Kiltsi lennurada

Kiltsi lennurada on koht, mille kohta lugedes olin end juba enne kohale jõudmist vaimselt valmis pannud millekski märksa karmimaks. Varasemaid logisid sirvides jäi kõlama üsna üksmeelne arvamus, et tegu on keerulisema maastikuga, kus ilma korralike jalanõudeta pigem asja ei ole. Seega sai autosse visatud nii kummikud kui ka muu vajalik kraam – igaks juhuks. Kohale jõudes selgus aga üsna kiiresti, et vähemalt praegusel aastaajal ei ole asi sugugi nii hull, kui eeldasin.
Jah, tegemist ei ole kindlasti parkjalutuskäiguga – rada ei ole märgistatud, pinnas on kohati pehme ja kohati ebaühtlane ning ümbrus pigem metsik kui hooldatud. Kuid samas ei olnud siin midagi sellist, mis nõuaks erilist varustust või suurt pingutust. Täitsa mõnus kulgemine, isegi veidi seikluslik, aga mitte ebameeldiv. Tegelikult sain üsna kenasti hakkama täiesti tavaliste jalanõudega ning kummikud jäid seekord autosse oma aega ootama.
Parkisin auto suure tee äärde, nagu aardekirjeldus soovitas, ning suundusin edasi mööda alguses veidi rohtunud ja metsistunud sihti. Nagu kirjeldusegi järgi võis eeldada, muutus rada üsna kiiresti selgemaks ja paremini jälgitavaks. Teel hakkasid silma ka need samad kunagised elektripostid – vaiksed tunnistajad ajast, mil siin ümberringi käis hoopis teistsugune elu.
See paik kannab endas päris tugevat ajalugu. Haapsalu lennuväli on paljudele tuttav koht – olgu siis kiirendusvõistluste, autokultuuri ürituste või lihtsalt niisama ajaveetmise kaudu. Samas on sellel ka märksa tumedam ja tõsisem pool. 2016. aasta traagiline sündmus, mille järel ala avalikkusele suleti, on kindlasti paljudele siiani meeles. See lisab kogu piirkonnale omamoodi vaoshoitud ja mõtlemapaneva meeleolu.
Veelgi enam, nõukogude perioodil oli see paik strateegiliselt väga oluline sõjaväelennuväli. Kujutledes seda kunagist aktiivset elu – kümneid angaare, lennukeid, sõjaväelasi ja nende peresid – on tänane vaikus ja teatav hääbumine üsna kontrastne. Samas just see kontrast teeb koha omal moel huvitavaks. See on nagu ajas tardunud tükk ajalugu, mida loodus tasapisi tagasi endale võtab.
Teekond aardeni kulges mõnusas tempos, peatudes aeg-ajalt ümbrust vaatama ja detailidesse süvenema. Sellistes kohtades ongi oluline mitte ainult aare ise, vaid ka teekond ja keskkond. Lõpuks jõudsin aardekirjelduses viidatud objektini – üks neist kunagistest rajatistest, mis on imekombel üsna hästi säilinud. Natuke kulunud, aga siiski äratuntav ja piisavalt heas seisus, et kujutlusvõimel oleks millele toetuda.
Aarde leidmine ise läks lõpuks üsna loogiliselt, kuigi nagu ikka, tuli paar oletust enne läbi proovida. Õige peidukoht ei olnud otseselt silmatorkav, kuid samas täiesti mõistlik ja koha iseloomuga kooskõlas. Kui lõpuks konteiner näppu jäi, oli tunne täpselt õige – paras kogus otsimist, ilma et oleks liiga lihtne või liialt frustreeriv.
Logisin nime kirja, vahetasin hetkeks vaadet ümbrusele ja lasin mõtetel korraks rännata. Kujutlesin, milline see paik kunagi võis olla – müra, liikumine, lennukite start ja maandumine. Nüüd aga ainult tuul puudes ja vahetevahel mõni samm geopeituri poolt.
Tagasitee kulges sama rada mööda, kuid juba väikese rahulolutundega, et üks huvitav koht jälle avastatud. Kokkuvõttes oli tegemist väga mõnusa aardega – paras annus ajalugu, kerge seiklus maastikul ning hästi valitud peidukoht, mis sobitub kogu looga.
Tänud peitjale siia juhatamast! Sellised kohad panevad korraks aja maha võtma ja veidi teise pilguga ümbrust vaatama.
Logitud rahulolevalt!

Väike puhkus Läänemaal. Aitäh!

Tänase sutsaka viimane. Siin sain siis k'ige rohkem sammusid teha ja võtsin taaskord selle riski et minna kohale ilma kirjutusvahendita. Etteruttavalt võin õelda et see tegelinski oli õnneks koha peal olemas ja ei pidanud taas improviseerima hakkama. samuti sain targemaks et mõni kuu tagasi ostetud pool matka/töö saapad polnudki veekindlad. Juba poole saapani vette astudes immitses kusagilt õmbluse vahelt vms vesi sisse. Silmaga igas tahes ühtegi auku ei suutnud tuvastada ja visuaalselt tundus isegi sisemembraan terve olevat, aga ju siis oli see lihtsalt müügiartikkel ja edaspidi tean et nad on pigem pritsme kui et uputuskindlad. Objekt ise oli tõesti üllatavalt hästi ajahambale vastu pidanud. Eks üks peamine põhjus ole ka kindalsti siinne remote asukoht. Tänud igas tahes peitjale matka ja ajalootunni eest

aarde avaldumise ajal tulin siia lumme sumpama aga kohati polnud nagu maakera all ja kuskil maal loobusin. Seekord oli vähemalt näha kuhu astuda saab ja kuhu mitte, ilma kummariteta oleks keeruline olnud aga praegu kerge raba tee :) aare oli kahtlases kohas aga muidu viisakas teostus, aitäh :)

Aitäh!

Enamus pinnasest kandis päris hästi. Üks ristikraav nõudis hüppamist ja vist tuli veidi ka niiskust sisse. Muidu oli kõik vaid mõnus kulg.
Aitäh!

Kui parklas vaatasin, et no mida?! siis peagi oli metsaalune igati ilus ja nauditav. Sai imetleda erinevat maastikku 😊
Meie täname 💞

Tegelikult oligi lihtne rabamatk algajatele. Kui juhtumisi pinnasel oskad püsida. Mina ei osanud. Mingi hetk kadus parem jalg sügavustesse. Koukisin ta välja ja siis sama jama vasakuga. See sukeldus juba sügavamale. No kurjam küll, ma enam ei mäletagi, millal viimati rabast kuivade jalgadega välja sain. Aga mülgas oli aus. Pärast kepiga proovides igatahes põhja kätte ei saanud. Eks see vesi seal botikus hakkas tasapisi soojenema ja väga vigu nagu polnudki. Teekond ka suht lühikene. Kakerdaja rabas panin ikka oma kümme kilomeetrit 20 kraadises pakases ühe märja jalaga. Aga tookord olid jalavarjud väheke ausamad, soojenesid üles ja soojana nad püsisidki. Nüüd olin omad hoopiski maha unustanud, hea et küla pealt midagi toekamat üleüldse jalga anti. Igatahes lirtsusin kohale, Katrinil oli selleks ajaks juba logiraamat näppude vahel, logi kirja ja tagasi. Auto juurde jõudes kallasin vee botikust välja, väänasin sokid kuivemaks ja lärtsatasin nad pagassi. Huvitaval kombel teisest polnudki midagi välja kallata, paar tilka vaid tuli. Niisuguseks siis see käik meil kujunes ja selle käigus polnud mul nüüd küll rohkem tahtmist veel ringi vahtida ja siia mingit lennurada ette kujutada.
Tänud peitjale selle Kiltsi lennuvärgi kohta pajatamast ja aaret peitmast.

Võtsime täna ette ka Kiltsi lennuraja aarde. Kartsime, et suhteliselt soojad ilmad on teekonna aardeni jälle pehmeks muutnud, kuid õnneks oli kõik veel tipp-topp. Väga lõdvalt ka asja võtta ei saanud, sest kaaslasel õnnestus ikka jalad märjaks saada, aga rabas võib ka pakasega seda juhtuda, et mõni koht lihtsalt vajub läbi. Jalutades meenus ka nõukaaeg, kui Haapsalu kohal lennukid pidevalt mürisesid. Tänud peitjale siia kutsumast!

Käisin vaatasin, kuidas Haapsalu lahel jää peal vesi lainetas ja läksin hoopis omadega rappa. Kui kirjeldust ei oleks, siis hetkel looduses küll raske ette kujutada, et siin mingi seos lennuväljaga. Lihtsalt üks lumine rabamaastik. Ühes kohas õnnestus mul kummikuääreni sügavikku astuda aga muidu kerge jalutamine eelmistes jälgedes. Ilusti vormistatud aare, aitäh!

Kõige kergem rabamatk üldse, mida olen teinud. Vett ei näinud, lund oli mõistlikult. Kohati oli eelnevate jäljerada ees. Enam kergemaks minna ei saa. Soovitan algajale rabasõbrale, see teekond ei hirmuta kedagi ära. Ilm oli ka imeline. Teede peal tuiskas, metsas hea rahulik jalutamine. Aitäh aarde eest!

Käisime täna Ridala koolis punktipeitust mängimas ehk siis siseorienteerumas ja panime tähele, et üks TTF siinkandis ripakil. Parkisime auto etteantud taskusse, panime jalga lumesaapad, võtsime kätte suusakepid ja kindluse mõttes ka räätsad selga ning hakkasime jälgi ajama. Üldiselt oli maa ja kraavid jäätunud, nii et kuhugi me väga ära ei vajunud. Ühes kohas siiski õnnestus jää jala all praksuma saada ja suusakepp läks sealt päris sügavale, nii et vesigi tuli välja. Uppumiseoht siiski puudus ja ise me märjaks ei saanud. Märgi leidsime metsast kenasti üles ja nimed said kolmandana kirja. Matka pikkuseks tuli 1,7 km ja 40 minutiga sai edasi-tagasi käidud. Aitäh peitjale!

Hommikul juba nägime seda uut täppi aga meil olid omad plaanid ja ei hakanud neid ümber tegema. Siia jõudsime pimedas aga vahemaa ei tundunud väga pikk olema ja pealegi olid jäljed ees.. Noh et kui hull see käik ikka olla saab. Kokkuvõttes oli hea otsus, ei pidanud siin ise suplema, Tunk oli kõik kohad ära märgistanud. Poole tee peal enne seda kraaviosa läksin üksi edasi ja ega see teekond edasigi tore ei olnud, väga pehme ja märg oli. Tagasiteel üritasin kraavi umbes sama koha pealt ületada ja ühtäkki leidsin end mõlema jalaga august, maapind lihtsalt kadus jalge alt ning tundsin, kuidas sigakülm vesi mu saapad täitis. Oeh.. ei pääsenud minagi kuivalt. Õnneks on autos mitu paari varu riideid ja jalanõusid. Haigeks ka ei jäänud, nii et vedas. Pildil esmaleidja üks sulpsudest.

Uuemaid lugusid tean, isegi Eesti ja lähimaade ameeriklaste sõite vaatamas käinud. Aga vanadest asjadest praktiliselt mitte midagi - aitäh seda loori kergitamast! Ega mul polnudki üldse plaanis Haapsalu kanti liikuda, aga noh hommikul sai effteeeffimise hamba veriseks ja ei saanud enam hoogu pidama - siin olin kell 12:21. Lume alla peitunud rada võib astumisel üllatusi tuua. Jää on piisavalt noor, et mind ei kanna, aga läbi astudes vajub jalg kohati üsna sügavale ja jää on piisavalt vana, et hooga liikudes säär marraskile kiskuda. Märkisin rajale paar ohtlikumat kohta korralikult ära :o)

Aare avaldatud.