Mu sõbrad, kellega koos ma igal aastal Muhus suvitan, üllatasid mind ning soovisid Kõinastule aaret peita. Mõeldud-tehtud ning nüüd on seal üks aare juures.
Aarde nimi on võetud soovitusena ajakirja Cosmopolitan 2011.aasta juulikuu numbrist ning võiks meie suvitamist seal hästi iseloomustada. :)
Kõinastu laiu keskosa tõuseb ligi seitse meetrit üle merepinna, kaguosa aga vaid kuni pool meetrit. Siit on saar Kõinastu lee kaudu ühendatud Muhumaaga. Lee on ligi kolm kilomeetrit pikk liivaste leetseljakute rida, kus seljakute vahele jäävad madalad jalgsi läbitavad veeribad.
Kõige rohkem on olnud saarel elanikke 19. sajandi keskel – 73 inimest.1950. aastate alguses traditsiooniline külaelu katkes: saare elanikud astusid kolhoosi. See tõi kaasa põhiasustuse hääbumise. 1965. aastal lahkusid saarelt viimased elanikud. Peamiselt on Kõinastu kujunenud mõnusaks suvituskohaks.
Alates 2006. aasta talvest töötab saare põhjaosas Kõinastu tulepaak, mis enne seda oli enam kui veerand sajandit kasutusel päevamärgina (ilma tuleta).
Talvel võib aare olla mitteleitav.
Mu sõbrad, kellega koos ma igal aastal Muhus suvitan, üllatasid mind ning soovisid Kõinastule aaret peita. Mõeldud-tehtud ning nüüd on seal üks aare juures.
Aarde nimi on võetud soovitusena ajakirja Cosmopolitan 2011.aasta juulikuu numbrist ning võiks meie suvitamist seal hästi iseloomustada. :)
Kõinastu laiu keskosa tõuseb ligi seitse meetrit üle merepinna, kaguosa aga vaid kuni pool meetrit. Siit on saar Kõinastu lee kaudu ühendatud Muhumaaga. Lee on ligi kolm kilomeetrit pikk liivaste leetseljakute rida, kus seljakute vahele jäävad madalad jalgsi läbitavad veeribad.
Kõige rohkem on olnud saarel elanikke 19. sajandi keskel – 73 inimest.1950. aastate alguses traditsiooniline külaelu katkes: saare elanikud astusid kolhoosi. See tõi kaasa põhiasustuse hääbumise. 1965. aastal lahkusid saarelt viimased elanikud. Peamiselt on Kõinastu kujunenud mõnusaks suvituskohaks.
Alates 2006. aasta talvest töötab saare põhjaosas Kõinastu tulepaak, mis enne seda oli enam kui veerand sajandit kasutusel päevamärgina (ilma tuleta).
Talvel võib aare olla mitteleitav.
Karp olevat märg. Ehk järgmised aitavad kuivatada.
Samal ajal kui teised rannas kive korjasid, põikasin ühe kaaslasega hetkeks kõrvale. Järgides sigade käiguradu trotsisin toomingaid ja kadakaid, hüppasin üle okste ja pugesin alt läbi. Kaart juhatas väga täpselt kohale. Kaaslane kergitas katet ja minu ülesandeks oli logiteade kirja panna. Puugid ei ole saarelt kuhugi kadunud.
See leiuaktsioon nägi välja umbes selline, et ma kobisin kohale (kahjuks ilma õrna kleidita) ja läksin otsejoones kahtlase elemendi nr 1 juurde. Otsisin nii-ja naapidi, võtsin korraks käe potentsiaalsest peidukast välja ja mu silmad läksid suureks nagu tõllarattad - sellist mikropuukide hordi (räägime kümnetest puukidest) ei olnud ma küll varem näinud. Varsti tuli Kaupo appi (ka tema polnud õrnas kleidis) ja stsenaarium kordus. Kui koordinaate suvatsesin vaadata, võtsin aarde hetkega välja.
Igatahes väärt koht, aitäh tutvustamist!
Soe ja vaikne ilm, vesi poolde säärde. Tulime kohale, matkasime soovitatud ringi ja leidsime kolm aaret. Aitäh!
Leitud
Mõtlesime minna proovima, kas jääteed mööda Kõinastule saab. Sai küll, nagu jalutuskäik pargis oli. Tegime saarele ka ringi peale ning proovisin enda aaret leida. Kahjuks oli peitja olnud vähese geokogemusega ning aare ilmselt lume all. ;) Ilusad vaated merele saime ikka.
Kui lõuna paiku saabus kõne, et tuleb muhule minna, siis oli üsna kohe selge, et tuleb minna ja nii saigi. Peale mõningast logistikat olimegi mõned tunnid hiljem kenasti ühte autosse pakitud ja teekond võis alata. Muhule jõudes tegime teel ühe aardepeatuse ja peagi olime mere ääres. Ainuüksi see vaatepilt oli vaatamist väärt. Peale meeleolukat meresõitu ja Kõrbesafari logimist jõudsimegi selle aardeni. Tops ennast kaua otsida ei lasknud, panime nimed kirja ja võtsime suuna tipu poole. Tänud aarde eest!
Hommikul saatis Ove mingi kuivanud teega pildi. Uurimisel sai selgeks, et see hoopis Kõinastu laiule minev autotee. Korra käis arutelu, et täitsa kuivalt saab veel hetkel. Mul kohe küpses plaan, viskasin selle ka teistele mõtlemiseks ja saigi külastus plaani võetud. Peale tööd korjas Dauno Priidu peale, Ove minu peale ja saime keskel kokku. Sealt uhasime praamile. Ilmateade lubas mitte enne sadama hakata, kui me laiult tagasi saarel. Väga vinge tee tuli siia.
Tänud aarde eest
Kõinastu jääb mulle geopeituses ilmselt üheks meeldejäävamaks paigaks, sest esimene külastus oli aardejahi mõistes tõeline apsakas – kuidas teisiti saaks nimetada olukorda kui sumpad põlvini vees suurte seljakottidega kohale, viibid saarel kaks päeva ja lahkud ilma geokaarti avamata. Olid ajad… geopeitus oli veel lihtsalt chill mäng, mida aeg-ajalt kodumaal ringi rännates harrastada (kui meelde tuli). Kõinastul oli ka ilma aardeotsinguta mõnus chill olemine. Paar aastat hiljem oli geosõltuvus juba tekkinud ning Kõinastu retk supilauaga sai plaani võetud eesmärgiga leida siinsed aarded. Muidugi lisaks ka mõnusalt aega veeta. Retk oli meeleolukas ja kaks aastat kripeldanud aarded said leitud. Kõinastul oli mõnus chill olemine. Kolm aastat hiljem olen taas Kõinastul. Seekord hoopis sügisel ja plaan siin kaks päeva ringi uidata. Kohtun saabumispäeval kalameestega, kes on taas edutult lante loopinud. Hiljem selgub, et mõned kalad siiski paari päeva peale kätte saadi ja need maitsesid värskelt küpsetatuna ülihästi. Teen mitmetunnise retke Kõinastul. Mööda mereäärt lonkides põikan ka kadakate vahele, pärast ringi ümber väärikalt vana objekti panen ka logiraamatusse taaskülastuse kirja. Karbi põhjast kallan pisut vett välja, tuulutan kergelt niisket logiraamatut ning jätkan oma kulgemist piki mereranda. Kõinastu on mõnus chill koht.
See tuulik oli küll niimoodi peidus, et enne ei näinud, kui nina ees end püsti ajas. Tänud siia toomast!
Leitud, logitud.
Leitud, logitud, tänan!
Kõrgema prioriteediga ülesanne oli niidurüdile soodsama elupaiga loomine ehk kadakate raiumine leetseljakul ehk leel. Vesi oli oodatust madalam ja töö edenes ka hästi va lehmad kes veidi pulli tegid. Teoorias oleks pidanud 170? pealine kari olema kusagile mujale aetud aga tegelikult olid keset tööplatsi ning varsti oli kõik kohad uudishimulike lehmasid täis. Sahmid kadakate vahel võsalõikajaga ja siis avastad, et oled ümber piiratud suurtest niiskete silmadega tegelastest. Kerget ärevust tekitas vaid see, kui väikese linnaauto mõõtu ühest silmast pime pull tuli oma karja inspekteerima. Lõpuks kaotasid meie vastu huvi ja läksid omi lehma asju ajama. Töö tehtud, siis sai võetud suund laiule endale. Grupp oli jagunenud ja ise võtsin ka teistest erineva tee ning panin aarde suunas ajama. Küla piiril kuulsin jutuvada ning läksin uurima, kes ja mis ning kas saab ehk klaasi vett juua. Osa meie seltskonnast oli jõudnud "Mehed ei nuta" talu õuele, kus külamehed tähistasid peatselt algavat nädalavahetust. Filmist tuttav ait ja kelder on säilinud, maja enam mitte. Kuna ma oli endast nii välja viidud, et võtaksin kasvõi 25g konjakit, oli nõus külameestega ühe suutäie rukkimahla jooma. Jutud aetud ja nägemiseni jäetud, võtsin suuna aardele. Leidsin tuuliku ja aarde, läks ladusalt. Edasi saare teise otsa, et järgmine aare tabada, et ikka saaks puhas plats. Pärast teist aaret jalutasin tagasi mööda randa, kohtasin oma grupi inimesi ja leppisime kokku, et vee ääres näeme. Kuna aega oli, läksin jälle külameeste juurde. Rääkisime elust ja olust ning võtsin viisakusest veel paar pitsi ka. Üks meestest oli päris kohalik, tema isa laiul sündinud, teine oli ka saarlane ehk üsna kohalik. Rohkem kohalik mees rääkis nagu ehtne saarlane, esimese asjana tuli meelde Kreisiraadio skets Svjatoslav Toonekurg: https://www.youtube.com/watch?v=qW6ZPGV6dUQ&ab_channel=kreisipriee
Ehk siis oli väga meeleolukas laiu külastus, kaunis loodus, toredad inimesed ja tore mälestus.
See oli meie geopäeva põhieesmärk - jõuda Kõinastule :) Ja me jõudsime, matk oli mõnus, vesi äärmiselt soe ja õnneks ka puhas - nautisime kogu teed - eriti muidugi geokoer, kes hea meelega oleks taga ajanud kõiki linde kes silmapiiril aga kahjuks tal seda teha ei lubatud. Aarde koht ise oli väga äge, ilmselt ilma geopeituseta oleks see kena tuulik täitsa tähelepanuta jäänud.
Tulime kajakiga, mõnus laid, kiire leid.
Juba mitu päeva varem käisime seda teekonna algust poistega piilumas. Neile see mõte meeldis ja oleks juba kohe teele asunud. Päris nii lihtsalt see siiski ei käi, aeg oli hiline ja suundusime hoopis oma Saaremaa lemmik ööbimiskohta Ninanuki metsaonni. Paar päeva hiljem olimegi tagasi platsis. Pumpasin ennetavalt supilaua täis ja asusime teele. Veetase oli meie käigu ajal madal, vaevu 10cm. Lausa lust oli mööda liivast põhja jalutada. Meri oli megasoe ja päike kuumutas samuti mõnuga. Iga kord kui palav hakkas, piisas vaid korra külili keerata ja ennast meres vähe rullida. Kõinastule kohale jõudma hakates, jalutas üks kaader meile vastugi. Puhusime natuke juttugi. Enamus selle sisust oli muidugist see, kui andekas lahenudus mul oli varustust hõljuva lauaga kaasas vedada. Tegelt oli laual hoopis teinegi eesmärk, karta oli et mingi hetk väsivad poisid ära ja tuleb neidki samuti kaasa sikutada. Ega see moment enam väga kaugel ei olnudki. Kui kaldale jõudsime, pidasime maha väikse pikniku ja veendusime, et mööda saart liikuda on ikka megapalav ja parem jätkame ikka mööda merd. Merepõhi muutus aga mudaseks ja kiviseks, ning kiirelt olid poisid juba laual peesitamas. Ise alla anda ei kavatsenud, tõmbasid surfipapud jalga ja teekond sai jätkuda. Päris aardeni nii küll ei jõudnud, kuid lähemale küll. Kohalikus sadamas randusime taas. Poisid said järgmise toiduportsjoni ja nutiseadmed ette, ning mina panin aarete poole plagama. Oli tõesti kuum, keha oli peagi higist märg. Hea, et taipasin oma soni vähemalt eelnevalt meres märjaks kasta. Teel aardeni lugesin veel viimaseid logisid, kus juttu oli, et supelriietes võib probleeme tekkida. Just see mu munder oligi, kuid sain edukalt finaalülesandega hakkama. Poisteni tagasi jõudes olid nad juba piisavalt väsinud, et tagasiteel laualt maha nad eriti ei tükkinudki. Ainult siis, kui laua põhi hakkas ikka väga vastu maad käima, tuli neid vahepeal maha kamandada. Naastes päris viimased 500 meetrit olid selle koha pealt just need kõige keerulisemad. Meri oli vahepeal puhta ära kadunud ja nüüd ei jäänud muud üle ,kui oma ujuvlauda lihtsalt mööda liiva lohistada.
Väga lahe seiklus oli, soovitan soojalt. Ühtlasi ka hea koht päevitamaks neid piirkondi kuhu tavaliselt päike ligi ei pääse. :P Suured tänud.
Jalad said täna märjaks. Põlved said märjaks pritsmete tõttu, muidu oli veetase 5 - 20 cm. Palavaga hea jahutus. Saarel tegime skeeme vaadates plaani läheneda mööda suurt teed, nn otsetee oli rohtunud ja puuke ei kavatsenud me täna koguda. Mõnus varjuline paigake, aardega oli ka täna kõik korras. Aitäh!
Aitäh!
Kasutasime samuti võimalust ära käia Kõinastul kuiva "jalaga". Muidu vist poleks isegi hakanud mina, kuid kuna stardi kohas käivitas kohalik just traktorit ja oli saare poole teel, siis sai temaga natuke juttu puhutud ja andis julgustavaid sõnu. Igaksjuhuks jagas ka oma numbrit, et kui miskit peaks valesti minema. Õnneks probleeme ei tekkinud ja peagi olime saarel. Väga lahedat kohta tutvustab antud aare. Tänud!
Tänud peitjale aarde eest! Ja tänud Kristale, kes sügisesse merre jalutama kutsus!
Alles see oli, kui Piret matkas noortega Kõinastule pool teekonda liivasel põhjal ja vihmasajus. Meil oli täna saarelt saarele matkamist madalas merevees, päike soojendamas selga. Tagasiteel oli poolele teele väike palja liivaga ala tekkinud. Huvitav, et nii vähese ajaga taandus merevesi me teel. Karbi juures nägime vahvat vanakest ja palju notsude poolt üles tuhnitud maapinda. Edasi kulgesime kivisel Suur pangal Kõinastu tulepaagini. Tänud peitjale.
Kuidas tundub mõte - jalutada meres saarele ja teha seda oktoobrikuu viimasel päeval - kõlab ahvatlevalt :) Ja täpselt selle mõttega tuli Krista lagedale. Tundus nii jabur, et raudselt tuleb teoks teha. Tegelikult olen Kõinastu plaani pidanud ikka üsna mitu aastat. Kuid pole nagu olnud sobivat hetke. Sel suvel, juulis, oli isegi kuupäev paigas, aga läks nii, et läksime lastega hoopis Kuramaale seiklema. Jälle tuli Kõinastu plaan edasi lükata kuni Krista trumbid lauale lõi - madal veetase, olematu tuul ja mõnus ilm - ning saigi üks väga mõnus matk. Tänan aarde peitjaid ja matkakaaslaseid!
Meie chillisime küll aga seekord jopedes.Aitäh!
Neljapäevane matk noortega Saaremaal. Kolmas päev - matk Kõinastule. Oli väga vinge ja samas sürr ka - kamp noori koos täiskasvanutega täiesti vesihallis ümbruses rahulikult tulemas-minemas laiule kalamehekummikud jalas. Kohati oli vesi taandunud, kohati ulatus pahkluuni. Aitäh aarde eest!
Tänase päeva eesmärgiks oli Kõinastu. Pisut pelgasime küll, et läbi vee kohale jalutamine võib 5 aastasele raskeks osutuda, kuid ta sai suurepäraselt hakkama. Aardeni jalutasime rahulikult ja sel ajal kui teised kiigu juures keha kinnitasid käisin ise kiirelt logimas. Aitäh aarde eest.
Leitud. Hea, et siin aare oli, muidu poleks vist kõrval olevat objekti märganudki.
Nii ilusat logi pole ammu lugenud, kus reaalselt kujutled ja tunned, kuidas päike nahka põletab. Aitäh, Airi! :)
Sellest on märkamatult möödas 11 aastat, kui ma esimest korda Kõinastul käisin. Ideaal on tugev sõna aga täna oli siia jalutamiseks tõesti ideaalne ilm. Soe päike, jahutav tuuleke, kuid muidu vaikne ja peaaegu sile merepind. Nautisin igat päiksekiirt, mis mu nahka põletas ja igat sammu vees, mis jalgu jahutas. Imetlesin millimallikaid ja uurisin madalas merevees toimuvat elu. Vee tase oli maksimaalselt 30 cm, kui sedagi. Saarel kohtusin ka kohalikega, kes lahkesti infot jagasid, mis ja kus siin asub. Ning ma tabasin end tundelt, mida ma polnud enam mitu aastakümmet kogenud. Ma ei kartnud koera, kes mulle vastu jooksis, et mind tervitada ja üle nuusutada, see on selline tunne, mida ma ei oska sõnadesse panna ja sellest saab ilmselt aru ainult see inimene, keda koerad on kunagi rünnanud. Ühesõnaga ma tundsin seal saarel end taevalikult ja kogu rännak oli lihtsalt lust ja lillepidu. Tänud Sulle Caro selle aarde eest!