Kaisma Suurjärve

See aare on mitmeid kümneid kordi saanud avatud ja kinni pandud. millegipärast on kogu aeg olnud tunne, et matk selleni on üks rõve ja rõlge ettevõtmine. Isegi olen pidanud plaani Lääne poolt ligineda ja kasutada RMK teid ning siis otse üle raba matkates. Lihtsalt selle pärast, et äkki saab siis lihtsamini. Aga nüüd ära käinuna võib küll öelda, et hea, et selleni kunagi ei jõudnud. Lõppkokkuvõttes on üsna lebo aardega tegemist - jah, on küll märg, kuid põhimõtteliselt viib rada aardeni välja. Ma ei kujuta üldse ette millist viletsust oleks nüüd üle raba siia jõudes saanud.

Ilm oli väga ilus aga vilu ja tuuline. Selles osas aitas seesama sügisene mets, mis tuule kinni võttis ja sai hakata oma kaitsekihte maha võtma. Lõpuks oli suht kampsuniilm. Ei saa just öelda, et kuiva jalaga aardeni ja tagasi oleks saanud - vett on palju ja kui valesti astud, siis saad jala märjaks. Nii juhtus Liisil, kes oma säärised oli vähe halvasti paigaldanud ja kui ikka sisse vajus, siis sai märja musu varvastele.

Kui kohapeal olime, siis panime ka tutika minigripi. Oli täpselt sama suurus kaasas. Vana oli küll veel toimiv aga ega uus kestab ikka kauem.

Aitäh toreda aarde eest!

Selle paiga osas ei oleks osanud oodatagi, kui ägeda kohaga tegemist on. Iga nurga peal on meeletult vaeva nähtud ja meil polnud muud, kui imetleda ja kiita. Aastaaeg ja teevalik sattusid sellised, et põhimõtteliselt oleks ka tossuga aardeni jõudnud. Me lihtsate inimeste kombel läksime kummikutega ja moe pärast astusime lõpus porilompi, et kummikud end ära õigustaksid. Aardega kõik korras. Aitäh!

Tänase tähtsa päeva puhul otsustasime ümber järve tiiru teha. Väga äge kulgemine.
Aardega kõik ok. Tänud peitmast!

Paar aastat tagasi tulime seda aaret logima, kuid pärast 200m parklast jalutamist pöörasime ümber. Lihtsalt tookord püüdsid sajad parmud meil läbi pikkade riiete ära süüa. Loobusime, et tuleme teisel aasta-ajal tagasi. Nüüd siis valisime parmudest vabama kuu. Laudtee aitab vaid poolele teele, edasi tuleb loha järgida, mis kõrgema veetaseme korral nõuab kummikuid. Tänud!

Leitud Meelega Matkade õhtumatkal ümber Kaisma järve. Tänud peitjale aarde eest!

Käisime Meelega Matkade õhtumatkal ümber Kaisma suurjärve. Kui eelmisel sarnasel retkel magasin aarde maha, siis seekord proovisin tähelepanelikum olla. Aitäh peitjale.

Matk ja aare, suurepärane kombo! Minu/meie 500. aardeleid :) Aitäh!

Mööda laudteed kulges tee muretult aga tee lõppedes oleks vaja olnud kummikuid. Proovin kuu aja pärast uuesti.

Leitud.

Selle aarde puhul on maastiku raskusaste mind pikalt hirmutanud, lõpuks otsustasin proovida. Kõige suuremaks väljakutseks osutus sobiva parkimiskoha ja raja alguse leidmine, selle võiks lisapunktina lisada. Laudtee oli eriti mõnus, kuni tornini veeresin ühel rattal, kui laudtee otsa sai, siis jätsin ratta põõsasse ja jätkasin jalgsi. Mõnus rada viis kohale. Panin nime kirja, otsisin ratta üles ja veeresin tagasi. Aitäh peitjale.

Pikka aega sai juureldud, et kas läheneda sellele asjale üle raba või mööda matkarada. Lõpuks sai otsustatud raja kasuks. Täitsa mõnus astumine nulli ja tagasi, tänud aarde eest!

Minu kaugete ja ääremaa aarete tuur on sujumas plaanipäraselt. Kolmas otsitu. Found it: 19.Jun.2023 11:37 Kaisma Suurjärve/Kaisma great lake. Tulin päta-päta üle krõbeda/kuiva raba mööda rada Ökuli poolt. Puhkekohas uneles kolm noormeest täielikus vaikuses. Neil oli seal "kemps" tehtud, tipi püstitatud ja omale vist ka ööbimiseks telk. Igavese kuhja söögikraami olid nad ka sinna vedanud. Minnes teretasin, tagasitulles aga sain ühe isegi vaikselt rääkima kui otse ujumiskoha poole sammusin. Minu järvekeste suvi sai kenasti siin ka alustatud. Mõnus soe vesi. Aardes oli 2 logiraamatut. Mõlemad korras ja mõlemat vahelduva eduga ka täideti. Sisu oli kuiv ja korras. Tänan.

Küllalt kaua olen kaardil Kaisma Suurjärve poole vaadanud, aga senimaani alati mõne muu sihi kasuks otsustanud. Ega kehva ilmaga ei raatsi kenasse kohta jalutama tulla ka ju. Täna olid kõik näitajad täitsa kümne peal ning polnud enam ainsatki põhjust, miks retke veel edasi lükata. Suurepärane päikesepaisteline ilm, kiiskavvalged kased kevadiselt ererohelisel foonil, mõõdukas tuul lõi veepinnale kerge lainegi sisse. Logiraamatust leidsin lausa eilse kuupäevaga sissekande, mis suhteliselt vana matkaaarde puhul ikka natuke rõõmsalt ja soojalt üllatab. Pealegi nõustun sajaprotsendiliselt dr Pirrri raviteraapia nipiga! Aitäh!

Peale natukest jalutamist mõtlesime üle järve lõigata. Vahepealne sula oli aga jää kihiliseks muutnud ja vahekihi märg ajas kaldale tagasi. Samas matkarada tuli meil värskesse lumme ju ka ise rajada. Ainsaks raja eeliseks olid muidugi kõiksugused vahepealsed uudistamist nõudvad rajatised, millest kõige kauem sai tornis aega veedetud. Peale torni külastust aimatavale rajale tagasi keerates saime pikalt suurte ümmarguste käpajälgede järgi liikuda ja ilvese loomusele mõelda. Peagi olimegi aarde juures ja peale logimist riputasime maast leitud konteineri pisut kõrgemale, et kevadised sulaveed liiga ei teeks talle.

Tagasi otsustsime siiski otse üle järve jalutada.. et ikka kogu aeg saaks uusi jälgi lumme luua :D

Tänan peitmast.

Leitud! Keegi käis ka enne meid. Hea jäljerada, mida mööda sai kõnnitud, lootusega järvele ring peale teha. Aga eelnevad jäljed läksid järve peale. Me ei julgenud lastega üle järve lõigata ja rühkisime edasi. Lõpuks läks laste samm aina töntsimaks ning õues aina pimedamaks, nii et võtsime julguse kokku ja lõikasime üle järve tagasi auto juurde. Kokku tuli ikka 6 km ring.

Leitud

Päris külm tuul oli järve ääres. Metsa sees oli õnneks soojem ja käies sai ka sooja.
Tänud

Peale karude ja Caro toitmist tulime järve ringile.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Tegelikult oleme ammu tahtnud siia järve äärde jalutama tulla ja no, eks see kollane täpp ka siin keset kaarti ikka omajagu segas. Samas ei vii me käigud just tihti siit mööda ja kui viivad, siis pole aega siia järve äärde sisse põigata. Täna võtsime selle aja ning suurelt teelt maha keerates ja kruusateele jõudes ootas ees mõnus veega kaetud liuväli. See on see üks kord või päev neist kahest iga talve jooksul, kus naastrehvist oleks rohkem abi kui lamellist, aga kui pidurit ja gaasi õigesti doseerida, siis saab igal teel sõidetud ja tervelt pärale jõutud.

Parklas ootas meid kaks autot ning nagu veidi hiljem saime tõdeda, olid need kalameeste omad, kes olid ametis keset järve. Täpsemalt siis järvejääl. Kogu järv oli jääga kaetud ning tõenäoliselt piisavalt paks, et otse minna. Samas oli kõik kaetud õhukese veekihiga, seetõttu polnud mõtet minna üritamagi, kuna meil naelikuid all ei olnud. Seevastu võtsime ette matkaraja ja laudtee, nagu ette nähtud. Puhkekompleksi sauna juures, kus laudtee algab, tuli kohalik kutsa meiega kaasa, õigemini hakkas meil ees lippama ja teed näitama. Mis meil ikka selle vastu olla sai, et üks seltsiline on lisaks. Oli meil huvitavam ja küllap temal veel põnevam. Suurem osa ajast käis ta nina maas metsa all ja vaatas omi valduseid üle.

Nii me seal üheskoos matkasime, aardeni ja tagasi ning vahepeal külastasime tornigi. Kui sauna juurde tagasi hakkasime jõudma, kuulis kutsa oma peremehe ATV häält. Küll siis hakkas tal kiire. Õnneks sai ta peremehe kätte ja me ei pidanudki ta kodu üles otsima või hoopis ise teda kodustama hakkama. Täname aarde eest!

Kaisma on juba traditsiooniks saanud. Käime siin pea iga aasta ümber järve ringil ekstreemsusi otsimas. Endiselt meeldib ja on tore :)
Aare ka re-logitud, täname!

Siia on tegelikult juba pikalt plaan tulla olnud, kuid noh... pole tulnud. Seekord haarasin siis plika ja hiljem ka ema kaasa ning läksime seda järve üle kaema. Ema muidugi arvas, et ah, korraks järve äärde chillima ja siis kohe tagasi, aga tuli välja veidi teisiti. Laudtee oli korralik (sinnamaani, kuniks teda oli) kuid edasised 700+ meetrit kunagise laudtee asemel olid samuti hästi läbitavad. Olles lugenud eelnevaid logisid ning kuna mingeid ekstreemseid elamusi polnud huvi hetkel kogeda (plätudes, plika kukil), tulime tuldud teed mööda tagasi. Ok, tunnike kulus aarde lähedal ka mustikate korjamisele (ikka jube aeganõudev tegevus- tunniga pooleliitrine pudelitäis :D). Peitjale tänud!

Kena kolmapäevase suveõhtu veetsime ümber Kaisma järve matkates. Kuue kilomeetri pikkuse matkaraja läbimiseks kulus meil 7,8 kilomeetrit ja pea kolm tundi.

Algus oli suurepärane - kenasti kokkupandud laudtee viis meid tornini - ilmselt pärineb see osa teest mitte aarde peitmise ajastust, vaid on ehk mõned aastad tagasi tehtud-uuendatud. Sammusime päris uljalt ja siin võis julgelt heita pilku järvele ja mujale loodusesse. Natuke küll vaatasime ka maha, sest imepisikesi konnapoegi oli rada tihedalt täis - nii nunnud!

Tornist rabavaadete nautimise järgselt viis meid edasi vahva looduslik rabarada, mis oli ääristatud maitsvate mustikatega - juba täitsa valmis saamas. Mõnusalt mustikaid nosides jõudsime peagi aardeni, logisime ja jätkasime teekonda, mis oli veel jätkuvalt sama kena ja mustikaterohke.

Ühelt maalt hakkas aga rada muutuma väiksemaks ja tekkima väiksemaid hargnemisi - meie sammusime aga vapralt samas suunas edasi. Varsti nagu polnudki enam rada. Nüüd oli viimane aeg looduses ammulisui ringi vahtimise asemel telefonist kaardilt järgi vaadata, kuhu me nüüd sattusime.

Nagu selgus - 400 meetrit olime mööda kõndinud kohast, kus oleks pidanud vasakule pöörama jõge ületama, eeldatavasti ikka silla kaudu. Tipa-tapa tagasi ja leidsimegi kõigepealt üsna laia kraavi, kus sillavareme palkidel tasakaaluharjutusi tehes riburada kuidagi üle saime. Edasi tuli kohe ka jõgi, mille ületamiseks teine sillalaadne - käsipuud pidime pigem toetama selleks, et see ära ei kukuks, mitte et sealt ise oleks julgenud tuge loota. Aga ühekaupa liikudes saime siitki üle ja ei lagunenudki rohkem ära.

Uhh, nüüd vast läheb paremaks - kohati läkski, ilus rabarada taas ja järv ka täitsa lähedal. Siis aga läks ala soisemaks ja mets tihendamaks, üritasime minna mööda laudteed, mis pärit oluliselt varasemast ajast - kohati kõnnitav, aga enamasti pidi ikka ja ainult maha vaatama, kas tasub peale astuda.

Ühelt maalt oli teel ees palju langenud puid ja nii me hoidsime järvest ja rajast järjest rohkem eemale, otsides parema läbitavusega piirkondi. Nii rühkides jõudsime korraliku, vähemalt 5 meetri laiuse kraavini, üle mille läks selles kohas üsna õhuke palk ... See ei andnud küll lootust, et meist kõiki kannab.

Mööda kallast edasi liikudes leidsime ühe pisut arvestatavama palgi, aga et minul ja Gerlil puudub igasugune võime tasakaalu hoida, siis tuli metsast leida tugipostid, millega me olime kuidagimoodi nõus selle palgi peale ronima. No ega tagasi ju ka ei lähe! Indrek siis näitas ette, kuidas võiks tulla ja kontrollis ära kraavi sügavuse - õnneks toetus oli olemas. Järgmisena läksin mina, siis Gerli - mõlemad värisesime seal nagu haavalehed tuules, aga üle saime. Lõpuks tuli Talha, kergel sammul mõne sekundiga astus lihtsalt üle ja ei saanud üldse aru, mis pärast neid segavaid kaikaid peaks siin vedama.

See jäi meil teadmata, kas me siis, kui oleks suutnud laudteed jälgida, oleks jõudnud mõne parema sillani või oleks tulnud hoopis üle ujuda ... Me küll liikusime mõnda aega piki kraavi järve suunas, kuid suundusime läbi võssi jälle rohkem alguspunkti suunas, hein ja kõrkjad kõrvadeni, mingist rajast pole juttugi. Koguaeg pidi maha vaatama, sest väiksed kitsad kraavid ja augud olid väga salakavalalt heina see peidus - neist nii mõnessegi suutis meist keegi ikka sisse astuda

Lõpuks leidsime uuesti üles ka laudtee või siis selle, mis seda pisut meenutab. Üks laiem kraavike jäi meile veel ette, sellest läks kaks lauajäänust üle - ei, mitte kõrvuti, vaid üks ühel pool ja teine teisel pool - täpselt keset kraavi oli vahekoht, kus lauad mõnusalt alla vajusid, tuletades meelde ühte kambrisse pääsu filmist Viimne reliikvia. Kuna meil olid targu veel kaasas meie toetuskepid, siis tänu nendele saime kraavist üle hüpata. Siit edasi veidi veel rühkimist ja jõudsimegi õnnelikult oma geomobiili juurde tagasi. Ahh, meil matkast lõbus meel... Ohh, me ei eksinudki teelt...!

Suur tänu peitjale siia kutsumast! Saime kerge matka asemel väga vahva ekstreemse lõpuosaga rännaku.

Viimane tänasel ringil. Helen tuli lahkesti mulle seltsiks siia kaasa jalutama ja korraks ennast vette kastma ning no vau mis koht ja matkarada, tasub tõesti käia, ka korduvalt :). Aitäh kunagistele peitjatele aarde eest ja adopteerijatele elus hoidmast, kahtlemata väärt koht näitamiseks :).

Mööda laudteed tornini. Tornist rabale vaadet nauditud. Edasi oli kummik juba hea valik. Järvele lubatud romantiline luigepaar poegadega oli samuti olemas. Puhkeala ujumiskohas võtsid päikest ilusad prisked nastikud. Meid nad häbenesid ja pugesid kaitsva betoonääre alla. Teielpool ujumisala ääres tegi pardiema õhtus ujumistiiru oma poegadega.
Tänud ilusa õhtuse jalutuskäigu eest!

Kirjelduses mainitud laudtee lõpuosa ei suutnud tuvastada, aga laudtee lõpuosast mööda järve äärset rada edasi liikudes aarde leidsin.Logiraamat niiske, kuid logitud saab. Mõnus matkake, Aitäh peitjale!

Kiire leid! PS matkaraja teine pool väga vesine ja sopane.

Selle aarde juures oli kõige raskem leida parkimiskoht. Mõtlesime, et kalamehed, aga neid oli jääl vaid paar. Hoopis matkajad tulid laudteel vastu. Rada praegu väga mõnusalt läbitav, metsa all enamasti kelts.
Aare seest pisut kleepuv, kuid muidu korras. Aitäh!

Praegusel hetkel aardeni kuiva jalaga ei saa, sellega peaks arvestama. Meil olid plàtud kaasas. Raja lôpp oli pàris ekstreemne. Maikuus oli rada normaalselt làbitav. Aga oli tore seiklus:)

Siinkandi (Järvakandi kandi !? :-/ ) ainus logimata aare juba pikka aega. Põhjus on proosaline, ma ei suutnud iseendaga kokku leppida, kuidas ma aardele lähenen. Välistasin laudtee kui kõige mõttetuma viisi, kuigi logide järgi on siin laudteel ka emotsioone leitud. Üleüldse mulle need ettevalmistatud matkarajad ei meeldi. Olgem ausad, neid ei saagi matkaradadeks nimetada, sest jalutuskäik laudteel ei ole matk. Hää küll, saime sellega ühele poole. Jäi siis mõte, et talvel üle jää. Aga kui jääd oli, siis ei sattunud siia ja kõik teavad, kuidas jääga sel talvel oli. Ning ikkagi tundus liiga igav see mööda jääd otse nulli jalutamine. Seega jäigi mõneks ajaks mõttesse idee, et tulen süstaga ja aerutan nulli. Aga kuna selle süsta muretsemisega ma ka kuhugi jõudnud pole aga see must täpp kaardil natuke ikka häirib, siis lähenesin hoopis jala läänest üle raba. Auto parkisin aardest täpselt läände kilomeetri kaugusele sihi risti. Oleks saanud tegelikult ka raba serva 740m kaugusele. Viskasin fotoka õlale ja suund rappa. Kraavi ületamine vajas purdeks kuivanud puu paikka sättimist, muus osas oli teekond muretu. Ka jalad jäid kuivaks.

Kaisma järve ääres olen ikka korduvalt käinud. Enamasti mingite ürituste raames ja ka niisama ujumas. Aga teisele poole järve ei olnud veel sattunud. Tänud siia juhatamast, aardega on kõik korras.