Mohni Vints

Kõigil neljal esimene kord Mohnil. Oli tore käik. Jäi aega ka üks aare logida.

Saartega on nii, et meil on abivahend olemas, aga küll pole aega, siis ilma v on teised kohustused. Eile küsis T, kas homme Mohnile läheme? Mulle polnud seda teist korda vaja mainida: Of course! Nii me Võsust teele. viimasel minutil avastasime, et praks mingi kirjapulga ka kaasa võtma.
Aare lebas maapinnal, riputasime ta pisut kõrgemale. skoorid tehtud, jalutasime saarele ringi peale. aitäh peitjale!

Kui töö sai tehtud, see tähendab, taimi leitud ja seemneid kogutud, ning saare kaugemas otsas ära käidud, tulime siia aaret otsima. Ei tea, miks küll, aga meil läks uskumatult kaua aega. Aga üles ta leidsime ja preemiaks supsasime ka siinpool servas merre. Saar on imeilus nii erineva maastikuga, nautisime täiega! Suur aitäh peitmast!

Nii kaua kui teised liivarannas mõnulesid ja head ning paremat sõid logisin mina aarde ära :)

Saarel võttis meid vastu väga muhe saarevaht, kes andis meile info, kuidas saarel liigelda, mida vaadata, kus ujuda ja, et saare üks suuri muresid on prügi leidumine looduses.
Alustasime siis saare aarete otsimise ja leidmisega, tegime mõnusa pikniku, ujusime nii saare põhja kui ka lõunakaldal, korjasime suure kastitäie prügi kokku, nägime ühte surnud hüljest, ronisime väikeste ja suurte kivide otsas.
Meile väga meeldis.

Ei lasnud ennast kaua otsida, tftc :)

Väike jalutuskäike ja aare nr.2 siin saarel. Vaatasime kõik üle ja vana aaret üles ei leidnud. Õnneks Maret oli selleks valmistunud ja saime oma nimed kirjutada uude logiraamatusse. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Panime oma nimed uude raamatusse kirja ja saigi edasi järgmise aarde poole suuna võtta.
Tänud

Ei suutnud leida

Ei õnnestunud kahjuks aaret leida. Sai ujumas käidud ja tõttasime paadile :)

See aare oli kahjuks üpris hädises seisus. Sai natukene turgutatud, kuid ilmselt valitud peidukoht aardele hästi ei mõju.

Kiire leid (mis päris humoorikalt Heleni ja Salme dialoogi kõrvale välja kukkus :D). Marko tegi meile logimise/kuivatamise/uuendamise kõrvale ülevaate aarde taustast ka; aitäh ajalooteemalise lihtsa topsi eest.

Peale Ekholmi taastamist jalutasime mööda rannaäärt selle punktini. Algul vaatasime segaduses ringi, sest ei paistnud ühtegi potentsiaalikat peidukohta olevat. Siis aga märkas keegi midagi huvipakkuvat, mille mina esimese peale vaatamisega prügiks tituleerisin, kuid mis siiski oli aardekarp. Sisu oli tsipa niiske ja logileht üsna täis kirjutatud ja nätske. Kuivatasime karbi ja tuulutasime ka logilehte, kuid otsustasime siiski karpi panna ka uue logiraamatu.

Loodus on siinkandis veel sümpaatne, mida ei saa kahjuks saare kaguosa kohta öelda. Saare keskosas olev värske laudtee koos pinkidega ja suurepärase vaatega merele pakub väga mõnusat jalutuskohta. Kui kõik aarded olid leitud, siis tegime puhkekohas päikese käes ka väikese jutu- ja istumispausi. Oli meiega koos saarele tulnud ju veel üks inimene (ka geopeitur), kelle põhiliseks missiooniks oli eelmisel päeval kadunud telefoni otsimine. Saarele jõudes suundus tema oma ülesandele ja meie aardeid otsima. Peale paari tundi saime saare keskel taas kokku, tema oli leidnud telefoni, meie kõik otsitavad aarded.

Leitud tänan

Väikesaari on alati tore külastada.Aitäh!

Enne hommikust ujumist otsisime ülesse, logiraamat natukene niiske ja kirjutamine juba raske. Tore lugu muidu saare ajaloost.

Matkasime saarel terve päeva ja enne ärasõitu registreerisime end aardelogis. Selgus et siin peatusid vanasti Ruhnu hülgekütid. Nende maja vundament siiani metsas alles. Aitäh!

Esimese aarde juurest jalutasime mööda matkarada siia. Veidi otsimist ja oligi karbike käes. Tegime väikese joogipeatuse enne viimase aarde juurde jalutamist. Täname!

Vintsisime siin end rohkem lilledega sinapeale. Ja lasime neiul otsida, kelle jaoks oli see isiklikult esimene aardeleid omal käel.

Äge, et selline pärand on ära kaardistatud inimestele, kes juhuslikult saarele kolama satuvad. Tänud aarde eest.

Vedisime end eelmise aarde juurest siis edasi.
Sôime rannas küpsiseid ja vaatasime kurjakuulutavaid
pilvi, mis ranniku poolt merele sôudsid. Etterutates
sündmustest, siis vihmast pääsesime. Aarde juures lebotasime,
korjasime nômm-liivateed, pildistasime
lillekesi ja otsimise vaeva jätsime tavainimestele. Logimise järel toimus ekspromt
ujumine, et suvi raisku ei läheks.

Ekholmi aarde juurest jalutasime Mohni Vintsi juurde. Ranna läheduses oli palju skuutreid sõitmas. Sellel päeval oli üldse rohkem külastajaid Mohnil kui tavaliselt. Rannast avanes väga ilus vaade! Aarde leidsime kenasti üles ja panime nimed kirja. Aitäh peitjale aarde ja selle loo eest!

Mereäärne paadikuur Viinistu piirutsevedamise hiilgeaegadest vägevaks saanud maja hoovis. Halli habemega elupõline kalur Hartvig istus kuuri ees pingil ja kohendas rahulikult võrku. Ta viipas tervituseks ja kutsus lähemale. Naeratades astusime ligi ja silmasime nurga tagant paistma hakanud kalapaati. Hoolikalt tõrvatud puidust 4 istelauaga iludus, käe järgi kuju võtnud pikk-aerudega ja päevi näinud pootshaagiga. Paati astudes helkisid valguses vastu jalge alla seatud puitplatelt kelmikad kalasoomused ja ninna tungis alati meeldiv mere hõng... Vaid vestid, päästerõngas ja päramootor tuletasid meelde, mis sajandis me elame. Oli ajaloo kohtumine tänapäevaga. Meie Mohni retk algas...

Aare endiselt kenasti olemas. Jätsin ränduri.

Sõit saarele oli mõnus rahulik, tagasitee oli vähe merelisem tunne ja veidi pritsis vett üle paadiserva ka. Randusime liival ja alustasime matka mööda ägedat laudteed.
Linnuraipes ära käinud, suundusime vintsi poole. Vints oli omapärane ja leid tuli kiirelt. Edasi jalutasime majaka poole. Tänud saarele kutsumast!

Aitüma kenale väikesaarele peitmast!

Lihtsalt imeline saar! Minu jaoks väikesaartest täielikult number 1.

Koht vääris kindlasti aaret, iseasi kuidas siin lips hooldamas käia. Meie muidugi leidsime veel mitu hääd kohta kuhu aare pudistada.

Tänud kutsumast ja kui keegi siin Ürituse korraldab, olen kohe käpp!

Meie matk ümber saare jätkus ja teel siia kohtasime mitut ilusat privaatset randa, kus kujutasime ette, kui mõnus siis suvel puhata oleks. Kohtasime ka roostes meremärki, mõtlesime, kas siin aaret ei võiks olla. Vintsi juures pidi algul pisut fantaasiat olema, et mõista seda vintsina, aga tehtud saime. Aare oli korras ja jätkasime oma matka.

Nüüd, kui saarel enam rannarahva lambad suvitamas ei käi, on vints üsna töötuks jäänud ja taimestik mühistab metsikult kasvada. Kenakese uue töö on ta nüüd siis aardevalvurina endale saanud. Tänan kutsumast.

Aare paistis juba kaugelt, nimi kirja ja sai teekond multi juurde võetud