Istaki nah!

Jalad annavad veel tänagi tunda, et sai aardeni matkatud läbi pika rohu, mõrumagus sügelus põldmarja väätidest.

Hiiumaa külastamise käigus otsustasime ka mõned laiud üle vaadata. Teised jäid maja juurde paadimees Endli lugusid kuulama, meie Gadiga suundusime aarde poole. Põldmurakaväädid olid õige salakavalad ja me jalad said vatti. Karp kauaks peitu ei jäänud.

Korduskülastus 7. märtsil 2026. Täna oli pilvisem ilm, kuid tuulevaikne ja kergelt plussis. Hanikatsist põhjapool oli väga ilus jää. Uisutada poleks ehk saanud, aga jalgrattaga väga mõnus sõita. Tulin siia Saarnakilt. Hanikatsi randa Püskuma otsa pääsemiseks tuli teha mõned sammud läbi madala vee. Edasi sai mööda rannajääd sõidetud Istaki nah-i aardeni. Vaatasin aarde üle - kõik korras! Edasi saare keskele väike põige.

Hiiumaa laidude neljas aare. Selle aardega oli käsi juba taas üle 10 aasta valgeks saanud ja leid tuli lihtsalt.

Kõhutäis põldmarju????

Tõeliselt vana aare ja meil veel leidmata. No, mis sa teed, ei satu liiga tihti sellistesse kohtadesse. Täna aga olime siin liikumas ning möödasõidul otsisime ka selle üles. Head suured ja mahlased põldmarjad olid siin. Tänud aarde eest!

Leitud kahepäevase süstamatka käigus. Täname!

Imelikult on hiidlased pannud saarele nimeks Laid. Minul tàitsa savi, mis ta on aga kui ikka vesi vahel ja muudmoodi ei pääse, on ta saar.

Tänud kutsumast, lahe seiklus oli meil!

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aitäh peitjale aarde eest!

Päeva teine laid ja kolmas aare. Siia suunda valides pani pool seltskonda - Kleone ja mina kaasa arvatud - täiesti mööda. Anni valitud lähenemistee osutus igatahes mõistlikumaks. Kuigi eks jõudsime ka meie kohale. Kohaliku floora hulka kuulunud põldmarjaväädid jäävad igatahes kauaks meelde (ja jalasäärtele vaadates ka näha). Paadimees Endel ootas meid juba. Noorgeopeiturid ei suutnud ära oodata, et slepipaat nad peale võtaks, koorisid end ujumispükste väele ja olid suures paadis kõige esimesena.

Aitäh peitjatele!

Kolmas aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Paadimees soovitas majast minna mööda teed, mis kulges metsa alt. Kuna meie näol oli ikkagi tegemist geopeituritega, siis ühisel nõul valisime otsetee läbi lageda ala. Kuna meid oli ikka 10, siis neid otseteid ikka leidus ja seltskond hargnes kaheks. Lõpuks saime aarde juures kokku, kes veidi varem, kes hiljem. Aitäh!

Meie toreda seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses.
Päeva teine laid. Pärast Hanikatsi logimist otsisime kõige mõistlikumat lähenemisteed kõigepealt Anne majani. Loodusega maadeldud ja esimesed nõgesed alistatud, tutvusime majaga. Seejärel jagunesime kaheks, sest ei suutnud kokku leppida, kus tops paikneda võiks ning milline on parim lähenemistee. Minu pool suundus Allikasääre sihti mööda ning see tundub täiesti mõistlik.
Tops leitud, logitud, leidsime tuvastasime paadi ning asusime Vareslaiu suunas.

Paat oli rannal, sellest majani värskelt niidetud rada. Ei pannud kiusatusele vastu ja jõudsime majani, ajasime pereahvaga paar sõna juttu ja sukeldusime lopsakasse loodusesse. Jaanipäeva paiku pole Hiiumaa laidude taimestik eriti inimsõbralik, aga aardeni end välja murdsime. Tagasi tulime mööda aimatavat teed, millest peremeeski rääkis, aga mida lagendikult vaadates kerge märgata pole. Aitäh!

Paat oli rannal, sellest majani värskelt niidetud rada. Ei pannud kiusatusele vastu ja jõudsime majani, ajasime pereahvaga paar sõna juttu ja sukeldusime lopsakasse loodusesse. Jaanipäeva paiku pole Hiiumaa laidude taimestik eriti inimsõbralik, aga aardeni end välja murdsime. Tagasi tulime mööda aimatavat teed, millest peremeeski rääkis, aga mida lagendikult vaadates kerge märgata pole. Aitäh!

Jaanuaris Arvoga Hiiumaa laidude jalgsiretkel jõudsime vaid Saarnakini, kuna lund oli liiga palju jää peal ja puht füüsiliselt ei jaksanud kaugemale sumbata. Nüüd kuu aega hiljem tulin uuele katsele jalgrattaga. Oli hoopis teine olukord ja jää täielikult lumeta. Vahepeal oli olnud suur sula. Ka loodusest oli lumi peaaegu kadunud. Rattasõit sujus väga kergelt, kuigi jääkartus oli. Kohati mustrid jääl näitasid, et siin on olnud jääsupp, mis on kinni külmunud. Aga paksust jääl siiski oli ja ohtu polnud.
Ah et siis selline naljakas aardenimi nagu Istaki nah? Tagurpidi Hanikatsi. Hoopis naljakam on see, et logiraamatus on kirjas Itsaki nah ehk tagurpidi Hanikasti! :D Aga jah huvitav oleks ajamasinaga minevikku rännata ja näha milline see hoone siin alusmüüridel kunagi välja nägi. Tänud siia kutsumast!

Kolmas laid, mida külastasime, oli Hanikatsi. Selle aarde läheduses väljusime paadist ja murdsime end läbi põldmarjavõsa kohale. Marjad olid maitsvad ja aare õigeid kive liigutades kiirelt leitav. Panime nimed kirja ja edasi liikusime laiu teise aarde poole. Aitäh peitjale!

Tulime maja poolt st. keset saart ja suht viisakat rada pidi aardeni.
Aarde leidmiseks läks natuke aega kuniks Kairi leidis õige nurga ning sai logi kirja panna.
Seejärel juba jalutuskäik randa, kus paadimees ootas meid, et edasi Vareslaiule suunduda.

Õige nurk leitud, paar kivi liigutatud ja nimed saidki kirja.

Hanikatsi teine leid. Teel nulli põikasime majast läbi, uudistasime tubasid ning kirjutasime end külalisteraamatusse. Tundus nii rahulik ja mõnus paik puhkamiseks. Nullis vaatasime pisut ringi ja peagi hakkas sobiv asi silma. Nimed kirjas, võtsime suuna järgmise laiu poole. Aitäh aarde eest!

Meeldejääva nimega aare, mis teiste mängijate logidest ammu silma jäänud ja mis täna siis lõpuks mulle endale ka seose lõi, nime ja reaalsuse vahele :D.
Vihje oli väga abiks, sest taimestik oli peiduka ümbruses nii tihe et ega me kõik sinna nurka ennast ära pressida ei suutnudki, pigem igaüks ukerdas eraldi kus mahtus… Kairi pani meid kõiki kirja ja järgmiseks ubisime end randa, kust suund Vareslaiule võtta. Aarde eest Hannole aitäh, need väikesaarekad on alati teistest pisut erilisemad :).

Kuna Mikil oli see aare leitud, siis panin teise aarde juurest üksi ajama. Jälg kadus õige pea käest ja nii sai natuke võpsikus ragistada. Maja juures läks asi jälle lihtsamaks, rada aardeni oli konkreetne ja aarde enda leidmisega ka muret polnud. Tänud aarde eest!

Aitäh!

Järjekordne tops mille juurde oleks talvel parem tulla :D Nõgesed kõditasid lõuaalust ja andsid tervist terveks aastaks. Läbi häda sai ikka nime kirja. Tänud!

Me ei tulnud läbi saare vaid randusime aarde lähistel. Kuniks paadi põhi vees, seniks liuglesime kaldani, edasi juba jalgupidi vette ja kohale.
Tänud

Kahepäevane jalgsimatk mööda laide - jää oli libe ja tuul oli kõva. Ööbisime Hanikatsis - sel korral ei õnnestunud kohtuda Annaga.

Hommikune tüüne meri. Sile. Silmapiiri pole. Ei tea kus lõpeb meri ja algab taevas. Kõikjal on hommikune helge sära. Paadi kõrval linnu laisad tiivalöögid veest õhkutõusul. Paadininas saadab meid paar tiiru. Tegelikult on meie ümber väga erinevaid linde sel sõidul laidude vahel. Natuke kahjugi, et ei sättinud sõidu algust veel varajasemaks. Imeilus hommik.

Hanikatsist saab esimene laid ja sellest esimene aare. Paadimees paneb meid merre ja näitab suuna kätte - säält nuki pealt minge, siis paistab valge külili vajunud silt ja sealt edasi viib rada. Aardeni vaid ca 90m. Lihtne. Paadimees ootab meid teisel pool laidu, järgmise aarde järgmise maanuki juures. Tänud peitjale! Sellest reisist sai meie sünnipäevakingitus Martinile, täis kirevaid emotsioone.

Tänane üheksas saar/laid, mille pinnale astusime. Siin saime taas paadiga kaldale üsna lähedale, mõned sammud läbi ülisooja merevee ja olimegi kuival pinnal. Aare ju lausa siinsamas, pisut ukerdamist ja võiski logima asuda. Nüüd risti läbi laiu suund teisele aardele, milleni teekond osutus parajaks katsumuseks.

Aitäh peitjale.

...

Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

Teise aarde juurest tulles tulime siia, õnneks aare loogilises kohas ka pilti nägemata ja leid oli kiire. Teel siia sain Kristjanilt teada, ka aarde nime selgituse :))). Pärast leidu sai tehtud korralikult lõuna, et ikka õhtuni tuuritamist vastu pidada.

Nii äge nimi aardel! Eriti siis, kui Kristjan selle ära tõlkis :)

Peale kõrvalaaret tulime siia. Kui muidu lokkasid laiud orasheinast/kadakatest jne, siis siin oli nõgeseparadiis. Kaupo läks ees ja tegi musta töö ära. Mina vahtisin kivi pealt nagu konn, kuidas must töö tehtud saab. Peale seda sõime, lugesime, et mitu aaret ja mitu laidu veel jäänud on ning jätkasime lõunasuunal.

Vareslaiult kulgesime siia, et üles otsida peitja aare, kes on selles tembus süüdi, et ma geopeitusega nakatusin. Peitja, kelle ükski aare pole niisama möödaminnes skooritav vaid mille leidmise lugu jääb alatiseks meelde! Aitäh selle eest, sest numbrid on küll toredad aga saadud emotsioonid ja elamused on just see miski, mis mu südame kiiremini põksuma paneb ja silma särama lööb. Tegelikult ma pole kordagi plaane pidanud, et selliseid näiliselt kättesaamatus kauguses olevaid aardeid leida aga siin ma nüüd olen ja igati rahul seni kogetuga. Jääb veel oodata, mil kätte jõuab Kapuude vallutamise aeg :)

Margus uuris vihjet ja pilti ning tõi karbi ilmavalgele. Sodisin meie nimed 11:37 raamatusse. Sõltumata sellest, et Ove oli seda igas aardes juba teinud. Topelt ei kärise.

Siit edasi suundusime otse üle laiu Hanikatsi aarde poole.

Aitäh!!