Kamba aare

Tänud aarde eest!

Vaatasin kaarti ja valik langes sellele vanakesele. Oli mõte ka, et siinne BrokRogani oma äkki hoopiski üles otsida, aga eelistusse jäi siiski vanem aare. Siin Lõuna Eesti kandis mul neid vanakesi veel ikka jäänud. Väikene kahtlus küll oli, külmata ligane talv ja kilomeetreid metsateed. Aga tegelikult viis kena tee lausa mingi 300 meetri peale, linnu jaoks, ise tuli natsa rohkem astuda. Ja pinnastee oleks kah sõidetav olnud, aga ei hakanud igaks juhuks trügima. Kui sellelt ära metsa vahele keerasin, siis küll mingi hetk puges kahtlus hinge, et siia ma upun, aga tegelikkuses oli teekond jumala kuiv, kui kaardilt mööda samakõrgusjoont oma astumist seadsin. Seega sain kohale kenasti ja aarde leidsin kah probleemideta.
Huvitav, kas see nimi tuli sellest, et kambaga peideti või et kamp maakondi siin oma nukid kokku ajanud. Igatahes neist piltidel olevatest poistest moodustuv kamp on ju nüüd täismeesteks saanud.
Tänud kogu sellele kambale siia kolme maakonna kogunemiskohta juhatamast ja aaret peitmast.

Hetkeseisuga oli see siis kõige häirivam täpp minu kaardil, kuhu on muidu kodu ümbruses juba isegi eesti kaarti paljastav laiguke tekkinud... hihi. Jätsime auto viimasele pöörangule ja vudisime poril rekordilisi liuge lastes aardeni. Kenasti peidetud ja märgatav aare. Logiraamat aastast 2010 kenasti kuiv. Metsad siinkandis imeilusad. Aitäh!

Võtsime selle aarde ka siit ära lõpuks. Plaan oli kaks lihtsat aaret võtta ja koju tagasi. Aga Kristel tundis, et ühe võiks veel võtta. Valis selle aarde ja võtsime suuna siia. Autoga oli väga mõnus peaaegu aardeni välja sõita. Metsas sai väga mugavalt aardeni minna, sest ei olnud putukaid ja heina ja lehti, mis muudaks olemise ebamugavaks. Jalutasime nulli ja saime nimed kirja panna. Aardega kõik korras. Aitäh peitjatele!

Hommikul lõime massinale kell 7 hääled sisse ja läksime hommikusele matkale. Siin jäi vanake kiiresti-kenasti silma. Aitäh!

Vanakese juurde jõudmiseks tuli ralli rada ületada, milleks ma õnneks loa sain tänu varajasele ärkamisele.

Tänan peitmast.

Vanake leitud peale väikest jalutuskäiku metsas. Aitäh!

"Lähme ju ainult korraks metsa, võtame igaks juhuks ainult väikse ämbri kaasa" - päeva kõige suurem viga. Aardega on kõik hästi. Meie nimed ka nüüd logiraamatus kirjas. Tänud selle koha tutvustamise eest!

Öösel ei õnnestud käidavat rada leida. Ööbisime läheduses ja proovisime hommikuvalguses uuesti. Hommikukaste tegi oma töö ja riided said päris märjaks, aga kohale me jõudsime ja logitud saime.
Leitud. Aitäh!

Ööbisime aardest 300 meetri kaugusel. Hommikul logisime ära. Aardele lähenedes sain alles asukohast aru. Kolme maakonna kohtumispunkt. Aitäh!

Olin juba tükk aega mõelnud, et võiks seda aaret püüdma minna, kuid siiani polnud õnnestunud. Nüüd oli selleks aeg küps. Mets oli suht normaalselt läbitav, kuigi sekundikski ei saanud pidama jääda - sääsed ja muud putukad oleks lihtsalt otsa peale teinud. Üks väärikas aare jälle logitud!

Vaiksel hakkas hämarduma, kaste tõmbas heina märjaks ja sääsed lendasid tormi, aga leidmise kihk oli suurem. Jälgede järgi oli nagu keegi hiljuti seal kandis liigelnud, ja oleks kangem massin, saaks ise ka ligemale, aga oma madala käru pidin teeotsa jätma. Lähenemistee oli siiski õige valitus, sest metsaalune oli suht lahedalt kõnnitav, kui kõige madalamast kohast veidi kaarega mööda minna. Leid tuli kiiresti. Välimine konteiner näitab väsimuse märke, aga sisemine on tubli ja töökas, ning kestab veel kenasti. Täname vanakese peitjaid ja hooldajaid!

Vaatasin, et on vaba aega topsikule minna. Aga sajab. Tuule kätte ei tahtnud, matkarajale ei tahtnud, märga võssa ei tahtnud ja linna ei tahtnud hoopiski. Päris metsas on vihmase ilmaga ikkagi kuidagi talutavam kui kusagil mujal. Ainult kummikud oleks tark olnud jalga panna, crocsidega 500+ meetrit oli mõningane väljakutse. Ägedalt vastupidav topsik on küll. Kuiv ja korras, aitäh peitjatele ja käigus hoidjatele.

Tatsasime läbi võsa ja lõpuks leidsime.
Seal oli ka valvur: 7 cm nälkjas, kohe aarde kõrval.

Kuna natukene ootamatult sai ennast aardest paari kilomeetri kauguselt avastatud, siis tuli ikka seda ka otsima tulla. Mööda teid õnnestus umbes paarisaja meetri kaugusele saada, edasi oli vaja metsa sukelduda. Vihm ja hämarus ei teinud otsimist eriti mõnusaks, aga lambivalguse abil sai aare siiski leitud.

Kambakat ei teinud, kõigest kaks meid oli.
Tänud aarde eest

See pole küll koht kuhu suvel rattaga lühikeste riietega kohale vändata - verest imetakse tühjaks. See sääskede, kärbeste ja parmude pinin on ikka kõrvulukustav. Aardeleid tuli lihtsalt aga logi kirjasaamine oli valus kogemus.

Tänan aarde eest!

Veel üks atraktiivne aare, mida suurepärasel kevadpäeval noppida. Kohalikud kruusateed on veel üsna märjad ja auklikud aga rmk “kiirteed” kuivad ja heas korras. Päris nulli lähedale ei hakanud siiski trügima, väike jalutuskäik on alati hea. Siis läks aga ekslemiseks.
Kas täpp ekraanil vôi mets ise olid eksitavad. Esiteks suutsin mitusada meetrit mööda minna ja tagasi minnes oli ka paras segadus, môni mets on lihtsalt selline. Vanake ise aga suurt
raskust ei pakkunud, oli seal, kus olema pidi. Tundub, et kunagi on puu küljes olnud aga nüüd veidi maalähedasem. Sellest hoolimata oli kuiv ja heas seisukorras. Minust jäi maha logikirje ja väike rinnamärk. Igatahes soovitan, koht on mônusalt mittekusagil. Kes tahab aga nautida ronkade pulmapidu, peab kiirustama, Kamba aarde piirkonnas oli see täies hoos ja mina olin justkui kutsumata külaline.

Siin läks täitsa sõidetav rada peaaegu, et aardele kõrvale. Mis nii viga. Autost aardeni jäi astuda mugavad sadakond meetrit. Kohale jõudes tuli ikka kõik valed kohad enne topsi leidmist läbi vaadata ning alles pärast imestada, et miks kohe ei näinud, tänud.

Minule harjumatu geopeiturist autojuhi enesekindlusega sõidutas Kristjan meid nii kaugele kui võimalik. Mina olen harjunud ikka selliste "ainult asfalt sobib" autojuhtidega ning kohe täitsa omamoodi kogemus oli sõita läbi nii kõrge heina. Aga ära see end tasus, sest läbi metsa oli meil tõesti vähe tatsata. Karp oli ilusas kuues ja heas seisus. Kambakesi on alati toredam. Aitäh!

Lähenesime autoga põhja poolt. Metsateelt edasi läks ainult Tõnu. Pärast logimist otsustasin Tõnule lääne poolt mööda kruusateed vastu sõita. Viimases lõigus jõudsin poole peale, sest üle tee oli langenud kuusepuu ja edasi enam ei saanud. Ootasime siis Tõnu ära ja tagurdasin kogu tee ristmikuni tagasi. Aga aardega oli kõik hästi. Peaks veel mainima, et enne ja pärast aardevõtmist kohtasime elamutest mööda sõites mitmeid lahtisi koeri. Täname!

Oli suur au sellist veteraniaaret otsimas käia. Mis sest, et uues kuues (uus kuub pole ka muidugi enam päris uus, aga siiski kena ja kõbus). Meie panime ikka auto seisma kohe, kui tee pehmeks kiskus ning tegime edasi-tagasi päris mitu kilomeetrit jalgsirännakut. Mis oli tore - mitmekesine maastik, isegi mägi jäi teele ette ning ma saan täiesti aru, miks orienteerujad meile seda kohta tutvustada tahtsid.

PS: üks sita jopega mees on Priidu pildi peale jäänud. Prantsusmaal vedasid sellised kunagi prügi, nüüd nuusivad, mida Eestimaa metsadest ära vedada saaks...

Et tee oli üsna pehme ja serva tõmmata ei kannatanud, siis jätsime auto planeeritust vähe kaugemale. Jalutuskäik aardeni oli mõnus, üsna otsejoones saime kohale. Aare leitud, nimed kirjas, hakkasime tagasi minema. Kuidagi õnnestus marsruudist vähe kõrvale kalduda ja siis oli korraks hämming. Jõudsime teele, mida googel kitserajaks pidas, aga see oli täies mõõdus autotee. Natuke klaarisime seal tee peal segadust ja kuna selle koha peal oli soovitud suunas üsna tihe võsa, siis otsustasime, et läbi võsa rassimine olulist ajalist eelist ei anna ja jalutasime viisakalt mööda teed autoni. Tänud aarde eest!

Rattaring: Kiirusmägi -> Kamba aare -> BrokRogain VII -> Uandi

Kiirusmäelt viib kolme maakonna ristumispunkti paigutatud Kamba aarde suunas Sulaoja sängiga varmalt kaasa looklev kruusatee. Kaasliiklejad puuduvad, minust ei mööduta teel Kamba aardeni päri- ega vastassuunas. Krüüdneri külas on aasta alguse seisuga registreeritud 40 elanikku. Maju tee ääres näen umbes ühe käe sõrmede jagu, kõik heas seisukorras. Üks lühike asfaldilõik on pöördel, sellelt lahkudes avaldub maaliline vaade nädalalõppu suikunud Krüüdneri karjäärile.

Pärast järgnevat pööret kruusale saab taas aduda liiklusvoota kruusateel rahuliku kulgemise intiimsust, juhtimisse sugenevat teadlikkust, leebet nüansikontrolli lenksus, veeremist tee valitud siledaimatel millimeetritel. Mina, ratas ja tee.

Aardele lähemal on ühel hetkel vajalik pöörduda metsateele. Esimesel raielangil võtab vastu ergastavalt rammestav päikesepaiste ning malbe vaikus. On vaid vares, lendlemas aeg-ajalt puult puule, tiivalöögid langil tärkavas võsas sumbuvaid helilaineid tekitamas. Teised linnud ja loomad on siestal. Või on elu kusagil mujal? Võrratu. Võtan siin hetke mulliveega ning söön ära oma ainsa geosnickersi.

Tõstan ~155 meetri kaugusel aardest oma jalgratta diskreetselt metsavõsasse ja jalutan läbi metsa aarde poole. On suuri võimsaid pokusid, kes seisavad kuival ja kõval pinnal nagu harjutusi alustav rahvatantsurühm. Jalutan ligikaudu nulli, vaatan ringi. Piirivalvur, väga väärikas ning iseteadlik aare, lausa naeratab siin vastu.

Teen esimest korda aardes vahetust, jätan Guardtime'i logoga pastaka ning võtan Geojaan 2016 sinimustvalgetes toonides kaelapaela. Lisan logiraamatule ka sulguriga kilekoti, aare võiks ju veel kaua kesta.

Tagasiteel rattani näen läbi metsa vilksamisi rajal liuglemas ühtlasel kõrgusel istuvat kogu. "Kas tõesti ratturid? Geopeiturid?!", mõtlen. Madalad tümpsud ja veel kaks mööduvat veidi üles-alla liuglevat eksimatult ratsakostüümides kogu hajutavad esimese kahtluse. Mina ega maskeeritud ratas neile silma jääda ei saanud. Liigun edasi, päästan puu küljest oma kaherattalise ja naasen metsarajale, ratsanikud pole aga enam vaadeldavad üheski suunas. Polnud geopeiturid.

Hästi veereval rattal mõtlen muigega, et oleks ju aristokraatlik geojalgratta või geomobiili asemel aaretejahil käia kuuleka ja rahuliku georatsuga, kes mängeldes sooritaks hüppeid üle väikeste ojade, ujuks üle jõgede, sammuks ettevaatlikult pokude vahel ning peletaks klähvivaid koeri hoiatava korsatuse ning elegantse kabjatõstega.

Jälitan rautatud kapjade jälgi, esmalt mööda rada ning hiljem Vana-Otepää maantee poole kulgeval kruusateel. Ühel hetkel pööravad jäljed aga sügavale raielangile, kuhu ma enam ei järgne. Vana-Otepää maanteele keerates jääb esmalt silma ponikasvatus. Kuid vilksamisi möödunud ratsud polnud kindlasti ponid.

Vaid natuke rohkem Otepää poole jääb siiski ka üks täismõõdus hobuste koppel. Toredad potentsiaalsed georatsud, väga toredad!

Tänan peitjaid ning aarde taastajat ja korrastajaid!

GP aare #11 sai just mõni tund varem leitud, nüüd siis jõudis järg #30 kätte. Järjekorranumber suurelt konteinerile märgitud ja puha :o) Muidugi, uhkuse asi ju ikkagi - nagu aastakäik veinipudelil. Ei pea alati tingimata kvaliteeti tähistama, küll aga väärtust! Siin lõunas jagub neid vanemaid lausa kambakesi, Harjumaal ei kipu nad päris sama hästi säilima. Kummardus peitjatele ning hooldajatele.

Vaatasime kaarti ja esiti tundus, et saame umbes 600m peale ja siis tuleb hakata läbi võsa end rammima. Õnneks lugesin Karli logi ning sisuliselt mööda tema veel jahtumata jälgi saime meiegi täpselt samasse kohta. See 160m oli suisa kerge jalutuskäik kuusemetsas ja sai kiirelt tehtud. Aare kenasti taastatus ja korras. Aitäh.

Puhkuse geotuuri 6. hommik venis natukene pikale, sest Umbjärve ääres oli lihtsalt nii kuradi mõnus. Ilus päev nõudis aga metsast välja ronimist. Esimeseks aardeks GP vanur No.30. Autoga sai jälle veidi rallit sõidetud. Sõitsin veidi ringiga, et saada Lõuna-Eesti teedest maksimumi. Viimased sajad meetrid sain natukene muruniidukit mängida aga 160m peale saamine probleeme ei valmistanud. Omal ajal on Matu selle aarde väga uhkelt taastanud. Nüüd asub see küll maapinnal, sest koormarihmad olid ära lagunenud. Võtsin need prügina kaasa. Muidu oli kõik tip-top korras. Aitäh!

Võtsin Otepäält uue jäätise ja kärutasin kohale. Saingi 160m peale sõidetud, küll aga oli lahtine kruus, mille peale eriti ebamugav sõita. Välimuse järgi täitsa sõidetav, aga tegelikkuses nagu liivas sõitmine. Logisin aarde ja edasi sõitsin sama teed pidi põhja poole, kus üllatuseks jätkus sõidetav rada ning ka väiksest mudamülkast läks läbi.

Aardele lähedale pääsemiseks pidime kõigepealt võitlema eriti mudase teega, et seejärel alla vanduda veetakistusele. Aga seda pikema ja parema jalutuskäigu me saime. Tänud!