Kessu 2

Leitud 10 silmapasru valve all. Aitäh peitjale!

Anne-Ly on juba meie reisijutu kenasti kirja pannud. Lisan veel pildi. Tänud!

Kesselaiu retke viimase aarde leidsime Kesse mõisa varemete lähistelt. Seda sai küll kõige kauem otsitud, aga eks sedavõrra on nüüd see paevõtuauk meile ka tuttavam. Kui nimed kirjas, võtsime suuna mere poole ja siis juba sihiks mandril asuv tuugen, mille lähistele sai auto pargitud. Vahepeal oli kalda lähistele vesi tekkinud ja tuli päris otsida seda kohta, kus üle minna. Jalad jäid õnneks tänu headele vettpidavatele lumesaabastele kuivaks. Tagasiteel oli üsna vinge vastutuul, aga vapralt rühkisime oma viimased kilomeetrid, mõttes juba peagi kodus ootav saun. Üllatuseks oli ka mandripoolne kallas täiesti vesine ja siin õnnestus isegi veest läbi sumbates üks jalg märjaks saada. Mõnus matk oli. Aitäh peitjale!

Super jäätalv ja superilus päikesepaisteline ja vaikne ilm. Ideaalne jääretkeks! Kõbajalt jõudsin Kesselaiule sörkides 45 minutiga. Jää oli väga eripalgeline. Oli nii puhast kui lumist jääd, kohati lausa tuisuvaalusid. Oli nii siledat jääd kui ka mühke ja konarusi pragude, veealuste kivide ja jääpankade näol. Naastudega jalatsid olid kindlasti õige valik. Esimeseks aardeks Kessul valisin Kessu 2 ehk mõisa aarde. Siin selgus, et koordinaadid pole väga täpsed. Sain vaid eelmiste otsijate jälgede järgi aru, kuhu tuleks siirduda. Tõesti põnev koht! Tänud peitjale siia kutsumast!

Tulime mööda merejääd saaretiirult, imetlesime jääkuhjatisi ja püüdsime leida vähimat metsavaba ligipääsu aardeni. Harryse logi andis lootust, et kuskil see on. Nipitades me selle ka leidsime ja mandri poolt küljest mõisa marssisime. See saar tuleks ümber nimetada Põssasaareks, nende tegevusjälgi on kõikjal. Kahtlustan, et aarde kaisus võib soojal ajal olla ka madusid, ise sinna suvel kätt panna ei tahaks. Aitäh huvitavat ajalugu tutvustamast!

Tänud aarde eest!

Kesse on seal!
Ma ei näe kedagi.
Ei, Kesse on seal!
Ah mine metsa!
Meil oli piisavalt kannatust, et jõuda mõisa viiva teeni. Ei pidanud kuskil võssis ringi rapsima. Väga suur üllatus oli väikeselt laiult mõis eest leida. Arvatavasti Eestis ainulaadne. Päris hea mälumängu küsimus. Infotahvlilt selgus, et pigem kasutati mõisa suvekoduna. Aitäh aarde eest!

Kui kuulsin, et Harrysel plaan Kesselaiule minna, sokutasin ennast ka kaasa :D Võrreldes eelneva geoseiklusega oli meri väga rahulik ja isegi palav hakkas. Merejää ei olnud ka liigselt libe. Oleks ehk ilma jäänaeltetagi ohutult kohale jõudnud. See selleks.
Saime tükk maad jalutada ja veidi kuuselaadsete puudega kakelda. Kui esmalt eeldasin, et teele on jäetud kellegi poolt kastanimunad, siis tundus asi pigem kahtlane.. ikka mingid junnid olid. Põder, lehm või kes iganes see oli.
Lõpuks leidsime ka tee aardeni. Logisime ja sammusime järgmist leidma. Aitäh, armas peitja!

Kaart näitas, et siiakanti viib tee, aga see meenutas mingit lehmarada pigem. Kui tundus, et aare jääb nüüd mõnisada meetrit täpselt külje peale, sukeldusime sinna metsa või kadakavõssi. Ragistasime kuidagi nulli, suht kiire leid, õnneks ei olnud üle maskeeritud. Tuldud rada läbi kuuskede ja kadakate tagasi "teele" ning veidi edasi sammudes nägime, et tegelikult viib sinna varemete juurde ju ka mingi normaalne rada, st. läks nagu alati. Peitjale tänud ja geopeituseta poleks siia ealeski sattunud.

See oli meil Kessulaiu esimene külastus. Saime kenasti randutud ja mööda metsmaasikalist teeperve rändasime kohale. Täitsa ootamatu oli siit sedasorti paika leida. Aitäh tutvustamast!

Olemas????????

Pärnad on sealkandis ikka võimsad.

Päris põnev oli otsida metsast kadunud hiilgust. Pärna allee leidsime ka üles.

Üle jää Kesselaiule.Alustasime sellest aardest,saime Raivoga natuke ikka lund teisaldada enne kui aarde karp Raivole näppu jäi.Teistel oli see leitud.Aitäh!

Virukad Kessulaiul. Enamusel oli varem leitud, Aivega kahekesi kaevasime. Aitäh!

Nähes seda võsa seal augus, mõtlesime, et sinna küll ronida ei taha. Siiski läks aarde leidmine üllatavalt kiiresti ja lihtsalt.

Lõpus andis ikka otsida. Peale tiiru tühjapanekut suundusin uuesti algusesse ja sinna, kuhu alguses isegi taskulambiga suutsin endale valgust näidata ja karp tuli üllatuseks välja. Et nojah, eks ise pime. Mõnus koht oli küll seal lõpus. Ja vana pahekivihundina, kes elu esimesed tööampsud suviti ikka paekivi kallal nokerdas, oli kohe näha, et kui lihtne siit oleks seda kivi murda. Kohe tekkis tahtmine kühveldama hakata. Aitäh aarde eest.

Koos kolleegidega Lahmuse Koolist hilisõhtune jalutus ja taskulampidega otsing ning leitud.

Teerada oli ees ja nii sai siia kulgetud. Huvitav koht.
Tänud

Mõnus matkarada tõi ühe Kessu aarde juurest teise juurde. Esmalt lugesime läbi infotahvli ja siis asusime varemeid vaatlema. Natuke tiirutamist ja erinevatesse vihjega sobivatesse kohtadesse piilumist ja nii see karbike leitud saigi. Peale logimist vaatasime ka keldri üle, mis ongi kogu hoonete kompleksist kõige paremini säilinud. Aitäh peitjale!

Kuna ilmaprognoos lubas tänaseks täielikku tuulevaikust, siis otsustasin lihtsama logistika huvides Kesselaiule aerutamiseks kasutada SUPpi. Lähenesin laiule mandi poolt. Kiirus väga kajaki kiirusele merel väga alla ei jäänudki ja 50 minutiga olin laiul. Aare õnnestu leida üsna kiirelt ja peale seda uudistasin veel koha ajalugu ja jalutasin seejärel randa tagasi. Kui hommikul 7 ajal oli merel aimatav lainetus, siis tagasiteel tund hiljem polnud enam sedagi ja meri oli täiesti peegelsile. SUP-ga sõitmiseks ideaalne, kajaki jaoks oleks olnud igav.

Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

Jalutuskäik Kesselaiul oli hoopis teistsugune kui meie kahe eelmise päeva retked laidudel. Mõnus astumine mööda matkarada. Kesselaid on küll üks neist paikadest, kuhu võiks uuesti tulla. Tore oli täna siin laiul veel asjaolu, et vaid korra eemalt tervitasime teisi saarel viibijaid, enne ja pärast tundsime end nagu privaatsaarel.

Kesselaid meeldis mulle väga. See paik oli väga ilus punkt meie kolmepäevasele üliägedale paadiretkele mõnusa seltskonnaga. Suured tänud kaaslastele sellele ägedale seiklusele kaasa kutsumast ning vahvalt veedetud päevade eest!

Aitäh!

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Kolmanda päeva kuues ja ühtlasi viimane aardeleid (30/30). Teekonda alustasime Virtsus sadamast. Oli natuke tuult ja lainet, aga ei midagi hullu.

Kesselaiu sadam on muljetavaldav. Lugesime, et kohe tuleks sadamakaptenile teada anda, et oleme sadamasse jõudnud. Siis seda ma ka kohe tegime. Väga lahkesti lubati meil seal paar tundi paati hoida.

Väga äge ja teistmoodi, kui eelmistel päevadel, oli Kesselaiu matkarada ja loodus. Väga nauditav ja mõnus. Vahepeal peitis isegi kuum päike ennast pilve taha, et meil oleks mõnusam kõndida. Raja pikkuseks tuli kusagil 6 km. Ja loomulikult lõppes see mõnusa ujumisega muuli taga. Seal eemal ujus ka majesteetlik luigepaar oma viie halli tibuga.

Selle laiuga siis meie 3-päevane paaditripp ka lõppes. Olime väsinud, kuid õnnelikud! Oli olnud väga mõnus puhkus väga mõnusate inimestega!

Aitäh aarde peitjale!

Sellest sai meie Kesselaiu viimane aare. Saar tundub ise väga huvitav. Kuna aga külaskäik oli väga kiire ja maa peal väga ei käinudki, siis tuleb tõenäoliselt teinekord tagasi tulla. Külaskäigu lõpetamiseks saime kajakkidega korraliku lainetusega ja hämaras tagasi mandrile aerutatud. Eks on vaieldav kui hea mõte see oli, aga kuna laine oli soodsast suunast, siis tundsime ennast vee peal siiski igati kindlalt. Aitäh!

Ümber Kesselaiu aerutamise viimase peatuse tegime selle aarde lähedal. Päike oli juba puhkama läinud ja hämarus maad võtnud ning liiga kiirelt see leid ei tulnud. Õnneks telefoni lambi abil siiski teisel ringil aare silma jäi ja logigtud sai.

Eks need varemed mõisa kohta pisut väikesed tunduvad.. kuid vaid suvitamiseks mõeldud karjamõisa kohta tegelikult polegi nii imepisikesed ning kui veel pärna allee ka olemas, siis kisub küll mõte kõrtsist eemale.

Tagasi randa jõudes oli tuule ja laine arvestatavaks tõstnud ning võtsime pisikese mõtisklemise hetke, kas ikka tasub lainetel hüplevate jänestega lahe ületus ette võtta. Taevast vaadates tundus tegemist olevat kohaliku pilvealuse pagiga, mis nii tunni paariga peaks vaibuma, kuid kuna pimedus hiilis vaikselt ligi siis ei olnud tahtmist seda vaibumist ootama jääda. Tuule suund oli sõbralikult vastu, nii 5-7m/s tugevuse ja 0,5m lainetega. Otsustavaks saigi tegelikul tuule suund, mis üsna soodsalt pea otse vastu olles on kajaki puhul kõige turvalisem võimalus. Tagasitee võttis vastu tuule ja laine tõttu vaikse merega tulekust tuntavalt kauem aega ja energiat, kuid sellel teekonnal oli oma võlu ja adrenaliini laks andis jaksu tublisti juurde. Isegi võib öelda, et mõnus oli tunnetada end looduse stiihia sees olles siiski kontrolli omavana ja sihtpaigast vastu siravad tuulikute punased tuled liikusid ju vaikselt, kuid järjepidevalt aina lähemale. Tagasi mandri külje alla jõudes saime vaiksesse vette ja pidime vaid paarsada meetrit kurssi korrieerima, et täpselt teele asumise paigas jälle maale astuda.

Tänan peitmast.

Leitud.

Oli see alles põdemine enne retke. Alles siis kui kohal olime ja esimesed sammud seal tohutul jääga kattunud veteväljal teha sai, sain aru et täna kannab küll ja hirm oligi kadunud. Minna sai otse, tagasi mööda jääteed. Saarel sai mööda veiste rada astutud. Viisid kogu aeg õiges suunas. Tänud peitjale

Laiul on palju huvitavaid hooneid, igaüks neist väärib külastamist.

Vaatan mina neid saarte külastamise logisid ja tekkis kange tahtmine ka ise kuhugi sellisele saarele minna. Uurin kaarte, vaatan ilmateadet ja jääolusid, valin välja Kesse. Kuigi jah, teekonna pikkusega panin ikka väga puusse, aga Mari tõi mind maa peale tagasi. Täna teel Lihula Olerexi sai näha lume- ja lõpuks vihmasadu. Kraadid auto termomeetris muudkui muutusid soojemaks, kaheksalt miinuselt, pluss üheni. Sai võetud vastu otsus, et lähme ja vaatame rannast, aga selleks tuli sinna ka saada. Kuidagi kogemata keerasin teele, kus võttis meid vastu lahke peremees, näitas kätte kuhu parkida, sinna jääb tee saarele ja sinna hülged. Need hülged jäid sinna ka pärast meid, sest eesmärk oli hoopis teine. Läbisime ühe raske kuumaastiku ja edasi läks juba kergemaks. Lõpuks jõudes peaaegu saarele, leidsime üles ka kaldalt juhatatud tee. Nüüd on kust tagasi minna. Tükk aega sai paralleelselt kaldaga, jääl aarde poole minna, kuniks lõpuks leidsime veiste raja. See oli päris käidav ja need elukad oli ka viisakalt raja aardeni trampinud. Tänud peitjale aarde eest.

Tänaseks päevaks oli plaane palju, aga kui kuulsin, et Märt oma pundiga lähevad Kessele, siis pressisin ennast kohe kaasa. Parkimiskoha valikuga vedas meil ka täiega. Sõitsime lahtise tõkkepuu alt sisse ja saatsime Märdi peremehega läbirääkimisi pidama. Peremees õnneks oli väga lahke ja vastutulelik ning lubas meil oma hoovis parkida. Nii saimegi oma retke alustada kohe otse kaldalt. Jää kõva nagu asfalt, ei mingit muret. Üks korralik pragu oli teel, aga see oli samuti kinni külmanud. Saarel jätkasime oma teekonda mööda veise rada ja see viis kenasti aardeni. Tänan.