F.K. AKEL

Friedrich Karl Akel (5. september 1871 Pärnumaa – 3. juuli 1941 Tallinn) oli Eesti poliitik ja diplomaat, elukutselt arst.

Akel õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetaja oli Friedrich Kuhlbars; 1883–1887 Viljandi kreiskoolis, 1889–1892 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis ning 1892–1897 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saarde kihelkonnas ja sai selle uurimuse eest kuldauraha.

Poliitilist tegevust alustas Akel Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks ja pärast ühinemist Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga muutus Eesti Rahvaerakonnaks. 1921. aastast kuulus ta Kristlikku Rahvaerakonda.

Aastatel 1923–1924, 1926–1927 ja 1936–1938 oli ta Eesti Vabariigi välisminister.
Aastatel 1922–1923 oli ta saadik Soomes
Aastatel 1928–1933 oli ta saadik Rootsis, Norras ja Taanis (resideeris Stockholmis).

Akel oli Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse (hilisema Krediitpanga) nõukogu liige ja esimees ning 1920. aastate alguses juhatuse liige.
1939. aastal määrati ta Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks. Ta oli Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev (hilisema Eestimaa Spordi Seltsi Kalev) esimees aastatel 1907–1908.

Ta oli teatriosaühing Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia esimees ning juhatuse liige. Ta oli ka Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige.

Ta oli 1919–1922 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku konsistooriumi ilmalik abipresident. Ta oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse konvendi vöörmünder (7. juuni 1908 – 16. juuni 1918) ning esimene nõukogu ning eestseisuse esimees (nõukogu esimees 21. augustist 1919).

1920. aastatel oli ta Tallinn-Haapsalu rahukogu aurahukohtunik.

26. märtsist 16. detsembrini 1924 oli Akel riigivanem (Friedrich Akeli valitsus). Ta juhtis koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Eesti Rahvaerakond ja Tööerakond. Valitsuse üks saavutusi oli Eesti riigi rahandusolukorra tugevdamine.

Detsembri riigipöördekatse

Akeli riigivanemaperioodil 1. detsembril 1924 toimus 1. detsembri riigipöördekatse, mille esimestel tundidel rünnati Akeli ametiresidentsi Toompeal. Akelil, keda oli plaanis kohe tappa, õnnestus end abi saabumiseni varjata. Nõukogudeaegses ajalookirjanduses kirjeldati meelega ekslikult Akeli põgenemist Toompealt aluspesus, tegelikult põgenes Akeli adjutant August Schönberg.

Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Akel 16. detsembril võimu üle rahvusliku ühtsuse valitsusele (Jüri Jaaksoni valitsusele).

Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid 69-aastase Akeli 17. oktoobril 1940 ja viisid ta Keskvanglasse. Tema ülekuulamine kestis peaaegu aasta. NKVD vägede sõjatribunali kohtuotsus tehti 2. juulil 1941 ja 3. juulil 1941 kell 01.00 lasti ta teadmata kohas maha, ka tema haua asukoht ei ole teada (võimalik koht on Scheeli krunt Kosel).

1927 19. veebruar Eesti Punase Risti I järgu II astme teenetemärk
1932 Korporatsioon Fraternitas Estica auvilistlane
1936 28. august Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk
1935 20. veebruar Kotkaristi I klassi teenetemärk
1938 23. veebruar Valgetähe I klassi teenetemärk
1938 Itaalia Krooni Ordeni suurrist
1938 Poola Valge Kotka orden
Välisriikidest 13 suurpaela

Aare.

Selle väärt mehe auks on sünnikoha lähedale paigaldatud mälestuskivi. Selle tagant umbes silmade kõrguselt puu küljest leiad suurema mikro. Võta kirjutusvahend kaasa!