Altja fotojaht

Siin küll korduvalt käinud, aga kunagi pole mahti olnud seda aaret taga ajada. Seekord võtsime ekstra ette. Altjale lähenedes saime korraliku äiksevihmaga pihta, mille viimaste sagarate eemaldumist veel parkalas ootasime. Kuidagi õnnestus vaba auk seal leida. Sattusime mingile kahepäevasele jooksuvõistlusele peale, mis õnneks just läbi oli saanud, aga parkimisega oli veel kitsas. Platsist mööda jalutades kuulsime veel autasustamise protsessi. Teel mere äärde nägime ka mitmeid väljamaa jooksjaid (kõla järgi ehk Hispaaniast vms.), ehk siis suurema kõlapinnaga üritus. Mere äärse tuulega oli veel ok, aga pärast vihma metsa alla minek on küll paras masohhism. Sääski nii palju, et ei jõua ära tappa. Kiirpeatus, et aardesse nimi kirja saada ja siis jooksujalu parasjagu lammutatavasse jooksuraja finišisse. Seal päikse käes sai jälle sääsevabamalt hingata. Aitäh peitjatele!

Eile õhtul võtsin selle fotojahi lahti, mitte küll esmakordselt, aga tõsisemate mõtetega küll. Vaatasin pilte , hmm, ma ju tean neid kohti küll. No jah, selles merest välja turritavas kivis ma polnud küll kindel, aga muud kohad olid kõik kuskil mälusopis olemas. Olen neid radu siin ikka tõeliselt palju kordi tallunud. Siis vaatasin kaarti, lugesin läbi kirjelduse ja panin lõpu punkti paika. Täna polnud kindel, kas käin taas kogu raja läbi või siis mitte. Aga kuna olin enamuse oma jõuvarudest Oandus matkamas käies sinna jätnud, läksin vaid lõppu, mis minu rõõmuks oligi täitsa lõpp, mingi paar meetrit vaid viltu. Aga oli siinkandis täna ikka rahvast. Nojah, Jaanieelne puhkepäev, kõrtsis polnud kohe vaba kohtagi, matkarajalt muudkui tuli ja sinna läks inimesi. Igatahes täna siin tavapärast üksikulgemist niikuinii poleks saanud nautida. Tänud peitjale siiakanti taas ntulemiseks põhjust andmast.

Tänane sünnipäevalaps soovis aardejahile tulla ning valis välja lähima aarde, kuna varsti tulevad külalised.
Obektil vaadet nautides tuli rebane, lind hambus. Vaatas, et siin laiutavad inimesed juba ees ja läks 20 m eemal üle puutüvede rahulikult üle jõe. Tore on metsas loomi näha.
Aitäh aardemeistrile toreda retke eest.

Tore teekond oli. Tuul lõikas nagu tuline nuga läbi või, aga mul oli mitu kapuutsi, mida mütsi peale tõmmata ja niimoodi oli päris mõnus ja lämmi kõndida. Mõned lakoonilisemalt riietunud isikud jooksid, nagu jalad võtsid, metsa tuulevarju.

Tore jalutamine - aitäh!

Tore lahendus, me otsustasime teha kogu tiiru läbi. Nagu muude asjadegagi, täna mere ääres oli vastik olla tuule tõttu, kuid edasi saime ilma probleemideta. Väga tore asi, sooviks veel selliseid.

Tänud aarde eest!

On ikka tore asi kokku pandud. Aastaid tagasi, algajate jaoks tundus keeruline, hoidsime targu eemale. Täna puhus meretuul ajust läbi, metsa vahel oli hea jalutada. Väga mõnus välitöö aare, ühtegi keerulist kohta ette ei sattunud. Lõpus veel imestasin, et varem nagu polegi sellise lahenduskäiguga kokku puutunud. Aare ise ju juba 15 aastat vana. Ootan vägagi selliseid juurde. Mina tänan mõnusa seikluse eest!

Leitud

Tore jaht, tundus algul keerulisem kui oli. Tänan

Aitäh toreda fotojahi eest!

Kuna matkarada varasemast tuttav, siis ennustasime objekti ja pärast õige suuna paika saamist leidsimegi mattunud aarde :) Täname peitmast! Altjal alati mõnus jalutamas käia.

Seekord ei täitnud täpselt peitja antud juhtnööre, sest Salme oli kodus teinud pildianalüüsi, logianalüüsi, kaardianalüüsi ja teatas, et tema arvatavasti teab, kuhu peaks aaret otsima minema. Uskusin siis, et laps teab, mida teeb ja olin nõus veel üheks jalutuskäiguks ka juhuks kui koht polegi õige. Aga tegelikult kohale jõudes ei tekkinud kahtlustki, et just siin me selle fotojahi lõpuks olema peaksime ja esimene puude oligi karbikaas. Väga hea tunne oli ja aitäh aarde eest!

Me ei leidnud päris mitmeid pilte, lisaks on siin talvel hoopis teine vaatepilt, elektriliinid olid aga samasugused ja leiuni meid viisid.
Tänud

See aare oli mu tänase päeva põhiline eesmärk. Aare, mida ma olin nii kaua edasi lükanud ja mingil põhjusel, mida ma enam täpselt ei mäletagi, peljanud. Ühest küljest tundub ju selline fotojaht väga tore aga teisest küljest on need fotod nii pisikesed ja kõik pildid ei tundunud mulle üldsegi mitte abistavad. Nüüd printisin välja mõlemad fotod. Margusele pistsin pihku aasta 2009 ja endale võtsin 2017. Algus oli selge ja kulges kiirelt. Mõningates kohtades tundus meile, et pildid pole just päris õiges järjekorras ja osad asjad jäid meil täitsa kahe silma vahele. Peale mereserva jalutust ma loobusin silmade pingutamisest aga Margus läks just nii hasarti täis, et krabas 2017 fotod ka oma kätte ja pidas nii hoolega jahti, et alles pisut enne lõppu küsis, et miks mõlemad lehed tema käes on :D Aga siis paistiski juba lõpusirge ja mulle meenus möödunud augusti käik siia, kui sai leitud naaberaare. Keegi mainis tol korral seda aaret ja suundus isegi logima aga kuna mul oli eeltöö tegemata, siis ma teistele sappa ei võtnud. Täna jõudis kätte selle aarde logimise hetk ja peale seda premeerisime end Altja kõrtsis lõunaeinega. Tore oli taas siin olla. Aitäh!

Altja rajal varemgi käinud, aga nüüd oli aega ka pilte järgida ja punkt kätte saada. Tänud fotojahi eest.

Tänud peitjale mõnusa raja eest!

Seda aaret ei olnud mul plaanis täna otsida. Kui aga tekkis lootus seda poole pealt purema hakata, võtsin asja siiski ette. Karma maksis aga kätte. Kuna ma eeldasin, et Siim ja Mari tegid tollel päeval palju suurema ringi, siis jooskin omadega ikka täielikult ämbrisse. Kõik tundus nagu klappivat imepisikeste piltidega, aga koguaeg oli miskit puudu. Põhimõtteliselt olin juba loobunud ja jalutasin parkla poole tagasi. Ühel hetkel otsustasin korra veel õnne proovida ja kui juba õigel rajal olla, kadus ka igasugune kahtlus. Ehk täitsa muretult tatsasin piltide järgi vapralt lõpuni välja. See aga ei tähenda, et piinad oleks otsa saanud. Aarde enda leidmisega hakkas taas ikaldus pihta. Palju aega hiljem pärast lõppu saabumist, kui kirjelduse uuesti läbi lugesin ja veel ühe vajaliku infokillu üles korjasin, jõudsin ka lõpuks leiuni. Looduslik kamuflaaž oli niivõrd hea, et õige koht jäi lihtsalt märkamatuks. Tagasiteel oleks hea meelega kõrtsust läbi hüpanud ja ühe toeka prae sisse puginud. Kahjuks nendel keerulistel aegadel oli see suletud. Õnneks olen seal varem juba käinud ja sealset maitsvat toitu pruukinud.

Tänud.

Selle aarde idee on ju põnev. Kuid pildid on väga väikesed ja minu jaoks halvasti nähtavad. Algul võtsin hoopis vanad pildid. Need tekitavad vaid segadust ja võiks sealt eemaldada, kuigi nende kvaliteet on tunduvalt parem kui uutel. Võrgu kuurideni jõudsin välja. Edasi läks asi segaseks ja aardeni jõudsin vaid tänu kaasasolnud varemleidja vihjetele.

Altja rada olen vist kolmel korral läbinud erinevate grupiekskursioonide käigus. Ja ikka ta üllatab. Tõsi, kui viimasest külastusest on möödas üle 20 aasta, siis tegelikult oleks ka üllatav kui üldse ei üllataks :o) Need kohad, kus suurema ajadistantsi tagant jälle uuesti käid, haagivad hästi hinge. Eriti kui esimene kord jääb pilvitusse lapsepõlve (eas, millest mälestused siiski juba eredad). Ei väsita mind need vaated iial, tulen kindlasti veel! Aitäh, fotojaht on siin just õigel kohal.

Eks ta nüüd natuke patuga pooleks leid oli - kuna kõigil teistel oli aare leitud ja matkaraja läbisime tagurpidi ning õiges kohas põhimõtteliselt juhatati ka suund kätte, siis juhtuski nii, et aarde leidsin ja logisin enne ja siis pärast sai kõik fotode kohad tuvastatud ja üle vaadatud.
Mõnus matkake ja kenad kohad igaljuhul, aitäh toreda aarde ja koha tutuvstamise eest!

Esmapilgul tundus see küll üpris pähkel, kuid kui nullis olime ja kohe õiged asjad järjest silma hakkasid jääma, oli hea meel küll. Mõnevõrra tohkendamist ja tuligi karp välja. Nii lahe teistmoodi lahendus. Aitäh!

Ühel ilusal suvepäeval käisime meiegi Altjal. Tegelikult oleme siin käinud päris paljudel ilusatel suvepäevadel, siin on mõnus jalutada ka niisama, aga veelgi toredam on teada, et kusagil ootab lisaks mustikatele boonuseks ka aardekarp. Siimu ja Mari Altjal jalutamise pildiseeria on aja jooksul ka põhjalikult läbi uuritud, täna vaatasin lõpuks ka üle nende poolt väljavalitud parimad kuused.

Aitäh toreda jalutuskäigu eest!

Leitud.

Aare korras. Tore jalutuskäik oli. Tänud!

Sama lugu siin – kuna mõistatus, oleksin ilmselt mingit järgmist korda ka selle aarde ootama jätnud, aga Maris julgustas mind seda mõnusat fotojahti kohe lahti klikkama ning hea oli et julgustas: see aare viib oma jalutuskäiguga nii lahedatesse paikadesse :). Alguses kõik jooksis hästi, piltidelt tuttavad kohad hüppasid hopp ja hopp ette. Ranna-alal läks juba natuke keerulisemaks ja fotojuhiste järgi sain ennast lõpuks paika sinnani, kus Siim näitab teisel fotokogul kõige alumise rea teisel pildil „siin on pöörde kohta“. Sealt edasi aga ma enam piltide järgi ei saanud, (õiget) vastassuuna noolekest ja liini lõpuks ei leidnudki... Aga kuna me jõudsime lõppkokkuvõttes nagunii ühe päris arvestatavates mõõtmetes inimese valmistatud objektini ja seal ümber kasvasid ka kuused vajalikus suunas, sain logi siiski kirja :). Aitäh fotojahi eest, väga mõnus oli kohalikke vaatamisväärsusi selle aare otsimise käigus külastada :).

Päeva viimane jalutuskäik. Väga põnev aare! Mõnes kohas küll tekkis korraks nõutu olek, kuid saime ikkagi õigesse kohta välja. Tänud!

Ai sa manna. Läksime kohe kirvega murdma. Esiteks öeldi, et sööge peale aardeleidu, oi oi, me ikka ennem sõime end nuumhärgadeks Kairiga ja siis hakkasime peale kõvemat kiikumist aaret ka veel tagurpidi otsast lahendama. Leidsime liinipildi üles aga edasist lõpupilti kohe üldse mittem lõpuks sain tigedaks ja jalutasime kõvasti alguse poole, olimegi vales kohas sama pildi leidnud :D niiet seltsimehed unetud, kirves koju ja ikka õigest otsast tasub lahendada. Lõpuks tegime kõvasti suurema tiiru, kui oleks vaja olnud

Põnevaim osa oli kahe fotoseeria võrdlemine.
Meelde tuli lastelugu, kus poiss vanemate eeskujul sõja eest omagi varandused kastiga maa sisse mattis. Pärast kodukanti naastes oli küll täpselt meeles, mitu sammu verandatrepist lugeda tuli - kirst aga end kätte ei andnud. Viimaks lõi peitja omale otsaette - olin ju peitmise ajal alles poisike ja sammudki lapse omad!

Peale kosutavat kõhutäit kohalikus kõrtsis võtsime selle jalutuskäigu ette. Algus läks nagu täitsa ladusalt, aga mingist hetkest kadus järg käest ja panime huupi.Ega sellest ei olnudki hullu, sest viimase pildi saime jälle klappima ja nii saidki nimed raamatusse. Tänud peitjale, mõnus jalutamine oli.

Selle aarde ülesse ehitus mulle meeldis. Päris paljud pildid jäid imekombel küll vahele aga vähemalt olime peaaegu koguaeg õigel teel :) ja aarde leid tuli ka kiirelt, aardega kõik korras, tänud :)

Päeva viimane aare. Piltide asukohad leidsime ladusalt, mõni üksik jäi küllvahele, aga sellest hoolimata jõudsime lõppu.