Oosile matkama

Selles piirkoņnas olin seoses teiste aaretega juba viibinud,selles suhtes miskit uut maastikus ei olnud aga sellegi poolest oli mõnus jalutamine. Puuke ikka siga palju. Tänan

GP #7000. leid. Tulime Lääne-Virumaale geotuurile. Kui see aare avaldus, siis vaatasin jupp aega, et kust poolt siia läheneda. Kui aga meenus, et Liisil Nabudi mägi leidmata, siis oli asi selge. Esmalt käisime mäel ja siis oosil. Mõnus matk ilusas looduses. Kast on ka suurepärase teostusega, aitäh peitmast.

Peale Käsmut järgmine matkamine siis Viitnal. Tegime ikka natuke samme rohkem juurde, kui oleks tarvis. Kõndimine ju ainult kasuks :) Rajal olev kaart aitas leida ikka õige tee. Aitäh toreda matka ja aarde eest!

Kahjuks pole olnud ettevõtlikust seda väga vahvat aga salajast ja unustuses matkarada õnnestunud otsast lõpuni läbida. Nüüd siis taas üks ilus lõik külastatud. Ja seda niiilusas päikeselises ilmas, veel õnneks ka klorofüllita keskkonnas. Aitäh kutsumast

Auto soovitatud parklasse ja teele. Mõni koht tuli ka täitsa tuttav ette, on ennegi siin radadel jalutatud. Teerajad kiskusid muudkui kiuslikult kursist paremale, aga õnneks üsna kiirelt ristusid nad õigesse suunda minevate radadega. Kuni ühel hetkel see enam nii polnud, vahemaa aardeni muudkui kasvas ja úhel hetkel keerasime tagasi. Tagasiteel kaarti uurides selgus, et olime ühe teeotsa maha maganud. Ega ilma kaardiga seda polekski úles leidnud, aga tänu kaardile ja korduvale otsimisele saime pihta, ja see viiski ilusti õiges suunas. Oli täitsa vahva jalutuskäik. Aitäh peitjale.

Meie lähenesime aardeni nii nagu sõbrad soovitasid, lõunast. Ja see oli parim otsus. Saime autost otse oosile ja edasi ilusaid vaateid nautides aardeni. Kui tihti on oosid suures metsas peidus siis siin jagus tänu metsa uuendamisele vaateid küllaga. Tuulevaiksel kevadõhtul, loojuva päikesega, linnulaulu saatel matkata - see vitamiin oligi sellest nädalast puudu! Ka uuel nädalal meenutades saab sellest veel energiat ammutada :)
Suured tänud Sulle, Krista, mõnusale matkale kutsumast!

Lihtsalt tatsad ja tatsad ja võtad aarde ja tatsad jälle

Tänud! Väga äge rada.

 3 

Pakutud parkla asemel eelistasin alustada teekonda kaugemalt, Pikkjärve kaldalt, mööda Viitna õpperada. Ja kuna seal sai kulgetud mööda järve läänekallast, siis mina jõudsin üpris kiiresti oosi peale. Küll mitte (veel) sellele, mis antud aardele kõige lähemal. Nautisin mõnusat ilma ja metsarada. Ümbruskond oli kõik lumevaba, aga järv oli veel peaaegu täielikult jääs. Mitte küll nii palju, et sellele astuda kannataks.

Vahepeal läks maapind jälle madalamaks ja Viitna õpperaja ning Tapa-Ohepalu-Kõverjärve-Viitna matkaraja ristmikule jõudes pidin seal olevalt laudteelt maha astuma ja mõnevõrra niiskemat maastiku hakkama läbima. Samas oli kuivasid kohti piisavalt ja jõudsin kuivade varvastega jõeni. Suurest veehulgast andis märku ka mitmes eri kohast maa seest omajagu valjult jõkke voolav vesi (hiljem selgus, et tegu oli Loobu jõe allikatega). See ei takistanud aga piisavalt kõrgel rippuvat silda kasutades jõe ületamist ja teekonna jätkamist.

Järgmine vahepunkt igati õigel ajal - Sikku allikas. Kuna polnud vett taibanud kaasa võtta, aga ilm oli piisavalt soe ja teekond piisavalt pikk, siis oli janu natukene kimbutama hakanud. Eks siis sai otsitud koht, kust maa seest kõige puhtam vesi välja tundus voolavat ja lastud hea maitsta. Ning seejärel edasi aardeni.

Enne aaret sai uuesti mõningase tõusu üles teha. Ega see veel päris ise veel oosil ei asunud, nagu aarde nimestki arvata võiks. Aga teostus oli nimele sobilik küll. Väga meeldis selline lahendus. Pärast aarde leidmist ja logimist otsisin istumiseks sobiva langenud puu ja uudistasin ümbrust natukene ka linnu vaatenurgas - kaasa võetud drooni abil. Tuldud raja suunas vaadates jäi mõnusalt lookleva jõe varjulisematel kallastel nüüd silma ka mõningane lumi. Ja Tapa poole pöördudes oli viimaks näha ka lubatud oos. Kahjuks oli tollel nii pealagi kui ka kukal üpris kiilaks aetud. Eks see samas tähendas, et ka jalad maas nägi ühes suunas päris kaugele, aga ega see väga ilus vaade ei tundunud. Siiski tuli ikkagi oma silmaga ka vaatama minema ja oma jalgadega üleval ära käima.

Kuigi tõus polnud väga pikk ega järsk, oli nüüd tunda jalgades natukene väsimust. Seega läksin umbes oosi keskele, vaatasin natukene enda ümber, nentisin, et edasi minnes leiaks vast ka teise oosi, kus saaks puude vahelisel rajal kõndida, ning seejärel pöörasin otsa ümber. Tagasiteel Viitna matkaraja suunas tegin veel paar kiiremat peatust. Esimese allika juures taaskord suu niisutamiseks ja teise rippsilla ääres istumiseks ning päikesepaiste ja veevulina nautimiseks.

Tagasi RMK matkarajale jõudes pöörasin paremale, et enam ei peaks tuldud teed tagasi minema. Tegin korra ka kiire peatuse teise, Nabudi järve ääres, ja seejärel astusin läbi muinasjutulise võluukse tagasi metsa. Sealt polnud enam pikk maa tagasi Pikkjärveni ja seejärel ka autoni.

Aitäh toreda matkaelamuse eest!

 3 

Hommikuahetus leidis mind juba metsaservast. Hakkasin sammuma mööda tuttavaid radu sillani ning sealt edasi oli minu jaoks uus avastus. Mõned klõpsud tegin päikesetõusul veepeegeldusest. Olin juba lugenud eelmisest logist, et siin saab imestada, kus see oos siis on. Eks minagi. No lõpuks jõudsin oosini ja aardeni. Väga muhe kast. Mulle meeldis. Aitäh! Minu poolest võib Raivole veel kingitusi teha :) Need on alati sellised mõnusa matkaga aarded.

P.S. Logiraamatus oli logi. Aarde oli leidnud juhuslik külaline - puuseeneotsija, oma otsingute käigus.

Viitna üllatas mind lumega

Terve tee mõtlesime, et kus küll see oos on mida teekonnal veel näinud pole.Lõpus aga tekkis äkki oos täies hiilguses meie ette ja ei pidanudki pettuma :)

Viisakas orav sööb ikka laua taga

Päeva pikemaks jalutuseks sai valitud just see aare. Auto jätsime soovitatud parklasse ja sealt hakkasime mööda radu eesmärgi poole liikuma. Mõnel korral sai õigest teerajakesest mööda mindud, sest rajatähiseid siin ju pole. Aga mõnus metsaalune ei takistanud ka väikseid lõikamisi tegemast. Kuni jõeni olid varem käidud rajad aga edasi täitsa avastamata maa. Ja kui juba hakkasime imestama, et kus siis lubatud oos on, jõudsime ka aarde lähistele. Siin oli tõesti põnev maastik ja väga tore aare samuti. Matkarada aitasime ka jõudumööda korrastada, üsna mitmed murdunud puud lohistasime rajalt kõrvale. Aitäh jalutama kutsumast, kenal kevadpäeval väga mõnus ja rahulik astumine.

Leitud.

Ilus osa just hakkas (kui tulla Viitna poolt), aare logitud ja tagasi. Kutsus lausa tapani minema.

Leitud

Leitud. Kell 7 hommikul oli siin väga pime, valgemaks läks alles siis, kui metsast välja jõudsime. Tee oli nagu sigade songermaa, mügarlik ja libe, külili sai ka käidud. Päeva raskeim matk. Alustasime oma 22 tunnist geopäeva siit, ainuke siin kandis, siis tahtsime ära käia. Tänud

Meie lähenesime lõunast,täitsa tore matk oli.Raivole ka õnned.Aitäh!

 1 

Lähenesime lõunast. Kuna matkaraja juures oli tee ääres auto parkimine lumevallide tõttu ebaseaduslik siis alustasime matka natuke eemalt Kõrgemäe oosile. Oosile jõudes loodetud Esko jalajälgi polnudki, tuli siis ise paksemas lumes rada teha. Mõne aja pärast oli jalajälgi juba ohtralt, metsameeste jne. Vaated on väga ägedad. Huvitav küll nii lähedal nii põnev koht ja minul käimata?! Raivole südamlikud õnnesoovid ja peitjale suurimad tänud!

 9 

Kena päikseline ilm kutsus väiksele matkale ja just oosimatkad on meie maal need pikemate vaadetega, eriti talvel kui lehtpuud peaaegu läbipaistvad :o) Põhja poolt rippsillani olin neli talve tagasi käinud, niisiis täna lähenesin vahelduse mõttes lõunast.

Nädalavahetuse sulalumi oli pooljäigaks külmunud. Kõva koorik peal, mis kohati kandis kah, kuid peamiselt siiski mitte. Poolel teel kohtusin RMK meestega, kes oosiharjalt võsa vähemaks pügasid. Vat siis, olgugi lihtsalt niisama eraalgatuse korras alguse saanud rada, RMK aitab käigus hoida - mis tore! Säärast hooldust on muidugi hea talvel teha - kuumus ei tapa, viit viisi verejanulised mutukad ei torgi, seenelised-marjulised ja isegi muidu matkajad eriti ei tolgenda jalus. Välja arvatud geopeiturid :D Mind nähti juba eemalt, pandi mootorid seisma, võeti veepudel välja ja jälgiti, kuidas ma pikkamööda suhtlemiskaugusesse kakerdasin. Tervitasime ja soovisime vastastikku jõudu. "Matkad?" küsimusele vastasin jaatavalt ja sisuliselt sellega meie põgus kohtumine piirdus. Kuttidel oli tegelikult töö praktiliselt lõpetatud juba, tagasiteel astusin suisa uhkes üksinduses. Aitäh, väga kena temaatiline aare! Palju õnne Raivole, eriline austus kingitusaarde näol (kusjuures mitte esimest korda), on geopeiturite seas tõsiselt kõrge tunnustus!

Me kõik jääme vanaks... Aga Raivo on alati aasta noorem!

 7 

Parklast parklani poolteist tundi pimedas metsas ja leitud. Aitäh Kristale üllatuse eest. Aitäh kõigile et jaksasite oodata kuniks sünnipäevalaps lauast metsa pääseb.