Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 4.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeitur Fireteam_raven, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Aare asub Väiksel Saarekesel Lükati Silla lähistel, mis on tekkinud Pirita jõele. Eriti infot selle saare kohta ei leidnud või kas see üldse ametlikult eksisteerib aga ise sai nalja pärast sõpradega pandud nimeks "Nõgsa saar". Sest seal palju nõgeseid oli tookord.
Saarele pääseb kõige lihtsamini SUP lauaga. Tõenäoliselt on kõige mugavam minna terviseraja poolt, sealt kus kõrkjaid kõige vähem. Aga põhimõtteliselt saab ka saare tagant. Alati on ka võimalus ujuda, lihtsalt soovitan siis võtta veekindla koti telefonile ja mingid jalanõud kaasa. Vist saab ka teiselt poolt saart kõndida läbi muda ja kõrkjate aga seda ma eriti ei soovitaks. Aare jääb julgematele ka talvel saadavaks.
Pliiatsit pole vaja!! Pane aare kindlasti sama moodi tagasi nagu sa leidsid ta!! Olge ettevaatlikud saarel!!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCADK24
Logiteadete statistika:
45 (100,0%)
0
1
1
0
0
0
Kokku: 47
Kui saarel logidega tutvusime, tuli välja, et üldiselt sellisel aastaajal siia keegi ei roni. Aardega läka oluliselt kauem kui oleks pidanud. Aitäh!
Kui end juba jõele olime ajanud, siis vaatasime kas selle aarde üle. Kohapeal läks aega rohkem kui oleks pidanud, kuid leitud siiski sai. Aitäh!
Viimane aeg oli jalad kõhu alt välja võtta ja logima minna kuniks jää kannab. Tänan
Selle talve vist kõige popimate aarete hulka kuuluv kärakas sai siis mulgi ette võetud. Ma muidu väga neid Tallinna aardeid ei nopi, ajavad pea nii huugama, nii palju ja kõik keerulised. Aga seda on ikka survestatud, et selle peaks nüüd ära noppima ja kui ma lähikonda tulin, et osta 20m2 kalasaba tammeparketti ja üks Audi kahemassiline hooratas (mis on väga rariteetne kraam, muide. Tootmisest ammu maas ja maksab üle 1000 euri), siis ennem nina kodu poole keeramist sai tuldud siia, et see aare ka üles leida. No ikka korralik geomaantee tuli siia, ega polnudki mõtet väga rajalt maha astuda, otse letti ja natukene otsimist. Praegu ikkagi 2.0/2.0 tüüpi aare aga mõnus, et selline hea raskusastmega kombo tehtud sai. Tänud.
Võtsime poisiga ette ühe talvise jalutuskäigu jäisel jõel. Kui teatasin talle, et seisame keset jõge, läksid teise silmad suureks nagu tõllarattad. Aare ilmutas en kiirelt ja saigi juba kiirelt tagasitee ette võetud. Aitäh aarde eest.
Ilmaolusid ära kasutades sai käik ette võetud. Tänud aarde eest!
Kuhugi pidi ju sel külmal aga väga ilusal päeval minema ja ainus mõte mis pähe tuli, oli et peab saarel enne ära käima kui sulaks läheb. Hõivasime parklas viimase vaba koha ja kõigepealt käisime lähima multika nullis ära (suure kaarega, sest magasin õige teeotsa maha) ja seejärel tulime mööda suusarada siia. Tee peal liikudes peavad praegu silmad ees, taga ja mõlemal küljel olema, sest suusaliiklus on nii tihe. Õiges kohas läks korralik geomaantee üle jõe kenasti aardeni, nii et midagi keerulist siin polnud. Õigest suunast vaadates paistis ka tops välja. Loodetavasti ei tule mugud uudistama ja aare püsib. Kuna terviserajal kõndimine on praegusel ajal ebamugav, siis edasi läksime hoopis Pirita randa. Tänud.
No kui ikka ilm soosib minekut, siis tuleb ikka ära käia. Ja ega me ei olnud esimesed. Ilus georada oli ees. Tänud!
Vesi oli kenasti tahke ja nii saigi saarel käidud nagu naksti. Tänud aarde eest!
Ületus oli sketchy, aga õnneks oli ilm olnud pikalt meie poolt ja külmetanud korralikult. Aitäh!
Ilmastik on selline, et tuleb ära kasutada. Ühtki georada ei silmanud, tegime ise uue. Jäime kuivaks ja kõik läks viisakalt. Tänud!
Tohoh, muidugi. Mingit aaret tahtsin just talvisel ajal proovida kätte saada ja õnneks see ka meelde tuli. Saarele saamisega probleemi ei olnud, aga just lahkumisel märkasin, et üks teine rada on ka juba kasutuses olnud. Aitäh!
No ma olin ikka täitsa jänes. See paks lumi mulle küll kindlustunnet ei pakkunud. Ja nii oligi Peetril võimalus hiilata ;)
Meie täname!
Peeter nii-nii tubli, oli täna sirge raja saareni lumest puhtaks pühkinud. Tänu hooldatud rajale julgesin minagi saarele minna. Tänud peitjale.
Mööda geokiirteed kohale ja tagasi. Jää kannab siin hästi.
Tagasiteel üllatab üks papa, kes keset vabatehnika rada oma titekäruga jalutab. Teda ei koti, et ta kõikidel ees on. Arvasin, et ehk on tegu kohaliku elanikuga, aga parklas toppis ta oma tite autosse ja käru kah. On meil ikka elanikke siin... MINA on palju suurem kui maailm.
Jah, siin oli käidud varasematel päevadel aga ikkagi oli ju olnud ka sula ja kui jää asub voolava vee peal siis ei saa kunagi olla päris kindel. Ees polnud äsja sadanud lume tõttu ka mitte ühtegi jalajälge. Toksisin jalaga jääd ja vahepeal võtsin liikumisstiili, mis nüüd eriti uhkeks ei tee. Aga õnneks olid suusatajad haaratud Tartu maratoniks kilomeetrite kogumisega ja nii sain kenasti saarele ja sealt peale logimist tulin tagasi juba tantsivas stiilis.
Aitäh.
Päris pikalt kõndisin jõekaldal, enne kui tundsin, et on hea koht jääle minekuks. Enne togisin veel suusakepiga ka, sest kahtlane nägi see jõgi välja. No tegelikult oli tegemist siiski tugeva jääga ja kandis see mind eeskujulikult saareni ning tagasi. Vahepeal muidugi logisin aarde ka ära.
Tänan peitmast.
See saar siin on viimastel päevadel üha populaarsust kogunud, nii et tänaseks sai ka minu otsus küpseks, et vaja külastada või vähemalt vaadata. Ootamatult olid küll saabunud plusskraadid ja sulailmad, aga see plaani ei muutnud. Kõigepealt muidugi oskasin end mõlemat jalga pidi kaldaäärsesse mutta ära uputada, nii et jalgade koos saabastega kättesaamiseks oli vaja hästi aeglaselt ja sihikindlalt käpuli olles nõkerdada. Edaspidi vähemalt oskasin taolisi kohti vältida, elu ikka muudkui õpetab. Pilk jõele ei tundunud ka kuidagi julgustav, aga läksin proovisin vähemalt. Ohhoo, selle kahtlase pruuni olluse all tundus jää igati kindel. Uisutajatele lagedaks aetud ala oli küll saatanlikult libe, aga seegi sai kenasti püstiasendis ületatud. Edasi läks kõik juba kenasti, kuigi tagasiteel suutsin siiski enne kaldale jõudmist ühte jalgapidi läbi jää astuda. Selle juhtumi käigus vupsas küll kaunikesti suur hulk vett saapasse, aga ma leian, et see oli ikkagi selle aarde logimise jaoks suhteliselt madal hind. Auto juurde tagasi jõudes selgus muidugi asjaolu, et ma olin endale 20 eurose parkimiskoha suutnud muretseda. Aga noh, parimad kohad ongi kallimad. Tänud peitjale väljakutseks osutunud kohta aaret peitmast.
Kui kuulsin, et siia aarde juurde minek on nagu jalutuskäik pargis siis kasutasin ka võimalust, tänud :)
Liikusid kõlakad, et talv on saabunud. Tegelikult sain sellest juba HJR 3 juures kõlkudes aru kuna näpud soovisid ülejäänud kehast eemalduda. Auto jäi üsna kaugele sest veidi pelgasin, et kas ikka kannab ja otsisin lühikest ületust. Kandis ja topsi leidsin kiirelt. Aarde juurest ära minnes tundus, et uus vahetus oli sinna juba teel. Tänud!
Soojendasime Märteniga kodus natuke ihuliikmeid ja otsustasime, et kui selle aarde juures juba rahvast on käinud ja järgmine nädal sulaks kisub, tasub ära käia. Lähenesime põhja poolt ning tänu Wingmäni eilsele käigule teadsime, kust tasub jää peale minna. Mitte, et seal oleks palju valikut olnud - rada karjus juba poole maa pealt, ime, et küünaldega tähistatud polnud või midagi. Jäärada läks ümber saare ning puutus aarde juures kokku ilmselt Helen&co tekitatud lõunapoolse rajaga. No tõesti nagu laulupeo rongkäik oleks üle käinud. Aare leidus ka meeldivalt ruttu. Aitäh!
Õhtuks võtsime oma traditsioonilise suuna Pirita poole. Kuna logide järgi tundus, et Pirita jõgi on ilusti kaanetanud, siis kasutasime olud ära, et ise ka saare peal ära käia. Lähenesime põhja poolt ning saare idaküljelt. Sealt kulges kena sisse tallutud rada, mis ilmselgelt oli geopeiturite tekitatud. Kohapeal ei läinud kaua, kuniks topsi leidsime. Eks me väikese vahega sealt saarelt lahkusime. Korra olen üle jää minnes sisse vajunud just geopeituse käigus. Ei olnud soovi seda uuesti korrata. Samas sellise temperatuuriga oli oht võrdlemisi väike. Aitäh!
Ma ei tea, mis geomaanteest siin räägitakse :o) Põhja poolt vaadates läksid saare suunas jõe peale vaid üksikute alla 10-kiloste kergliiklejate jäljed, vististi rebaste omad. Inimese mõõdus sammud tegin sealtpoolt igatahes esimesena pärast viimast lund. Kaldaserv krõbises pisut, mujal oli juba täitsa betoon. Maastiku raskusastet õigustavad võibolla suvised nõgesed ja ebamugav kallas, muidu oleks see sulps ehk vaid 3.5 pingutust väärt. Naljakas, et nõnda lihtne ja üdini geopeitusepärane aardenimi kahekümne aasta jooksul GP lehel senimaani hõivatud polnud. Vähemalt üks aardeta saareke leidub siinkandi jõekäärude vahel veel, suvel ootame siis jätku ;o) Aitäh.
Nädala sees küpses plaan tulla täna seda saart piiluma, kuid eilsed logid andsid juba aimu, et piiluda pole siin midagi, marsi vaid kohale ja logi ära. Sellegipoolest võtsime suuna saarele kitsamast kohast ja mõneti kaheldes, kuid lahkusime juba suure välja kaudu õkva parkla poole. Jää peal oli jälgi palju, liigu siis kas pikuti või põigiti, kõikjal kõva jää. Siiski saab logidest lugeda, et on seal ka selliseid õrnemaid kohti, seda siis aga pigem just kalda ääres. Meie jaoks kulgeks kõik muretult ja ilma eksessideta. Aitäh.
Selle aarde "hooaeg" on tõesti kätte jõudnud.Kohale viib korralik trass.
Aitüma - ilma aardeta siia ju ei roniks.
Logisid tasub lugeda. Tegime nendest kiire järelduse, et nüüd on õige aeg. Egas midagi, riidesse ja minek! Ilusale päikselisele talveilmale kohaselt oli rahvast murdu. Nii suusarajal kui jää peal. Sulandusime massi ja panime nimed kirja.
Kui Priit mulle helistas ja hakkas arutama aarete teemadel, siis saab see lõppeda vaid ühel kombel - ühise aarderetkega. Peasüüdlane ajas küll alguses sõrad vastu, kuid Ethel kiitis retke heaks. Sellega oligi otsustatud :) Hea lihtne sutsakas, sips ja valma.
Olin kodu juures jalutus tiirul, kui sain kõne Mikilt, et kas olen käpp aaret otsima. Muidugi olin kohe nõus, kui tuli lisaks info, et mööda jääd ja veel Pirita jõel. Jääga leitavad aarded on mulle alati meeldinud. Oli tore matk, tänud Mikile kutsumast ja peitjale peitmise eest.
Helen tegi saareplaani, üheskoos tulime jääolusid inspekteerima :). Meie tegevusi küsivalt vaatavad suusatajad tõid meelde kunagisse Daymooni aarde otsimise, täna oli siin jälle suht sama tunne… :D. Saar leitud, aitäh peitjale natuke projektikama aarde eest kodulinnas.
Ingrid avastas, et Pirita jõel on enamvähem kaas peal ja nii me lõuna paiku asja uurima läksimegi. Kohale otsustasime hiilida ringiga kitsama jõe poolt. Seal viisid jäljed jõele ning meiegi juba vähe julgemal sammul järgi. Värsked jäljed viisid just täpselt sinna kuhu vaja. Vee tase on praegu üllatavalt kõrge, seega ka pool saart vee all, millel kahtlane kaas peal. Mis siis muud kui jäljekütti mängida ning värskeid jälgi mööda otse aardeni. Minul õnnestus kohale jõuda, aga Ingrid sai ikka jääst jagu ning tekitas paar auku. Õnneks seal sügavust pole ollagi, niiet polnud hullu midagi. Tagasi juba otse parkla suunas mööda Heleni ja Marise geomaanteed. Tänan.
Peale nädala kestnud pakast oli tunne, et nüüd võiks küll kõik vulisevad veed kaanetatud olla. Nii me täna hommikul end Pirita jõele kõndima sättisimegi. Esmalt hakkasid silma väga hästi hooldatud suusarajad ja nende kõrvalt kohevas lumes sahistades jõeni liikusimegi. Esimeses katsetatud kohas läks matkakepp kalda ääres prõksti läbi jää. Liikusime siis veidi edasi, et paremat kohta otsida aga ega selle viimase ööpäevaga maha sadanud lume all need jääolud endid hästi ei näidanud. Kopsisime siis natuke veel ja ühel hetkel lõpuks jääle astusime. Ja ei vajunudki läbi :) Edasi juba vaheldumisi jääd tagudes ja puhastades hakkasime tasahaaval saarele lähenema. Kõik oli tore kuni jõudsime teise kalda lähistele. Seal taaskord jalge all praksuv jää, millele väga astuda ei julgenud. Lõpuks liikusime mööda jääkihis külitavat puud saarele. Tegime seal väikse ringi ja siis avastasime, et meid lahutab aardest umbes 5 meetrit ja taaskord jää, millest matkakepp supsti läbi kadus ja otsapidi vette maandus. Ega me niisama küll loobuda ei kavatsenud ja taaskord tuli appi üks langenud puu, mille külge klammerdudes õigesse kohta end libistasime. Meie rõõmuks oli aare väga lihtsalt leitav. Tagasi kepslesime mööda omi jälgi ja nüüd on seal jääl küll selline trass, et mine või toasussides :)
Aitäh peitjale adrenaliinirikast puhkepäeva hommikut sisustamast!
Sai nüüd nädalavahetusel ka saarel käidud ja nüüd peaks olema aare lihtsamini leitav ja vast ei jää lume alla.
Aarde otsimisaeg toimus jõel ka võistlus, elasime siis kaasa. Aitäh.
Eks neid saari Eestis ikka jagub. Nüüd on ka saar nimega Saar vallutatud.
Hullu töise reede järel kulus mõnusas seltskonnas õhtune geotuur väga ära. Kaupo tegi hea plaani, aga siin oli Liis boss ja kõik sai hästi paika - kust, kuidas, kui palju ja millal :)
Sooritus oli edukas. Aitäh.
Põhja poolt tundus vesi madalam, lõuna poolt aga lühem tee autoni. Nii saigi laiskus võitu ja mindud lõunast. Vesi oli üllatavalt soe, igal juhul palju soojem kui Kurtna mr raja Nõmmjärves. Rätik oli küll saarele kaasa võetud, et ülakehal soojem, aga tegelikult poleks vaja olnudki. Natukene jalutamist ja varsti oli aare leitud. Aitäh ägedat saar tutvustamast.
Hommikul käisin Pedassaares ja tänasel viimasel suveõhtul tundus hea mõte veel Saarel ka ära käia. Ujuma just ei kippunud kuna ei olnud tahtmist seal saarel ujukatega nõgestes ringi liikuda. Parklas veel kohtasime eelmiseid logijaid ja saime viimased juhtnöörid aardele lähenemiseks. SUP-ga tegime paar aerutõmmet ja juba olimegi saarel. Aare oli oma uues asukohas juba eemalt näha ja leidmisega mingit muret ei olnud. NImed kirjas ja tagasi teisele kaldale. Oleks tahtnud jõel pikemaltki SUPata aga päike oli juba loojumas ja see plaan jäi ära.