikka järgi minna, kuhu sa pääsed.

Kiidan rajameistreid, aga viskan väikese kivi nende kapsaaeda. Tee rajajad võiks hooldada ka teed. Mõnes kohas pidi kummarduma, et oksa alt läbi pääseda. Kohati oli jääpind sile, mõnes kohas jälle konarlik. Nendes kohtades oli ebamugav jalga maha asetada. Võiks mõelda jää lihvimisele. Ühes kohas oli tekitatud heliefekt nagu hakkaks jää purunema. See oli vahva, tehke neid juurde! Väga palju ei vinguks sest räägitakse, et mõnikord olla selle aardeni raske pääseda. No ma ei tea, raske uskuda. Lõpus piilusime aarde lähedal olevat auku, see oli omaette vaatamisväärsus. Äge sissejuhatus geopäevale. Aitäh kõigile osalejatele!

Esimene luhtunud katse seda aaret leida oli kunagi samuti lumisel ajal aga Vorbuse poolt. Vaatasime seda jääd seal ja tundus kuidagi ebakindel see värk, tagantjärele targemana ilmselt oligi. Tagasiteel kohtasime veel ka maaomanikku, kes väitis, et tal seal paar rotveilerit ringi jooksevad, no ei kutsunud sealtkaudu uuesti üritama. Teisel katsel ja suvel pressisime Kärkna poolt koos Roosinupuga läbi võssi, et näha, kas aare oleks SUP-iga võetav - jälle tundus selline väga ebamugav ja ebakindel teekond ning ei hakanud üritama. Eelmisel nädalal Karusaarelt tulles keerasime taas Kärknast läbi, et näha, äkki saab üle jää ja tõesti, kalameeste rada läks uljalt üle külmunud vee. Igaks juhuks raiusin kirvega ka väikse augu, et näha, kui paks see jääkiht siis on ning jäin nähtuga rahule.
Seejärel sai aga väike valearvestus tehtud, sest kokkulepped tulid meie jaoks natuke liigagi kiirelt, olime nädalavahetuse juba ära planeerinud ega jõudnud teistega pühapäeval ühineda. Mõnes mõttes tegi see meile teekonna muidugi hoopis kergemaks, sest kena rada oli ees ja ka need kohad, kus jäljed kollased, olid meie astumise ajaks korralikult läbi külmunud ning meil ei õnnestunud enam mingit raginat ega lahtist vett kohata. Logimine käis samuti kiirelt, sest teiste rähklemise jäljed olid selgelt näha ja ka see koht, kus Aare läbi vajus.
Tagasiteel saabus veel üks põnev fakt ehk siis selgus, et Aare oli siin juba 25 aastat tagasi käinud nagu GP lehe esimene logi teada annab. Originaallogi enam kahjuks näha ei saanud, sest "uus" logiraamat pärineb aastast 2009.
Igatahes väga hea meel, et see vanake nüüd ka üles leitud sai ja veel nii heade oludega, kus edasi-tagasi teekond vaid u 40 minutit aega võttis. Suur aitäh peitjatele, taastajale ja geosõpradele, kes rada tegid!

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab tunnistama, et see aare on juba pikalt Tartu lähikonnas olevate leidmata aarete kaardil pinnuks silmas olnud. On seda vahitud küll suvel, küll talvel, aga siiani edutult. Kord hakkas üks plaan ka peaaegu ilmet võtma, aga lõpuks jäi ikka vaid plaaniks.
Kui nüüd siis taaskord tuli signaal sõpradelt, et jää võiks olla piisavalt paks, tõmbas mul kohe hamba verele. Õnneks leidus kohe ka seltskond, sest üksi ma küll poleks julgenud sinna jää peale kolistama minna, kokkulepped tulid kiirelt.
Pühapäeva hommikul ajasin end siis pärast rasket lõbutsemist öölaulupeol (kurk on siiani veits hell), üles ja sain aru, et eelmise päeva u 12 külmakraadist oli saanud 18. St toppisin heaga hunniku riideid selga ja tegin termosetäie teed kaasa. Igatahes imeilusas päiksepaistes algas meie tee algul mööda matkarada ja siis juba jääle!
Lähenesime Kärkna kloostri juurest, sealt kus Amme jõgi Emajõega kokku saab. Plaan oli kõndida mööda jõejääd peaaegu aardeni ja alles lõpus saarele suunduda, et ei peaks seal võsas väga pikalt rassima.
Mulle tundus, et nii külma ilmaga peaks ka jää ju ometi pidama... Aga ... juba esimeste sammudega muutusid jalajäljed täitsa märjaks. Kihistunud jää pealmine kiht murdus ja kihtide vahel oli vesi. Samas tundus, et jää tegelikult ikkagi peab üsna hästi. Nii me siis ikkagi teele asusime ja leidsime, et kalda ääres oli jää ka pealt kuiv. Aare oli rajameistrina ees ja tema vaist oli väga hea. Paar korda komistasime kihilisele jääle, mille all murdudes vesi välja pressis. Kaks korda kuulsime ka vahvat (st tol hetkel küll üldse mitte vahvat) murduva jää plaksumise heli.
Nii me igatahes u 100m enne aardeni jõudmist saarele ronisime, üle külmunud pokude välja sammusime ja viimased paarkümmend meetrit läbi võsa kohele pressisime. Lõpus oli segadust kui palju - andis seda purki seal ikka otsida. Ja otsimise käigus kaaslastele põnevaid hetki pakkuda, kui Aare äkki põlvini vees oli või mina kogemata pea ees oleks kaldalt vette kelgutanud. Kuidas Targo sellest meeleolukast hetkest fotojäädvustuse tegi ja mind samal ajal ka tagasi sikutas, ma ei tea. Aga Emajõega vedelas olekus ma igatahes ei kohtunud.
Pikapeale sai see kiuslik purk, millele ma olin otsima asudes pmst oma seljakoti peale visanud, Katil kätte leitud, logid kirja pandud ja jälle tagasiteele asutud. Tagasitee kulges samamoodi kaunis päikesepaistes, aga kuna ma ei uskunud Aare juttu, et see päike tema märgi jalgu soojendaks, siis püüdsime kiiremat tempot arendada.

Suur tänu peitjatele, taastajatele ja neile logide kirjutajatele, tänu kelle vihetele sai lume alt õige asi kätte leitud. Ja suur tänu, mu vaprad kaaslased!

Kui kaasatribuutidelt tuli info, et jäätee Paadimehe aarde juurde peaks olema turvaline ning tekkiski kohe vajadus minna logima, lasin end kaasa haarata. Ilusal päikselisel, kuid kärekülmal pühapäevalõunal asusimegi Kärkna kloostri varemete lähedusest teele, kaasas köied, jäänaasklid ja kuum tee. Kulgesime rahulikult, kohati oli üllatavalt vesiseid kohti, mis siiski õnneks kandsid. Kui nulli jõudsime, hakkasime hoogsalt otsima ja ei leidnudki kohe. Kaaslased tegid igasugu trikka, siis tuli pähe uurida, et kas GC-lehel on abistavaid fotosid peidukohast/aardest. Õnneks oligi, nii et peagi saime nimed logiraamatusse kirja, me rõõm oli suur. Jõime kuuma teed ja asusime jälgi pidi tagaisteele, mis kulges viperusteta. Kokkuvõttes oli üliäge retk, aitäh peitjatele ja geokaaslastele!

Targo kommentaar on juba kõik olulisema välja toonud, lisaksin, et imeline päiksepaisteline ilm tegi retke mööda jõejääd ülimalt nauditavaks. Tänud geokaaslastele, mis loeb siin kõige selle kõrval üks väike läbi jää vajumine :)

Üle hulga aja on selline hooaeg, kus "paat kohustuslik" atribuudist muul viisil mööda saab.
Samas polnud see ligipääs nii lihtne midagi. Ma olin enne ette kujutanud, et kõnnime risti üle jõe ja valmis, aga tegelikult oli lähimast sobivast parkimiskohast ikka tubli kilomeeter maad piki jõge. Just piki jõge, sest kaldaid ääristas nii vastik padrik, et me oleks õhtuni sealt läbi rüganud. Jõejää oli kalda ääres mõnes kõrkjasemas kohas kahtlaselt pehme, nii et tegelikult tegime tahedama tee otsinguil veel päris mitu planeerimata jõeületust.
Nullis oli kõik paksu lumega kaetud ja potentsiaalselt võimalik mitmele tasandile vaadata. Aare alustas altpoolt ja torkis just kaldavalli, kui äkki käis raksatus ja ta oli üle põlve vees. Vapper geopeitur ei lasknud end siiski heidutada (hoolimata -16 kraadisest temperatuurist!) ja vaatas piirkonna ilusti üle, enne kui ennast välja tirida lubas. Roosinupp kasutas seepeale teist meetodit ja riputas ennast pigem pea ees alla, mitte jalad ees. Ühel hetkel tabas aga ka teda piir, kust enam omal jõul tagasi vingerdamine ei õnnestunud ja pidime ta jalgupidi üles tagasi tirima.
Lõpuks sai aarde siiski ilma mingi akrobaatikata kätte, rüüpasime teed ja tegime selfisid.
Aitäh peitjale, kelle töö juba veerand sajandit on vastu pidanud, roosinupule organiseerimise ja kutse eest ning aarele ja karukatile hea seltskonna eest!

////
Üks filosoof otsustab maailma kärast eemale tõmbuda ja asustamata saarele elama minna.
Istudes paadis, mis teda saare poole viib, küsib ta paadimehelt: „Kas te ajalugu tunnete?"
„Ei tunne."
„Oo, see tähendab, et olete poole oma elust kaotanud. Aga kas te matemaatikat oskate?"
„Ei."
„Oo, see tähendab, et olete kaotanud rohkem kui poole oma elust!"
Sel hetkel märkavad mõlemad, et paadi põhja on tekkinud auk, millest tulvab sisse vett.
„Kas te ujuda oskate?" küsib nüüd paadimees filosoofilt.
„Ei!"
„Oo! See tähendab, et olete kaotanud kogu oma elu!!!"

Tegime mu vanematele nende 28. pulma-aastapäeva puhul Emajõel kruiisi aarde juurde, mis on peidetud minu ja Kaupo abiellumise päeval.

Ilmaga vedas tohutult ja kogu Emajõgi ja selle mõlemad kaldad olid tihedalt rahvast täis. Tähistasime ja nautisime ja randusime lõpuks nii 30m aardest. Edasi oli üks võitlus lopsaka loodusega, aga koordinaatidele jõudes tuli leid hetkega. Aitäh, järgmine aasta tuleb peitmisest veerandsada aastat täis!

Ahjaa, kauem leidmata aarete tabelisse pääses ka nüüd uus tulija.

Kaardilt vaatasime välja koha, kust võiks autoga aardele kõige lähemale saada Sup-lauatamiseks. Kahjuks asus see koht eramaal. Õnneks aga oli eramaa omanik sõbralik, pani oma rotveileri tuppa kinni ja lubas meil oma maa pealt supi vette lükata. Kahekesi ühel supil oli niigi veidi ebakindel ja siis möödusid täiskiirusel kaks mootorpaati... õnneks jõudsime lainetuse tekkimise ajaks kaldasse ja õnnestus ümber minekut vältida. Aarde juures oli kallas kõrge ja järsk ja sõitsime edasi, pärast jalutasime siis läbi võsa aardeni. Üsna kohutav oli - olid vööni kõrvenõgesed, parmud, herilased ja loomulikult ka sääsed. Aga aarde me üles leidsime ja ilma kadudeta (v.a. verekadu) saime autosse tagasi ka. TFTC!

Lükkasime SUP laua lähimast kohast Emajõele ja aerutasime saarele. Enne randumist möödus üks kaater ilma hoogu maha võtmata ja tekitas meile korraliku lainetuse. Otsisime edasi sobivat mudavaba randumiskoht ja lõpuks isegi leidsime ühe enam-vähem talutava koha. Aardeni sammusin ujukates läbi nõgeste saatjaks parmude parv. Praegusel aastajal oli selle aardeni jõudmine üsna ebemeeldiv aga tehtud ta sai.

Väike mõnus paus SUP-i retkel Käreverelt Tartusse. Võtsime ränduri kaasa.

Mõnus seljasirutus kalaretkest ning kena vaade jõele. J:Travel

Logitid.

Aastaid tagasi selle aarde kirjeldust lugedes mõtlesin, et minul on sellega sama palju kui kilpkonnal olümpiamängudega pistmist. Aga ära iial mõtle iial. Mootorpaadiga Tartust Karlova sadamast väljudes oli see käkiktegu. Maabuda õnnestus väga täpselt ja ainus vaev oli järsust kaldast üles saada, kus aare juba vastu naeratas. Väheke niiske ta oli, aga ei hullu. Viimati leitud aasta ja mõned päevad tagasi. Tiba keerulisem oli pliiatsi teritamisega, mis niiskuse tõttu ei tahtnud ei noa ega teritajaga mõnda aega õnnestuda. Pastakaid oli muidugi kah, aga nendega on isegi teate kuidas. Enne lahkumist tekitasin veidi geokuhja kah peale, aga nõnda, et aare ikka rõõmsalt selle vahelt piiluma mahtus. Lõpuks jääb üle lisada nagu tublid pioneerid nõukogude ajal: kui koju jõudsime, olime väsinud, aga õnnelikud. Kokkuvõttes tore aare, aitäh.

Juhtus jah nii, et Rauno siia aardeni ei jõudnudki. Miks siis nii? Mul oli vaja kella 9-ks Tallinnasse jõuda ja seega oli meil veel üsna palju aega üle. Noppisime Tartu aadreid kuniks takerdusime Ristsumma aarde taha. Seal läks üle mõistuse kaua aega ja lõpuks lahkusime sootuks mitteleiuga. Siiski, siiski.. Olime graafikus, et jõuame mõlemad selle paadimehe aarde ära logitud.

Olin varasemalt välja vaadanud koha kus saaks autoga otse Emajõe äärde ja saaks üle kasvõi nii, et üks sõidab SUP lauaga üle ja teine tõmbab SUP laua tamiiliga tagasi teisele kaldale ja tuleb ka üle. Või siis lihtsalt käime kordamööda selle 100 meetrise otsa ära. Soovitud lähenemistee ette oli pandud aga keelumärk, tõkkepuu ja veel muud keelud. Kiire mõtte -ja kaarditöö. Kihutasime järgmise teeotsani. Jälle keelatud.. pekki! Vaatasin ortofotot ja leidsin mingi sihi. Sõitsime üle põllu jõe poole. Rada läks madalapõhjalise jaoks päris ebameeldivaks aga surusime edasi. Üks hetk tundus jalgsi edasi liikumine kiirem liikumisviis ja jätsime auto maha. Lippasime jõe äärde ja tegime tuuri kõige kiirema pumpamise. Ma lasin täiest jõust kuni suutsin ja siis Rauno viis laua lõpule. Andis teada, et ma võin ennem ära käia.

Võõra ümarama SUP-i lauaga oli hoopis teine tasakaal kui paar päeva kasutatud sportlauaga. Mitu korda oli tunne, et oh fuuck, nüüd läheb käest ära aga peale paari ehmatuse hullemat ei olnud. Kuna jõkke läksin plaanitult teisest kohast, siis asus ka aare sootuks kaugemal. Kõigele lisaks oli veepinnal päris korralik veevool. Minnes siis vastu. Kaldale ei tohtinud vaadata, sest siis oli näha seda teokiirust mida suure töö tulemusel arendasin. Jõudu oli siiski vist liiga palju, sest sõitsin aardest mööda. Randumise järel oli kiire leid ja tagasiminek möödus juba 4x kiiremini. Endomondo järgi arendasin lausa 14km/h kiirust. Rauno väitis, et edasi-tagasi mineku peale kulus mul pool tundi. Kahjuks meil teist sama pikka aega enam järel ei olnud ja pidime tagasi Tallinnasse hakkama sõitma.

Tegelikult ootan huviga Karli logi, sest... parampapaaa.... logiraamatut avades vaatas sealt vastu tänase kuupäevaga tekst "Karl, võibolla ka Rauno".

Aga lähme tagasi alguse juurde.

Vaikselt olin mõlgutanud mõtet, et see suvi võiks selle aarde juures mööda vett ära käia. Talvel Emajõe jäätumise ootamine on nagu ta on - palju vett jõuab enne Peipsi järve.

Tuli mai, tuli juuni, tuli juuli - SUP seisab ikka nukralt kotti pakituna koridoris. Distants, Kärevere - Tartu, oli kuskil kuklas juba ammu olemas. Andsin alla mõisliku nädalavahetuse päeva otsimise selle aarde jaoks, vaatasin elu ja ilmateate järgi. Aga mis kolmapäeva õhtul viga on? Kutsud kaasa vigastusest taastuva surfari, kes see suvi näeb lainetest ja lohedest ainult und. Ütled talle, et kuule, lähme teeme ühe väikse SUPi matka ja kuuled vastuseks ainult jaasid ning küsimust millal, kas kohe. Viskad kalipso ja laua õigel hommikul autosse, võtad pärast tööd kaaslase peale ja sõidad Kärevere silla alla. Lihtne ju?

Tegelikult oligi täpselt nii lihtne. Laud täis pumbata, kalipsod selga, kama veekindlasse kotti ja kaks preilit alustasid rahulikult liuglemist Tartu poole. Kaks inimest, üks laud, üks aer, kaks korda vähem tööd ;)
Ilm oli mõnus - väike tuuleke, null putukat, varsti tuli päike välja ja tuuleke kadus täiesti. Aarde leidmine vaeva ei valmistanud ja nimed said kiirelt kirja ning teekond võis jätkuda. Teel trehvasime mitut kalameest, vastu tuli ka paar paadimeest, kellele meie kulgemine natuke nalja tegi. Vaikselt hakkas hämarduma kui Tartu kesklinna jõudsime. Väga üksmeelselt tegime kesklinnas väikse vahepeatuse, tõmbasime laua kai peale ootama ja paterdasime paljajalu aer&kott pihus klaasitäit punasevärvilist dopingut manustama. See klaasitäis maitses liiga hästi ja kadus nagu kerisele vesi. Selle aja peale oli viimane päiksekiir silmapiiri taha vajunud ning viimane jupp teekonnast peegelsiledal Emajõel Karlova sadamani kulges linna tuledevalguses. Täitsa uue pilguga sai linna vaadatud.

Kogu teekond oli 22,8km pikk ja võttis aega 4 h 56 min. Väga mõnus, peaks Seikleja.com ja Roka peale ka mõtlema...

Paadimehe aarde leidmiseks oli vaja paati ja meest. Seekordsel kalastustripil leitud. Aitäh!

Hiljutised logid mõjusid julgustavalt ning otsustasime ka jää tugevust katsetama minna. Kandis küll. Aarde leidsime ka vahepeal üles.

Sain autoga emajõeni. Sealt jää peale ja mööda värskeid jälgi nulli. Täna oli siin juba käidud.

Üks lemmikuid kante, kus käime koera jalutamas. Kuna viimasel ajal on päris palju külma olnud, siis mõtlesime seekordse ringi teha mööda jääd vanajõge pidi Emajõele ning tagasi. Tegin huvi pärast ka geopeituse lahti ning avastasime enda rõõmuks, et aare 300 m kaugusel. Natuke turnimist (koerale väga meeldis) ning aare oligi käes. Meiesugustele noobidele õnneks piisavalt nähtaval ka.

Sünnib siia ilma inime ... Sõidab ükspäev sõbra juures mööda, hõikab- näe, homme on maraton, aga mul pole gripp ikka veel päriselt mööda, äkki peaks ikka tiba trenni ka tegema ... Ja siis seda inimest enam ei ole. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et: «Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas.»

Tuli meelde see episood, kui musta ülikonna georoobade vastu vahetasin seal tuulisel teeveerel ja jääd trotsima läksin. RV autojäljed olid kenasti näha, teeradagi aimatav, kuigi jänesed olid portfellijagamistuhinas sellele haake sisse jooksnud. Kummik jalga, alla jõeni. Ettevaatlikult uurisin jääd, aga see isegi ei nõhatanud mu all, lasi rahulikult üle minna, errvee jäljed julgestuseks ees. Lasin rahulikult ja mõtlesin. Tegelikult on see imeilus koht, see kõrge lõunapäikese käes paljakssulanud kallas ja need kased seal. Siinsamas kalda all jää küll korra või paar praksatas, ja lõpuks ronisid ka jäljed järsakule, aga siis oli aare juba siinsamas.

Vana suur purk. Logiraamat nii suur, et ei mahu minigrippi. Maskeering - mnjah, ettekujutatav, kuigi, ega siia vist keegi ei satu, üleujutuski vaevalt. Ei tea. Ju siis püsib, kui senini püsinud on.

Ja tasakesi tagasi jääle, hiljukesi hõljudes üle jõe ja nõlvast üles. Ei pandud kätt õlale, ei öeldud midagi ...

Üks emotsionaalsemaid leide viimasel ajal. Ma tänan.

Kinnikülmunud rabad andsid julgust seda aaret võtma minna. Auto jätsin jõe lõunakaldale talu juurde ja sealt läks üks teemoodi asi alla jõe poole. Jõgi oli ilusti külmunud vaid Tartu poole oli jõe keskpaigas millegipärast vaba vee viirg, ilmselt kiirem vool. Aga mujal jää kandis ja kalda ääres oli ohutu liikuda. Veel üks kaua edasilükatud aare leitud. Tänud ammustele peitjatele