Mummassaare

шли с ребенком 12 лет. Одолел весь путь, молодец))

Huvitav koht

Matkatud ja logitud.

Lugesin logisid, vaatasin kaarti. Põhjast tundus parem läheneda. Raskusastmed õiged. Aitäh!

Tralllalalaaaalleaaa

Selle aarde eest on Kaupo mind aastaid hoiatanud, nüüd otsustasime hambad ristis selle ära teha. Auto jäi mõistlikku kaugusesse ja minek oli üldiselt okei. Kui aga võssi jõudsime, siis sain aru, miks see retk aastaid edasi on lükkunud. Koordinaadid olid väheke mööda, aga aare ise loogilises kohas ja paistis välja. Aga no nii kiiret logimist nagu siin, pole ma varem teinud, sest need sääserajakad polnud vist elu sees inimest näinud ja hammustasid mind oma suurte kihvadega naks ja naks. Läbi suure häda spurtisin nende vereimejate käest minema ja pagesime tagasi autosse. Suur rõõm, et see tehtud on ja ikka uskumatu, kus ennemuistsel aal inimesed elanud on.

Läksime ülevalt mööda rada , laskusime nööri abil mäest alla ja pärast oli lihtsam üles ka tulla.

Tänud

Lähenesime lõunast, auto jätsime ühe kõrvaltee peale ja muudkui läksime gepsu noole järgi. Ületasime kolm oja, kaks lagendikku, turnisime järsakust alla, leidsime aarde ja logisime, karuonu kaotas prillid ära. Leidsime prillid, panime aarde tagasi, turnisime järsakust üles, ületasime kaks lagendikku, kaks oja, jõudsime teele teisest kohast välja, kõmpisime autoni. Tehtud!

Tänud kohta tutvustamast!

Alguses tegin väljastpoolt tiiru peale, aga logimiseks pidi ikka suure langenud puu alt "majja" ronima.

Leitud

Selle aarde juures võtsime rahulikult aja maha. Rannast sai leitud palju huvitavaid kive: jalajälg, nööp, kirves, muna, vihmapiisk jne., auguga kivid võtsime koju kaasa. Suur tänu peitjale.

Otsustasin kasutada kaine loogika vastaselt peitja antud raja alguse punkti. See oli suurim viga mida sai teha kuna just sealt raja alguses juurest algas kõige tihedam padrik ja mingist rajast polnud kusagil jälgegi. Aarde enda juures oli koordinaat peitjale tavapäraselt tublisti möödas ja otsimine võttis ikka üksjagu aega ja vajas lisavihje kasutamist. Tagasi aarde juurde läksin lühimat teed mööda normaalsemat rada aga isegi teiskaudu minekul oli osa rajast kinni kasvanud. Igal juhul ei soovita kasutada peitja poolt viidatud raja algust, mis on padrik ja pealegi on sealtkaudu teepikkus tublisti pikem.

Sügiseselt värvilises metsas lehtedes sahistamise järel, paistis laisalt kaldasse loksuv meri, mis tagasi voolates kelmikalt kivikesi klõbistas. Päikesepaistes ujus luigepere ja õhk oli mõnusalt värske. Peale suurematel kividel hüplemist ja väiksematel klõbistamist jõudsime jõesängini, mille ääres sügiseselt samblane ja niiskust õhkav metsik metsa maastik, lasi endast rahulikult läbi tungida. Nulli jõudes jäi silma pisut põnevam kividest objekt, mille uurimisel jäi ka aare näppu. Tänan peitmast.

Siin aarde juures jätsime eile käimata, kuna üsna pikk ja väsitav päev oli selja taga. Täna aga naasesime siia ennelõunal ning nii ihu kui meel olid värsked ja virged. Jätsime auto, kuhu ette nähtud ning jalutasime randa, et mööda seda jalutada soovitatud raja algusesse. Sinna jõudsime kenasti kuid nagu ka mõnda varasemat geopeiturit, valdas edasi meid nõutus. Hea kujutlusvõime korral võib esimesed 10m rada ette kujutada, kuid sealt edasi on ikka tavaline mets, millest läbi on ise vaja endale sobilik tee leida. See maa ei ole õnneks küll väga pikk, aga eks see mets ja maastik selline paras džungel ikka ole. Ka kohapeal on loodus võimust võtnud ning kõik müürid ja kivid sambalasse mässinud. See kõik näeb muidugi väga kena välja, aga aarde leidmisele kaasa ei aita. Sai siis ikka vihjest lähtutud ning ei-tea-mitmendal tiirul jäi lõpuks õige koht silma ja saime karbi kätte.

Tagasitee osas pidasime veidike aru ning uurisime Maaameti kaarti. Tundus mõistlikum ja lühem tagasi minna mitte ranna poole, vaid nõlvast üles ja siis leida seal olev teerada. Nii saigi. Ei saa öelda, et seegi teekond lihtne oleks olnud, aga vast ikka tsutike lihtsam ja veidi lühem. Vahet ju polnud, rada polnud kuskil olemas.

Täname tutvustamast killukest ajaloost!

Mõnus jalutuskäik kevadises metsas.

Tannebergi liini algus siis. Värskendasin mälu parklas ajaloofaktidega, meenutasin onu kes selle liini Sinimäe lõigus ka 1944 punahorde tagasi hoidis. Ja edukalt, siit ju üle ei tuldudki. Tuldi mitu kuud hiljem altpoolt üle Tartu. Need kuud aitasid paljudel vabasse maailma jõuda, see südi vastuhakk võimaldas ka Soomel panna Venemaa läbirääkimistele. Mina aga nautisin vaid ilusat loodust ja külma ning vee kunsti. Suured tänud aarde eest

Saime ikka kõvasti võsas ragistada.Meiega kaasa tuli ka selle aasta esimene puuk.Aare õnneks näitas ennast suht ruttu.Aitäh!

Hommikul virgusin hobuse hirnatuse peale. Kui järele mõelda, siis kindlasti üks meeldivamaid helisid üles ärkamiseks. Klassikaline kirev kukk on ka täitsa ok, aga hobune veelgi parem. Üle aknaserva piiludes nägin, kuidas paar ratsamatkajat möödusid. Muidugi, peaaegu lõuna käes juba, rullisin end autouksest välja ja häälestusin vaikselt ringi päevarezhiimile.

Lähenesin mööda mereranda peitja poolt nimetatud rajaotsani. Täiesti inimtühi rand, ühtlasesse udusse hääbuv silmapiir muutis kogu olustiku kergelt müstiliseks. Raja alguse justkui leidsin, kuigi mööda ojakallast ülespoole liikudes hääbus see täielikult juba kuskil paarikümne meetri läbimise järel. Tagasiteel võtsin suuna Maa-ameti kaardil tähistatud metsa vahel jooksva rajaotsa poole. Tõus ja võsaragistamine tegid mineku algul natuke raskemaks, aga maastik 3.0 piiri ei ületanud. Tee peal oli muidugi juba lihtne. Kuni ühtäkki jõudsin punase piirdelindini, mil Jolly Rogeri portree vaheldus sõnaga "MIINID" :oO  Korra võtsin isegi igaks juhuks sammu vaiksemaks ja vaatasin tähelepanelikumalt jalgeesist. 10 meetrit hiljem võis rahulikumalt hingata kui lindi ots viis puuni, millele kinnitatud silt teatas "ÕPPUS-ÕPPUS-ÕPPUS" :o)

Taas mitmekülgset maastikku näitav ning emotsioone pakkuv retk, igavama rajalõigu tagasitee lõpus täitis tõhusalt paigaga seotud huvitav ajaloo lühikokkuvõte, aitäh!

Muljetavaldav võss. Sai seal ragistades korralikult vere käima :)

aarde vihje on üpris frustreeriv arvestades kui palju seal nimetatud objekte lähiümbruses on ja et nulli koordinaat asub kümmekond meetrit aardest eemal

Päeva esimene aare. Oleksin ma teadnud, mis mind ees ootab, oleks aare ignoreeritud listi läinud. Parkisin auto keelumärgi taha ja kõndisin ranna suunda. Üllatus oli poolel teel näha RMK platsi telkidega ja autoga. Ilmselgelt ei olnud ma piisavalt kodutööd teinud. Mööda randa läks jalutuskäik kuni äramärgitud raja alguseni. Seda rada nägin umbes 20 meetrit ja siis kadus. Edasi tuli puhas võsa, tõusud-langused kuni 100m enne nulli kadus gpsul pilt. Ükski liigutus ei toonud pilti enam ette. Ja loomulikult telefonis ei olnud sel hetkel levi. Tekkis korraks tunne, et nojah.. siia ma jään :( Kui lähen tagasi, siis tuleb mul uuesti tulla (huvitav, miks ma taastulekule mõtlesin...) ja uuesti seda võsa läbida. Otsustasin, et katsetan siiski - liikusin edasi kuni tulid kivid. Üleme nii, et ühtäkki oli palju kivisid. Vundament, mingi vanad varemed, siis ütleme, et vana kiviaed. Ühesõnaga, palju kivisid, kuhu annaks aaret peita. Pidasin endale motivatsioonikõne, et mõned leiavad aarde, mis sadu meetreid mööda ja korraliku ajalookihi all. Sinul vaja leida, aare, mis hiljuti leitud ja mille vihjet isegi tead. Ei saa nii hull olla, ainult rahu ja veelkord rahu. Siiberdasin metsa all ringi, vaatasin kive läbi kuniks tekkis lootusetu tunne. Otsustasin, et viskan korra veel pilgu peale ühte kohta. Punane kilekott? Oot-oot, miks on seal punane kilekott? Õigemini, ära pleekinud punane kilekott, mis on juba pigem roosa. Miks roosa kilekott on seal kivide vahel? Kohutav, miks inimesed panevad toovad prügi siia. Kes küll on kilekoti surunud kuskil pärapõrgus mingite kivide vahele. Järsku keegi on ikkagi olnud taibukas ja pannud selle aardele ümber? Lohistasin p... pidi aardeni ja oligi - suur ja heas korras aardekarp kivide vahel ja roosa kilekott ümber. Lasin kuuldavale võiduhõiske, et leidsin ülesse. Üksinda metsas ja hõisata, et leidsin aarde. Hea, et ma üksinda olin ;)
Nimi kirja ja tagasi mere suunda juba kuulmise järgi. Rannas nautisin natuke tuult ja merd aga nähes vetikaid, jäi ujumine seekord ära.

Autost aardeni ja tagasi oli kulunud 1h ja 40 minutit. Ilmselgelt gepsuga otsides läheb kiiremini kui niisama metsas uitades aaret otsides.
Kokkuvõte - leitud gpsuta ja läks õnneks ;)

Minu jaoks asus aare umbes paarkümmend meetrit koordinaatidest eemal. Kahjuks on lisaks sellele geocachingu kasutajad seatud kehvemasse olukorda, kuna sellises olukorras väga vajalik vihje oli postitatud vaid geopeitus.ee lehele. Õnneks üks varemleidja kommentaar sellele tähelepanu. Seejärel läksin õigesse kohta otsima ja leidsin aarde.

Selle geotuuri pikim jalutamine aardeni.Maastik oli huvitav,ojaületused õnnestusid suurepäraselt.Muljetavaldav kivi mis on jälje maastikku jätnud jäi kõige enam meelde.Nimed kirja ja uuesti maastikku "nautima" :) Aitäh

Selle geotuuri teine "jalutuskäik pargis" :) Aitäh!

Tuuri kolmeteistkümnes leid. Parkisime soovitatud kohta ning hakkasime itta kõndima. Ületasime oja ja läks pisut võsasemaks. Sai veel oja ületatud ning laskumine oli lahe. Nullis kaua ei läinud ja sai logida. On ikka koht üles leitud. Mäest alla libisenud suur kivi on huvitava raja jätnud.

Algus oli nagu kunagi eelmise aarde juures käies. Kuigi tol korral oli jõle külm (järgmisel hommikul NJs auto enam käima minna ei tahtnud) ja peatuma jäime sootuks kaugemale kui nüüd. Seekord oli suvi ja teed kõik valla. Tegime, nagu peitja pakkus, kõndisime Kalause langu mööda alla randa, pildusime kiva vette, hirmutasime kormorane ja hakkasime siis oja mööda üles trügima. Nüüd kodus kaarti vaadates tundub, et oleks ikka pidanud Grünevaldi langu ka ära vaatama ja pärnaallee, aga küll Dima meid varsti uuesti kutsub neid kaema :) Aga võss oli sihuke leebemat sorti võss, mind ta ei pidand, aga Sassile oli küll vaja öelda, et pole vaja kõiki puid maha murda, tulgu niisama läbi. No tuli. Lõpus oli jah see allaveerenud kivimürakas ja terve hulk muud kraami, sh ka kenasti roostes mürsulaadne toode, aga lõpuks hakkas vajalik koht ka silma ja saime nimed kirja. Ja siis tuli ju uuesti auto juurde trügida.

Igatahes peitjale aitüma ja siin on veel asju, mida näidata.

Peale võsa ja rõvedaid sipelgaid premeerisime ennast mõnusa jahutava suplusega.

Kiire leid, tänud.

Leitud

3961.

Tänane viimane aare. Jupp sebimist oli, et sinna parkalsse jõuda. Varustus kaasa ja vudinal mäest alla kuni lainetav ja möllav meri ees. Sai siis mööda lutsukivisid raja alguse poole jalutatud. Kajakad arvasid , et nemad on siin kunnid ja muudkui röökisid me pihta. Mina neist suurt välja ei teinud, käisin hoopis nina maas ja uudistasin neid kivisid, no oli ikka vahvaid leide, edasi läksin märksa raskemana, kivid kindlustuseks taskus, et tuul mind metsa ei kannaks. Ja oligi aeg metsa sukelduda. Võiks öelda, et täitsa jalutuskäik pargis, vaid see pargivaht on tiba hooletu olnud ja pargis puud hooldamata jäänud. Kui lõpuks nulli saime ähkisime nagu auruvedurid. Nii ja kus on siis vihjes lubatud element...ahaa, seal. Logi kirja ja taaskord jalutuskäik pargis. Meri möllas endiselt, aga millegipärast oli keegi selle viimase lõigu nüüd mäest üles keeranud, huu, auruvedurid olid suurtes raskustes sellel viimasel veerandikul ja siis kargas metsast välja põldhiir, sibas mu kummikuni, tonksas seda ...hüppas hetkega 180 kraadi ja kadus sinna kust tuli. Olin hetke tummana paigal ja läksin siis edasi,hinges kahtlus, hm...kelleks mind nüüd peeti ;).Tänud peitjale!