Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Mine nulli ja vaata ringi, läheduses asub üks punker. Kui oled punkri leidnud siis sissepääse on kaks aga vaid üks viib aarde juurde. Aare ei asu ilusas kohas ja mingit ilusat vaadet pole ka mõtet siit otsida.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 24.0930' 24° 36.8090' |
Aarde sildid:
välimõistatus (1), soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9TYHR
Logiteadete statistika:
27 (93,1%)
2
1
0
0
0
0
Kokku: 30
No ikka vaja ju see koht ka üle vaadata. Pealegi olid siin naabruses pesitsevad kaks elevanti naa nukralt külastusteta jäänud ja öövahtki mu kaaslastel samuti logimata, nii et igaks petteks redel kaasa ja ka seda kraani uurima. Nunuhh, tegelikult pole veel elu isu otsas, nii et jäi käimata. Kusjuures meenus, et noorena olin sunnitud kaevu ronima, kus polnud ei mingeid astmeid, vaid kiviseinad ja vertikaalne toru, mis küll kuskil sügavustes ristus horisontaalsetega. Olid ajad, aga enam pole, ei kipu niisugustesse kohta, las nad olla.
Esimesel päeval vaatasin objekti üle, teisel läksin vajalike riistadega logima. Tänan meeldiva väljakutse eest.
Kõigepealt läks abivahend sobivale tasapinnale ja seejärel mina ise. Seejärel kordus sama aarde juures. Ning vastupidises järjekorras lahkudes.
Aitäh aarde eest!
Eelmisel külastasin tuvastasin olukorra. Seekord oli kõik selge, haarasin sobiliku varustuse kaasa ja vormistasin asja ära. Aitäh peitjale.
Aitäh peitjale!
Keegi kirjutas, et üks 5.0 nädalas hoiab vaimu erksana. Mul on raskusi isegi kord nädalas geopeitust mängida. Eks seda hinnatumad need üksikud korrad on.
Teel siia muljetas Artur kuidas ta on kõik need laskemoona laod läbi käinud, mõnedel juhtudel ka roomanud. Kahju, et need on nüüd kokku varisenud.
Peidukoha leidmine raskusi ei valmistanud ja tegime kerge võistluse, et kumba teed pidi ennem peidukani jõuab. Mina osutusin luuseriks, sest jalgealune polnud piisavalt stabiilne ja lõin põnnama.
Et arhiveerimistuurile sai kola kaasa veetud igat mõõtu, siis käisime vaatasime päeva lõpetuseks kraani ka üle. Igati tore tükk, tänud peitmast!
Käisime piilumas, milline välja näeb ja otsustasime ilma turvavarustuseta mitte tagasi tulla.
Tulin päev enne vaatama, et mis siin ees ootab. Samal päeval ka ei õnnestunud kätte saada. Täna võtsin abilised kaasa ja sain logitud :)
Heleni ja Salme lahke kutse õhtul Kraani logima minna määras tänase päeva plaanid :). Uskumatult äge koht on Sandril siin välja otsitud; oleks selle olemasolust varem teadnud, oleks ise siia aarde peitnud :D. Peitmislahendus meeldis ka ja aaret tagasi sättides jõudsin mõelda sedagi, et kuidas küll see kapitaalne kinnitamine siin peitmisel välja nägi, ise tudisesin natuke ebakindlalt isegi kordades lihtsamal tagasipaigaldamisel…
Käik ise nägi meil välja nii, et kolm abikat haarasime parklast kaasa, kahte kasutasime, üks sai lihtsalt kotis ennast kaasa tuulutada :D. Objektil tegi Salme väljavalitud kohta eelluure ja meie järgnesime järjekorras “esmalt-lisad-seejärel-ise” peale seda, kui koha õigsuse kohta kinnitushõige tuli :).
Väga äge õhtu tuli kokku, aitäh järjekordse laheda aarde eest Sandrile, minu poolt tulevad preemiaks sildid ning Helenile ja Salmele tänud oma logimaminekule kaasa hõikamast, oli meeldejääv käik :).
Logisid oli juba piisavalt tekkinud, et mingi oma kujutluspilt aardest tekitada. Kutsusime ka Marise sellele põnevale otsingule kaasa ja õhtul end augu veerelt uudistamas leidsimegi. Kaasas oli igasugu varustust ja 2/3 sellest ka kasutust leidis. Esmalt saatsime Salme asja uurima, et täpne tegevusplaan paika panna ja üsna kiirelt olimegi kõik koos vajalike vahenditega õigele kõrgusele saanud. Aarde leidmine ja logimine kujunes oodatust palju lihtsamaks, eks head kaaslased ja õppind abikad tagasidki edu. Koht ise on üsna sürr, huvitav kohe, kes seal niisama chillimas käivad. Meil oli vahva õhtu, aitäh peitjale.
Aarde avaldumise hetkel vatasin aardele peale. Mõistatus - eip, raskusaste viis - eip ja nii see aare sinna jäi. Aga et ma sinna aardeni ültse jõudsin, selles on süüdi Mari, kes hakkas rääkima, et mis sa arvad, kui läheks massiga peale ja seltsis ju sigasem. Tundus täitsa mõistlik pakkumine ju olevat. Seega tulin kohale. Naised olid juba redeli kohale tarinud ja mul jäänud muud üle, kui asi üle vaadata. Täitsa õdus kohake siin. Aare ilmutas end kiiremini, kui ma arvatagi oskasin ja kätte saime ka ilma suurema ponnistuseta. Peale logimist saatsin naised üles ja võtsin ühe käega redeli ja ... polnudki nii lihtne koos redelika üles ronida, aga ära ma tegin. Tänud peremehele aarde eest.
See koht siin tundus selline, mida peab kambaga vallutama, nii me siis tänaseks aja kokku leppisimegi. Alla vaadates ei tekkinud mingit tahtmist sinna ronida, aga kui Janar juba ees sisse läks, siis julgesin ka alla minna. Polnudki miskit keerulist ja kraan sai ka kiirelt leitud. Tänan.
Õhtune geotuur oli täies hoos ja võib vist mainida, et see aare võttis enda rumalusest hoo maha. Ma olin jumala kindel, et karp asub moonalaos ja sinna me ka Merlega suundusime. Peagi saime teiselt ekipaazilt teada, et oleme vales kohas. Nüüd tuli ainult koos redeliga kalju servast ennast üles kangutada ja õigesse kohta jõuda. Kaugelt pimedas üle põllu lähenedes oli ees kosta hääli. Hõikasin siis ka paar korda sekka. Lähemale jõudes selgus, et hoopis koerajalutajad. Hea et oli pime ja mu peetis pead polnud näha. Need kes oleks pidanud häält tegema olid aga vakka kui hiired, isegi siis kui aukude kaudu nendega kontakti proovisin luua. Sukeldudes jäid tummad kehad aga kiirelt silma. Noorpaar võttis põhirõhu enda peale ja ma sain kogu protseduuri ainult käed taskus pealt vaadata.
Vahva tükk, tänud.
Peale Türisalu pangal vaadete nautimist tulime pimeduse varjus veel pimedamasse kohta. Kaaslastel on ammu teada, et mind ei tohi sellistesse kohtadesse minnes maha jätta, üksi ei roniks ma ealeaski sinna. Õnneks koos turvalise usaldusväärse tiimiga ei ole see probleem, ainult väljudes ei lubanud ma end viimaseks jätta;). Aardeni jõudmise suutsime endale ka vajalikust oluliselt keerulisemaks teha, aga noh, vaatasime valde urkad ka üle ja siis juba õigesse kohta, kus teised meid juba ees ootasid. Logimisega läks sipsti.
Aitäh. Oli põnev ja vaheldusrikas õhtu.
Korra olime Liisiga siin käinud, aga logide järgi lootsime ilma enda abivahendita ära teha. Ei õnnestunud. Vahepeal käisin siin kaherattalisega ning hindasin autoga lähenemise võimalusi. Enda autoga ei näinud võimalust, aga Kristjani jaoks polnud see tee mingi probleem. Redeliga oli kättesaamine väga kerge. Küll leitakse alles huvitavaid urkaid, mul polnud sellest kohast vähimatki aimu. Teostuse idee on ka omapärane, aga sobib siia hästi.
Korra oleme siin Kaupoga mitteleiu teinud. Aarde nägime ära, aga polnud sobivat abivahendit ja piisavalt kaskadöörlikkust, et täppi kohapealse varustusega vallutama minna. Nüüd tulime kahe ekipaažiga kohale. Meie oma tegi draivinni ja saime teise tiimi tulekut nii kaua aarde all oodata, et jäime suurest ootamisest tummaks ja geokaaslaste huigetele ei suutnud kuidagi vastata. Hiljem selgus, et teine ekipaaž oli jõhkra lähenemistee valinud, nii et ega see meist väga ilus polnud, et teise ekipaaži pingutuste peale põssatasime. Kui seltskond koos ja vajalik vahend ka, oli ainult logimise vaev ja edasi läks iga roju oma koju.
Oli väga tore geoõhtu suurepärases seltskonnas!
Oma natuke kõrgema sõiduautoga oleme ka kunagi koos sõpradega siin seiklemas käinud ning teadsin, et siia pääseb autoga ligi küll. Oma madalama autoga samast kohast aga täna sisse ei pääsenud ning ühtki teist sobivat teeotsa ka ei leidnud, seega tegime siia õhtuse jalutuskäigu. Objektil jäi otsitav kiirelt silma ning ilma abivahendita seda tõesti kätte ei saanud. Kuigi varem on mingeid 5.0 aardeid ka plätudes ja paljakäsi leitud, siis siin peab raskusaste kenasti paika. Aitäh.
Eelmine kord käisin selles punkris 20. mail 2018 ehk siis 4 aastat ja 1 kuu tagasi. Ronisin alla, vaatasin ringi, head peidukat ei leidnud ja minu mäletamist mööda oli seal tookord ka mingi aare läheduses ees ning nii see lugu tookord lõppes. Täna sõitsin kohale, ronisin alla, ajasin kohaliku abivahendi püsti ja logisin aarde. Käed said küll jube räpaseks kuid õnneks sai neid pärast Järveotsa ojas loputada. Aitäh peitjale aarde eest, mõnus õhtune tiir tõuksiga.
Kui viimati kraani üldse pol'd, siis seekord oli kraan täiesti olemas. Olin seda isegi käinud rattasõidul korra varem vaatamas aga ilma lisavarustuseta ei hakanud isegi mitte proovima kas kraan ka korras on. Täna jätsin auto mõnesaja meetri kaugusele ja haarasin abivahendi kaasa. Objektile jõudes saabusid sinna ka just 3 vene noorukit kes tükk aega seal ringi uudistasid ja üks neist läks ka objekti uudistama. Tegin aega parajaks kuni nad objektilt lahkusid ja sain seejärel ise kraanile läheneda. Kraan oli täiesti töökorras ja lasin kraanist veel voolata ja sain ka aarde samal ajal logida. Tänan põneva koha tutvustamise eest!
Täna kutsuti siis sellisesse huvitavasse paika päikselist ilma nautima. Kohale jõudes esimene pilk sissepääsule tekitas ikka kõvasti vastumeelsust ja kananahktagi, kuid kui lõpuks end kokku võtsin ja sisse ronisin, siis osutus koht oluliselt paremaks.. isegi täitsa kenasti kujundatud ja puha. Aarde kättesaamiseks piisas ka kenasti vaid seljakotis leiduvast ja isegi maha ununenud taskulambile ei pidanud järgi minema.. Kokkuvõttes oli kõik oluliselt parem, kui ma alguses kartsin :)
Tänan peitmast.
Põnevust jagus, avastasin uusi kohti ja kõrguseid ning nalja sai palju. Väikse ringiga, aga nimed said kirja. Aitäh!
Õhtul pläkutades tuli isu ka mõni aare üles leida. Mis võiks parem olla, kui üks kraan? Ainult kaks kraani :). Kuna kahte ei olnud võtta, siis leppisime selle ühega. Nulli tiksusime rahulikult Astangu poolt tulles ning geoloom oli täiesti rahul sellega, et vahel asfaldilt ära keeratakse ja lubatakse tõusu vallutada. Edasine meil väga hästi ei sujunud. Loomulikult olime kohe õiges kohas, kuid lolli peaga otsisin vale asja ning läksime järgmisi urge vallutama. Kui sealt ka midagi head ei tulnud, siis pugesime päris-päris maa alla. Kolasime ka need käigud läbi ja arusaadavalt ei viinud see tee kusagile. Jõudsime küll päris lähedale, kuid liiga palju pinnast jäi meid siiski aardest lahutama :) Õigesse kohta tagasi, seekord avatud silmadega ja muidugi, just seal ta ongi. Ootab meid ja irvitab :) Edasine käis kiirelt. Aitäh peitjale ja geokaaslasele. Kvaliteetaeg.
Olin just maalt linna tagasi jõudnud,kui kuulsin uuest aardest.Teada oli ka ette,et väike seltskond on taas kokku saamas.Peale aardeleidu keegi koju ei kiirustanud ning juttu jätkus veel kauemaks Tallinna saabuvate lennukite taustal. Aitüma peitmast
Me olime Võsul, kui uus aare ilmus. Väga raske ja emotsioonide rohke päev oli lõpule jõudmas ja autonina oli juba kodu poole keeratud. Võtsime kaaslastele kõned ja leppisime tunni pärast kokku saamise kokku. Meie kohale jõudes olid teised juba kogunenud, ka esmaleidja polnud veel raatsinud koju minna. Väga põnev ronimine. Meil oli lõbus. Tänud
Avaldumise hetkel olin isegi täitsa levis ja kodus. Ning ka täpike tuli ju mugavasti minu poole linna. Aga just olin ahju sooja pannud ja panni ahju lykanud. Ei hakanud ma kuhugi tormama. Kolmveerand tundi hiljem vaatasin uuesti seda täpikest ja m6tlesin et eks kiiremad ole juba ära käinud ja lähen vaatan ise siis ka et mis ja kus. Googel tahtis esiti mingi ringiga suunata aga maaaameti kaardilt tuvastasin endale palju sobivama lähenemismarsuudi. Et eks siis paistab et kas on s6idetav v6i mitte. Ja oli täitsa driveinn tyypi aare ja tee kui seda muidugi teeks nimetada saab :D Kaugelt märkasin ka mingit seltskonda nulli lähistel askeldamas, aga lähemale jõudes tegid nad varvast ja järgi vaadates ma nendest ka yhtegi geopeiturit ära ei tundnud. Mis seal siis ikka pealamp pähe ja minek. Ja eneselegi yllatavalt vaatas vastu täitsa tyhi logiraamat. Esimene sissekanne siis 19:19 Ootasin seal veel m6nda aega ja nautisin vaadet aga tundus et kedagi rohkem tulemas polnud. Hakkasin siis vaevu tsivilisatsiooni tagasi j6udma kui tuvastasin tuttava silueti ja geomobiili. Maret oli samuti sama lähenemistee kasuks otsustanud mis mina. Ajasime seal m6nda aega juttu ja kui sain aru et veel rahvast on tulemas, siis kolisime selle minisyndmuse nulli tagasi kuhu siis yhe ja kahekaupa hakkas seltsilisi juurde tulema. Taas selline m6nus kokkusaamine ja juttu jätkus seal oma poole kymneni. Sanderile muidugi tänud vähemasti minule seni avastamata kohta tutvustamast ja muidugi selle pyändi eest ;)