Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
RMK marjataskud on kohad tee kõrval, kuhu saab oma sõiduvahendi jätta, et metsa marjule või seenele minna. Samuti on enamikes taskutes marjulistele pingid puhkamiseks. Antud sarja aarded tutvustavad teile neid punkte natukene lähemalt. Igas punktis on vajalik info edasi liikumiseks ja aarde avamiseks.
Jõhvikad kasvavad rabades, rabastuvates metsades, siirde- ja madalsoodes. Marjad valmivad septembri keskpaigas. Marjaaeg kestab oktoobrini. Õige aeg jõhvikate korjamiseks olekski pärast esimesi öökülmi, sest siis on marjad kasulike ainete poolest kõige rikkamad.
Juba ammustest aegadest saadik on jõhvikat rahvameditsiinis kasutatud palavikulangetaja ja janukustutajana. Vitamiine selles marjas märkimisväärselt pole, küll aga on jõhvikas rikas mineraalainete poolest. Suur bensoehappe sisaldus aitab marjadel püsida kevadeni söödavana nii looduses kui kodus hoiustatuna vee all, näiteks veega täidetud purgis.
Sügisestes marjades on rohkem pektiinainet, parimad moosimarjad on heleda põsega. Kevadised marjad on aga sügisestest magusamad. Vanarahvas olla pidanud kevadist marja väärtuslikumaks, aga see ei püsi kaua ja sobib kohe põske pistmiseks. Enamasti on linnud-loomad kevadeks rabamätastel ka puhta töö teinud ja jõhvikaid metsas väga vähe.
Allikas: RMK
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (3), lahe_teostus (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCA87HG
Logiteadete statistika:
44 (97,8%)
1
1
0
0
0
0
Kokku: 46
Õhtu hilja, oli pime, taskulamp põles, et julgem oleks logima minna, siis võtsin koera ka autost logima.
Lõpu koordinaat oli juba ammu olemas aga varem oleme vaid lähedusest möödunud. Täna tundus võrreldes suvega (putukad jms) õige aeg asi ära vormistada. Täitsa huvitav oli see teekond aardeni, tasus tulla küll. Kohale jõudnult tiirutasin alguses nagu geopeitur ümber tulise aarde enne kui topsi nägin. Ja seejärel suutsin õigete algandmetega ikkagi numbrid valesse järjekorda panna. Kohe meenus üks varasem sarnane lugu sama seeria aardega kui viimases hädas Ingale helistasin, kes pidi teisel pool toru otsas naerukrampidesse surema. Seekord ma talle seda rõõmu ei pakkunud vaid muigasin seal vaikselt omaette. :)
Tänan.
Nii tore marjaseeria loogiliste mõistatuste ja vahvate leidudega! Aitäh!
Esimene leid Marjatasku seeriast. Läks poolteist aastat enne kui siia jõudsime, aga lõpuks ikka jõudsime. Väga ilusas paigas asub lõpp, aitäh seda tutvustamast.
Marjataskutega nüüd siis ühel pool. Väga lahe seeria, korralik teostus ja mõnus matkamiseks sobiv mets.Tänud peitjale!
Ega ma eeltööst palju ei tea, sest see oli Carolysil juba tehtud. Saime minna lihtsalt logima. Küll on tore, et siitkandist kohe kolm multit õnnestus nädalavahetusega skoorida. Aitäh!
Minu viimaseks marjataskuks jäi just see, mida esimesena olin läbinud ning proovinud leida. Meeleolukas nädalavahetus oli selja taga, aardepeatus oli just see, mida vaja, enne koduteele asumist. Koht oli juba tuttav, kuid ikkagi läksin rajale plätudes. Lisaks tasandi muutusele olid ka punased sipelgad äärmiselt aktiivsed nii et üleliigset aega aarde juures toimetades mul ei olnud. Aitäh!
Et Toatse supelsild oli hõivatud, otsustasime jõhvika marjatasku enne ujuma minekut üles leida ja see oli üks hea otsus. Tõeliselt kaunis jalutuskäik kalda serva pidi viis põndakule, kus õhtused vaated alla jõele viltuses päikeses vastu särasid. Veetsime seal puude peal jalgu kõlgutades tükk aega. Aitäh peitjale.
Minu jaoks marjataskute sarja aaretest kõige viimane ja looduse poolest kõige huvitavam. Tähelepanuväärselt vallatu maastik, mis Loode-Eestis just kuigi levinud pole. Sellele rajale tulen kindlasti uuesti muul ja valgemal aastaajal veel tagasi, aitäh juhatuse eest!
Hea ja lihtne kulgemine ja jalutamine. Ühes kohas küll tekkis väike hämming ja oli tunne, et pean kogu selle teekonna korraks auto juurde tagasi minema, et andmed ära tuua aga õnneks suutsin kohapeal vajalikud numbrid meelde tuletada. Väga mõnus kontseptsioon.
Viimane selle seeria ja siinsete metsade multidest ka nüüd purgis. Nagu ka varasematel kordadel, sai ka sel korral temaatiliselt suu magusaks tehtud. Aitäh.
Siin oli emale natuke väljakutset… millega ta kenasti toime tuli. Nii et 84 aastastele leitav. Uskumatu, et eelmine leid oli tehtud 14. juulil. Mis te ootate? Seal on veel mõnuga mustikaid.
Aitäh toredate multide eest! Mulle meeldisid nad väga!
Leidsin küll! Aga noh teadagi mis oli maha jäänud. Nüüd on küll kõik ämbrid läbi kolistatud ja rohkem ei tohiks midagi lappama minna. Ehk on enne järgmiseid multisid kõik õppetunnid veel meeles. Aitäh!
Peitjal täitsa kena mänguväljak siin. Ei jää see külastus siia mitte viimaseks.
Neetud valvekohustused ei võimaldanud Tallinnast eriti kaugele plahvatada. Seega oli selline mitmekordne multiseeria mõnus alternatiiv kilulinnas lakkesülitamisele. Ilm oli kogu aeg mõnusalt päikeseline aga mitte palav. Välja arvatud üks hetk, kus emotsioonid taas Sitsiiliasse rändasid. Kogu kulg oli lihtne ja arusaadav ja sujuv. Aitäh Markole taaskord ilusate tundide eest Nõval!
Võtsime täna ette kõik marjataskud järgemööda. Esimesega sai selgeks mis ja kuidas vaja, et süsteem töötaks - teised kõik läksid juba libedalt. Siinsed männimetsad on ühed mu läbi aegade lemmikud, viimasel ajal küll rahvarohkemad kui ehk meil meeldiks aga ikkagi võrratult ilusad ja mõnusat jalutuskäiku pakkuvad. Mõne tunniga oli töö tehtud, hing mõnusat kosutust täis ning võis suunduda Nõvale tühjaks jalutatud kõhtusid täitma ;) Aitäh, ikka ja jälle pakkumast põhjust siia tulla! :)
Viimane. Toss oli juba natuke väljas, tagasiteel leidsime väga sobivalt siit endi premeerimiseks esimesed metsmaasikad :).
Kokkuvõttes väga mõnus multisirge Markol siia loodud, ideaalne olnuks veel suure hulga möödasõitvate autodeta aga eks püha tulid toast välja nautima teisedki. Aitäh ja tulevad minu poolt soovitused ka.
Ja jõudsimegi viimaseni - Jõhvikas. Maris lubas Indyle, et peale seda aaret saab ta jälle ühe kosutava suplusepausi. Päev oli olnud üsna pikk ning mööda kihutavate autode tolmupilved olid muutunud üsna tüütuteks. Seega jalgsi ikka ei ole kõige parem plaan, kui kõik teised suvekuumuses sel teel autodega kimavad. Igatsesime, et autotee kõrval võiks olla jalgrada meiesuguste jaoks. Jõudsime lõppu. Suveks on sipelgad selle vallutanud. Kuidagimoodi sai Maris nendega kaubale ja lubati logida. Tänan peitjat. Mulle väga meeldis!
See saadana jõhvikatasku oli üks nendest, mille lõpp-punkti arvutamisel eelmine kord siinkandis viibides väsinuna kuskil vea tegin ja ta merre potsatas. Jätsin ta sinna hulpima, kuna polnud enam ei arvutamise ega ka jalutamisega tegelda. Täna siis panin plaani paika, et käin ka selle nüüd juba kenasti õiges kohas olevast lõpust läbi. Täiesti läks meelest, et konteineri avamiseks ju ka andmeid vaja, võtsin ma jee need kaasa. Aga kuna see kant hakkas juba aardevabaks saama, siis käisin uuesti kõik punktid läbi ja jalutasin lõppu. Vat see oli ikka kena koht. Õhtupäike lisas veelgi meeldivust sellele teekonnale. Lõpus tekitasin küll endale, ikka natuke suuremate numbritega maastiku, aga nagu ma aru sain kohapeal olevatest jälgedest, polnud ma ainus. Aardekonteinerile lähenedes panin oma geokoera kinni, et ta omapäi kuhugi jälle hulkuma ei läheks ja jumal tänatud, et panin. Teisel pool jõge kalpsas üks kitseke roostikus veesolina ja pilliroo sahina saatel eemale. Ju mu kutsa oleks taas unustanud, et ta pole mitte jahikoer ning mine tea, äkki oleks see ujumisfoobik isegi üle jõe saanud. Igatahes nurises ta nüüd omaette oma rihmasoleku üle ja kits pääses kergemalt minema. Tänud peitjale vahva multi ja aarde niivõrd ilusasse kohta peitmise eest.
Peale meres sulistamist ja liival vedelemist mõtlesime, et vaatame ühel aardel vähemalt alguse ära, aga kõik sujus kenasti ja õige pea leidsime end ka juba lõpust, sipelgad lasid ilusti varandusele ligi. Tore multi, lõpp ka täitsa tuttavas kohas, aga siinkandis on alati mõnus jalutada. Täname.
Siia logima tulek oli juba natuke teistsugusel maastikul kulgemine. Jõhvikaga seostub mul alati vanemate jutt sellest, kuidas nad minu sünni päeval veel talvevarud ära korjata jõudsid, enne kui haiglasse tuiskasid. Aitäh peitjale marjule kutsumast!
Siin oli algus veidi erinev, jäi mulje nagu oleks olnud esialgses nullis reeglitega konflikt tekkinud. Igatahes lõppu jõudmist ja aarde leidmist see ei seganud. Aitäh peitjale.
Pärast Perakülas Teeme Ära puudeladumist oli veel isu ja jaksu mõni aare leida. Lähim oli mustikas/multikas. Roman jäi ka sündmusele viimaseks ja nii me koos kolm aaret ette võtsimegi. Enne lõppu sõitsid Anna-Kallo ja Piia-Peeter meist mööda. Siin lõpus saimegi eriti vahvat maastikku nautida, iidne merepõhi ilmselt. Aaregi oli vahva ja avanes muretult. Tänud Markole!
Jõhvika puhul kogusin edukalt andmeid ja lõpuks oli vist siin kõige keerulisem arvutuskäik, et aardeni jõuda. Nutitelefoni olemasolul muidugi ei mingit probleemi kalkulaatorit kasutades. Ennem lõppu minemist oleks pidanud vaatama erinevaid kaardikihte. Oleksin siis märganud, et silla juurest läheb rada mööda jõe kallast aardeni. Me otsisime oma isikliku marjatasku ja läksime risti läbi metsa. Alles jõe äärde jõudes avastasin eest imeilusa raja kõrgel jõe kaldal. Aarde leidsin ruttu üles aga oli veidi ebamugavas kohas. Klaarat sinna kaasa ei tahtnud võtta ja kallaku peale üksi ei tihanud ka jätta. Lugesin talle sõnad peale, et ta peab seal paigal olema. Õnneks kuulas ilusasti sõnad ja ei astunud üht sammugi. Nullis on päris palju aardevalvureid. Üsna ebamugavas poosis pidi aaret lahti kookima, et sipelgapessa mitte sattuda. Kui olin lõpujärgus oma logimisprotseduuridega hakkas Klaara järsku nutma. Tema juurde jõudes avastasin, et üks suur aardevalvur oli ennast kinni haakinud Klaara väikese sõrme külge. Peaaegu sama suur kui Klaara sõrme ots. Aitasin ta hädast välja, puhusin peale ja jutustasin talle sipelgatest. Aitäh aarde eest!
Võibolla tasub antud aarde peidupaik kuhugi mujale kolida, sest teadupärast sipelgapesa pigem kasvab ja laieneb. Mugavamaks see logimine ei muutu ja sipelgaid võib see ka päris palju häirida.
Peale teeme ära võtsime ette muidugi metsamarjade multid.Leiko ja Caro toetasid meid oma soodu.Jõhvikas meie teine metsmarjadest.Kui saime aarde karbi kinni ja mõned sammud eemale ning olidki uued peiturid kohal.Aitäh!
Viimases vahepuhktis juhtusime Romaniga kokku, kes lisaks uutele ka piirkonna vanemaid aardeid jahtis. Väike jutustamine, arvutamine ja võiski sammud lõpu poole seada. See teekond oli kõige ägedama maastikuga ja sai seetõttu minu lemmik marjataskuks.
Tänan peitmast.
Mustikate juurest olime hea hoo sisse saanud ja peale kerget lõunaoodet teeäärsel pingil otsustasime veel ka Jõhvikad kiirelt üle vaadata. Nüüd oli juba süsteem selge, mida kirja panna tulevikuks ja nii punktist punkti liikudes saimegi aarde asukoha teada. Väga mõnus jalutuskäik lõppu meeldis eriti. Seal ootas ees meid sipelgate armee, kuid kavalust kasutades ja teisest suunast konteinerile lähenedes õnnestus meil valutult logimisprotseduur läbi teha. Tagasi auto juurde jalutades kohtasime ka teel vonklevat ussi. Aitäh mõnusa aarde eest!
Ainus multi täna mille suutsime läbida peale puude ladumist. Aarde juures ja selle lähistel oli geopeiturite kontsentratsioon erakordselt suur. Meeldis. Temaatiline ning arusaadavad ülesanded. Aitäh!
Koos peitjaga õnnestus mõnus jalutuspäev siin teha ja esimesena nimi kirja saada. Eks logimata jäänud omal ajal ja nüüd aasta lõpu viimastel nohustel päevadel on hea kaart puhtamaks saada endal. Aitäh aarde eest, siiani mäletan seda päeva kenasti.