ÄMM 44: Veelinnulaul

Käisin Äntus solberdamas ja mullitamas ning selle käigus vaatasin aarde ka üle. Kõik on hästi - uks liigub ilusti, logiraamat ja kirjutusvahend on oma kohal.

Kaupo, suur, suur tänu tagasiside eest! :)

Kaupo hüppas sisse nagu hüljes ja kündis võimsalt aarde suunas. Oleme siin juba päris mitmendat korda tagasi, nii et enam ei ole isegi vajadust täpset koordinaati taga ajada. Esimene sukeldumine lõppes tõdemusega, et kast on kinni pundunud. Järgmine sukeldumine lõppes sellega, et korraga tõusis võidukas käsi veepinnale ühes logiraamatu ja kirjutusvahendiga. Õnneks selgus, et aardega on kõik hästi (isegi logiraamat ei olnud märg ja ei vajanud kuivatamist) ja vapper kaskadöör viis peale logimist aarde kenasti tagasi. Veelinnulaul oli mu jaoks Ämma raja "luigelaul".

Aardega kõik korras. Mul oli meeles, et kastil oli haak ja nüüd kuidagi ei suutnud seda leida. Tegelikult sai lihtsalt kasti lahti teha ja uks käib paraja tugevusega nii, et iseenesest see avaneda ei saa. Logiraamatus ruumi küllaga ja kirjapulk töötab hästi.

Jää oli peal ja kirvest polnud kaasas. Polnud seda tahtmist ka kaasas millegipärast. Jäi ootele.

Äntu veemõnula paistis väga äge välja ning kohe mõnulasse mõnulema kutsuv aga kiusatusele hakkasin vastu ning seekord jätsin Äntu veemõnulas käimata. Asi oli kõige rohkem ujumismütsis ja maskis. Ujumismütsi otseselt ei lähe vaja aga pikkade juustega ei viitsi ilma sinna minna. Tegin tuttavatele reklaam video kus kutsusin neid Äntu veemõnulasse geopeitust harrastama. Eks kunagi tulen/tuleme tagasi ujumismütsi ja maskiga.

Minu esimene sukeldumisaare, sai tehtud lapse maskiga, mis pidas täpselt õnneliku lõpuni vastu, enne kui kaldal ära lagunes. Üsna spontaanselt sai tuldud siia, aga ega väga paremat aega ei leiaks, kui vesi vähemalt pinnal mõnusalt soe. Sukelduda tuli ikka mitu korda, uks oli veidi pundunud, aga kätte ma ta sain. Aitäh uudset kogemust pakkumast!

*Minu sukeldumise ajal oli haak veel täitsa olemas ja tiba kangekaelne aga täitsa toimis veel.

Tänu Argole saime ka logi kirja.

Nii puhtjuhuslikult mööda ujudes kirjutasin ühtlasi ka logi vihikusse.. ;) Tegelikult tegin enda jaoks asja huvitavaks ning läksin eeltööd tegemata mütsiga lööma, puhtalt nullpunkti peale, mis seal ikka keerulist saab siis olla. No oli pusimist ikka ka. Korra juba tundus, et tulengi tühjade kätega ära. Aga ei, ´´ära tõin´´ nagu ütlevad klassikud :) Tõesti oli magus leid. Aitäh peitjale põneva elamuse eest.

Aeg annab arutust ja toob lahendused ise kätte. Oli vaja lihtsalt paar aastat oodata. Õppisin ise vahepeal ka tarvilikud oskused ära, aga siis ikka elu korraldab midagi nii, et ise ei tohi minna. Ühel ilusal reedel pakkisin ennast kaasa seltskonnale, kes läks allikaid uudistama. Kuumal päeval oli väga mõnus vee peal liuelda ja jahutuseks varbaid vette pista. Ühel hetkel jõudsid konnad ka õigesse kohta ja üks siniste kätega tegelane toimetas logiraamatu koos kirjapulgaga minuni. Ma kirjutasin kiirelt nimed raamatusse ja ulatasin selle tagasi. Konnad kadusid seejärel jälle vee alla puuokste vahele edasi lustima. Pärast anti tagasisidet, et raamatu saab väga lihtsalt kätte ja see püsib turvaliselt seal, kus ta olema peab. Kuid kasti kinnitused järgmise objekti külge logisevad väga korralikult. Seega hoolduvajadus on endiselt olemas.

Tänud, kniksud ja kraapsud.

Aare on üleeile leitud... julgen öelda, et kogenud mängija poolt mitte lätlase. Aga ma usun, et üle tuleb see kast vaadata, võtan see suvi plaani..

Kast ära pundunud ja ristiinimesel lahti ei tule.

Vähemalt sai proovitud. Kaups kargas vette ja mina filmisin GP lehe järgi kaks aastat leidmata aarde leidmist. Vee all selgus, et tugev Kaupo sai raskustega haagi lahti, aga kast ise niivõrd pundunud, et lahti ei tule ja pole kuhugi küüsi taha ajada. ,,Vajab hooldust" on jätkuvalt aktuaalne.

Kaido sukeldus ja sai logitud

Õige varustusega täitsa tehtav. Tänud peitjale!

Margus alahindas aaret või ülehindas ennast, aga niisama teda kätte ei saanud. Puudutamisrõõmu sai.

prillideta oli tõesti raske. mis seal ikka... aitäh peitjale! :)

Ja no tuli siis antud seeria ainus mitteleid kah ära. Nulli jõudes oli vihm just järele jäänud. Ukerdasin kuidagi võimalikult kalda lähedale ning.. Hmm.. Suhteliselt läbimärg olin niikuinii, väga enam vahet ei oleks, kui sisse kukun? Kott põõsa alla, vettkartvad asjad taskust välja ning.. õnneks hakkas uuesti sadama ning see loll mõte proovima minna kadus peast. Võib-olla kunagi uuele katsele. Edit: näen, et sukeldumiseta vist ei saa :D

Noh, jah, mis siin ikka, käisime serval piilumas ja paneme ausa sinise kirja... :)

Ilmselt ei küündi meie ujumisoskused selle aarde leidmiseks piisavaks. Kes ei uju üldse, kes ei ole nõus peadki vee alla panema jne. Koht ja järv on super kaunid.

2019 septembris sai pool tehtud ja täna siis teine osa - see on ainuke ÄMM-a seeriast, mis mul kindlalt kätte saamata jääb. Aga sellegi poolest mõnus ilm ja hea matk.

Umbes 1,5 aastat tagasi jalutasime suurema osa ÄMMa rajast läbi, täna oli tahtmist ja aega võtta ülejäänud. Ilm oli ilus, päike paistis, mõnus oli kõndida. Põhja pool asuvad sõbrad-sugulased saatsid meile mingeid lumepilte. Me ei teadnud lumest midagi. 16 meetrit jäi puudu. :)

Kui mu veepealsed liikumise oskused ja kiirus on viis pluss, siis veealused oskused on kaks kahe miinusega. Näen aaret, aga kätte ei saa sest hõljun kalipsoga nagu kalamehe õngekork selle kohal. Andsin alla ja tulin pärast pooletunnist suplust sinise näoga ära.

Raja algus.

Seda aaret ei hakanud üritamagi.

Raja lõpp.

Sel päeval täitus mu Kallima sõna otseses mõtted üks märgadest unistustest. Preemia mu superkangelasele polnud vähem märg. Krdi äge teostus ja aare! Uhke oli logida ja kiidan oma sokid, juba teist korda täna, jalast ära! Vägev! Võimas värk! Aitäh!

Ojaaa, vot see leid oli õige magus. Ega teekond siia algas juba üle aasta tagasi, kui sai juba ka ujutud ja mitteleitud. Kui teemaks tuli Ämma rada, siis loomulikult hakkas minu mõte liikuma ikka selle va Veelinnu poole. Ja üldse oma mitmekesisuselt on terve rada äge ja alati valmis sellisel matkama. Igatahes oli laual Ämma rada. Siia soovis ka Kristjan tulla ja nii vaikselt plaan haudus. Kristjan oma selja jms pärast väga telkida ei tahtnud ja seetõttu saime need paar ööd mõnusalt külaliskorteris veedetud. Me Annega loovutasime isegi suure voodi Kristjani selja hüvanguks ja pidime hakkama saama diivanil 8). Igatahes täna oli käes "see päev". Rada oli jätkuvalt äge ja aarete uuesti otsiminegi polnud nii lihtne, kui esiti arvasin. Õhtuks igal juhul olid 44 aaret läbi käidud ja käes oli selle tordi kirss. Imeilusa Sinijärve kaldal ajasin kalipso selga, mille muide leidsime Annega täiesti juhuslikult ühest kaltsukast ca 15 euri eest :D - WIN. Kalipsoga ikka teine asi külmas Sinijärve vees. Kui eelmisel aastal üritasin läheneda nullile külje pealt, siis seekord mööda tüve. Sellises suht sügavas ja selges veekogus on päris pull efekt. Nimelt esimese hooga vee-alla vaadates tuli kõrgusekartus - näed sügaval põhja, ise samas väga kõrgel. Väikese harjumisega sain sellest üle ja tegelikult ikka väga äge vaadata seda veealust maailma - isegi see puu ei tundunud nii hirmus. Ujusin siis arvatavasse nulli ja üsna kähku leidsin ka kasti üles. Ega pikka pidu polnudki - esimese sukeldumisega sain haagi lahti aga karpi mitte. Teise korraga tulin pinnale juba logiraamatuga. Vot see oli tunne. Sama hea orgasmilise tunde on tekitanud vaid aarded raskustega 4,5+. Logi kirja ja raamat sai omale kohale tagasi üsna nobedalt. Siis nautisin veel pisut veealust maailma ja Kiisukese soojendavat preemiat. See aare oli vähemalt minu jaoks kuidaigi oluline väljakutse ja selliseid tahan veel! Aitäh kõigile asjaosalistele nii ägeda ja mitmekesise matkaraja eest!

PS. Varsti peab tagasi tulema, kuna segastel asjaoludel jäi "Kingitus ämmatiimile" otsimata, kuigi mõistatus lahendatud ja ka oli plaanis.. Aga siia ikka rõõm tulla. Aitäh veelkord :)!

Nagu Krista juba kirjutas, siis sai selline tõsine aare valitud Oti sünnipäevaatraktsiooniks ning kokku aetud üle-eestiline suguselts. Kahju ei teinud ka aarde asukoht - meil peres kõik suured Äntu järvede austajad! Aitäh :)

Sünnipäeva päevaplaani oli tänu super ilusale ilmale äkiline mõte kaasata Äntu järved. Sünnipäevalisi oli oodata kaugelt mitmest maakonnast ja sobis päeva alustuseks ja kastmiseks väga hästi. Hullamiste ja hüppamistega alustasime Äntu Valgjärvel, kus on vesi heleroheline ja väga läbipaistev. Peagi lükati vette parklas täis pumbatud SUP-lauad. Viimastega sõitsid nooremad ja energilisemad Valgjärvelt otse Äntu Rohelisele järvele. Edasi Äntu Sinijärvele ei õnnestunud sõita, sest kahe järve ühenduse koht on kinni kasvanud. Lauad selga ja mustikatega ääristatud matkarajal astusime edasi kuivanud kuuse poole. Sinijärvel oli vesi väga külm, aga ei heidutanud see Ruubenit. Sulpsti oli vees ja hetke pärast juba raamat näpus veepinnal tagasi. Kirjutasin kõik sünnipäevalised raamatusse, mis omakorda Ilmari kiire tegutsemise käigus külmas vees, sai omale kohale tagasi. Uuesti lauad kaenlasse ja matkarajale, siis lauad Rohelisse järve ja sealt edasi jätkus sõit Valgjärvele. Viimases jagus soojas vees lustimist ja hüppamist ja laudadega sõitmist veel tükiks ajaks. Sünnipäevalaps Ott oli täna vahvate kaaslastega siinsetes selge veega järvedes veedetud aja eest väga rahul, et lausa jättis õhtuse merevees hullamise seekord vahele. Tänud sünnipäevalistele ja peitjale.

Peale Kirvega Peidetud aarde leidmist hakkasin jubedalt kibelema selle, värskelt Geojaanil auhinnatud aarde järgi - süües teatavasti kasvab ju isu! Miki küll hoiatas, et sügaval on ja vesi on külm jne, aga seekord isegi enam ei öelnud, et eiei ära mine, sa pole selle jaoks veel valmis.
Kui samal ajal veel üks tore inimene minu plaanist kuuldes välja pakkus, et saab muretseda vajaliku varustuse ja ise ka kaasa tulla juhuks, kui vee all näiteks puu külge kinni jään, või aarde logiraamatu järvepõhja plähmerdan, niiöelda päeva päästma - siis teadsin, et õnn on minu poolt ja vaja kohe minna :D
Täna, kui normaalsed inimesed tegelevad laulupeoga, tundus selleks väga hea päev. Ilmateade näitas küll Äntus vihma ja sooja vaid 12 kraadi, aga nagunii oli plaanis ju märjaks saada. Kohale jõudes venitasin selle umbes 3 numbrit väiksema kalipso selga ja pistsin jalad vette - vau, üldse polegi ju külm nii! (ma polnud kunagi varem kalipsoga ujunud) Aarde ülesleidmisega aega ei läinud, sest vesi paistis väga hästi läbi, aga oh kui sügaval see on! Tegin esimesed sukeldumiskatsed, aga tunne oli nagu üritaks õhupalli vee alla suruda. Korra tekkis mõte proovida kaasavõetud hapnikuballoonidega minna, aga kuna seda oli vaid üks komplekt ja kogu see süsteem tundus üliväga keeruline jooksvalt ära õppida, siis loobusin - pigem ikka ilma, kuidagi inimlikum.
Siis tuli soovitus proovida raskusvööd - ka see tundus hirmus, et mis mõttes ma panen omale mingid pommid külge ja lähen niimoodi ujuma. Paar korda mängisin veel ebaõnnestunult õhupalli ja siis mõtlesin, et mis siis ikka - proovin. Raskused küljes, õnnestus tõesti juba natuke paremini - aga siiski ei suutnud nii sügavale sukelduda, kui vaja- meetri jagu jäi kindlasti puudu... Taas kaldale ja veel raskusi juurde. Nüüd, ennast juba piisavalt raskena tundes, sukeldusin juba julgemalt ja sain kasti ära puudutada ja teise korraga oli ka logiraamat juba käes, lõpuks ometi! Naeratus kõrvuni käisin kaldal logimas ja hea, et selleks ajaks, kui raamatut tagasi hakkasin viima, selle hetkeks näolt pühitud sain - kes teab mis muidu oleks võinud juhtuda :) Tänud peitjale ja aare oli kindlasti auhinda väärt - väga ilus järv!

Olime kahekesi. Üks meist ujus eeldatava kohani ja ka nägi all midagi, mis võis see olla, aga üles toomiseni me ei jõudnud. Ja kui oleks toonudki, siis oleks see ju tulnud pärast ka tagasi panna... Arvestades, et vesi oli ujumiseks ikka üsna jahe ja maski ega muud varustust meil ka kaasas polnud, siis otsustasime asja katki jätta.