Jaanipäeva

Leidsime pildi järgi. aardekastis oli aga vett. vihikusse saime kirjutada, kuid ka see oli niiskuskahjustusi saanud

Leitud

Veits müttasin aga üles leidsin. Pärast saimkatkimkribitud kätt kohe allikaveega pesta ka.

Jaanipäev on kahtlemata üks mu lemmikumatest pühadest. Aarde otsimise ajal oli ilm täpselt selline nagu klassikalisel jaanipäeval - totaalne padukas. Vajusin sügavamale mõnnaka sisse ja kiirendasin sammu.
Aarde leidmine läks samuti sama vaevaliselt nagu jaanipäeval jaaniussi leidmine. Lõpuks leidsid Tarmo teravad silmad kadunukese üles ja saame edukalt hakata jõule ootama. Aitäh!

Siin saime taas tükk aega pimesikutada ja ega levi puudumine ja taevast alla langev seenevihm ka asja väga kiirendanud. Lõpuks Liis sai miskit sorti vihjepildi lahti mis aitas siis juba loogilisema pilguga otsida. Eks see null nac hüppas aga lõpuks leidsime selle vanuri siiski üles. Aitähhid

Tänane teine allikas siis, kolmanda jätsimegi seemneks, sest seal oli väga palju puhkajaid-grillijaid platsil ees. Siinse allika juures olime ainukesed. Aarde leidmiseks pidi veidi võssa sukelduma, aga ei midagi hullu, vihjepilt oli suureks abiks, kuigi jah, ega see puu võsast kaugele just ei paista. Aitäh aarde eest!

Koordinaadid olid umbes 10-15m mööda, kuid lõpuks tänu vihje pildile ikka leidsime.
Allikas midagi vinge ja lisaks seentele hunniku kärbseid

Leitud, logitud, tänan!

Aitäh aarde eest! N58 52.231 E26 02.509 võiks olla natukene täpsemad koordinaadid.

Hoolimata koordinaatidest läksin ja kontrollisin magnetina ligi tõmbavat paika, mille juurde jõudes oli aare kohe leitud

Tänan peitmast.

Leitud ja logitud,tänud

Andis ikka otsida siin metsa all. Täitsa mujal kui koordinaat näitas. Hea ,et veel veidi oli valgust.
Tänud

Tänud aarde eest!

Siin läks aega ikka omajagu, aga leitud ta lõpuks sai. Tänud aarde eest!

Sai veidi võsas müttatud, aga leitud ta sai! Aitäh!

Nimi sai kirja peale seda kui allikale sai ring peale tehtud

Vanake ja hädas, muidugi tuleb appi minna. Logisid kerides sain teada, et olen 18 aastat tagasi selle aarde esmaleidja lausa olnud. Vahepealsete aastatega on see aare muidugi mitu uuestisündi ja kadumise ning taasleidmise episoodi läbi teinud ja täitsa uue kuju võtnud. Nüüd vedeles see karbike kummuli metsa all, aimatav peidukoht natuke eemal. Vahetasime katkise karbi uue vastu. Sisuga oli õnneks kõik korras. Tegime natuke ka puuparandustööd, et aardele mingi pesake luua. Nüüd jälle aare terve ja korras. Praegusel kujul lumega leidmine siiski raske.

Siin tammusin ikka jupi aega rägastikus ringi, enne kui õigesse kohta sattusin. Tänud peitjale

Vat siin maksis kätte nõrk kodutöö. Hea et viimasel momendil suutsin mõnegi kuvatõmmise teha, enne kui siin metsasügavustes interneedus õhku haihtus. Esimene käik autost nulli tegi ainult märjaks, sest vihma ladistas. Aga jonni ei jätnud. Autos tagasi, suutsin interneeduse tagasi meelitada ja sain paremad infopalad salvestatud. Uus käik (õnneks polnud väga kaugele minna). Tükk aega sai tiirutatud, enne kui märkasin ühte viitavat jalajälge. Sealt edasi ragistades jäi juba õige puu ka silma. Aitäh!

Aasta viimane aare. Lumi oli oi oi kui sügav ja kui palju mahalangenud puid. Andis alles ronida ja otsida ja kui veel korralikku levi ka ei ole. Karbi kaas katki.

Leitud, tänan aarde eest!

Saatsime Liivo maastikuga tutvuma. Ise jäime allikast vett võtma.

Leidsin, tänan!

Karp katki ja vajab hooldust.

Olles just eelmine päev geojaanipäeva pidanud, siis sobis see aare tänasesse väga hästi.

Täpselt nii nagu Kalamehe aarde juures geokolleegid taipasid ka aardekaarti vaadata ning meie mitte, sai suveseikluse ajal seda Sopa allikat külastatud ning aare jäi leidmata, sest ei otsinudki.

Nii oli täna põhjust taas siia tulla ning rahulikult jalutada, allikat vaadata, infot lugeda ja aaregi leida. Seda, et see Eesti sügavaim on, saime juba suvel teada. Aga jah, vaatepilt on võimas. Sügav kraater, selge vesi, suvel mitte soojem kui 6 kraadi. Võimas koht, täname kutsumast!

Tänud.

Airi otsustas autosse pidu panema jääda ning võtsime kolmekesi suuna Jaanipäeva aarde poole. Poolel teel märkas Kristjan ühe puu peal huvitavaid jälgi, mille järel nad Margusega arutlesid, kas tegemist võiks olla põdra jälgedega. Samal ajal mõtlesin oma peas, et mis ajast põdrad vertikaalselt mööda puid üles krabistavad, aga ju siis... :D Hiljem siiski selgus, et silmas peeti seda, kui põder sarvi vastu puud sügab.

Kohapeal leidsime mõnusalt sinakalt kumava allikabasseini. Infotahvlilt selgus, et sügavust on lausa 4,8 meetrit. Kahju, et juba hämarduma hakkas, oleks hea meelega pilte klõpsinud. Aarde leidmiseks astusime korraks rajalt kõrvale ja ragistasime veidi võsas. Aitäh!

Leitud Suveseikluse käigus.

Legendid tõid meid ka siia seiklema. Ikka leidub Eestimaa peal kohti, kuhu ma pole sattunud. Ka seekordse Suveseikluse käigus sattusin uutesse kohtadesse ning see allikas oli üks neist. Kuna eelnevalt oli vihma sadanud, siis oli meil mooriga kena mööda metsa sumbata ning aaret otsida. Õnneks väga kaua ei läinud ning võisimegi varsti nimed logiraamatusse kirjutada. Eemaldasin aardest šokolaadimedali. Ärge pange toitu aaretesse!!

Sandiväsitaja tee nime päritolu kohta sain teada, et sandiväsitaja talud asunud üksteisest nii kaugel, et väsitas näruse hulkursandi kerjamisretkel päris ära.

Hästi tore koht kus aaret otsida. Aitäh!