Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kui seal ei kasvaks puid ega õitseks lilli, siis võiks vabalt arvata, et Maalt hoopis Kuule satutud. Nõnda täksitud on pinnas kraatritest ning kõikjal vedeleb kila ja kola, justkui oleks samas kosmoselaev hädamaandumise teinud.
Veidi eemal vedelev militaarrämps jätab mulje suuremat sorti galaktikatevahelisest konfliktist, mille lõppvaatus just seal maha peetud.
Küllap nõnda ka Kuumaastiku aaret algselt kandnud kulgur alla prantsatas ning kosmiliste aardeküttide külaskäiku ootab...
[jussikese] poolt taastatud aare aga ei ole enam nimetet kulguris, vaid kohas, kus üllatunud maalased võisid varjatult jälgida kulgurite kukkumist.
Juba 2008. aasta Jaanipäeval peitsid Rännuämblikud Pakri saartele Kuumaastiku aarde.
Tehnilistel põhjustel selle registreerimine veidi venis, aga mis parata...
Vihjeks aardeküttidele, et aaret otsides tasuks oma liigutustega ettevaatlik olla - militaarrämps võib ettevaatamatut otsijat kergesti kriimustada või lõikuda.
Vihje: pole
Lingid: http://www.goestonia.ee
Aarde sildid:
väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1N3HN
Logiteadete statistika:
93 (96,9%)
3
3
1
1
0
0
Kokku: 101
Tõepoolest veidi müstiline paik. Aga loomulikult jääb vene sõjaväe tegutsemisest maha silmale harjumatu pilt. Huvitav.
Tänu geopeitusele võtsime täna ette Pakri saarte külastuse. Ei osanudki arvata kui suur väljakutse see on. Alguses oli ikka siiras soov kõik aarded ära logida aga peale seda kui nägime mis distantsid ja milliste tee oludega siin peab toimetama, kustus see eesmärk juba eos. Jalgratastega läheb siin aega, kui just mingi maastiku rattameister ei ole, kaks päeva kindlasti, sest saarele jõudmine Paldiskist (väljumine peale !0:00 vastavalt laeva väljumisest ja tagasi sõit 17:00 kui kapten otsustab sõita) annab tegutsemiseks aega nii umbes 6 tundi. Otsustasime alustada Suur-Pakrist ja see oli teine aare logida. Aaare ise korras. Tänud
Sellest kõndisin esialgu grupiga mööda, aga kuna lõunapaus tehti mitte eriti kaugel ja mul jäi Cavaliers aega, kõndisin tagasi. Aare sai leitud suhtt lihtsalt, miks maastik 3,5 on, ei saanud aru. Nimi kirjas, jalutasin teiste juurde tagasi. Aitäh peitjale!
Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.
Sul võib hea jalgratas olla aga kivid on kivid, tõeline kuumaastik. Aardeni jõudsime. Koht ilus, tänud kutsumast!
Tulareemiast tulles oli üsna pikk ja kivine sõit. Vihjeks ühes või teises suunas kulgevatele jalgratturitele, et auto jäljes ei tasu sõita, see on pehme, seevastu kõrval olev hall klibu on üsna tihe ja parema kandvusega. Teekonnal sai uudistatud pankrannikut, pommiauke ja moona jäänuseid, muidu kulges üsna ladusat, mitte et aardest oleks napilt mööda põrutanud. Oli täpselt seal, kus olema pidi. Militaarkola otsa koperdamise oht on üsna kesiseks jäänud kahjuks või õnneks.
Eks see piirkond vähe aukus oli jah, õnneks mitte nii palju, et konte murdnud oleks. Oli ka hea koht kus vähe päikse käes lesida ja hinge tõmmata.
Tänud.
Kuukulgureid ega kuuuurijaid enam kahjuks ei kohanud. See-eest oli aga üks tore aare, mis meil liiga kaua päikse käes sihitult ringi tatsata ei lasknud ja end õnneks näole andis.
Vanad pildid GP lehel on ägedad. Kahjuks kuukulgureid enam ei märganud, aga oligi paras aeg matkapausiks. Viskasime korraks pikale, et siis jälle tõusta ja edasi matkaga tulareemia suunas. Kaardi pealt paistis pommilehtrid isegi huvitavamad kui kohapeal vaadates.
Maastik on siin t6eliselt spartalik. K6iki neid myrsulehtreid vaadates jäi kyll selline mulje et kus iganes ruutsentimeeril sa yhel ajahetkel paiknesid, siis pääsu polnud kyll kellelgi. Kohati yle paari meetri sygavused lehtrid rääkisid nii m6ndagi aastatkymnete tagustest oludest. Ka m6ni puu oli just sinna lehtri p6hja endale hea kasvupesa leidnud. Ju siis sinna k6ige enam vett koguneb. Täna valitses siin saarel kyll igastahes k6rbekuumus. ja nagu ka peitjad viitavad et kui siin puuduks taimestik siis tekiks t6esti kahtlus et oleme kuule sattunud ;) Tänud peitjale
Suur-Pakri viimane aare. Saarele tiir peale tehtud. Tänud aarde eest.
Liikusime siia mööda põhjakaldal kulgevat kivist teed. Rattasõiduks suhteliselt raske pinnas, kuid samas põnevat vaatamist jagus tervel teelõigul. Aardeleid oli kiire, kõpitsesime natuke sisu ja panime nimed kirja. Kell oli alles varases pealelõunas ja meil juba Suur-Pakrile kogu tiir peale tehtud ja kõik aarded ka leitud. Nüüd siis väntasime edasi Väike-Pakri aarete poole. Aitäh!
Väga oodatud õppeekskursiooni teine päev viis meie reisiseltskonna Pakri saartele. Pärast ülilahedat paadisõitu Kurkse sadamast Väike- Pakrile ootas meid traktor järelkäruga. Ekskurseerisime läbi Pakri saarte maastike kuulates paadimehe lugusid minevikust, tänapäevast, loodusest, inimestest ja rahvapärimusest. Esimeses peatuspunktis võtsin naljaviluks kaardi ette. Ja mis sa kostad. Praktiliselt viibisin viie meetri kaugusel aardest :) Seekord kerge saak, logisin kiiresti. Tänan!
Kuumaastik on loodud nõukogude sõjaväe poolt. Tänud kohta tutvustamast.
Meie teine leid ,siin olime selle päeva esimesed leidjad.
Lilla Rågö dessandi naljas aardeleid :) Saime korraks Stora Rågö peale ka ehkki oli üsna pikk edasi-tagasi jalutuskäik lõõskava päikese käes.
Suur-Pakri ja kogu päeva viimaseks aardeks jäi see siin. Leid tuli hetkega ja ega mul siin enam ringi vaatamiseks väga aega ei jäänud. Peale kosutavat joogilonksu ja pilku kellale, oli jäänud vaid pool tundi väikelaeva väljumiseni Väike-Pakri Lillby sadamast. Korjasin oma tahtejõu riismed kokku ja väntasin viimased kilomeetrid ning jõudsin viimasena Lillbysse. Seal sain siiski veel pisut jalga puhata ning kapteni abiga oli peagi ratas laevukesele tõstetud ning lahe ületus võis alata. Träkker näitas, et olin pealtnäha pisikese retkega suutnud Pakritel läbida 40km. Päeva eesmägriks olnud Suur-Pakri sai 100% tehtud, kuid boonuseks loodetud Väike-Pakri ja Kappa jäävad paremaid aegu ootama. Tänan.
Tulnukad olidki ainult puudu. Ju oli laev veel maandumata. Tänud peitjale
Kaks nädalat tagasi Jõulumäel pakkusin välja, et järgmine tuur võiks toimuda Pakri saartel. Mõttega oldi nõus ja nii ma broneerisin kolm kohta saartele ja tagasi. Alguses oli plaan laupäeval minna ja pühapäeval tulla, aga lõpuks jäi sõelale kiirvisiit. Kuidas maksimum võtta? Laenutasime jalgrattad. Ütleks et minu esimesed aarded sellise riistaga, aga siis valetaksin. Esimene aare jalgrattaga oli Mõtlemiskivi. Kindlasti tahtsin külastada mõlemat saart, seda enam et esimene kord siin. Nii me siis kihutasime alguses Suurele Pakrile. Sillal tegime lühikese peatuse, aga kuna õngemees ei soovinud lahkuda, sõitsime edasi. Hetk veel sõitmist ja puude alt taandus üksik pull, korraks tuli meele minu punane seljakott, aga loom kartis meid tunduvalt rohkem. Plaanisin alustada Storby aardega, kuid see vee ületus oli nii pikk, et esimesena leidsime Kuumaastiku. Suured tänud peitjale aarde eest.
Kuumaastik koos läheduses seisvate suurte laevadega tekitas kõheda tunde.
Kuna GPS ei suutnud päris täpselt otsustada, et kus me sellel kuumaastikul asume, siis veidi sai ringi jalutatud maastikku nauditud
Võrreldes vanemate piltidega on metalli kõvasti vähemaks jäänud aga üht teist huvitavat siiski leidus
Lõpuks sai ka aare leitud ja nimed kirja (aare oli heas seisukorras)
Aare kenasti korras. Oma 15 aastat tagasi, kui siin käisin, oli metallikola kõvasti rohkem, ka suuri asju, neid nüüd enam pole. Eks metallivargad tasapisi vist tühjendanud seda. Kuid maastik jääb ja see on peamine. Aitäh.
Nagu nimi ütleb, tõeline kuumaastik ja seda see ka oli. Üks auk peitis ka rogaini punkti ja nii viis rogaini teekond läbi ka lähedal asuva aarde. Tänud peitjale.
Väike-Pakril sai ülemisele saareservale tiir peale. Sõjaväelinnakust kõndisime küll mööda, aga seal oli posu rahvast ja sinna aaret uurima jäädes oleksin ilmselt kiiret tempot arendavatest kaaslastest liiga palju maha jäänud, samal põhjusel jätsin saari ühendaval lõigul oleva aarde tagasiteele. Suur-Pakril oli plaan taas mõni aardeleid. Kuumaastikul õnneks tempo korraks langes, kaaslased jäid mere äärde, kasutasin võimalust teha kiire põige aardeni. Ainus häda selliste põikamistega on, et sel ajal, kui teised pisut puhkavad, tatsad sina aardejahil ja siis on jälle aeg edasi liikuda. Maastik oli äge muidugi, kuid suur prügihulk mõjus pisut morjendavalt. Isegi parema tahtmise juures ei mahuks see sodi matkakotti ega jaksaks seljas ära kanda. Aitäh!
Aare on naabriks saanud kuivkäimla. Võib selle atrbuutidesse lisada :) aitäh!
Oligi nagu kuumaastik. Kui Totu kuul raamatus oli Taibul hüpotees kuuma kuu jahtumisest ja võrdles neid kraatreid kui praadimisel tahkuvate lõhkenud mullidega. Siis hiljem on põhjuseks peetud ikka meteoriite. Ja ka Suure Pakri põhjosa oli CCCP punaväelaste poolt kuumaastikuks pummitatud. Vaid allesjäänud tehiskaaslaseid oli näha vedelemas hulga enam kui on tehiskaaslaseid kuupeal. Seega tundub sõna kuumaastik kuud lausa solvavat.
Aarde lähistel oli sipelgaid ja väike laudadest ehitis. Tänud peitjale.
Jalutasime piki randa Tulareemia aardest saari ühendava tammi poole. Imetlesime avanevat vaadet, nautisime lühikest Eestimaa suve ja sinna vahele tuli üks hea lihtne aardeleid.
Tee Tulareemia juurest siia oli pikk, aga möödus juttu ajades kiiresti. Ma kasutasin aarde kõrval asuvat ehitist sihtotstarbeliselt, samal ajal kui teised logisid. Aitäh!
Kuna juhuse tahtel sattusime kajakke parkima ja telkima just selle aarde lähedale, siis pärast viimast einet sirutasime piltlikult öeldes lihtsalt käe välja ja logisime aarde ära. V: läikiva kassi J: tulnuka Aitäh! Väga mugav oli :)
Edasine teekond oleks olnud naljakas, kui seda ise poleks läbima pidanud. Alguses marssisime heinamaa äärt pidi tee suunas, kuid siis tuli Hannesel miski suurepärane mõte metsa keerata, kus läks tema jutu järgi mingi tee. Kuigi tee moodustas minu arvates vaid eeskäijate sissetallatud rada, siis ei hakanud keegi Hannesega vaidlema. Lisaks olin ma maru rahul puude all varjus käimisest, kuna mu nägu huugas nüüd juba nagu pliidiraud.
Astusime metsa all hanereas, kui Hannes järsku miski lehmaraja peale keeras. Ma ei tea, miks ta seda tegi, ainus, mis ma kuulsin oli see, et ega lehmad lollid pole. Ma kobisesin tagant vastu, et lehmad pole lollid, aga inimesed küll ja selle tõestuseks lirtsusime pehmel pinnasel kuskil 100 m, kuniks jõudsime täielikku mülkasse. Jõudsin ülejäänud pundi juurde sellel hetkel, kui nägin Hannest kuhugi hüppamas, kuulsin lärtsu ja hetk hiljem vehkis Hannes käega, et mingu me ikka parem tagasi.
Ülejäänud seltskond lagunes tekkivas kaoses hetkega, olenevalt sellest, kus keegi parajasti asus. Kuna ma seisin endiselt ohutult lehmaraja peal ja otsustasin mitte kiirustada, suutsin toimuvast segadusest päris hea pildi saada.
Hannes kadus kiirelt kuhugi maltsa vahele ning kuna Tiia ja Einar otsustasid teda mitte hüljata, olid nad varsti kõik kolmekesi silmist kadunud. Levia seisis kuskil keset musta mädasood ja kaebles, et ta ei saa sealt enam minema. Karl, kelle turjal oli väidetavalt pool kasti õlut ja veel ka lahjemat kraami, pühkis otsustavalt läbi puude teadmata suunas minema ning mõne sekundi pärast kuulsin vaid praksatusi ja mõningat kirumist. Vaiki otsustas ka miskipärast Karli kannul käia, kuid Karl oma maratonjooksja kiirusel suutis Vaiki hetkega kannult maha raputada, seega otsustas Vaiki siiski minu juurde naasat, mis tal ka väga suure ringiga lõpuks õnnestus.
Pärast kogu seda segadust kogusime kokku oma pisikese pundi Levia ja Vaiki näol ning otsustasime naasta lehmarada pidi heinamaale ja minna sealt teeni. Jõudsime heinamaal pisut kõndida, kui nägime Karli kuskil poole kilomeetri kaugusel lehvitamas. See oli ka viimane kord, kus ma Karli enne Sõjaväelinnakut nägin, kuna kohe pärast viipamist kadus Karl jälle kuhugi võsa vahele.
Mina olin sest pisikesest kõrvalepõikest suht läbi, seega ei jõudnud ma kuidagi Leviaga sammu pidada, kes kuskil 100 m eespool kihutas. Õnneks jõudsime varsti teeni ja seal oli juba päris mõnus astuda. Arutades omavahel, miks me sinna kohe ei läinud, suundusime kõik, osad reipamad kui teised, järgmise punkti suunas.
Päris mitme kilomeetri pärast nägime teeristil väikest kogukonda seismas ja meid ootamas. Hannes oli oma kaaslastega rabast välja saanud ja ootasid nüüd meid järele. Kohale jõudes toimus lühike nõupidamine, kes kuhugi minna tahab. Mina keeldusin kategooriliselt veel Hannese kannul kõndimisest, seega lagunes meie grupp järgmiselt: julgemad läksid Tulareemia suunas, mina Tiiaga aga Kuumaastiku suunas.
Mööda teed oli väga mõnus astumine ja üsna peatselt jõudsimegi kohale. Aarde leidsime hetkega, mina külastasin veel üliedevat välikäimalt ning suundusimegi edasi. Vot nii võib juba aardeid otsida.
Tänud aarde eest.
See koht meeldis mulle vast Pakri aaretest enim. Oli justkui elav muuseum. Kaldale uhutud laevade varemed, erinevad pommid ja väga uhke peldik. Siin ma ei kiirustanud ja uudistasin ringi. Pärast logimist läksin ronisin ka lähedal olevasse torni. Aitäh!
Siin pidasime pikniku ja mina otsisin aarde ka üles :)
Aare sai leitud meie kahepäevase nö lastematka ajal. Laupäeval tegime jalgsimatka Väike-Pakril ja pühapäeval oli meil traktorireis Suur-Pakrile. Traktorireisil oli kaks peatust, millest üks oli just selle aarde lähedal. Aitäh!
Silla juurest tuli teekond siia. Siin sai alusele väike hooldus tehtud ja senikaua kui ülejäänund kaader torni ronis otsisin mina aarde üles.
Süstaga geopeitumas, päev 2, aare 1(5). Öö möödus siinsest aardest umbes 280 meetri kaugusel telkides rahulikult. Hommikul avasin silmad juba suhteliselt vara ning tekkis mõte enne hommikusöögi valmistamist ning laagri kokku pakkimist hoopis jalutuskäik teha, seda enam, et päev tõotas jälle kuum tulla. Maastik nagu lubatud kraatreid täis ja metallikolagi siin seal näha. Aarde leiule palju aega ei kulunud ja kõik vink-vonks.
Tekkis tornis mõte et kontrollida et ega siin aaret ei ole. Tule välja et peaaegu seisime aarde peal :) EVEJ
Väike-Pakri sai aaretest puhtaks, võtsime suuna Suur-Pakrile. Rannas oli suuremal hulgal igasugust roostetanud militaarprügi. Samal ajal kui meie Mooriga otsisime ja logisime, üritasid mehed aarde endist peidukat ehk "kosmoselaeva" käima saada. See ei õnnestunud, leidus vaid suuremal hulgal panditaarat, mille Speedy kaasa võttis. Aitäh peitjatele ja taastajatele!
Üks igati vahva koht! Meile tähistas see aare ka verstaposti "9 tundi kõndimist". Ilmutasime esimesi väsimuse märke.
GP 1106 / GC 1326
Laevad silkasid laisalt loksuvatel lainetel nagu jänesed. Ja kuumaastik hakkab tasapisi oma mõju kaotama. Põhjuseks on turistide poolt kaasa võetavad metallesemed. Või on need muulased või on need kuulased.
Kiire, leid tuttavast kohast. Siin oli meie laagriplats 2007.a. kui olime 2-päevasel kajakimatkal ümber Pakrite. Aitäh!
Väike süstasõit saarte vahel ja aare ongi leitud. Aitäh!
Kuumaastik täiesti olemas. Kuulu järgi olevat rauakola varem kordades rohkem olnud. Keegi leidis ka aarde ja matk jätkus.
Aarde nimi vastab ümruskonnale. Siit sai kaasa võetud ka pisikene meene.
Kui Suur-Pakri vaatetornist nägin teisi geopeitureid juba paari kilomeetri kaugusel jälitamas, suundusin kohe siia. Saab ehk sellegi aarde iseseisvalt leida. Õnnestuski. Nulli näitas mul küll õigest kohast vähe kõrvale, aga avarama pilguga ringi vaadates jäi peidukas silma. Mul oli palutud siit aardest kaasa võtta üks siia nukrutsema jäetud rändur, kuid see oli juba kaasa viidud eelmisel päeval Ove poolt. Käisin aarde tagasi panemise järel veidi ümbrust uudistamas ning peatselt olidki ka teised grupikaaslased platsis! Siit edasi jätkasime taas sama marsruuti (välja arvatud muidugi jussikesed).
Siin nägime eemal tuttavat geopeiturit ringi kalpsamas- teed viisid kokku Erkoga. Leid oli jällegi väga kiire. Huvitav koht! Aitäh!
Siin kohtusime taas Erkoga kes panga peal pilte tegi ja oli meid ka tornis luuranud kaameraga kui meie sillal puhkasime :) Siin on ikka maastiku kujundamisega kõvasti vaeva nähtud ja lohukesi tekitatud. Kahju, et enamus metallist ära veetud on. Aastad tagasi olid kuhjad ikka tunduvalt suuremad olnud ja koht jättis kindlasti mõnusa Mad Maxi tunde :)
Tulime mööda tammi Suur-Pakrile ning see aare oli kohe esimene. Träni vedeles siin tõesti palju ning lisaks aardele leidsime me siit ka Erko ning torni, mille tippu me tema teatavate puudujääkide tõttu siiski ei roninud. Aitäh!
Aare kerges kohas ning kiire leid. Tahtsin lähedal olevasse torni ka ronida, kuid see ei näinud just kõige paremas seisukorras välja. Vaade ümbrusele ilus, tänan peitmast!
Kajaki-jalgsimatkal Pakritele ei saanud ka geopeitust kuidagi vahele jätta. Kajakkidega maabusima Väike-Pakril Suurkülas ja sealt edasi liikusime juba kergemate seljakottidega Suur-Pakri poole. Matkateele jäi esimesena Kuumaastiku aare. Siin on Pakrite ilusain rand ja see koht on väha hea puhkepeatuseks. Aarede juures edsi liikudes jäi teele mitu pardimunadega linnupesa. Aardet võtsin kaasa siin juba pea aasta olnud TB.
Minu arust selle matka kõige ägedam kant. Enne olime naabersaarelt tulejuhtimistornist vaadanud seda ilusat lilleaasa ja avalduvat vaadet lagedatele platsidele. Siitpoolt ülla-ülla avanes vastuvaade. Ja rannavallid, kadakad, militaarkola jäänused, kraatrid, astangutega rand - ei, parim osa Pakritest, ütlen ma. Tänud juhatamast! Ja siis keerasime ninad sadama poole tagasi ja kui sinna kohale jõudsime, näitas odokas 22.5 km jala.
Pakri saari külastasin viimati 7 aastat tagasi, kuid siis piirdus ekskursioon Väike-Pakriga ning Suur-Pakrit nägin vaid tollase tankisilla algusest.
Seekord sai aga peale Väike-Pakril maabumist kohe suund Suur-Pakrile võetud ning peale pooleteisttunnist marssi jõudsime esimese mul leidmata aardeni. Õnneks oli aare lihtsalt ja inimlikult peidetud, otsimise peale liiga palju aega ei kulunud. Sel ajal, kui mina logisin, imetlesid teised rauakola, mida on võrreldes esimestelt piltidelt nähaolevaga küll kõvasti vähemaks saanud. Peale seda matkasime edasi juba järgmise aarde poole.
Oma nime vääriline aare:) Silma jäi ka üks TB, mis ootab endiselt uut rännakut. EVEJ
Otse peidiku kõrvalt hüppas ülesse ehmunud jänes.... ei tea, kas aardevalvuriks palgatud?:) Igatahes tõmbas mu tähelepanu kohe peidikule:) 5-6 aastat tagasi oli seda rauakola seal vist nats rohkem, kui mu mälu ei peta.
Pakri tuuri neljas ja kahjuks viimane aare. Paraku ühe päevaga rohkem ei jõudnudki. Paadi jätsime kahe pakri vahele silla juurde ning kõmpisime selle 2,5 km jala.
Alguses mängis GPS vingerpussi aga kui lõpuks kokkuleppele saime, siis tuli leid kiirelt. Aare väga heas korras.
Tänan aarde eest!
suusaretk üle merejää oli kiire ja sujuv aga saarel kadakate vahel liikumine nii lihtne enam polnud olukorda ei parandanud ka lõikav külm meretuul.Aare oli ilusti omal kohal ja korras. V:nööbid,veoauto J:TB lelu
Kahjuks otsustasime sellele aardele lähenedes vale tee kasuks ning see oli roppus kuubis:endiselt sadav vihm, põhjatud ning porised rööpad, pehme maapind ja kuna tee lõppes lihtsalt mereääres...otsustasime mööda kohalike sarvekandjate mutta sõtkutud teerada jätkata suunda gepsus oleva raja suunas.Põigeldes lehmakookide vahel, sikutasime aegajalt jalgu mudastest lompidest ületasime nii metsikut heinamaad, okastraate ja "mõnusat"maastiku.Lõpuks jõudsime lihtsalt lompide ja mudaga küllustunud teele ja gepsust traki vaadates jäi vaid ohata ning kiruda end vale raja eest.Mitmeid märgi minuteid?tunde?jõudsime lõpuks teeristi kuhu sai oma läbivettinud ning saatanlikult rasked seljakotid maja jätta ning alustada teed nii selle aarde kui ka Tulareemia suunas.Taevaisa oli selleks hetkeks meile nii palju halastanud, et sulges taevakraanid ja saatis kerge tuulekese, et varustus natukenegi taheneks.Nii me siis kerge varustusega tatsasime ja vaatasime kõike seda militaarjäänust mis oli loodusesse jäänud.Aarde leid tulin lihtsalt ning siit edasi tundus asi lihtsamaks minevat, aitäh!
Igas suunas kuhu vaatasin, nägin erinevaid militaarse päritoluga vidinaid. Uurimist ja puurimist jätkus päris pikaks ajaks, ning vahepeal sai ka aare logitud.
Jätsime smiley.