Legendaarne Zorik

Tallinna satun üliharva, aga täna oli suisa aega enne teatrisse minekut aega parajaks teha. Jalad tõid siiakanti. Asoooo, või et lemmikloom oleks pidanud ka kaasas olema...no ei lubata neid vist etendusele:) Igatahes lõi Žoriku ees istuv kass lambi peas põlema - mul ju jalas pehmed kiisusokid! Eks vähe imelikult vaadati, kui varbad paljaks kiskusin, aga no mida iganes kunsti (loe: logi) nimel... Lugu on liigutav. Tuhat tänu!

Sõitsime bussidega Karjamaale aardeid otsima ja see oli esimene meie teekonnal. Sai kutsale pai tehtud. Väga armas mälestusmärk ja tore idee aardeks. Tänud.

Koer käes.

 3 

Sain pildile ka oma suure sõbra, kes samuti vahel koerust teeb. Ühine lemmikkäpaline on Miki väga hästi käituv kass Kusti.

Leitud

Kaua ma siit ikka niisama mööda sõidan? Lõpuks tekkis võimalus (või pigem viitsimine?) pühaba oomikul seda kuulsat koera, kellest mina ilma geopeituseta midagi ei teaks, vaatamas käia. Olid seal täitsa rahulikult oma positsioonil. Tänud silmaringi laiendamast.

Zoriku ja kassiga

Tänud aarde eest!

Armas kutsa

Pilt GC-s, Aitäh!

Otsustasime koos Antiga, et meie tänase geopäeva eesmärgiks on 11 erinevat aardetüüpi. Nii siis, mõeldud-tehtud ning teiseks külastatavaks aardeks valisimegi siinse virtuaalse aarde. Käisime kohapeal ning jäädvustasime pildile nii kutsa, kui ka kiisu :)

Aitäh!

Pai tehtud. Tänud

Õnneks sõrmeots jäi peale ;)

14361.

 1 

Hetkel me ühtegi seltsilooma ei oma ja käime sõprade kasse silitamas. Tänud!

Ei olnudki siin keskuses varem käinud ega lahedat skulptuuri näinud! Aitäh aarde eest!

Käisime Arsenalis ja logisime mõlemad sealsed aarded. Pildil Triinu käsi, telefoniekraani kaudu meie kassid Susa ja Pusa ning loomulikult skulptuur ise.

Zorik ja kassid

Kuna kell oli umbes neli, aga olin päeva jooksul söönud ainult ühe banaani, tuli kärmelt poodi liikuda. Tee peal jõudsin siiski Zoriku ka üle vaadata. Aitäh!

 2 

Sügasin kutsi kõrva tagant natuke.

 1 

Möödaminnes sai Žorikut kallistatud :)

 1 

Võtsime kaasa murdosa oma karvikutest ja tervitasime Žorikut. Tänud aarde eest!

Zorikuga

Enne Vahemadalale minemist põikasime poest läbi ja õnnestus pilt ära teha. Ühtegi lemmikut kaasas polnud aga kotil rippus linnukesega helkur, millega saigi pilt jäädvustatud.

Kui juba siis juba :D

Käidud, nähtud, pildistatud

Leitud

Tore, et selline skulptuur on siia loodud. Minu lemmikloomadeks on ka koerad.

Kuna minu lemmik autosõitu ei armasta ja veel vähem tahab ta koertega tegemist teha, siis kaasa ma teda ei võtnud, aga pildile sokutasin siiski. Tänan.

Üks partei jagas siin kommi ja oli Zorikule oma salli kaela sidunud. Kui ma nende lutsukommi ära põlgasin, anti mulle hoopis šokolaadike ja üldse ei tahetud enda programmidest ega midagi rääkida. Lemmikloomi pole mul kunagi olnud, nendest lugusid pole. Aitäh siia juhatamast!

Aitäh aarde eest! Pilt on GC logis.

Meil lemmikloomi pole, vähemalt mitte pärisloomi. Mõni ämbu üritab vahel sisse kolida, aga seda mitte just kuigi pikaks ajaks. Mängulambaid on küll koju üksjagu kogunenud - on kuidagi meie pere lemmikuteks saanud, aga kaasa me neist küll ühtki ei võtnud. Nii sai pilt tehtud vaid koos Zoriku ja kiisuga. Aitäh peitjale!

Pai tehtud. Aitäh.

Leitud :)

 3 

Logisime siis lõpuks ka Zoriku ära, kui pojaga jõuluturule tulime :)

Praegu on meil kodus lemmikloomaks kass Tommi, kes on kohati paras põrguline aga samas väga nunnu :) Tommi saime endale fb marketi kaudu, kui otsiti kodusid kuuri alt leitud kassipoegadele.

Meil on tegelikult kodus koguaeg mingid lemmikloomad olnud, enne kassi olid liivahiired Tossu ja Totsu.

Enne liivahiiri oli koer - kollane labradori retriiver Elly. Paremat koera kui tema, poleks osanud soovidagi - väga sõbralik ja leebe, samas ka vana koerana veel kutsikalikult mänguhimuline :) Tema elas labradori kohta väga kaua, lausa 16 aastaseks!

Enne Ellyt olid mul rotid ja jaapani tantsuhiired ja nendega (seda umbes 20a tagasi) õnnestus mul lausa 3x televisioonis käia, mitte et see mulle meeldinud oleks, aga muudkui kutsuti. ETV hommikuprogrammis, Jaan Rõõmussaare lemmikloomasaates ja mingisuguses noortesaates ka.

Enne hiiri ja rotte oli taas kass - Nännu nimeks. Iseloom oli täpselt sama, nagu praegusel kassil.

Ja enne Nännut, päris pisikese lapsena, oli minu esimeseks lemmikloomaks merisiga Ruudi.

Zorik leitud, pilt GC lehel ;)

 3 

See külastus oli meil ammu plaanis, aga või sa siis jõuad. Minu koertest (ja ka muudest elukatest) võiksin kirjutada täiesti Gerald Durrelli stiilis raamatu, igasugu juhtumisi ja seiklusi on olnud rohkesti. Praegune koer Flora on nüüd juba 15,5 aastat vana ja väga matkasell enam ei ole. No aga Zoriku juurde tuli ta ju ikka kaasa võtta. Suur tänu!

Trügisime kõik korraga pildile!

 8 

Meil kodus sellist looma nagu traditsiooniline koduloom polnud. Olid kanad, vutid, faasanid, paabulinnud ja muidugi sellised loomad, kellele tiivulised maitsesid. Kui nelja jalgsed kährikud, tuhkrud, nugised jne olid üpris vihased, kui neid peale rüüsteretke kinni püüti ja puuri pandi, siis ühe kanakulliga (neid oli meil vist kolm pika aja peale)sain ma päris hästi sõbraks. Tema nimeks sai Lonni. Ta lubas endale pai teha ja kui käes olid õiged kindad, siis võisid ka ta endale käepeale võtta ja sealt ta lendu lasta. Kõigist eelpool loendatud lindudest, kõige suuremaks sõpradeks sain kahe kõige esimese paabulinnuga Tzoko ja Boko. Neid mulle meeldis lapsena aias taga ajada ja nad lubasid endale ka pai teha. Pikapeale õppisin ma ära ka nende keele(hõiked). Ülejäänud linnud jäid ikka metsikuks. Mõni tuli käest süüa võtma, aga see oli ka kõik.

Suured tänud aarde eest ja Zorikut tutvustamast. Oli teine täna eriti jõulurüüs.

Minu sõber Lonni.

Mida sa seljatada peidad, on see söök?

Kauneid saabuvaid jõule, Zorik!

Meie pere lemmikloomad on alati olnud kas varjupaigast või suisa tänavalt -lahedad ja armsad seltsilised kõik! Aitäh peitjale siia meelitamast!

Lemmiklooma polnud kaasas, aga selfi sai sellegipoolest tehtud. Aitäh peitjale.

Pildile said ainult näpud, aga kodus ootavad neilt paisid kass Nufi ja koer Sniff. Nad kõige suuremad sõbrad omavahel pole, aga vahest on vaja oma inimeste otsas lebotada ja siis kogemata lähevad ka näiteks sabad kokku.

 20 

Niisiis, kaua ma ikka seda aaret edasi lükkan. Kuna üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, siis tekitan siia korraliku pildiuputuse tavalisest kollasest kodukassist. Või siis ebatavalisest, kuidas kellelegi.

Kass Gustav. Omadele lihtsalt Kusti, on pärit sealt Kopli poolsaare tipus olevast laevaremonditehasest, kus pesakond kassitatikaid ükspäev nattipidi kinni püüti ja nii nad lõpuks turvakodusse jõudsid. Need seal omakorda panid pildid üles, et noh.. äkki keegi tahab või nii. Igatahes esimest pilti nähes oli selge, et tema on just SEE kass. Mis siis, et silmapõletik kimbutab ja üks kõrv juba sünnist saadik veidi lontis on. Turvakodu ei tahtnud küll kiskjat enne ära anda, kui põletik ravitud, kuid peale korralikku juhendamist olid nad valmis siiski remontivajava kassi loovutama, kui see peaks laskma ennast ravida. Nüüd, aastaid hiljem võin kinnitada, et meil ei ole kunagi olnud vaja võidelda erinevate silmatilkade, tablettide või muu ravimeetodiga toimetamisel. Kass laseb mul kõike teha - kui vaja, siis vaja.

Kunagi, kui ta noor ja tatikas oli, siis käis üks must hulkuv külakass teda nahutamas. Kustiga tekkis meil selline lahe jahipidamise koostöö, et mina viskasin hulkurit plätuga, see kadus kusagile ja siis Kusti näitas mulle koha kätte, kus põõsas paharet redutas. Selline lihtne "vaatan just sinna ja siis sulle otsa ja jälle sinna" osutamine. Mina ühelt poolt, tema teiselt, ja "plätuheide". Selliseid retki pidime vahel kordama, kuniks territoorium "meie aed ja kõrvalkrundid" said uue valitsejaga kinnitatud. Kaugemale tal asja ei ole ja kaugemal ei käi ka. Kass püsibki oma aias ja kui ära käib, siis lihtsalt naabriaias või maja ees peesitamas. Heanaaberlikud suhted loodi sellega, et aastaringselt on ülepäeva mõni hiir või rott "nopitud" ja peremehele grillimiseks trepile toodud. Kusjuures huvitav on see, et kass toob võimalusel elusa närilise koju, siis hoiab seda ligi tund-paar elus ja kui ma suvatsen trepile ilmuda, siis tuuakse mulle täiesti heas konditsioonis elukas püüdmiseks, mängimiseks ja nottimiseks. Valvekaamerast olen hiljem näinud, et seda närilist hoiti püüdlikult hinges ja ei lastud plehku panna, kuniks ma silmapiirile ilmusin. Kas on see ülim kingitus? Või lihtsalt "loll, sa ei oska isegi oma aruga rotti püüda.. et ma tõin sulle õppematerjali ja nüüd hakkame koos õppima" Vot selles ma ei ole veel selgusele jõudnud.

Üks lahe asi, mis meil koostöös toimib, on muidugi selline koduvalve. Suveõhtuti, kui terrassil kohvi joon või muid toimetusi koos teeme, siis kass sätib ennast mingil hetkel mu vaatevälja, võtab sisse kindla istumisasendi ning vaatab mulle silma, tabab mu pilgu ja siis osutab korduvalt oma silmavaatega kusagile põõsastesse. Selge pilt, keegi toimetab seal. Tavaliselt on see poolkodustatud siil "Naaskel", kes siis varsti välja paterdab ning üsna ülbelt krõbuskit norib. Krõmpsutab kõhu punni ja suundub edasi oma siiliasju ajama. Vahel on muidugi mõni muu elukas või isegi inimene aia taga, keda mina veel ei kuule ega näe, kuid kass juba juhib tähelepanu. Vahel on see emb-kumb orav "Põrsik" või siis "Rääbakas", kes tuleb meie aeda naabrite juurest pihta pandud kreeka pähkleid peitma. Või rästas nimega "Luksulind", kes mind nähes tuleb nina alla luksuva häälitsusega rammusaid vihmausse norima, mida ta on valmis peaaegu sõrmede vahelt haarama. Kõik sellised lähenejad saavad Kusti poolt varakult identifitseeritud ja siis mulle näidatud, et "vaata juba lõpuks, kaua ma siin keerutan oma pead".

Natuke selline suslik-paharet on ka. Vahepeal käis mul üks ilus tüdruk aia taga oma hundikoera jooksutamas. Viskab palli, koer toob ära. Vahel lobisesime maast ja ilmast jne. Kassil sai sellest litutamisest ükspäev kõrini ja peksis hundikoera minema. Ja järgmine kord.. ja uuesti ja nii iga kord, kui see peni aia lähedale jõudis. Nüüd aasta hiljem nägin juhuslikult poes perenaist, et "pole ammu näinud, kus kadunud olete". Mis siis välja tuli oli see, et koer keeldub meie tänavale tulemast. Kui on näha, kuhu suund võetakse, siis peni lihtsalt istub tänavanurgale maha ja kõik, tema edasi ei tule ning ükski veenmine ei aita. Seal on ju see hull kollane kass, kes tuule alla teeb. Nii palju siis ilusast tüdrukust koeraga mu aia taga :(

Üldiselt võiks sellest murjanist terve raamatu kirjutada ja jääks vist üle ka järgmise osa jaoks. Rituaalidest, kuidas töölt tulles tuleb mul koos kassiga aed läbi jalutada ja siis ta näitab ja jutustab (oma pilgu ja kehakeelega muidug), kus ta ronis, kus mingeid linde vaatles ja kus midagi põnevat tegi. Tundub nagu müstika? Ei ole, vahel satub oma tempe kaamera all tegema ja siis huvi pärast olen vahel hiljem tsekanud, et "kas tõesti". Jah, tõesti.

Sellised lood turvakodust pärit kassiga, kes võttis uue kodu esimesel õhtul omaks ja nüüd on küla legend. Ei küsita enam külla tulles, et "Kuidas sul läheb" vaid kus kass on, kuidas tal läheb. Ja vahel harvemini, et kas siili ja jänest ka näha on, sest jänest ei ole kass veel minema kihutanud ja see ootab mind samuti iga õhtu maja ees, kui töölt tulen. Üks käpaline aias, teine aia taga.

Kohustuslik pilt. Miki käsi, Kusti lambad ja Zorik

Maailm sai alguse siit...

Tore kutsa!

Sõbraga jalutamas

 2 

30.märts käisme siin ühe kahekuuse kutsikaga. Seekord tulime ühe kahekuuse ja ühe üheksakuuse kutsikaga. Siis alles õppisime ühe väikse kutsaga hakkama saamist. Nüüd teise kutsikaga läheb juba palju lihtsamini. Kassi jätsime ka seekord koju. Pärast läksime arsenali keskusest läbi, kus suur kutsa Freddi sai palju nunnutamist loomapoes samal ajal kui väiksele Mercury'le trakse ostsime. Aitäh üli nunnu aarde eest!

PS! Need katkised geoteksad olid viimast korda jalas XD

Aitäh aarde eest!

 1 

Minu lemmik on juba 12 aastat puhkamas oma lemmiklelude keskel. Seega piirdusime selfiega endast koos Zorikuga. Aitäh aarde eest!

Kahjuks legendiga ei õnnestunud mul isiklikult kohtuda, aga lugusid olen temast kuulnud küll. Klaarale läks kutsu väga peale ja tegi talle pai. Aitäh!

Näitasime Zorikule kassi, polnud vist tema maitse.

 1 

Kassid, koerad, lemmikloomad. Ilmselt peaksime hakkama pidama ka lemmikinimesi. Hea oleks ju kui keegi tooks värske ajakirjaniku otse voodisse, kes päevauudised lauldes ette kannab.

Pilt viraini logis

Lihtne

Käidud. Aitäh!

Ei näinud varem, et Zorikul ka kiisu olemas :-)

Tänud peitjale :)

TFTC!

 1 

Leitud. Tänud peitjale.

 1 

Sellest koerast olen palju lugusid lugenud. Nüüd siis ausamba juures käidud. Tänud peitjale.

Pilt SaintEgge logis

Käidud ja nähtud

Aitäh näitamast!

Aitäh!

Eks lugusid Žorikust olime lugenud ja kuulnud meiegi, aga temale (ja kõigile kodututele loomadele) pühendatud ausambast seni kuulnud polnud. Nüüd oleme jälle targemad, ausammas nähtud. Täname kutsumast.

 4 

Kriimuga oli vaja arsti juurde minna ja selleks tuli siit mööda sõita. Tegime siis peatuse ja lasime oma 12 aastasel aussi proual pisut linna õhku nuusutada.

Tänan peitmast.

Kriimu linnaõhku nuusutamas

Kiisud on muidugu ülekõige aga koerad on tõesti toredad kui nad monumendid on või kui nad ei klähmerda. Tänud kutsumast, valvas ilusti mu Guessi kotti!

Minu lemmik

Valvas hästi

Leitud, pildistatud, tänan!

Žorik

Minu lemmikud

Tänud aarde eest. Kohalike lemmikutega pilt tehtud. Õnneks püsisid paigal kui piti tegime. Oma lemmikud väga kaugel ja neid peaks veega tooma. Tänud

Zorik üle vaadatud ja klõps ka tehtud. Aitäh.

Pildistatud!

Tänud aarde eest!

 3 

Isiklikult nimitegelase tegudest teadlik ei olnud ja sellevõrra oli ka rohkem avastamist. Heiki ja tema tegemistega olen aga ka isiklikult kokku puutunud. Suure südamega mees ;) Kodus on meil lemmikuks sinisilmne kiisu aga teda me kaasa ei võtnud. Selle asemel oli mul täna hoopis üks veel lemmikum pruunisilmne kasslane teisel pool fotosilma Leanne näol kaasas. Ennem pööripäeva puusanõkse oli just parasjagu vabat aega et Zorikule pai teha. Tänud peitjale

Tänud!

Täpselt seal ta oligi. Tänud!

See kuju sai ka nähtud, aitäh!

Legendaarne

Hea koer.

Selle tüübi tegemistega olime televisiooni vahendusel kursis. Kogu maailma kurba saatust on raske endas kanda. Tore väike mälestusmärk. Lemmik jäi autosse, nuppudega mängima ;)

Tulime lipsasime läbi, aitäh kodulähedase virtuka eest.

 4 

Võtsin minagi lemmiklooma kaasa.

aitäh

 1 

Leitud, nähtud ja tehtud.

 6 

Legendaarsest Zorikust teadsin ajakirjanduse vahendusel juba varem. Kui aare ilmus siis tekkis plaan siia koos Hennyga tulla austust avaldama. Läks aga ikka teisiti, kuna siia on meil pikalt linnatänavatel jalutada ja autoga sõidaks parem temaga hoopis metsa. See on kindlasti talle nauditavam keskkond. Las siis olla nii ja panen Henny pildi lisaks. Kõikidel koertel peaks oma kodu ja hoolitsev peremees olema! Aitäh!

 2 

Leidsin ja jäädvustasin. Zorikust teadsin juba varem, isklikult pole kohanud.

Lemmiklooma ei ole. Ämblikud meeldivad, aga neid on raske transportida. Lisan siis pildi loomast kellega pean eluaset jagama. Zoriku juurde teda ei saa viia. Varjupaigast toodud looma viis tütar pärast nelja aastat õue jalutama, pärast oli paar päeva šokis (loom siis). Ainult rõdul on ta vapper. Aitäh!

Zorik

Täpsu alias Mummuke alias Mõmmik

Leitud.

Ei ole kaasas karvast kaisukat ega looma, kuid Žorikut juba kaamerast välja ei jäta! Aitäh vinge aarde eest!

Minu tütrel Alicel on kodus kaks varjupaigast võetud kassi. Sushi ja Luci. Viimasega neist tulime täna õue jalutama ja Zorikut külastama. Oli väga tore päev oma armsate seltsis. Aitäh!

Luci näeb midagi hirmsat.....

Zorik, Alice & Luci

Leitud, tänud!

Tänane tee tõi siia. Kahjuks Exe ja Jassu olid ämma juures hoius, kuid nende kahe pildile saamine koos Zorikuga oleks omaette tsirkus olnud. (1113) Aitäh!

C, Z & Exe

Leitud

 1 

Zorikule pai tehtud.

 1 

Kalender näitas, et pole vaja ei tavalist ega mõistatusaaret. Otsustasime virtuaalse kasuks. Peale õhtuseid toimetamisi tulime siis Žorikule külla. Poest hankisime omale uue rännuselli, sildil oleva teksti järgi sai ta nimeks Prince Žorik. Nüüd on temal kaelas ühest mõistatusaardest pärit geoõnne toov sall. Meie täname kutsumast.

 1 

Mul oli plaan selle legendi juude tulla oma minilehmaga, kuid kuidagi ei saanud seda aarete graafikuga klapitatud. Samuti ununes maha mõni tore kaisukas. Kuna aga aarde kirjelduses seda nii meeldivalt sooviti, siis käisime kõrvalkaupluses ja muretsesime endale oma Žoriku! See sinine karvakera on ametliku nimetusega Prince Žorik, ja tema sünnipäev on 18. juuni, muideks.

Aarde nimikangelasest olen mina vaid lugusid kuulnud, teda ennast näinud kahjuks ei ole. Tundus vintske vend, respekt.

Aardemeistrile ka aitäh, loomi tuleb mälestada ja au sees hoida.

 1 

Karola võttis kaisuka kaasa ja tegime Zoriku juures klõpsu.

Au selle isendiga kohtuda puudub. Küll aga läbi meedia olin nii kutsa vägitegudega ja ausambaga täitsa kursis. Naljakas on ka see, et vahetult enne aarde avaldumist sai siin kohe kõrval käidud pea pool aastat jutti. Aga klõpsu tegemiseks tuli ikka hiljem spetsiaalselt kohale tulla. Koduloomad küll täitsa olemas, aga ükski neist pole harjunud väljas käima ja kaasa võtta ei kannatanud.

Tänud.

 4 

Kalamaja hulkurkoer Žoriku lugu tean ma väga hästi. Meeldejääv oli ka teda pidevalt saatvad teemapüstitused kohaliku kommuuni FB grupis. Üsna tihti ilmus sinna jälle ja jälle mõne Kalamaja uusasuka appihüüd, et hulkuv koer tänaval ja kes küll oma looma suhtes nii hoolimatu on ja kindlasti peaks sekkuma ja varjupaika viima. Eks siis jälle vähe teadlikumad kohalikud rahustasid appihüüdja maha ja palusid tutvuda üle küla kuulsa Žoriku elulooga. Tähelepanuväärne on ka see, et Žorikule püstitati ausammas juba tema eluajal, mida ei juhtu tihti isegi eriti lugupeetud ja kuulsate inimestega.
Täna kahjuks polnud meie lemmikul mahti Žoriku juurde pildistama tulla, küll aga haarasime autost kaasa ühe väikse mänguasja, mis kingiti meile Kaisukate salajuttude aarde logimisel.
Aitäh aarde eest!

Roosi

 2 

Minu lemmik on Žorikuga samal mängumaal, seepärast pildile ei saanud.

Aitäh!

 1 

Zorkiust kuulsin alles kuju avamisel, nüüd sai see ka ära nähtud.

Kodus on kass Roosi, keda Liisiga kutsume ka Kanaroosuks ja Suksuks. 15 aastasena meeldib talle viimasel ajal palju põõnata. Aeg-ajalt on püüdnud ka mõne hiire ja linnu. Juhul kui keegi jätab endale tassiga vee laua peale, siis läheb Roosi seda jooma. Kui tassis on vähe vett, siis peab käpaga jooma. Kui Roosi kuuleb, et Liisiga kaarte mängime, siis tuleb ta kaartide peale pikutama ning kui mäng läbi, siis laseb jalga.

Kanaroosu

Põõnamas

Vett joomas

Vett joomas

Lauakaunistus

Pärast Kakumäe kindlust otsustasime kesklinna kanti tulla. Žorikust, õigemini tema monumendist, olin uudistes kuulnud. Eks ikka tuleb mälestada, kui on mälestamist väärt. Sümboolne loomake tundub olevad.
Endal on olnud rõõm koos vanemate ja vanavanematega pidada rott Villit, berhardiin Gillyt, hundikoera ja 1-2 krantskoera. Hetkelgi elutseb vanemate juures veel Hoiupaigast võetud Yakuza. Marjel oli viimati kena kass, aga peale tema kurba vanadussurma ei taha omale enam ühtegi looma.
Foto on Lauri logis, ei hakka dubleerima. Kuna kirjeldust polnud enne veebis logimist lugenud, jäid lemmikutest pildile vaid kolm kaaslast, neist üks kaisukas ka. Tänud peitjapaarile!

 3 

Minust on kogu see teema mööda läinud ja legendist ei teadnud midagi. Aga tore, et selline koht meil nüüd on, tänud!

 20 

Nii armas aare! :)

Ma olin see korterilaps, kelle lemmikloomadeks olid 40min tigu (kuni ema avastas ja õue käskis viia) ja 2h kass, kes hulkus ja keda me vennaga omastada tahtsime (kuni vanemad koju jõudsid ja varjupaika viisid).

Aastal 2016, kui 18 hakkasin saama, juhtus aga omapärane lugu. Mul on sünna septembris, aga kunagi märtsis naersin oma bestikale, et ma saan nii vanaks, et aeg hakata kanu pidama. Keset juulikuud olin mina Erna retkel, kui telefon helises.

Bestu: ,,No tsau, kullake, mis teed?"

Mina: ,,No ma mingi veits mülkas praegu, aga räägi."

Bestu: ,,Tead, mul sulle sünnakink, aga see hakkas väga hoogsalt ringi lendama, et äkki saad ära otsida."

Mina: ,,??!!????? Mul sünna septembris üldse.."

Bestu: ,,Jajaaa, ma tean, aga no, päriselt, tule otsi ära oma kink"

Saatsin siis vanemad oma sünnakingile järele ja nõks hiljem sain uue kõne teatega, et meil nüüd 7 kanatibu. Mu vanemad olid alguses suht üllatunud, aga suht kiiresti lõime vajalikud tingimused ja saimegi tutiplutitama hakata. Iga tibu sai oma nime ja varsti selgus, et 7st kanast 4 olid tegelikult kuked. Eks siis tegi elu mingi hetk omad korrektuurid, aga üks kukk - Kirju, on tänaseks päevaks küll suht legendi staatusesse tõusnud. Kirju oli see tegelane, kes sageli hoopis meil elutoas vastu jalutas; absoluutselt kõik lahtised kommid ära varastas; üks suvi nii palju mu jäätisest tükke nõudis, et lõpuks kiremise ajal hääl ära läks; kellele vennaga koos vastlasõitu kelguga tegime; kes seisis mu ema kõrval, kui ema väljas pannkooke küpsetas ja seejärel pannkoogid rotti lasi ning selle kõige taustal tohutult süles tahtis istuda ja silma looja lasta.

Kanad on meil peres siiani alles ja praegu on kõige hellitatum Kana-Aino, lihtsalt seepärast, et ta ka täielik sülekana, keda nunnutada saab.

Žorik

Kirju

Kana-Aino

 3 

Linda juures logikõlbmatud pildid tehtud, jalutasin siia. Tuleb tõdeda, et antud kujust ja loost polnud ma midagi kuulnud. Kuna ma lemmikuid ei oma ja kaisukate iga on ka juba ammu möödas, siis tuli kohalike pitsudega hakkama saada. Tänud aarde eest!

 2 

Käisime täna Zoriku juures.Kodus on meil ka oma Caro preili.Aitäh!

 2 

Lapsed võtsid kaisuloomad kaasa ja tulime pilti tegema.

 1 

Oli täna vast tihe pildistamise päev. Viimane tänane virtukas, aitäh!

 1 

Väike kõrvalpõige teekonnale. Koerlooma mul ei ole aga üks valge "Tuust" tunneb ennast küll pealikuna kodus.

varjud

puhkeasend

 3 

Saime vihje, et meie jaoks hetkel väga temaatiline aare on avaldumas ning nii väikese avastusretke Freddiga koos ette võtsime. Meie pere kõige uuem liige sai kirja juubelihõngulise viienda leiu ning oma esimese testleiu. Kõik läks üllatavalt sujuvalt, sest kuigi täpselt ei teadnud, kuhu minna, siis piisavalt kaua uskudes, et küll jalutades ette jääb, nii läkski. Jalutasime siis meie Kärdiga, sest Freddi õpib, kuidas seljakotis ringi liikumine käib - rihma otsas veidi vara tal käia ja üleüldse hoiame üldkasutatavates tänavatest ta eemale nii kaua, kuni kutsikale kõik vajalikud vaktsiinisüstid käes. Kohapeal läks kõik vinks-vonks ja paar pilti rõõmsalt tehtud. Edasi läks meie tee Arsenali keskusesse, kus sai katsetatud, et kas on kotis kiljuv koer või saab täiesti rahulikult poodlemine tehtud... Sai rahulikult :) Eks ikka iga pere ütleb, et tema koer kõige targem ja tublim, nii meiegi. Samas teame, et igaühel enda loomast suur rõõm ja lugedes Žoriku kohta, siis tundub, et ka temast oli inimestel rõõmu.

Olgem siis ikka vastutustundlikud ja heatahtlikud ning ärgem unustagem loomade varjupaiku aeg-ajalt aidata - kas rahaliselt või koju vedelema jäänud esemetega, mida aeg-ajalt varjupaigad soovivad (vanad voodiriided, padjad, tekid, madratsid jne... tuleb uurida).

Suur aitäh peitjatele, mulle ja Freddile väga meeldis (kahepeale üks FP)! :)