Geopeitur ja tema kaaslased ei saanud sel ööl enam und; aga nad ei näinud ega kuulnud ka mingeid kummalisi asju peale ühe: korraga ärkas nende kõrval lebanud kummalise kujuga kivi. Kostis gongilööke ning kui see möödus, oli kivi jälle vaikne nagu muistegi.

Koidu ajal sättisid nad end minekuvalmis. Taevasse tõusis hall ja kahvatu valgus, aga päiksetõusu polnud näha. Õhk pea kohal oli udust raske ning üle maa levis suitsune leitsak. Nad läksid aeglaselt edasi, liikudes nüüd maanteel. See oli lai ja kõva ja hästi hoolitsetud. Läbi hämu seletasid nad ähmaselt vasakul pool kerkivat pikka mäeharu. Nad sisenesid Võluri Orgu. Kunagi oli see kena ja haljas ning nõva põhjas voolas jõgi, sügav ja veerohke juba enne tasandikele jõudmist, kuna jõge toitsid paljud allikad ja väiksemad ojad, mis voolasid alla vihmast uhutud küngastelt; ning ümber jõe oli laiunud meeldiv viljakas maa.

Praegu see nõnda ei olnud. Kivilinna müüride all harisid geomugud ikka veel oma põllulappe, aga enamus orust oli muutunud umbrohu ja okaspõõsastega kaetud kõrveks. Võililleväädid väänlesid mööda maad või ronisid üle puhmaste ja konarate, moodustasid karuseid urge, kus pesitsesid väiksemad putukad. Siin kasvas vähe puid ja vohava umbrohu keskel võis siiani näha iidsete kivitahvlite sammaldunud ja täkitud tüükaid. See oli kurb maa, kus ei kostnud ühtki heli peale rändurite sammude kaja kividel. Mornid suitsu- ja udupilved ajusid ringi ning luurasid lohkudes. Geopeiturid ei kõnelenud isekeskis. Paljud kahtlesid omas südames ja mõtlesid, millise õnnetu lõpuni nende rännak võiks viia.

Kui nad olid mõnda aega sammunud, muutus maantee laiaks tänavaks, mis oli oskuslikult sillutatud suurte nelinurksete kiviplaatidega. Kummalgi pool teed jooksid sügavad rennid. Korraga ilmus udust nende ette kõrge sammas. Tulp oli valge ning selle vastu oli seatud suur kivi, tahutud ja lihvitud kahe Valge Käe kujuliseks. Need sõrmed osutasid taevasse. Nüüd teadsid nad, et aare pole enam kaugel ning nende südamed muutusid raskeks; kuid rändajate pilk ei suutnud eespool udust läbi tungida.

J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isand: Kaks kantsi" VIII peatüki "Tee Raudlinna" (lk 148-149) ainetel kirja pannud [gpsitu].

Aardes on seitse "Nägemise Kivi" ja Võluri Süda ning peidetud on see otse Kantsi müüri alla.