Ohutus ennekõike!

 5 

Üldse polnud plaanis sulpsatada. Pigem võeti pildistajaks kaasa. Aga Herki nägi sapöörilabidaga auku lahti tagudes nii kurja vaeva, et kahju hakkas auku ühekordselt kasutada. Seega, kui auk oli valmis, kiskusin Herki piirituks imestuseks riided seljast, lükkasin ta kõrvale ja ronisin jääauku. Pärast oli veidi vähem kuivi riideid, mida selga panna, aga mõnus värske tunne oli.

Herki sai just ka auku ja välja ja riidesse, kui hakkas rahvaste voorimine - no ikka üle 10 inimese ja ligi poole tosina looma tuli meile tagasiteel vastu:) Ja vähemalt ühel neist inimestest oli plaanis ka Herki suure vaevaga tahutud ujumiskohta sukelduda :)

Aitäh labidamehele ja aitäh peitjale! Tuju paranes mitmekordselt.

 11 

Teekonnal Loosalusse läbi mitme maakonna esines lumetuisku, vihmalaadset sadu, päikesepaistet, kohati tugevat tuult ja vahelduvat pilvisust. Kohale jõudes selgus, et rabas kuiv ja igati matkamist soosiv ilm, õrnalt päikegi piilus pilvede vahelt. Rajale kiirustamise käigus ununes suur kirves autosse. No näis. Kuna parkimas oli peale meie veel üks auto, siis arvasime et tabasime seltskonna. Tegid mändide varjus keset laudteed teepausikest. Üllatus oli suur, kui pea- laudteelt ära keerasime ujumiskohta viivale laudteele ja kaugelt paistis kedagi vastu astuvat. Lähemale jõudes selgus, et Christine ja Herki. Kiirelt saime ülevaate, et jääaugu kaas oli üle ootuste korralikult jääs ja lahti saamise protseduuridega oli Herki kurja vaeva näinud. Ootamatu üllatus, Viitna järve jääaugul oli viimati väga õhuke jääkaaneke. Kiirelt vaatasime tehtust videoklippe ja igaüks jätkas oma teekonda. Platvormile jõudes nägin sapöörlabidaga tehtud vägitegusid. Respekt. Ei kujuta ette, mitu tundi mässamist siin oli, tulemus viis pluss. Nii tore, et me kirve järgi ei pidanud lippama ja jääga maadlema. Aitäh Herki, kingitus missugune. Tuuline oli siin nagu ka aasta tagasi, jätsin torusalli kaela soojendama. Kiireks läks, kaugelt oli kuulda, et rahvaste liikumine on alanud. Jalutajaid tuli siit ja sealt, üle raba kostus jutumõminat. Tagasiteel oli lõkkekohas tuli praksumas ja hulgim parkivaid autosid leidus metsaveerel. Tänud Loosalu rappa kutsumast.

5+ Herki

 21 

24 veebruari olukord järve juures oli kurb, punamütsikese pildilt on näha. Lootsin, et viimase nädala jooksul on mõni peitur käinud auku raiumas või vähemalt mõni mugugi. Päris tühjade kätega ei julgenud lõppu jalutada, haarasin autost kaasa sapöörilabida (pole vaja uurida miks on selline asi autos). Viimase hetkeni lootsin, et seda ei pea kasutama. Tsitaat lootus on lolli lohutus pädes. Surudes ninaotsa vastu jääd redeli juures arvasin, et seekord jääb sulpsutamata. Hakkasin siis raiuma. Küsisin vahepeal kas jalalaba vette panekust piisab. Catiberg õpetas kõrvalt - serviti, ikka serviti. Käed kippusid väsima, keha läks higiseks, aga lahti ma selle saadana raiusin. Lõpuks tõstsime koostööd tehes jääpanga august välja.

Minu suureks imestuseks ei jõudnud ma hingegi tõmmata, enne kui catiberg hakkas ennast kribinal-krabinal paljaks kiskuma. Sinnamaani arvasin, et mina tulin pilti tegema. Muidugi oli mul ülimalt hea meel, et catiberg auku ronis ja hakkasin kiiresti pilte klõpsima. Teisena oli palju julgem minna, kuna ta oli ellu jäänud. Päris jääuku sukeldusin esimest korda, nädal tagasi heitsin Pirita rannas kaldavees kõhuli. Jääaugus polnudki nii hull, kui ma arvasin.

Hakkasime just tagasi jalutama, kui Krista tuli vastu. Paremat ajastust oli raske valida, võibolla ta ootas hommikust saati, et keegi jää sisse augu raiuks. Loodan, et ta sai ülesande tehtud. Meie ei tohtinud enam passima jääda, vaja oli soe naha vahele saada. Aitäh piire katsetamast!

auku pole

auk tekib

ristin su Loosalu järveks

higi maha pesemas

 14 

Oh-oh-ohoooo! Oli see vast meeleolukas leid, mis jääb meelde pikaks-pikaks ajaks. Kui aare avaldus, siis mõtlesin, et eks tuleb kunagi soojemal ajal siia end vette kastma tulla. Kui aga ilmus lisaklausel jäise sulpsutamise kohta, siis võttis natuke mõtlema küll, et kuidas see aare nüüd logitud saab. Ei ole ma just külma vee armastaja, suvelgi lähen vette meelsasti alles siis kui temperatuurid kõvasti üle 20 pügala. Aga väljakutsed ongi selleks, et neid alistada :)

Just tänane päev sai sulpsuks planeeritud juba nädalaid tagasi, teadmata, kas see ikka päriselt ka teoks saab. Aga üks vähestest selle talve päikselistest ilmadest oli lausa loodud õue minekuks. Üks pisike "aga" oli siiski veel. Hommikul tundsin kurgus miskit kriipivat ja arvasin kodust lahkudes, et täna ma külma vette küll ei roni. Isegi ühtegi suplemiseks vajalikku asja ei võtnud kaasa. Hoopis pakkisin uisud kotti, et mõnel jäätunud laukal kiired tiirud teha. Aga kui pealelõunal rabaveerele jõudsime ja auto juurest lahkusime, siis mööda jäist laudteed astudes küpses minus kindel otsus, et täna tuleb see sulps siiski teha. Ainus mure oli, kas jääauk ka ikka olemas on. Tõsi, kirves oli kaasas aga kiire tempoga järve poole astudes sai mõnusa sooja sisse ja selle tunde pealt oleks kohe tahtnud ka selle veeprotseduuri ära teha.

Järve äärde jõudes märkasime kohe vaid väikse jääkirmega kaetud auku, keegi oli äsja siin end karastanud. Ega siis muud üle jäänudki, kui riided seljast ja sulpsti vette :) Õhutemperatuur -5, vesi vast +5. Kõlab nagu ideaalne suplusilm :) See esimene hetk oli küll jalgu krampi kiskuv aga juba vees olles tuli selline mõnus tunne, ei midagi hullu. Kõige rohkem kartsin seda pärastist külmetamist aga tegelikult oli hoopis kogu kehas hea soojatunne, et ei kiirustanudki riidesse panema. Ka tuulevaikne päev ja põske paitav päike tegi selle olemise mõnusamaks. Ega kohe poleks saanudki end paljaks kiskuda, sest paksudes jopedes mugusid vooris muudkui platvormile ja laudteel. Uh, tehtud, see mõnus tunne ja rõõm oli täiesti senikogematu.

Kui kuivad ja soojad riided taas seljas, siis panime jalga uisud ja otse sealt samast jääaugu kõrvalt tuiskasime järvele. Jää oli mõnus, päike hakkas metsa taha loojuma ja see meeletu rõõmutunne, mis keha vallutanud. Uisk libises imeliselt hästi ja jääl sai liueldud üsna pikalt. Pärast seda lõbu veel soe matkasöök ujumisplatvormil, jutustamine uudishimulike mugudega ja oligi paar tundi kulunud nagu lipsti.

See oli üks ütlemata tore päev ja seiklus. Kindlasti ei saanud ma siit harjumust ennast igasse jääauku kasta aga ühekordselt täiesti tehtav. Geopeituse käigus olen pidanud korduvalt oma mugavustsooni nihutama ja tegema asju, mida muidu kindlasti ei teeks. See sulps ei olnud kindlasti neist kõige raskem ei füüsiliselt ega vaimselt. Aga üks kõige meeleolukamaid aardeleide kindlasti. Sellised aarded teevadki sellest mängu, mis ei muutu igavaks kunagi. Suur-suur tänu Tarmole meeldejäävaid hetki pakkumast!

Jah, see on tõesti tore

 5 

Öine sulps. Üks õige virtuaalaare, oli kohe tunda et oled midagi leidnud. Jõudu kõigile sulpsutajatele.

Öine sulps

 7 

Ideaalne ilm sulpsutamiseks, arvas Tiit ja tehtud see saigi. Mingit kangelastegu see endast ei kujutanud. Raiusime augu järgmiste sulpsajate jaoks ka veits suuremaks. Rabas oli päris tihe liiklus veel kella 16 ajal, mis on ju tore. Merle esimene käik siia oli 2013 a suvel teekonnal Oandust Iklasse. Siis jäi meelde elus esimest korda nähtud karujäljed. Ps! Millegipärast ei saa eilsest pilte siia postitada tõestuseks.

 9 

Tänase talvise geotuuri üks peaeesmärk ehk innustust andnud aare;). Ei olnud üldse ammu see aeg, kus minagi oleks selle aarde avaldumisel öeldnud: prrr, unustage ära... ja leiulogi vormistamine oleks olnud üks kõvasti eneseületust vajav väljakutse. Eks peitjal ole üsna suur süü selles, et meie geokambast said talisuplejad. Heal kambal on üldse selles tegevuses minu jaoks väga oluline roll, üksiküritajana oleks minu talisupluse karjäär ilmselt väga lühikeseks jäänud. Sõpradega koos ja nende toetusel oleme juba mitu aastat nüüdseks seda väljakutset harrastanud. Võib ausalt tunnistada - on endiselt paras eneseületus, vesi on ju ikkagi niiii külm talvel! Isegi suvel enamasti ka :D Aga väga mõnus on;).

Loosalu sulpsuks suutsime me ilmselgelt küll valisida ühe kõige hullema päeva, mida sel talvel valida on saanud - hall ja tatine, sadas miskit löga, kraadid sellised kahtlased ja mis kõige hullem - tuuline. Korduvalt mõtlesime teel laukani, miks me küll siia täna tulime. Aga kõik on peas kinni, matkates tegime põike laudteelt kõrvale Liisil leidmata aardeni, laudtee oli sigalibe, minul vähemalt oli kogu aeg lihased pinges enda püstihoidmiseks - kohale jõudes oli juba nahk kuumaks köetud, ei tundunudki enam nii hull see ilm. Kõigepealt tähistasime Kaupo geojuubelit ja Liisi tegi meile lõbusa etteaste, need kõneväärt ja kinoväärt esitlused tegid päeva veelgi toredamaks ja saidki üks-haaval sulistamine tehtud. Aitäh peitjale! Oli lõbus.

 15 

Alles see oli, kui suure suuga rääkisin, et ütled Tarmo - mõtled kvaliteet. Ja kahtlemata ei löönud seegi aare mu vankumatut Tarmousku kõikuma.

Kaupo oli hoiatanud, et minulgi tuleb sullamulla teha, nii et valmistusin juba vaimselt ette. Olin kuskilt kuulnud, et jaanuarikuus võib vesi olla külm ja märg, ainult et see niiiii külm ja niiii märg oli, selleks ma küll valmis polnud. Suure kiljumise saatel vedasin end kiiresti vette ja kadusin sealt hetkega. Ah, mis ma ikka kirjutan, vaadake ise: https://www.youtube.com/watch?v=QKk3I2awvww

https://www.youtube.com/watch?v=QKk3I2awvww

 15 

Sellised virtuaalsed mulle meeldivad, väga huvitavad challengid. Kui aare avaldus, siis soovitasin peitjale teha sellest talvine virtukas ning õnneks nii läkski. Kuigi esmapilgul tundub algajale väga raske ülesandena, siis tegelikult pole hullu midagi. Usun, et kes on võimelised talvel siia kohale jalutama, on füüsiliselt võimelised sekundiks ka jääaugus ära käima. Vaimne pool on ainus takistus. Soovitan kaasa võtta plätud (ka märja plätuga on parem külmunud pinnal olla kui paljajalu), maapinnale asetada rätik riietevahetamiseks, teine rätik enda kuivatamiseks, hommikumantel nii riietevahetamiseks, kuivamiseks kui samal ajal tuule eest kaitsmiseks. Kõige külmem hetk on kui soojad riided on pealt visatud, ega ka vees soojem ei hakka, aga kui välja on välja tuldud, suurem vesi nahalt kadunud ja hommikumantel selga pandud, siis on küll tunne, et rohkem riideid vaja polekski, nii hea soe on.

See aare oli meil tänase tuuri peaeesmärk. Autost siia jalutades andis tunda, et vist liiga õhukeselt sai riietatud sest nahka ei saanud kuidagi soojaks. Tuul oli üsna tugev ja märg lumi ei aidanud kaasa. Kuna Liisil oli leidmata Loosalu raba aare, siis tegime põike rappa ja sealne maastik tõigi sooja kohale. Edasi siia platsile, esmalt käis emotsioonikalt Liis sulistamas, siis Merle ja viimasena mina. Eks ta vähe kaugele autost jääb, samas nii enne kui pärast käimine mõjub jääaugus käimisele hästi. Mäletan kui kunagi pärast nii 3 minutit jääaugus olemist kohe autosse hüppasin ja kodus kahe teki alla läksin. Kohe kuidagi ei soojenenud keha üles, kaua ei jaksanud seal lõdiseda ja hakkasin kodus toimetama, et füüsilise liikumisega üles soojeneksin. Aitäh peitmast, mu jaoks aasta parima asukohaga aare.

Tähistasime ka kümne aasta möödumist mu esimest leiust

Laukad kandsid hästi

 7 

Kuna selle talve ilm on ootamatu, siis kasutasin ruttu võimalust rabas ära käia. Mine tea, võib-olla pole varsti enam lund ega jääd ja siis tuleb juba oodata järgmist talve. Lund veel rabas leidub, laudtee oli kohati samuti lume ja jääkooriku all peidus. Laukad olid samuti jääkaane all peidus, samuti ka rabajärv. Ujumiskohal oli jää peal. Eelmine sulps oli siin tehtud 5 päeva tagasi ja selle ajaga oli tekkinud uus 2-3 cm-ne jää. Vabastasin jääaugu jääst ja puhastasin puidust platvormi redeli juures samuti jääst, et oleks muretu jääauguni liikuda. Seejärel juba sulps ise, vesi oli soe ja oleks võinud jääda sinna jääauku kohe kauemaks mõnulema. Minu põhjapoolseim sulps Lapimaal toimus -20 kraadi juures, seega tänane ilm oli suisa nagu oleks suvel ujuma läinud. Tänan meeldiva väljakutse eest, selliseid virtuaale võiks kohe trailina olla!

NB! GP ei lase pilte üles laadida ja veateadet samas ka ei anna. Nõuetekohane pilt on aga olemas GC logi juures.

 14 

18.-19.jaanuar 2025 matkasime noortega Tillniidu lõkkekohast kuni Põlliku külani mööda RMK matkateed. Ja juhuslikult möödub see matkarada ka Loosalu järve äärest! Tegin sulpsu ja matkasime edasi. Tundub, et rabajärve vesi oli soojem, kui eelmisel õhtul majutuskoha tiigike. Igal juhul väga äge aare ja avaldus just õigel ajal. Tänan!

19.jaanuari teekond

Sulps tehtud. Pilt gc lehel Tänud

Selline ilm, et kohe kiskus rappa. Viskasin kirve ja külmavaresele omaselt kuivaka kotti ning istusin autosse. Mida lähemale sihtkohale seda rohkemaks meid sai. Nullis pikalt siiski järjekorras seista ei lastud. Nii kui vaim valmis, nii oli sulps vette :P

Tänan peitmast. Pilt GC

 9 

Tegelikult oli selle aarde avaldudes isegi meel hea. Oleme vahelduva eduga sügisest saadik kord nädalas tööl kolleegidega käinud lõuna ajal end meres leotamas ning seetõttu seda külma vee pelgust enam ei ole. Nii saigi sõpradele mokaotsast mainitud, et tuleks Loosalu rappa minna ning pagan - need võtsidki vedu! Mis siis ikka, tuligi minna/tulla. Kui see veidi jäine laudtee välja arvata, siis oli tegelikult mõnus matk järve äärde. Kohapeal oli vaja teadagi-mida-teha ning nii me riburadapidi end märjaks kastsime. Veel enne kui ma vette jõudsin, liitusid meiega Inge ja Kristiine, seega polnud me täna ainsad selliste mõtetega tegelased.

Igatahes mõnus sulps sai tehtud ja keha maha jahutatud, sest tulles hakkas sellest tempokast liikumisest päris soe, tagasiteel enam palav ei olnud. Täname rappa kutsumast!

 12 

Nagu Peeter juba mainis siis Kallo oli see, kes eelmisel päeval nädalavahetuse plaane tehes just selle aarde välja käis. Enne kui Peeter sellest kuulis, olin mina sellele juba "alla kirjutanud" ja alles peale seda lugesin kirjelduse läbi. Selguski, et ega see ju polegi mingi suvine aare. Keset suve pole tahtmist ka kuidagi peitjat üle kavaldada, tassides lund ja jääd kaasa.
Mõnele töökaaslasele mainides sain vastuseks vaid üheselt, et "hull oled või?" :D Samas polnud ma isegi viimase sekundini kindel, kas sellega ikka lõpuni lähen aga kuna sama seltskonnaga meenuvad just kõige hullumeelsemad ja ägedamad matkad, oli siiski lootus, et siit leiulogi tuleb ;)
Igatahes nii kui kohale jõudsime, lendas soojendusdress seljast ja järgmine hetk olingi ma juba vees. Ei, mul pole ammusest ajast sellist kogemust ette näidata. Nii, et ettevalmistus oli null.
Aga see nauding, mida Tarmo aare pakkus, pole millegiga võrreldav. Juba sama õhtul mõtlesime, kuhu jääauku end järgmisena kasta.
Kui pool seltskonnast oli oma soorituse teinud, saabusid objektile Inge ja Kristine, kellel kindlasti jäi see nauding saamata, mis meile osaks sai. Aga eks nad ise pajatavad sellest ;)

Suured tänud Tarmole üliägeda aarde eest!

 19 

Eile ilusa laupäeva plaane tehes tekkis Kallol esimesena Loosalu sulpsu ettepanek. Ma polnud logimisreegleid lugenud ja esimene mõte oli "Segane oled või?". Hetke pärast oli selge, et ega paremat aega ikka pole ka.
Ma ei käi tavaliselt suvelgi ujumas. Saunast jääauku olen ka vaid mõnel korral roninud. Talvel olen ujumas käinud mittevabatahtlikult kui Haapsalu lahes läbi jää kukkusin. Nüüd oli siis külmas tuules nulli kõndides aega testida oma otsusekindlust. Mõte eesootavast tekitas külmavärinaid ja kõhus keeras. Õnneks näitas Piia ette, kuidas see stiil käib. Riided seljast ja kiirelt vette. Polnudki selline nagu kartsin.

Tagantjärgi oli kahju, et kauem end vees ei jahutanud. Mõnus, ergas, soe tunne oli veel kaua kehas. Tekkis isegi soov sellist karastamist edaspidigi teha. Vaatame...

Suur tänu sellise väljakutse eest, mis tõi mugavustsoonist välja ja andis kogemuse, millega poleks end vist kunagi premeerinud. FP

 28 

Alles eile käisin sulpsutamas. Ikka asjapärast, mitte niisama ilmaaegu :P Tõsi, kuum ilm lausa kutsus kere jahutama ja lõunamaa vesi ei võtnud sugugi nahka tuimaks. 17 kraadi oleks kodumaal paras suvine veetemperatuur, millega ka need kohalikud juba ujumismõtteid mõlgutavad, kel jääaugus mulistamine talvise rutiini hulka ei kuulu.

Täna siis südamekontroll. Matkakirve võtsin rohkem moepärast kaasa, õigupoolest arvasin, et praegu saaks ehk ilma kah. Noh, võibolla oleks hädapärast saanudki, aga siis pika piinaga. Kuna siseveekogude jääle minek on vist ikka veel keelatud, tasub küll kirves kaasa võtta, et saaks jää jalust ära koristada :o) Talvine suplus pole mulle päris tundmatu teema, eks aegade jooksul ole käidud kah siin-seal, peamiselt koos riietega ja vähemalt osaliselt tahtmatult. Saunast korraks tiiki või hange ja siis tagasi sauna, see on ju täitsa mõnus, aga nö "algajate tase" :o)

Loosalu poole sõites avastasin mingil hetkel tahavaatepeeglist valge mersu. Püsis kannul ja pööras suuremalt teelt minu järel Kaiu poole maha. See võis tähendada vaid üht: (jää)karuohtu! Isegi mudel vist klappis. Kuid mingil hetkel kadus mersu tahavaatepeeglist ära. See võis tähendada üht kahest: kas mesilinnud meelitasid nad eemale või olid üldse valekarud... Parklast igatahes jätkasin üksi. Kuni lagerabani sai liikuda teiste jälgi mööda. Aga sealt edasi tuli ise paksu puutumata sulalume alt tunde järgi kitsast laudteed aimata. See oligi kõige tülikam osa kogu retkest. Mööda astumist tuli ette kümneid kordi ja reeglina suht sügavale. Järve ääres liikusin niisama kallast mööda, polnud seegi liiga lihtne. Nullis mõni minut kirvega vehkimist ja juba saigi kaelani karastavasse vette ronida. Asukohavalikuga on Tarmo sobivad tingimused loonud, et tulijad saaksid kere loomulikul viisil soojaks nii enne kui pärast sulpsu. Aitäh vahelduseks veel ühe vesisema virtuaalse eest, väljakutseks väga sobiv avaldumisaeg pealekauba! FTF-sulpsu kellaaeg oli 15:32.

Leia laudtee

Kohustuslik pilt

Eilne sulps toimus 15 kraadi soojemas ja lõpmatult soolasemas vees