Kersel
Kirjeldus
Aarde on peitnud geopeitur Carmeliita, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Varaseimad teated Kärsa mõisast (saksa k Kersel) pärinevad 1456. aastast. Pikkadel sajanditel paljude omanike käes olnud mõisa omandasid 1840. aastal von Brevernid, kelle kätte jäi ta kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisa viimane omanik oli Ernst von Brevern.
Arvatavasti 1800. aasta paiku ehitatud ühekorruseline peahoone oli stiilne varaklassitsistlik ehitis.Pärimuse järgi on mõis ehitatud kunagise linnuse kõrvale.Linnusest annab märku kõrgem küngas mis on mõisa ja seal taga oleva allika vahel.Peahoone keskosal oli madal astmikfrontoon, selle ees paiknes ümarsammastele toetuv lahtine katusealune. Peahoone vastas, teisel pool auringi asetsesid teine teisel pool sissesõiduteed klassitsistlikud ait ja tall-tõllakuur.
1960. aasta paiku ehitati peahoone tundmatuseni ümber kahekorruseliseks ehitiseks, seal asusid nii korterid, sidejaoskond kui ka kohalik rahvamaja.
Hoone lagunes ja varises 1980ndate aastate paiku. Praegu on nii peahoone kui ka kõik kõrvalhooned varemeis. Kõrvalhooneid oli arvukalt, nad moodustasid koos peahoonega ühtse ansambli. Olulisemad olid:valitsejamaja, ait, laudad, rehi, tall, töölistemaja, kelder, tööliste elamu, sepikoda, hollandi tuulik.Samuti mõisa park oma väärikate puudega.Pargi servad on nüüdseks juba metsistunud ja võssa kasvanud.
Stiilse viinavabriku klombitud maakividest müürid, mis olid veel 1999 püsti, on ka nüüdseks suuresti lammutatud.
Viinavabrik oli suur ja liigendatud kivihoone, mille müürid on laotud puhta vuugiga, klombitud maakiviplokkidest, nurkadel on plokid hambuva ladumisviisiga. Hoone keskosa oli väga kõrge, ta eendus kergelt esifassaadis, parem tiib on ühekordne, vasak tiib aga kahekordne. Hoonetiibu katsid viilkatused laialt üleulatuvate räästastega . Keskmise korpuse viilkatus oli põhiosaga pikiteljele risti. Aknad olid suured 6-ruudulised, piiratud paekivist ääristega, mis seotud müüriga hambuvate plokkidena. Aknaid ja uksed on valdavalt kaetud lameda kaarega, vaid masinasaali kaks väga kõrget, läbi kahe korruse, akent omavad kõrge kaare, samuti väike viiluaken nende kohal . Korsten on kõrge , neljatahuline ja paekivist, omab ülal kitsa vahevöö , tugevalt eenduva ja profileeritud otsakarniisi.
Just korsten ongi see objekt mis on siiani ajahambale vastu pidanud ja tänu vanade müürsepade kätetööle siiani püsti. Arvatavasti seisab ta seal veel sama kaua kui just midagi ettearvamatut ei peaks juhtuma.
Nullis tasubki minna ligemalt uurima korstna soklit ja selle klombitud maakive.Kui vajalik info käes, siis see juhatab teid edasi juba mõisa juurde.
Aarde on peitnud geopeitur Carmeliita, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Varaseimad teated Kärsa mõisast (saksa k Kersel) pärinevad 1456. aastast. Pikkadel sajanditel paljude omanike käes olnud mõisa omandasid 1840. aastal von Brevernid, kelle kätte jäi ta kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisa viimane omanik oli Ernst von Brevern.
Arvatavasti 1800. aasta paiku ehitatud ühekorruseline peahoone oli stiilne varaklassitsistlik ehitis.Pärimuse järgi on mõis ehitatud kunagise linnuse kõrvale.Linnusest annab märku kõrgem küngas mis on mõisa ja seal taga oleva allika vahel.Peahoone keskosal oli madal astmikfrontoon, selle ees paiknes ümarsammastele toetuv lahtine katusealune. Peahoone vastas, teisel pool auringi asetsesid teine teisel pool sissesõiduteed klassitsistlikud ait ja tall-tõllakuur.
1960. aasta paiku ehitati peahoone tundmatuseni ümber kahekorruseliseks ehitiseks, seal asusid nii korterid, sidejaoskond kui ka kohalik rahvamaja.
Hoone lagunes ja varises 1980ndate aastate paiku. Praegu on nii peahoone kui ka kõik kõrvalhooned varemeis. Kõrvalhooneid oli arvukalt, nad moodustasid koos peahoonega ühtse ansambli. Olulisemad olid:valitsejamaja, ait, laudad, rehi, tall, töölistemaja, kelder, tööliste elamu, sepikoda, hollandi tuulik.Samuti mõisa park oma väärikate puudega.Pargi servad on nüüdseks juba metsistunud ja võssa kasvanud.
Stiilse viinavabriku klombitud maakividest müürid, mis olid veel 1999 püsti, on ka nüüdseks suuresti lammutatud.
Viinavabrik oli suur ja liigendatud kivihoone, mille müürid on laotud puhta vuugiga, klombitud maakiviplokkidest, nurkadel on plokid hambuva ladumisviisiga. Hoone keskosa oli väga kõrge, ta eendus kergelt esifassaadis, parem tiib on ühekordne, vasak tiib aga kahekordne. Hoonetiibu katsid viilkatused laialt üleulatuvate räästastega . Keskmise korpuse viilkatus oli põhiosaga pikiteljele risti. Aknad olid suured 6-ruudulised, piiratud paekivist ääristega, mis seotud müüriga hambuvate plokkidena. Aknaid ja uksed on valdavalt kaetud lameda kaarega, vaid masinasaali kaks väga kõrget, läbi kahe korruse, akent omavad kõrge kaare, samuti väike viiluaken nende kohal . Korsten on kõrge , neljatahuline ja paekivist, omab ülal kitsa vahevöö , tugevalt eenduva ja profileeritud otsakarniisi.
Just korsten ongi see objekt mis on siiani ajahambale vastu pidanud ja tänu vanade müürsepade kätetööle siiani püsti. Arvatavasti seisab ta seal veel sama kaua kui just midagi ettearvamatut ei peaks juhtuma.
Nullis tasubki minna ligemalt uurima korstna soklit ja selle klombitud maakive.Kui vajalik info käes, siis see juhatab teid edasi juba mõisa juurde.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Kui juba siinkandis olla, siis tuli ka see väikene multi ette võtta, kuigi multide kalendriauke veel on ja ega neid väga võtta enam pole, aga noh, see üks... Täitsa tore ja huvitav koht. Kuigi ega need mahajäetud asjad eriti positiivselt ei mõju. Naadid olid kah juba täisvõimsuses, nii et ega maapinda näha polnud, tuli vahel kahtluse korral ikka kompida, et kas on ikka kindel pinnas või taas mingi oksarisu või mahalangenud puu jalus. Paar korda ikka kohe ei märganudki takistusi, võttis kohe rääkima sõnadega, mida just ilus pruukida pole. Aga kohale ma jõudsin. Teel olles köitis tähelepanu mingi kummaline hääl. Ei saanudki aru, kas hädaldasid linnulapsed või keski muu, aga igatahes säutsumisena see küll ei kuuldunud. Aga kodu oli neil vahva, niisugune varikatusega. Leid tuli koheselt ja saigi edasi suunduda.
Tänud peitjale aarde eest
PS. Tundub, et Gängster on oma tugitoolilogimistega nüüd siiaanti jõudnud. Loomulikult ta nime logiraamatus polnud. Pole ta veel endale niisugust rumalat kommet logimiseks ka kohal käia, endale külge saanud.
See oli väga äge koht, vaatasin ka koordinaadid mitu korda üle ja olin ebakindel kuniks lugesin viimast logi :D aitäh :)
Korra tekkis juba tunne, et sisestasin koordinaadi valesti :) Aitäh aarde eest!
Kui Liisil aare leitud sai, olid poisid purunenud rehvi juba kenasti peaaegu korda teinud. Väike närvikõdi igasse päeva. Aitäh!
Aardeotsing omaette. Vististi viimase punkti lähistel jalastuma hakates kuulsin kerget sisinat. Polnud kahtlustki et rehvil on auk sees. Õnneks oli Kaupol lahingvalmidus olemas. Kiirelt ratas alt, nõõr sisse, õhku juurde ja alla tagasi. Ja kõiks see toimus sekunditega [loe sekundkümne(sada)dega] nagu F1 pitstopis. kogu selle häpeningi jooksul jõudis Liis veel aardegi logida ;D. Aitähhid
Mõnus lühike tutvus ajalooga, kuidagi üdini ilus ja samas nii kurb oli siin jalutada...
Leitud! Aitäh kutsumast!
Hämmastav milliseid lagunenud ja mahajäetud mõisaõuesid on olemas. Kärsa! See paik jääb oma meeldivas mahajäetuses vist kauaks kummitama. Aitäh!
Leid #98 Võru-Tartu-Puurmanni-Pedassaare-tiiru neljandal päeval. Päeva viimane aare kl 2130 enne laheda ja hea läbipaistvusega Järaniku (tehis/pais)järve äärde ujuma ja ööbima suundumist. Nullis aimasin juba halba, kui seal korstna kõrvalt midagi kivihunnikuks lammutatud oli. Töömehele oli isegi silt tehtud kirjaga a la "Kivid siia". Õnneks korsten ja nullpunkt ikka alles. Lõpus oli veidi maltsa ja võssi, aga aare ise end otsida ei lasknud, andis kenasti kätte. Aitäh ajalugu ja ehituskunsti tutvustamast! Aare jonksus. Nüüd lähimasse järve ujuma ja kaldale magama (ja taarat kokku korjama).
Leitud.
Leitud.
Eilsest mingi üüratu väsimus, aga sai end kokku võtta ja üht aaret otsima tulla. Tänud peitjale aarde eest.
Leidsime. Tänud peitjale
Nüüd ma tean kus see suvi kõik sääsed on! Selliste kohtade külastamine tekitab alati väikse adreka. Kas tasub? Kingadega (eelmisest punktist märjad)?! Mis siis kui juhtub midagi (vt eelmist logi)? Tasub!!! Väga vinged kohad. Tänud peitjale!
Siin sai leitud algus kiirelt, kahjuks libisedes lõin pea vastu korstent, nii et veri nirises. Edasi lõppu
Tänud
Kuna Janaril oli vaja see aare võtta ja mis siis ikka, koos ikka segasem. Algus sai leitud ja ega lõppki ennast kaua oodata ei lasknud. Aitäh.
See aare oli siis minu plaaniline statistiku aare. Vajasin just täna ühte multi aaret. Alguses olin ikka nii pime, kui pime olla sai ja ei näinud seda õiget asja kuidagi. Õnneks olid Marttil silmad peas ja saime võimaluse edasi liikumiseks. Lõpus oli jälle Marttil õnne ja saimegi logi kirja. Suured tänud aarde eest.
Alguses lootsin, et provva ei pea mäkke ronima aga härrad venitasid seal nii kaua, et ma kahtlema hakkasin, kas nad ikka minuta toime tulevad. Ühinesin siis just sel hetkel, kui andmed koos ning jalutasime juba edasi järgmisesse punkti. Otsimist alustati korraga nii seest kui väljast, Marttil oli õnne rohkem. Hullult äge naadiväli on seal ikka :) Aitäh aarde eest.
Esimeses punktis läks üsna kiirelt ja liikusime edasi lõpu poole. Kuna mulle tundus, et aare kutsub meid mõisaparki, siis vahetasin jalas olnud kummikud lahtisema jalatsi vastu. See oli suur viga, sest tuli välja, et jalutame läbi prügimäe ja mul õnnestus muidugi mingisse vette täis konservikarpi sisse astuda.
Aaret peitva objekti juures oli õnneks natuke puhtam, vaatasime sisse ja uurisime väljast ja nii see aardekarp leitud sai. Aitäh!
Kunagi väga ammu sai korstent uuritud ja numbrid saadud. Nüüd oli aeg ka nimed kirja panna. Jalutasin koheselt õige koha poole ja leitud ta saigi. Tänud tutvustamast sellist kohta, kahju ainult, et kõik on maha jäetud.
Koordinaat sai eelmisel korral leitud, seekord jäi üle vaid aaret otsima tulla. Kaido poolt kiire leid, samal ajal kui ma ümbrust avastasin, aitäh! :)
Leitud
Leitud
Huvitav koht avastamiseks. Aitäh!
Kadunud hiilguse hingust on veel tunda, kuigi vahepealne ümberehitus on pisut veidraks olukorda muutnud.
Tänan peitmast.
Vanad kohad on looduse poolt juba üsnagi üle võetud.
Ütlemata lahe aare ja koht. Siin võiks pikalt tuulata. Ahhetad ja ohhetad seda kadunud hiilgust. Samas on ikka veel siiani väga vägev vaadata. Kahju ka.
See kohalik koer on üks vägev tegelane, ta võib vist ennast surnuks mängida. Muudkui jookseb ja tassib neid oksi. Ka siis, kui ta totaalselt enam ei jaksa. Kogu aja käis meiega kaasas ja kahju oli isegi teda mitte kaasa võtta. Loodan, et pakub ka teistele geokülastajatele seltsi ja soovitus on koerale roigast visata, siis sulab ta kiiresti.
Auto jätsime esimese punkti juurde. Kuna Karlil oli see aare juba varem leitud, siis jäi tema pagasnikust võileiba otsima. Meie, ülejäänud, suundusime vahepunkti otsima. Jõudes tagasi auto juurde, oli meile üpris lähedale ka üks takslaadne kutsu jõudnud. Karl hakkas ülejäänud võileibade pärast kartma ja sulges igaks juhuks auto. Edasi pidime minema sinna suunda, kus kutsuke meid vaatas. Natuke nagu kartis meid, aga samas ei kartnud ka. Niipea kui Karl talle esimese oksa viskas oli ta meie suurim sõber ja tuli meiega aarde juurde kaasa. Tagasi auto juurde jõudes oli teda natuke isegi kurb maha jätta, aga eemalt kuulsime kuidas pererahvas teda juba hõikas.
Aitüma taaskord väikese ajaloorännaku eest.Õnnetus seisus hooned kahtlemata mida siin nähtud saime.Õnneks hoolitses positiivse emotsiooni eest kohalik koer kes meiega kiirelt "ühise keele" leidis ja aarde otsingul kohaliku giidina saatis.
Põnev koht kus ringi jalutada. Tänan
