Järlepa järv

Eks siin on kõik juba öeldud. Nullis tõesti meie midagi ei leidnud, saime aru, et ega eelnevadki enam ei leia. Jääga veel eriti. Mitmete inimeste pinnimise teel saime siis lõpukoordinaadid ja kuigi alguses proovisime piki jääd sinnapoole minna, siis päevaga oli jää juba üsna pehmeks läinud ja niimoodi vajus ja ragises jala all, et läksime ja rämmasime piki metsa kohale. Poole tee peal leidsime ka kellegi 1997.a. ehitatud salajase onni, mis tänagi kasutatav - küttekeha sees ja puha. Lõpus oli tõesti raske jää peale saada. Minul eriti, kes ma täna kaalun 90+ kilo. Trenni tegemine pole mulle hästi mõjunud kehakaalu mõttes. Kui alustasin uuesti trenni tegemisega, et alla võtta, siis kolinal on kaal hoopis üles läinud.

Lõpu lähedal saime jää peale suure surmaga. Kui Anne ees poleks ära näidanud, et seeo n võimalik, siis poleks läinud ka. Igalt poolt vajus läbi. Mul oli vaid kerge saabas jalas, ei mingeid kummareid ega midagi. Aga mingi ime läbi tokile toetudes sai nii kaugele hüpatud, et kandis.

Ja jah - see Harryse läbi jää vajumine oli filigraanne etteaste. Ka mina nägin otse esimest korda, kuidas keegi summdi sisse ära käib. Otse üelvalt alla nagu tikk.
Täna harjutan Võhandu süstamaratoniks ja nüüd on ka siin lähiajal ise 5 kraadisesse vette kärestikel sõites mitu korda ümber käidud. Tegelt pole hullu midagi. Ehmatus on suurem esimese hooga, kui asi väärt on. Eks väljas on küll soojem ilm, kui tol hetkel oli aga peaasi, et Harrys ilusasti välja sai.

Vahva matk oli. Eks see aare hingitseb siin viimaste vintide peal. Pole alguspunkti ja lõpp on ka räbal.

Oibljää on tõesti see sõna, mis selle aarde juurde minekuga-tulekuga 1-e sõnaga kokku võtta saab...

Nagu ikka , otsustasime "lõigata" aga ääred jääl olid juba kahtlased, olidki. Minu 1 jalg tegi kahtlase sulpsu aga nagu hiljem selgus, oli see kukepea Harryse oma kõrval. Mina varustasin end toikaga ja sain jääle, Harrys ka, Mitte, et see Arvo paks oleks, jää lihtsalt teda ei kandnud, ragises ja murdus. Kordi ja kordi ta proovis aga ühel hetkel olime siiski aarde juures. Logisime ja tänasime õnne, et ikkagi lihtsalt läks. ... poleks pidanud tänama...

Mina hakkasin tuldud teed tagasi minema, Harrys minu järel ja kui korra pead keerasin, nägin kuidas jää tema all lihtsalt vajus lohku ja edasi kehtib ütlus - "uppuja päästmine on uppuja enda asi"! Mingit raksu ei käinud, ta oli lihtsalt ühel hetkel meeter maad lühem ja kui ma sain ennast ümber keeratud, et lähen oma pika toikaga appi, siis kui kiiresti ta vajus, siis veel kiiremini ta end sealt välja vinnas ja rullis ülikiiresti eemale ja kõik oli justkui alles. Alles ei olnud küll tema seni hea väljanägemine - mees tilkus kui rott. Olin seda kõike näinud telekas, videodes aga kui sa ise näed, on hoopis midagi muud. Mis nüüd arvate, et kaasas oli meil, essugi!

Tagasi tee oli meil vaikides, hääleks vaid Harryse kummikute lörtsud. Auto juures arvasin, et vahetab nüüd riided ära aga selgus, et auto pagasnik oli silmini nodi täis aga ühtegi asja, mida riideesemeks tõlgendada, see auto ei sisaldanud. Tõstsime mingi kilekoti ja välja tulid JÄÄNAASKLID, nujh, et autol parklas oli neid raudpolt kõige rohkem vaja!!!

Kui see Timix-poiss praegu silma alla oleks sattunud, tuuseldanud teda oleks aga teisel-pool maakera ta tol hetkel tudus, tal vedas.

Tegelikult vedas meil kõigil, Harrys oli ülitubli ja vapper ja meie head sõnad vast aitasid ka aga geopäev sai kohese lõpu.

Oibljää. Raske kirjutada siia midagi nii, et lõppu ei reeda aga jah, see siin jääb meelde. Päeva peaeesmärk oli "Loosalu sulps" ja seal sai täitsa planeeritult ära käia, see sulpsutamise osa. Siin oli aga vaja niisama järvejääd testida ja.. Nimed kirjas.. Enam ei kandnud. Kenasti rinnuni läbi jää, põhja jalge all ei tundnud- sulpsutamise kogemus oli juba olemas- polnudki külm. Ronisin august välja, rullisin end kiirelt eemale vähe kandvamale pinnale ja siis teekond kambakesi autoni, ise märg nagu rott 😆

Aga elus ja muidu olekski igav olnud. Peitjale tänud!

Hooldust vajab küll, see konteiner ikka päris ribadeks. Ehk et kel plaan sinna minna- võta üks harukarp kaasa.

Nüüd peale lisainfo saamist sai ka see aare leitud, hooldusvajaduse märkasin alles kohapeal. Vajab hooldust nii nullis kui lõpus.

Leidsime. Tänud peitjale

Läksin nürida kirvega peale, viimaste päevade leiud olid arvatavasti jäljed maha jätnud ja neid ma siis lootsingi kasutada. Ei arvestanud et järvedel toimub aktiivne kalapüük ja. jääraja sõit autodega. Need üllatused vähendasid oluliselt minu optimismi, aga hoolimata jääl tiirutavast VW-ist , võtsin suuna vastaskaldale. Valisin välja mulle õigema suuna ja hakkasin mööda kallast astuma, jääl oleks olnud seda lihtsam teha, kuid ei soovinud auto alla jääda. Just enne seda kui arvasin et minu valitud suund on vale nägin suure hulga jälgi suunduvat kaldale, tundsin meeldivat närvikõdi, egas ometi, Ja seal ta vedeleski, pooleldi uppunud nagu mõni vana paat kalda ääres. Natuke proovisin teda sellest jäisest vangistusest vabastada, kuid sai selgeks et se lõppeks tema surmaga. Niimoodi ta logitud saigi.
Luban et esimeste sulailmadega lähen ja päästan aarde uppumissurmast, nullis kordinaate uuendada on lihtsam vist siis kui jää on sulanud.
Tuli välja et leitud sai hoopis teine aare, täiesti nüri kirvega.

Tänud aarde eest!

Kas leidub kedagi hoolivat geopeiturit, kes nulli korda teeks? Saaks aarde jälle normaalselt toimima.
Minu käest saab lõpu koordinaadid, või noh, tundub, et mujalt ka.

Polnud nulli varem külastanud, sest logisid lugedes tundub, et sealt pole enam midagi leida. See pigem pärimusaare. Nüüd oli kiire kuna ei tea kaua üldse aktiivsena hoitakse. Fifty-fifty siin ei aita, tegime kõne sõbrale. Nullis oli väga kena laud koos toolidega ootamas. Istu maha ja juurdle kus aare võiks olla. Tegelikult oleks ka kirvega võimalik leida, sest kohti kuhu peita väga palju ei ole. Retk ise oli mugavus ruudus. Uisufännid saaksid siin ennast hingetuks uisutada. Aitäh multi eest!

Siinse multi lõpu asukoht levib nagu linnalegend. Kui me sealt nullist möödusime, heitsime küll nalja, et ainus võimalus praegu sinna lõpu koordinaate kuhugi kirja panna on kasutada talve pakutavat võimalust lumele kirjutada. Aga vaevalt see järgmisi otsijaid aitaks, vahest vaid kohe kohe meie jälgedes kulgejaid. Tee oli aardeni vägagi laialt lahti lükatud, vaid mõni samm lõpus tuli lumes teha. Ideaalne. Kuid eks see järv ikka andis märku küll, et ta on siiski elusolend ja elab oma elu. Mingi lõik nii minnes kui ka tagasi tulles rääkis meiega ikka kohe kõva häälega. Tegelikult saad ju aru, et jää on nii paks ja see mõni tekkiv pragu ei muuda astumist kohe kuidagi ebaturvalisemaks, aga kuidagi kõhe on ikka. Teekond siia oli küll väheke pikavõitu, aga takkajärgi peab tunnistama, et absoluutselt kõige lihtsam.
Tänud peitjale siia järvele jalutama kutsumast, tore astumine talvisel ajal. Ei kujuta ette, kuidas need suvised külastajad siin müttavad.

Käisime nullis ringi ja otsisime, aga polnud midagi seal

Nullis ei märganud Mikk midagi. Lauatasime üle järve ja kolasime siin-seal ringi, aga täna polnud see päev, kus aardele otsa komistada.

Tulime sõpruskonna ellujäämismatka "Idioto Topografico" teisel õhtul pärast 29.5 km kõmpimist siia ujuma-pesema. Vesi oli selline mõnus - nagu õhkki - et võimaldas rahulikult kümmekond minutit vees olla. Püüdsin seda tehes ka telefoni taskulambiga nullist midagi leida, mis lõpuni juhataks, aga ei midagi. Mitu minutit tiirutasin paadisilla all ja ümber. Koordinaate vms ei silmanud. Kahju, enne järgmist suve ilmselt siia ujuma ei tule. Aga ehk pole vajagi, sest kõik leiavad aaret ju talvelgi. Homme jätkame matka Kiili mööda liinialust ATV-rada mööda järve läänekallast (jalad märjad). Kena koht, tänud Tanelile!

Kui juba siinkandis kolistamas olin, siis tulin tsekkasin selle järve ka yle. Seda et aardel hooldusvajadus on märkasin ka alles siis kui olin autost juba ca kilomeetri kaugusel ja otsingutega alustanud. Tõesti ei olnud taskust midagi v6tta millega olukorda parandada, aga eks jääb siis järgmisele 6nnelikule otsijale. Nulli j6udes aimasin et kus ja mida tegema peaks, aga praeguste lume ja jääoludega ei saanud arugi kust algas jää ja kust lõppes sild. Ainuke mille järgi v6is silla olemasolu tuvastada olid redeli käsipuud ja nii mul polnudki p6him6tteliselt siin nullis väga midagi otsida. Kui aga olin juba kohale tulnud ja atribuute arvestades oli jääaeg nagunii minu kasuks, siis otsustasin kirvest teritama hakata. Valisingi siis mingit sorti kirve trajektoori välja ja hakkasin astuma. Ytleme nii et m66da järve oli nagu jalutuskäik pargis, aga kui hakkas puid jms ette viskama siis oli maastik kyll selline kahtlane. Kohati kandis, kohati ragises, ja kohati lausa vesine. Igaks juhuks t6mbasin ka yhe 6lek6rre et oma raketiteoorias kindel olla. Ja tundus et minu teooria oli isegi igati vettpidav. Vahepeal olin ka logidega tutvunud ja m6lgutasin m6tteid et mis Camelpack mind seal ees ootab. Karpi avades sain ka asjale pihta :D Esimese m6ttena jooksis mul millegipärast see seljakoti laadne asi peast läbi. Aga piece of pack oli ilusti kuiv ja vormistasin ka enda sisse kande sinna. Omanikule v6i siis järgmisele otsijale infoks niipalju et vajaks tegelikult lisaks minigripi ja logiraamatule ka korralikku konteinerit. Preagune on ypriski rabe ja tagant küljest tuiskab ka lumi ja muu h2o laadne sisse. Auto juurde tagasi j6udes avastasin et olin ainuyksi selle aarde otsimisele kulutanud ca 6000 sammu. Ilma jääoludeta oleks arvatavasti neid veelgi enam olnud ja igasugu muid liigutusi veel lisaks :D ;) Tänud peitjale

Tänud aarde eest :)

Tundub, et põhikonteiner on pihta pandud. Õnneks on aga väike konteiner alles ja oleks vahva, kui järgmine otsija pistaks sinna logi-juhendi-pliiatsi :) Seal sees hetkel oleva eseme võib ära võtta.

Tänan aarde eest! :)

Tänases plaanis seda aaret ei olnud. Aga isu oli. Väga suur isu. Ja siis geosõbrad halastasid mulle. Panid parklas maha ja käskisid tunniga tagasi olla. Lootsin jälgede abile ja kiirustasin järve poole. Üks paarike jalutas vastu. Uurisin neilt, kas jää kannab. Veel kannab, oli vastus. Rühkisin läbi lumepudru edasi. Nullis... oli juba ette aimata, et algpunkt on kättesaamatu. Täpselt nii see oligi. Aga jäljed. Ainsad jäljed olid mitu aega vanad saanijäljed, mis läksid erinevates suundades. Ja kõigis neis lainetas vesi. Hmmm. Polnud just parim algus. Heitsin pilgu järvele - ei ainsatki kalameest, kajakatest rääkimata. Kohe mitte kedagi polnud ei lähedal ega kaugel. Miks peakski normaalne inimene Eesti sünnipäeval oma jalgu jääkülmas järvevees leotama. Mina muidugi nende normaalsete hulka ei liigitu. Astusin vette. Saanijäljes oli küll hirmus libe ja varbad märgusid kohe, aga jää tundus kindel. Mõtlesin natuke peitjale ja tema aaretele ja valisin ühe suuna. Alguses oli vett vähem, siis tõusis veeseis, aga olin õnneks taibanud villased sokid jalga panna. Neist oli abi. Kummikud olid ka autos, aga nendega poleks ma püsti püsinud. Naastudega saapad olid täna minu jaoks parem valik. Kusagil poole maa peal märkasin esimesi jäässe külmunud jälgi. Homo sapiensi omi. Ei teadnud, kas need on kaluri või peituri omad, aga parem tunne tekkis. Mida enam ma aardele lähenesin, seda enam jälgi paistis. Vahepeal oli kõige vesisem osa ja üks pragu ka, need said õnnelikult ületatud ja siis oligi aare. Lahtisaamine oli suts trikikas, võtsin asja rahulikult ja sain hakkama. Nunnu kiisu vaatas vastu ja nimi sai pärast Reixi kirja pandud. Ei tea, kas olin selle jääga viimane? Või tõmbab veel külmemaks? Igatahes pöörasin otsa ringi ja tagasitee tundus palju lühem. Aitäh!

Et null mingit juhiste leidmise lootust ei andnud, siis ei hakanud seal isegi mitte peatuma ja panime tunde järgi kuskile suunas minema. Õnneks oli esimene tunne kohe õige ja peale mõningast jalutamist saimegi nimed kirja. Tänud aarde eest!

Et kõik juba algusest peale ausalt ära rääkida, siis tegelikult käisin vahetult enne jäätulekut ka seda aaret otsimas. Abiks oli ka kuivakas, kuid vaatamata korralikule mulistamisele nullis midagi mõistlikku silma ei jäänud. Ilm oli pagana jahe ja tuul puhus, mistõttu see mulistamine seal ilmselt üle viie minuti ei kestnud, nägu ja näpud ei pidanud pikemat jauramist vastu. Nüüd helistasin juba eelmisel õhtul Andresele ette, et ega tal miskit väikse värskeõhu vanni vastu ei ole. Ei olnud. Miski aeg võtsin seltsilised Kohilast peale ja veeresime juba tuttavasse parklasse. Kohapeal osutus suunavalik kohe õigeks ning varsti jäi ka rahapajarada silma. Tuli välja, et logiraamatus oli juba sama päeva seisuga logi kirjas, nii et STF siis selle päeva seisuga. Aitüma!

Tundes õhus juba kevade hõngu siis tundus viimane aeg seda aaret külastada. Algul sai valesse suunda mindud ja valest kohast otsitud. Aga siis sai suuna kuidagi õigeks. Tänan

See aare oli tänane põhieesmärk. Eks olin minagi juba paar nädalat plaani pidanud ja täna tulin. Parklas oli vaid üks auto. Jääl oli vaid paar kalameest. Ning logiraamatus oli juba ees kaks tänast logi. Tänud peitjale väljakutse eest!

Vaikne päikesepaisteline talveilm, jäljerada juhtis kohale. Tänud aarde eest!

Suvel kuidagi ei jõudnud ega väga ahvatlenud ka, sest sobilik ujumisvahend puudu. Selle peale ei mõelnudki, et talvel ka tehtav on, sest nullist infot ei saa. Õnneks aga agaramad geopeiturid on jäljed ette teinud ja see tõttu oli hea lihtne jalutada. Lahedalt teostatud lõpp.

Õhtu peamine eesmärk. Praegu on tõesti hea käia, sest korralik jäljerada on ees. Kaupo pani järve peal omas tempos minema, nii et kohtusime aardekasti juures. Tagasiteel oli tal veel suurem hoog sees, nii et üsna pea polnud enam kogu liikumistki näha. Vahtisin taevast ja tähti ja hingasin mõnusat karget õhku ja chillisin tagasi autoni.

Linnapreili andis vihje, et nüüd on õige aeg seda aaret minna otsima. Kohale jõudsime õhtupimeduses, kuna suund oli teada, siis hakkasime taskulambi valguses astuma. Jäljed viisid õigesse kohta ja logi sai kiirelt kirja. Minek tundus pikem kui tagasitulek, ju siis väike värin oli ikka sees:) Aitäh peitjale!

Täna viimaseks planeeritud aare - päike ja -3 kraadi külma ehk ideaalne aeg üks jalutuskäik aardeni. Auto jäi soovitatud parklasse ning edasi-tagasi matkale kulus natuke rohkem kui tund. Geogurud andsid selge juhised, kuhu minna. Praegu puhtalt jälgede järgi ikka õigesse kohta ei lähe sest nullpunktist hargneb hetke seisuga "101 rada ja igaüks omas suunas".
Pea 200 meetrit enne aaret saab juba ka jalad märjaks ehk ideaalne vihje, et olete liikumas õiges suunas.
Rõõm, et aare leitud ehk ideaalne lõpp geotripile ;)

Timixi õelused on teada tuntud, seepärast ei hakanud üldse varem sinna samme seadma. Kui, aga nüüd loen, et suur lai maantee on üle järve otse aardesse sisse trambitud, siis ei saa ju ometi juhust kasutamata jätta ja õelusest mööda hiilida. Võtsime ette pikema lõunapausi ja läksime asja vaatama. Ja nagu logi tüübist näha on, siis oli retk meil edukas. Tänan.

Karlile oli silma jäänud, et selle aarde juures käiake praegu eriti tihti. Kuna tundus nii popp koht olevat, siis võtsime selle endalegi päevakavva. Järveni viis juba tuttav tee ja järvejääle oli sisse käidud lai maantee, mis viis otsejoones aardeni. Aitäh!

Teiste geopeiturite pealt on vahest ikka ja hea spikerdada, et millal oleks hea kuhugi raskemini ligipääsetava aarde peidupaika pääseda. Järveni viis ilus rada ja sealt edasi vähemalt sama kindel maantee otsejoones aardeni. Mis nii elul viga :) Mõnus jalutuskäik päikeselise Järlepa järve peal. Aitäh!