Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Loovtöö geopeituse aardesari on tehtud minu loovtööks ja koosneb huvitavatest paikadest Viljandimaal, kuhu pole keegi aardeid peitnud.
Kõrvi Suurkivi on gneissgraniidist rändrahn. Kivi on 8,6 meetrit pikk, 6,8 meetrit lai, 2,5 meetrit kõrge ja ümbermõõt on 22,3 meetrit. See asub endise Kõrvi talu maadel, sellest tuleb ka rändrahnu nimi. Kivi paikneb vana, nüüd metsistunud heinamaa piiril. Kivi juurde on asetatud looduskaitse all oleva objekti tähistav silt. Kiviga on seotud muistend. Kurat olevat tahtnud takistada rahvast Paistu kirikust väljuda kiviga. Kirikukukk aga hakkas laulma ja Kuradi võim sai otsa, seega kivi, mida Kurat kandis, kukkus maha.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
võsa (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCB2JC2
Logiteadete statistika:
10 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 11
Põlluvaheteed enam pole, aga metsapääsuauk on ilusti olemas. Väga kummaline maastik: kaardil heinamaa, tegelikkuses võss, mida on kummalisi valikuid tehes harvendatud. Täna oli veel päris mõnus läheneda, kui roheline peale kasvab, läheb "huvitavaks". Aitäh kivi näitamast!
Kevad. Kõik tärkav ilu on ees, hinges tärkab taas esimene armastus, keha on rahutu ja ei lase ühes kohas püsida. Päike kuldab kaski, mis on oma mustavalges triibulises kleidis aasta seksikamais vormis. Kohe kohe tuleb massiline klorofüll ja varjab selle kauni graatsia ära. Aga praegu on kõik imeline.
Aega läks 35 minutit. Teekond oli veidi porine aga ei midagi hullu. Tänud
Jälle üks võrratu talveilmaga pühapäev ja tahtmine natuke liigutada, mis muud, kui geomobiilile hääled sisse. Tütar rooli õppesõitu tegema ja minek. Vaja see loovtöö ikka ära teha ja he hinne saada. Sel pühapäeval ikka lihtsam ja kui nii võib öleda, siis jalutuskäik pargis. Valmistusin võssis rassimiseks aga ju oli siis õige lähenemistee valitud. Mõnus! Aitäh peitjale õue kutsumast. Aare korras.
Tänase ilusa ilmaga oli kindel plaan Kõrvi suurkivi ülesse otsida. Keegi meist polnud sellest rahnust eelnevalt teadlik, veel vähem näinud. Kursis olime kõikide seniste logidega ja teadsime, et kerge ei saa see retk olema. Otsustasime minna lätlaste soovituste järgi. Geokoer oli õnnelik, et sai suure lagendiku peal joosta, väike laps säras kelgu peal, kui issi temaga kiiremaid tuure ülesse võttis ja üldse oli selline mõnus minek. Poolel teel aga selgus, et koera ei saa enam nii pika rihma otsas hoida ja kelguga pole üldse võimalik edasi liikuda – meeletu võsa ja konarlik pind tegid meie edasimineku raskeks, aga siiski mitte võimatuks. Jätsime kelgu poolele teele ühe puu alla maha meie tagasitulekut ootama ja laps süles sammusime tasapisi läbi võsa aarde poole. Tore minek oli sellegipoolest, kuigi meie väikese seltskonna rivi oli veninud mitmekümne meetri pikkuseks, igaüks sammus oma tempos. Aga kõik me kohale jõudsime ja sama teed mööda tagasi ka ning kokkuvõttes olime selle natuke üle tunni väldanud matkaga väga rahul. Täname peitjat siia aaret peitmast ja kivi laiemale üldsusele tutvustamast. Koht on aaret väärt.
PS. Kuidas [tunk] siin aga ööpimeduses liikuda suutis, jääb siiani arusaamatuks, igatahes müts maha tema ees.
Plaanisin mõned vabad tunnid Loovtöö III - V seltsis parajaks teha ning alustasin IV-st. Õnneks olin eelnevalt tunki ja läti seltskonna logid läbi lugenud ning lähenesin kirde suunast bussipeatuse juurest. Põlluserval märkasin georada ning hakkasin mööda seda minema. Vahepeal pidasin ennast targemaks ning valisin oma tee, s.t. pikema tee ja ma ei usu, et see eriti lihtsam oli. Muljetavaldavalt tihedas võsas ragistades tegin korraliku pauna sisse ja lähenesin kivile hoopis ida poolt. Viimased paarkümmend meetrit sattusin jälle georajale ja kivi märkasin alles üsna lähedale jõudnult (sealt poolt on kivi laugem). Aardega läks õnneks kiirelt kuna jäljed juhatasid õigesse kohta ja maskeering oli peaaegu sama suur kui kivi ise. Peale logimist käisin korra kivi otsas vaatamas kus kõik need kitsed ja põdrad on, kelle jälgi terve metsaalune täis oli, kuid ilmselt nad luurasid kuskil puude taga.
Tagasitee valisin eelmiste leidjate jälgede järgi ja see oli tunduvalt parem valik kui tulles. Siiski vaatasin ühel hetkel, et jäljed lähevad liiga põhja poole ning oma otsatus tarkuses valisin jällegi oma tee. Ühel hetkel olin jälle keset tihedat võsa kuni lõpuks tuttavale georajale jõudsin. Edasi-tagasi tuli 2,3 km ja 50 minutit aga hea, et see nüüd tehtud on. Üks küsimus on siiski vastuseta: kuidas pagana moodi see kivi siit metsast üldse leiti, et see looduskaitse alla võtta?
Igatahes tänud kivi tutvustamast. :)
Hetkel parim aeg selle aarde külastamiseks. Mitte see, et lätlaste jäljed ees, vaid sellepärast, et vesi kenasti tahke ja rohelist massi ka vähe. Ainult üks asi jäi segaseks. Miks nad selle kivi sinna metsa tassisid?
Siin sai saapaga päris palju seigeldud ja sobivat rada otsides. Ühel hetkel avastasin et olin kivist juba möödas. Kohapeal otsisin ka tükk aega valest kohast. Ühesõnaga selle aardega oli piisavalt seiklust, tegemist ja aega. Tänud aarde eest!
Miski meeltesegaduse ajel lähenesin lääne poolt. Juba autost oli näha, et pärast ~50 meetrit läheb edasi tülikaks, aga arvasin et see paarsada meetrit on tühiasi, rammin massiga läbi. Mjaa - kummikud hoidsid varbad kuivana, aga vitsa sain küll igal sammul - kätele, jalgadele, näkku ... :o) Tagasiteel viskasin vahelduseks korra üldse siruli ja suutsin telefoni loputada niimoodi, et pärast sai autos teist tükk aega "föönitatud", kuniks laadimisvõimalus taastus. Seega - järgmistel tasuks pigem proovida põhja poolt, suure tõenäosusega pääseb kokkuvõttes kergemini ja kiiremini.
Paksu lumega leidmine on raskendatud, nagu muudegi aardete puhul antud loovtööseerias. Logiraamatusse märgitud peiduaega uskudes võiks arvata, et see karp seal juba aasta aega oodanud. Või siis pole peitja veel 2025-ga veel päriselt sina peale saanud. Esimese logi kirjutasin kell 23:38. Aitäh.