Kuusalu Pajulinn

Kui lugesin Arvo logi, siis läks kohe fookus paika: tuleb minna (olime nkn siinkandis skoorimas). Kohapeal selgus, et ma lähenesin teisest suunast. Saanijälg oli, aga see oli pehme. Sattusin sillakestele, mis olid abiks vesisemates kohtases. Puu juures olin hulga aega kanapime ja otsisin valest kohast. Lõpuks jäi otsitav lambivihku. Tänud peitjale, suvel seda kohta tõesti väldiks.

Nii imelik, kui see ka pole, on selle aarde otsimiseks kõige parem aeg just praeguse lörtsi ja lumega. Lõuna poolt tulles on mingi saanivend raja aardeni sisse sõitnud, lausa lust oli siin lumes kalpsata. Null rohtu ja jama. Ja kui juba arvasin, et kuidas ma selle lume seest küll aarde leian, siis täpselt õige auk oli lahti sulanud ja aare vahtis vastu. Idekas!

Tore linnus! Talvel vähese lumega soovitatav, aga suure lumega võib aare leidmata jääda. Leitud ja logitud.

Täiesti jube võsa, mida läbida. Ei tahaks monteerida endast salvestust sellel matkal, kuna iga teise sõna asemel peaks panema piiksu.

Tänud aarde eest!

Kui Tülivere puhul sai vana võlga klaaritud, siis ka seda Pajulinna võib lugeda mul üheks võlaks. Olen mitu korda vaadanud, et kas saab ligi, aga alati tundus halb. Täna otsustasin, et vahet pole, päeva viimaseks aardeks teen selle ära. Mul vedas, liinialust oli puhastatud ja praegu oli üsna ideaalne aeg siin ära käia. Aaret pidi küll veidi otsima, aga üks logi lõpuks aitas. Aitäh!

Sügisel leidsime tegelikult juba üles, aga meeltesegaduses jäi kirjutusvahend kaasa võtmata. Täna oma Kuusalu valdusi üle vaatama tulles teadsime juba, kust otsida ning talvise võsapuudulikkusega oli ligipääs ka lihtsam. Tänud peitjale!

Aitäh aarde eest!

Kunagi ammu sai siin kuhugi mülkasse tagerdutud ja täna olid ettenägelikult kummikud kaasas. Koha peal aga leidsime hoopis mõistlikuma lähenemistee ega hakanud kummikuid jalga panemagi. Isegi vana laudtee jäänused leidsime üles ning infotahvli. Aare oli samuti kenasti kodus ja korras. Aitäh siia juhatamast!

ka mina leidsin! Tänud!

Jalad paljaks ja soolinna vaatama. Esimene selline mida näinud olen. Muljetavaldav! Tänud!

Leitud

Ei ole õige aeg 30 augustil seda aaret külastada, hull võpsik.

Hetkel ideaalne ilm aarde juurde jalutamiseks, pole kõrget rohtu ega märga pinnast. Aitäh.

Seda aaret olen ikka pikalt ignoreerinud. Tundus, et pole kuskil parkida ja et maastik märjavõitu ja ei tea mis kõik veel. Nüüd kahekesi olles oli ikkagi 2 silmapaari ja parkimiskoht leidus ideaalne. Jalutamine polnud küll pargi tüüpi, aga tegelikult palju hullemates kohtades kodjatud. Natuke piidlesime neid mitmeharulisi ja juba oligi võimalus ots taas auto poole keerata. Tänud peitjale aarde eest, see häiriv täpike nüüd kenasti kollaseks värvitud.

See aare tundus praegusel ajal paremini võetav, kui kesksuvel. Ei häirinud meid sääsed ega kõrge rohi. Aarde leidsime ka kenasti, tänud!

Veel ennem kui pimedaks hakkas minema, suundusime Kuusalu tutvustavale matkale. Üks vaatamisväärsustest oli ka siinne linnusevall. Esimese ringiga tegelikult ei leidnudki, aga kuna seal läks aega siis suundusin tagasi kaevetöödele. Seekord edukalt ja nimi saigi kirja. Tänud peitjale

Giid juhatas kenasti kohale. Linna jõudes selgus, et see aare on viimastel päevadel päris populaarne olnud. Aitäh!

Kuna päevavalgust veel jagus, siis võtsin selle aarde ka ette. Lähenesin liinide alt. Paras rägastik oli ja mitu kraavihakatist tuli ka ületada. Aardeleid tuli kiiresti. Tagasiteel, nagu sageli juhtub, leidsin raja, mis kulges üle purrete ja sain puhta ning kuiva jalaga autoni.

Kunagi suvisel ajal olen auto korraks tee ääres kinni pidanud ja olukorda hinnanud. Siis tundus sinna minek aga paraja eneseületusena. Nüüd oli floora suhteliselt kiduraks jäänud ja olukord tundus paljutõotavam. Veidi niiske oli aga ei midagi hullu. Logi kiirelt kirja ja järgmise Kuusalu karbi poole teele. Tänud!

Kuna koolipäeva lõpuni oli aega veel piisavalt, siis viskasime veidi õhku mõttekatkeid: see aare on üliraske ju; tundub kõhe; hull võsa ning pori; aastaid oleme vältinud seda juba, miks täna peaks siis minema.. ja olimegi oja kõrval. Algul oli veidi ragistamist ja "Kes aias?" mängu laadset liikumist (otsi kohta, kus Sa saad), siis väike kraavi ületus ja edasi oli juba jalutuskäik aasal (mõne väikse erandiga). Nägime objekti juba eemalt, jõudsime kohale ning Merka leidis aarde põhimõtteliselt kohe. Minu ülesandeks jäi logida: kükitasin logiraamatuga maha, avasin koti luku ja mind tabas paanika: pastakat polnud. See ei tekkinud sinna ka pärast kotilukkude avamiste, sulgemiste, avamiste, sulgemiste, jne järel ega ka pärast seda, kui olin kogu koti sisu mitmeid kordi välja tõstnud. Seejärel lootsime aardekarbi kirjutusvahandile, kuid ka seda polnud. Ei ole võimalik! Me ju alles just äsja logisime lähedal asuvat aaret ja mõlemad mäletasime, et olin pastaka kotti tagasi pannud. Katsetasime ümbruses kasvavaid taimi, kuid ühtki logi nendega poleks küll suutnud tekitada. Panime kõik pettunult tagasi (no mina olin ikka täitsa löödud; Merka oli optimistlikum, et vähemasti oli meil seiklus). Mõne aja pärast olime alguses tagasi.

Oli aeg Merka lapsele kooli vastu minna. Kooli juures küsis Merka laps: "Emme, miks Sul puuleht juustes on?". No me olime mõlemad üpris looduslikud seal :D

Kuid siis tuli Merkale mõte, et viime ta lapse koju, võtame kummikud ja pastaka(d) ning läheme uuesti - nüüd ju rada tuttav. Mõeldud, tehtud. Teisel korral olime aarde juures ikka juba väga ruttu ja pastakas kirjutas ka.

Merka hoolitseva inimesena poetas aardesse pliiatsi (et keegi ei peaks siin sama kogema, et kirjutusvahendit pole) ja mingit nänni veel.

Aitäh! Oli äge!

Ma ei tea, miks ma seda aaret nii väga pelgasin. Praegu on hea minna: tossud jäid kuivaks (esimesel käimisel; teisel olid mul jalas kummikud, et ei peaks nii väga teed valima) ja no sissetallatud rajad: 2 inimest edasi-tagasi 2 korda :D

*Mu pastakas vedeles eelmise logitud aarde juures maas. Müstika!

Täiesti ootamatult olime sunnitud oma väiksel geotuuril Kuusalu kandis peatuse tegema. Mulle oli see võimaluseks peale värsket padukat läbi totaalse heinamaa kalpsata ja aaret otsida. Mõned harud 20harulisest pole enam küll vertikaalsed, kuid see leidu ei takistanud. Tagasi läksin natuke mööda rada, aga siis jätkuvalt mööda võssi. Ei jätnud, aga võtsin toreda külmetuse, mis kogu trippi saatis.

Võtan hooldusvajaduse aastast 2016 maha. Praegu oli kõik ok.

Aasta jooksul pole siia miskipärast tulla tahtnud. Täna oli see päev. Dauno kummikutega, said päris poriseks. Mina tossudega, täitsa kuivalt ja puhtalt. Tuleb lihtsalt kas teed valida või siis mitte.
Tänud

Huvitav koht, aitäh

Noo soovituslikku marsruuti me ei järginud ja panime risti vastupidi, jõudsime täitsa kuival jalal kohale, aga kraave sai ca 5 ületatud, pokude peal ka hüpatud ja no praegu vist viimased hetked veel enne seda, kui kõik loodus tärkab ja võsa silmini on ;) aarde leidsime kiirelt ja kõik korras. Tagasiteel mul üks hüpe jäi natuke lühemaks ja pool tossu kattus mudaga, aga see käib aint asja juurde ;)
Aitäh! :)

Leitud.

Praegu seal väga palju näha ei olnud ja ka puu hakkab oma harudest ilma jääma. Leitud koos Merle ja Miaga. Aitäh peitjale!

Oli omajagu sumpamist lumes, aga üles leidsime Heigo ja Miaga.

Seda aaret olen kogu aeg edasi lükand,täna siis lõpuks otsustasime minna.Algus oli kena aga ega edasi läks ka aimatav rada,kenasti olid purded olemas aga rohi oli ikka rinnuni.Aitäh!

Väga huvitav koht, polnud varem isegi kuulnud sellest muistsest linnusest. Loodame, et tulevikus annab arheoloogia selle ajastu kohta ka rohkem infot. Läheneda oli raske, kohati üle pea rohi. Aitäh!