Kuru käänu

Kui orienteerumissprint tehtud, siis võis linna kondama minna, logisime ka aardeid. Tänud!

Peale võistlust oli energiat piisavalt, et väike jalutuskäik siingi teha. Kuna silmapaare oli mitu, siis sai ka karp piirkonnast kiiresti leitud. Aitäh!

Aardekirjelduse kaks esimest lauset peavad ka 15 aastat hiljem paika, kui sõna kopratamm asendada sõnadega kohalike peokoht. Tundub, et see on väga pop paik, igast märjemast kohast üle astumiseks sillake ja jõekäärus korralik peokoht. Ei tea, mis siin veel tehakse, kui lisaks vorstipakenditele jääb maha ka riideid. Aga aardekarp oli seal, kus ta taastamise käigus pistetud oli.
Maastiku raskusaste u 2-2,5. Seega hetkel midagi keerulist siin pole, talvel lumega raske leida.

Peale eelmise aasta mitteleidu võtsin kõik varasemalt leidnud tuttavad ette ja kuulasin nad üle. Et kus ja kuidas ja milline. Juba siis sai selgeks, et seal, kust varasemad külastajad aarde on leidnud, pole seda enam mitte. Samuti on tunduvalt muutunud kogu see kään siin, puud juurtega koos välja kistud, võsa kasvanud, osa lõigatud ja yundus, et ju vist ikka kalamehed on siin sagedased külastajad. Igatahes see kirves, mille siit eelmisel aastal leidsin, oli ka jalga lasknud ja jõeserv oli jalajalgi täis. Erinevalt viimasel ajal nähtutele olid need ilmeksimatult inimtekkelised. Igatahes pistsin nüüd mitte just päris nulli, see polnud enam võimnalik, aga nii lähedale, kui võimalik, uue karbi.
Tänud peitjale siia Kuru käänu kutsumast, sain kaks kardinaalselt erinevat külastust. Eelmisel aastal pea rinnuni märjas rohus ja nüüd mööda lagedat jõeserva.

Ja nii see ettevalmistus ka järgmiseks aastaks endale nautleja tiitel või vähemalt nominendi 0ma hankimine muudkui jätkub. Tegelikult absoluutselt vale otsus just täna siit Kuru käänust läbi põigata, aga kui juba teel olin, siis tühja kah. Kummikud niikuinii juba lirtsusid sinna mööda püksisääri sissenirisevast veest ja kogu ülejäänud garderoob oli kaetud rohuseemnetega. No nii ei tahtnud leiuta jalga lasta, seega muudkui tuulasin seal kaenla alla ulatuvates nõgestes ja kõiges muus, mida loodus antud hetkel pakub. Leidsin, kirve nimelt. Vaatamata oma kergelt roostetavale terale oli ta piisavalt terav, et pakku kenasti kinni löödud saada, aga otsingutel ta mind ei aidanud. On see kään mul juba kaua meeles mõlkunud, seega las mõlgub veel mõnda aega. Kui loodus taandub või pole veel tärganud, vat siis millalgi tulen tagasi. Fakt. Pealekauba unustasin selle kirve ka sinna paku sisse, kellegi mahapoetatud krõpsupakk varre ümber ilutsemas.

Aitäh aarde eest!

Minugi puhul oli liikumapanevaks jõuks Wingmani logi mis andis teada,et hetkel on justkui mööda "punast vaipa" teekond aardeni.Eks ta oligi.Ainult kummikud panin vabatahtlikult taas jalga :) Aardekarp lebas maas,väike maskeering peal.Aitüma peitmast,ilma geopeituseta selliseid kohti ei näeks

Täitsa hea mõte oli kummikud kaasa võtta. Lõpus lebas aardekarp lihtsalt muru peal, ei tea kuidas saaks sinna karbike üldsegi iikuda. Üleujutus? Loomad? Igatahes panin ta sobivamasse kohta tagasi, pildi tegelase juurde. Logiraamat oli pigem niiskem, aga veel sobib. Aitäh peitjale!

Täna sai siia tuldud tänu Wingmäni logile, mis toimunud muutustest teavitas. Kunagi sai siin ülivõsase maastiku tõttu alla antud, täna oli sellega võrreldes tõesti jalutuskäik pargis. Aitäh nii Wingmänile kui ka aardepeitjale!

Leitud. Aitäh peitmast!

Mitu korda on minemata jäänud. Maastiku raskusaste hirmutas. Nüüd kui siinkandis kõik võetud, läksime uurima mis selle maastikuga siis lahti on. Ajaga on vist olukord muutunud. Kergemat sorti jalutuskäik. Aitäh!

Leitud

Aitäh peitjale!

Ilmataat lõpuks vist halastas minu peale, sest raudteed ületades vaatasin korraks Tallinna poole ja nägin seal korralikku padukat, natuke väiksem vihmasadu oli Narva poole. Aga minu teekonnal oli kuiv. Isegi kraavidesse ei astunud / kukkunud ühelgi korral kuigi ma olin selleks valmis.

Kohale jõudes nägin karpi maas vedelemas ja oli üpriski vett täis teine. Vee valasin küll välja, aga logiraamatut kuivatama ei hakanud. Karbi panin pilusse kus ta väga hästi ei püsi, kuid midagi paremat ei osanud välja mõelda.

Aitäh aarde eest! Ükski kraav polnud õnneks suureks takistuseks, tuli vaid otsida mõistlik ületuskoht.

Hooldasin. Aarde teostus ja peidukoht ei ole enam kindlasti see mis kunagi algselt oli. Sildid - lahe teostud ja lumega raske ei ole praeguseks enam õiged.

Täna võtsin sihiks Lehtse. Kirjelduse järgi natuke pelgasin selle aarde külastust aga selge siht oli silme ees, võtsin isegi kummikud igaks juhuks kaasa ja nii ma sinna kohale sammusingi. Üle raudtee, üle kuue kraavi, kummikud seljakotis sain ilusti kuiva jalaga aardeni. Aardekarp oli ilusti seal, kuhu eelmine leidja selle pannud oli. Karp oli küll ilusti terve aga sisu oli kole, plägane ja must ning logiraamat täitsa märg. Kuna ilm oli ilus ja soe siis istusin sinna maha ning revideerisin kogu karbi sisu - pesin puhtaks karbi ja selle sisu, kuivatasin logiraamatu päikese käes ning üleliigse sodi võtsin ära viskamiseks endaga kaasa. Ära minnes panin karbi samasse kohta tagasi ning tegin käepärasest materjalist aardele ette ka katte, et karp juhuslikule möödujale kohe silma ei torkaks.

Ega jah, ilma aardeta ei oleks siia sattunud :) Aitäh!

Mõnus väike matk.Aitäh!

Palju kordi olen mööda sõites sellel aardel klõpsanud, aga küll on tundunud paras võss, kord jälle lund liiga palju jms vabandused. Geokambaga tuuritades pole mingeid vabandusi ega takistusi, saigi lõpuks see tee ette võetud. Ei olnud võssi ega midagi, kõigest mõned kraavid. Saatjaks taas lõbus vestlus teemal "roosad kummikud" läks teekord ruttu. Kummikute mittetunnistajad said ka ilusti kuiva jalaga käidud :D

Aitäh.

Mõõdukas jalutuskäik ilusa ilmaga tõi meid kohale. Ainult mõned kraavid võtsid korra hoo maha kuna kõigile meist ei meeldi kummikutes ringi kooserdada. Aga jalad jäid ka sedaviisi kuivaks. Nullis oli muidugist natuke hämming, kuid kobapeale tuli siiski leid ära. Hooldusvajadust varem ei märganud ja märja logiraamatu vastu rohtu polnud.

Tänud.

Siin läks ikka omajagu aega. Matka puhul õigustasid end parimad geojalanõud - kummikud, millega rahus plärts-plärts astuda sai. Lõpu puhul arvan, et ma oleksin mitteleiu teinud, aga geokahurvägi hammustas kavaluse läbi ja saime kenasti logima.

Raskusaste ja mõned varasemad pildid maalisid üsna keerulise lähenemise. Reaalsuses oli tegemist lihtsa jalutusega kummikutes. Kuna tavalisi kummikuid käepärast polnud, siis läksid käiku kalamehe kummikud. Natuke üle võlli, aga ajasid asja ära. Tundus, et aardel oli kunagi korralikuma pesa moodi asi olnud, aga ajahammas on sellele peale hakanud. Kellegi varasemalt asetatud puukoor oli katuseks alles, aga selline augus vedelemine ei ole aardele teps mitte tervislik, seega toetan varasemat hooldusvajadust. Siiski, tänan kutsumast!

Üks lihtsamate maastikuga aare sellel nädalavahetusel.
Tänud

Ei tea, milline see algselt välja nägi, kuid kahtlustan, et selline see olema ei peaks.

Karp vedeles niisama maas augus, panin puukoore peale vähemalt. Logiraamat vettinud.

Käänu River oleks selle aarde nimi! Lihtne minna, traktorijäljed olid sees, jalad jäid kuivaks!

Kindlasti päeva kõige toredam matkake. Vihma sabistas ja tuul keerutas, aga kui raudtee äärest vee äärde jõudsin, andis tuul veidi järele. Ütleme nii, et praegu seal vett jätkub. Jätkus nii palju, et paaris kohas pidin veidi rajalt eemale liikuma, muidu oleks kummikud üle ujutanud. Kopratamm on likvideeritud ja hunnikute järgi võib vähemalt ühe põdra asustust eeldada.

Karbi leidmine oli paras ikaldus, talvel võib siin huvitav olla. Aga karp talve kenasti üle elanud, eks veidi niiskust on, aga raamat täitsa okei. Mõnus lühike jalutuskäik siia, tänan!

Loetud päevad rohkem, kui neli aastat tagasi sai seda aaret käidud mitteleidmas, nüüd siis lõpuks teine katse. Mälestused sellest kohast olid küll hoopis midagi muud, nüüd sai vähemalt kuiva jalaga kohale, aga see lõpp oli ikka täielik ikaldus. Võsa oli korralik, andis ikka sealt läbi manööverdada ennast, lisaks oli see hetkel läbi põimunud nõgestega, seega iga kord kui seda risu eest ära lükkama hakkasin, sain säraka ära. Kuna esimese tiiruga midagi tarka silma ei jäänud ja aeg oli üsna täpselt planeeritud, siis võtsin varemleidnult vihje ja selle peale leidsin ta ikka lõpuks üles. Tänud aarde eest!

Leitud

Kui juba siinkandis olime, siis mõtlesime, et vaatame ka selle kõrge maastiku raskusastmega aarde üle. Vähemalt püüame, kuigi koht on (vähemalt mingil osal aastast) vesine ja meil kummikuid kaasas ei olnud mitte. Tegelikult oli kõik väga kuiv ja võis tossudes nulli jalutada. Siis seal algas meie jaoks keerulisem osa. Pead kuklas, püüdsime leida sealt raskusastmele vastavast kohast aaret, aga no, ei näe, ei ole. Siis taipasime, et küllap just see teekond on seda raskust väärt teatud aegadel. Seejärel kõrgustest otsimisest loobusime ning maisematest kohtadest tuligi aare vupsti välja. Seega, praegu selline 2.0 aare. Täname!

Tänud.