VK2.2: Branson, Richard

 1 

Teate ju küll seda ütlust: "Tee vähemalt pool, aga tee ise ja korralikult." No tegin pool. Selle tagumise poole. Väga hoolsalt ja eeskujulikult. AK ajaks jõudsin latva! Kniks kõigile kaasosalistele.

 2 

Eelmise nädalal sai kokku lepitud ronimishooaja avamine. Kuna raamat oli loetud ja sellele järgnenud ülesanded ka täidetud juba sügisel või suve lõpus, siis oli igati paslik tulla ronima. Esimesena läks puud vallutama Raul, sest tal oli kella peale minek. Vahepeal sattus seltskonda ka Paavo. Lobisesime siis mõnda aega. Raul tuli alla ning oligi minu kord minna. Nojah, mina see kõige aeglasem ronija paraku olen. Kokku kulus mul vist mingi 40 min, et üleval ära käia. Kuni oksteni oli täitsa normaalne minek, aga siis algas see okste kõrvalt mööda minek ja siis lõpus kasti kallal toimetamine. Ülevalt oli muidugi superhea vaade. Oma väriseva käega sai nimi kirja pandud ning teatepulk Mirjamile edasi antud. Tal kulus vist 25 min. Airi oli veel kiirem, 20 min. Aga tema ronimine jäi juba päikeseloojangu järgsesse aega. Oligi pooleldi pime juba, aga lõbus oli ikka. Aitäh sellele suurepärasele seltskonnale, väga meeleolukas avapauk ronimishooajale. Uued plaanid said ka juba tehtud.

 2 

Lahendasime me seda toredat viispunktnulli eelneva aasta varasügisel. Õigemini Märten tegi musta töö ja ma sain hilisemates etappides kaasa aidata. Siis tuli aga suur talv peale ja logimine lükkus edasi. Nüüd saime Airi ja Margusega kaubale ning nii me tänasel toredal soojal kevadõhtul puu all kohtusimegi. Ka Raul oli platsis ning ka Paavo tuli vaatama, mis tsirkust siin tehakse. Natuke tuli seda teha, aga köis sai siiski üsna kärmelt üles ning õige pea oli esimene orav (Raul) kasti juures. Seejärel käisime riburadapidi ka Märten ja mina ning kõige viimasena Airi, kelle minek jäi väga hämara peale ja tulek vaat et pimedasse. Ihuliikmed said küll korralikku trenni, sest tegu ju esimese suurema ronimisega sel aastal, kuid mõnus tunne oli maa ja taeva vahel kõlkuda küll. Aitäh, väga viis-viis aare :)

 1 

Siin sai ikka mitu päeva kodutööd tehtud,et teada saada kus on stardiplatvorm kõrgustesse.Kohapeal oli meil Lepakas kõige tublim,kellele oli see esimene ronimine ja kohe niiiii kõrgele.Aitäh Ovele ja kaaslastele.

 1 

No see aare lausa karjus kambaka järele. Nii ta siis oma aega ootas kuni kahurväega seda vallutama tulimegi. Pärast tööd sobis see igati mõnusaks sirutuseks ja soojenduseks ees ootavaks kõõlumiseks Türisalu pangal. Aega võttis aga kordamööda see karbike vallutatud sai. Peaaegu oleks ise ka selle aarde loomisel kaudselt osaliseks saanud, aga saatuse tahtel seda siiski ei juhtunud. Tore näha, et sobiv lahendus, sai ka muul moel leitud.

Tänud.

 2 

Õhtu plaan oli tegelikult ju kraan;) Kraani plaanile lisandus sujuvalt Türisalu vaate nautimine. Ja siis olime hoopis puu all ja otsas ;)

Hea kindla geokambaga saavad esialgu hullult vaevanõudvaimadki aarded leitud, mõnusa lõõpimise saatel saigi täna lõpuks konteiner kordamööda üle vaadatud.

Aitäh.

 1 

Kui ma kontoris olin, siis Kaupo helistas, et me väga kaua ei passiks, sest ta ei viitsi meid nii kaua oodata puu juures. Kui Tallinnast liikuma olime saanud, siis selgus, et köis on üleval. Kui puu alla jõudsime, oli meisterronija teel üles. Mina võtsin tööpäeva lõõgastuseks limonaadi, mille purgi hästi häälekalt avasin ja nautisin elu. Seejärel ronisid teisedki ja siis läksime edasi viisnulle vallutama.

 2 

Kui juba ronimisvõimalus välja pakuti, siis tuli võimalust ka kasutada. Viimasel ajal on Liisi perekonna au päästnud, nüüd aga tuli ise tippu jõuda. Võttis aega mis võttis, aga kuidagi ikka kohale jõudsin. Kuidagi alla sain ka ja nii see 5.0/5.0 see kord skooritud sai. Aitäh Kristjanile võimaluse eest ja kaaslastele kaasaelamise eest.

 1 

Aarde asukoha teadmiseks sai tiimitööd tehtud - üks tegeles raamatu lugemise ja teine välitöödega. Pärast seda jõudis aga päike palju kordi tõusta ja loojuda, ilma et oleks rohkem kui aardekasti eemalt kaemas käinud.

Nüüd siis kujunes päev nii, et leidsime ennast puu alt, vajalik varustus kenasti kaasas. Vastupidiselt tavaolukorrale läks sel korral nii, et ronimise ettevalmistus võttis vähem aega kui ronimine ise. Kuid Inge ületas ka viimased takistused ja logiraamat sai mõned nimed juurde.

Aitäh!

 1 

Kuna Türisalus olid liiga tugevad tõusvad õhuvood, siis arvasin, et võiksime hoopis selle ammu lahendatud mõistatuse lõpuks üles otsida. No leitud sai ta üsna kiirelt. Kätte saamisega aga läks ikka oluliselt rohkem aega, kuid ei olnud sellegi juures miskit ületamatut. Aardekasti juures olles kõigutas kohati täitsa tublisti, nii et kerge mere igatsus tuli peale...

Tänan peitmast.

 1 

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Tunki nimi on seal topsikus igatahes kirjas- see on kontrollitud :) Selle aarde hooaeg on nüüdseks samuti avatud.Tavaliselt on mul läinud raamatuaaretega nobedalt ,kuid selle kirjatüki läbilugemisega läks vähe rohkem aega.Ega ma suurem autobiograafia austaja pole olnud.Ainult mõned sellised raamatud ongi loetud, mis on mulle kingitud. Mihkel Raua "Musta pori näkku" , Vahur Kersna "7X7" ja Andre Agassi elulooraamat.

Selle mõistatuse kadalipp on tugeva 5,0i vääriline igas mõttes. Ronimine on praegu veel väga mõnus,pole tüütuid putukaid ja õhutemperatuur on samuti paras kõrguste poole püüdlemiseks.

Aitüma eelkõige Margusele ja Kristjanile ronimiseks loodud võimaluste eest ning Ovele raamatut tutvustamast.

Viimase küsimuse osa on nüüd ka õigeks parandatud.

 5 

Tänu Krissule on mu nimi seal vist kirjas tegelikult. Tänu Kristjanile käisin ehk kuskil 2/3 peal ära kah. Aga näe, miski isiklik kiiks ei luba aaret ikka leituks lugeda kui tegemist maastikuga, mida päriselt siiski pole saavutanud (veel). Mulle kui kogenematule anti muidugi lollikindel algaja varustus, millega vale tehnikat kasutades poole tonni puu otsa vinnamine võtab käsivarred suht kiirelt makaroniks :P Tempo pikkamööda rauges, päevavalgus kustus juba ennegi kui üldse rippu sain ja kuidagi ei raatsinud Kristjanit vana-aastaõhtul oodata lasta, kuni ma iga minuti järel teise minuti puhkan. Kiirustamata rebestanuks end küllap lõpuks ikka logiraamatuni välja, kuid ehk teen seda kunagi teinekord, eks säherdusi väljakutseid jagub meil ju nagunii palju veel. Kristjan on muidu täitsa asjalik juhendaja, tema varustus ning võimekus selle kasutamisel äratab usaldust ja imetlust.

Esialgu leidub teinegi põhjus, miks mul ei kõlbaks Bransoni-teemalist aaret logituks lugeda. Nimelt mõistatuse poolega olen kursis vaid küllalt pealiskaudselt ning teos siiamaani lugemata. Originaalkeelse e-raamatu küll hankisin endale, aga pole veel viitsinud ette võtta, pealegi võib kahtlustada, et sealt kõigile küsimustele soovitud vastuseid mitte ei saa :o)

Minge kirvetama, äkki on vihje alles veel :o)

 4 

Lõpetan sellel aastal rahuliku südamega. Aasta viimasel päeval püüdlen kõrgustesse, et panna nimi kirja viimased nädal aega mulle pead valutanud aarde raamatusse. Teen seda just täna, et mitte võtta seda koormat uude aastasse kaasa. Ristin selle aarde enda jaoks Rooliratas Sitaratas Traktoriks. Seda lahendades saime igasuguseid emotsioone tunda. Nii kodus, kui esimesed vastused olid käes. Siis õhtul hotellitoas, kui jõudsime juba päris kaugele ja siis kukkusime jälle mitu levelit allapoole ja enam ka õige vastus läbi ei läinud. Kolmveerand üks öösel alistasime, saime jälle kuhugi ja siis sattus näpukas ja kõik algas uuesti. Targem oli magama minna. Järgmisel õhtul majutusasutuses arvasin, et ei võta raamatut kotist väljagi, kuid ikka ammutasin veidi teadmisi. Aaret lahti ei võtnud. Sellest järgmisel päeval hakkasin uuesti lahendama kodus arvutis ja enam ei saanud mitte kordki edasi kuigi proovisin erinevaid variante. Peitja kinnitas, et kõik õige, arvuti on mul kodus lihtsalt loll. Minu arvuti keeldus mulle peitja poolt õigeks arvatud tähemärki tunnistamast, nii et pidin sellise kirjapildi teistmoodi oma arvutisse saama.

See ka tehtud, siis läks kõik nagu lepase reega. Kuniks raamatuga küsimused said otsa.

Tuli nüüd nuputada, mis on ratas, mitu on ja kas rooliratas ja seal taga istuv sitaratas ka loevad või mitte. Poolteist tundi vaagisin selle küsimuse üle. Siis istusin arvuti taha tagasi ja .... vastasin valesti.

Enam polnud midagi kaotada,Dauno ladus uuesti ja uuesti vastused kirja ja proovis ühte järgmist numbrit. Oligi need `´lisa´´rattad juurde loetud, uutel autodel ju enam tagavararatast pole, seda me ei pakkunud. Nii, mis nüüd, aardelahendus on mul nüüd lahti, välitööd ootavad. Tekkis järgmine mure. Kuidas lauaarvuti välitöödele kaasa võtta? Kui ma selle kinni panen, siis ju olen jälle alguses. Ahh, las minna... Tegin veidi tsiki priki ja lootsin, et nüüd saan ka välitöödel edukalt hakkama. Kui nüüd eilne aare täpselt samasse piirkonda potsatas, kutsusime Esko kaasa ja läksime jahile. Teel aardeni suutsin juba mänguga nii kaugele minna, et saada järgmine vastus sisestada. Sumpasime veidi ja saigi edasi. Viimases punktis aga valdas meid nõutus, sest kolm korda vale vastus erinevas variandis ei viinud sihile. Jätsime asja katki, seal videokaamera ees saime juba parajalt kaua seda showd teha. Kuna tegu oli mu kunagise koolivenna asutusega, siis vabandasin oma käitumise pärast hilisõhtul tema aia taga nuuskimast.

Koduteel ei andnud see aare rahu, nii et klõpsisin kuniks koordinaatideni.

Kristjan tuli lahkelt appi , Härra Tunk tuli kaasa ja nimed saidki raamatusse. Meil oli kiire, jätsime Tunki puu otsa ja Kristjani puu alla ja lasime jalga. vahemärkus: logi kirjutades sain just teada, et ka Tunk on tervelt alla tagasi saanud. PUNKT

 5 

Juhuuuuu, sain selle mõistatuse ka ära lahendatud! Küll kolm nädalat peale aarde äralogimist… :D.

Nojah, sest Helen ja Salme on ju nii tublid mõistatusemurdjad, et neil olid juba järgmiseks päevaks peale raamatu kättevõtmist kogu sellele kuhjale küsimustele raamatuvastused vastatud (ja mis on mu meelest ikka järjepideva kannatlikkuse olümpiatase; te näete ise, kui hakkate katsetama :D) ning nende ettepanekul lipsasime järgnenud õuetöödele kohe peale seda juba üheskoos :). Ja kus samuti tegelikult oleks võinud mitmed asjad pekki minna aga meil ei läinud ja saime kõikidest lõksudest mööda ilma vahepeal nulli kukkumata :). Lõpuks, kui suure naeru kõrvale oli Salme muuhulgas jõudnud käia ühe avaliku batuudi all lumevarjus järjekordseid vastuseid läpparisse sisestamas ning olemas oli ka ülevaade kohaliku ettevõtja hästipeidetud asukohast koos seonduva teedekaardiga, andis telefon meile numbrid, mille juurde karpi nõutama minna…

Aga no väga raske oli see ronimine ka, miinuskraadid ja vahepealne pausitamine sarnaste aaretega ei mõju ühtekokku kohe üldse hästi :D. Raske oli ennast üles tõmmata ja näpud läksid nii kohma isegi paksude labakute sees, et alla jõudes toppisin need sooja kuuma tee sisse, mis Helen mahasaabumisel mulle lahkesti ulatas :D. Kui Kristjan poleks üleval puu otsas teise paari traksidega olnud ja aidanud hoida logimise ajal kõiki neid lahtiseid asju ning kinnitanud lõpuks minu karabiinidega kohmerdamise kõrvale mulle ise ka allalaskumiseks vajalikud vidinad köide, ma vist ripuks seal siiani… :D.

Aitäh Ovele raamatut tutvustamast, oli silmaringi laiendav ja sõpradega koostööd soodustava 5/5 aarde eest, oli lõbus :).

 3 

Tegelikult polnud plaaniski vana aasta sees selle aardega tegeleda, aga mingi meeltesegaduse hoos sai eile raamatukokku jalutatud ja vajalik teos koju toodud. Kohe oli ka huvi lugema hakata ja mingi osa küsimusi sai ka vastused, kuid ühel hetkel sai raamat siiski kõrvale heidetud. Tänaseks olid ka täitsa teised plaanid, aga kuna lumetuisk ei meelitanud kohe hommikul välja minema, siis sai raamat taas ette võetud. Mõtlesime, et natuke tegeleme asjaga ja siis õue. Juba oli geosõpradega üks plaangi kokku lepitud. Siis aga hakkas tunduma, et oleme oma raamatumõistatusega peaaegu lõpusirgel ja pusisimegi vahefinishini. Eks siis sai kiirelt uued plaanid tehtud ja nii me läbi tiheda lumesaju ja liikluskaose sündmuspaigale liikusimegi. Välitöödel läks ootamatult lihtsaltki, kuigi kõhklusi oli palju kus ja mis täpsemalt. Palju nalja sai ka, aga sellest väga täpselt kirjutada ei saa. Lõpuks napilt enne hämardumist jõudsime sinna, kus hakkas maastik 5. Päris kiirelt hakkas otsitav silma, Kristjan tegi 3 lasku ja saimegi köie paika. Edasi juba tavapärased ronimisetteasted ja võisimegi paar tundi kestnud väliseikluse ülilumises metsas tehtuks tunnistada. Raamatu esimest korda kätte võtmisest kuni logimiseni kulus täpselt 24 tundi. Minu jaoks päris tempokalt kulgenud krõbedate raskusastmetega aare. Ja väga lahe jõulueelne aktsioon koos toredate kaaslastega.
Suur tänu ka Ovele sellise parajalt riukaliku detsembriseeria aarde eest. Kokkuvõtteks oli päris lahe!

Talvise ronimise võlud

Ronimisjärjekord

 1 

Oli tore kambajõmmidega kohtuda ja paar sõna vahetada, aitäh teile :)

 3 

Avaldumispäeval olin advendiseeria sootuks unustanud. Siis käis messengeris piiks et mis teed? Kas juba lahendad? Olin parasjagu just filmilainel. Klõpsasin aarde lahti. Vaatasin asukohta, maastikuastet ja siis kirjeldust. Korraks heitsin paar kirvest tühjusesse, klõpsasin aarde kinni ja jätkasin filmi vaatamist. Järgmisel päeval hõikas Jaanika et tal teada kuhu edasi suunduma peab ja kuna olin lubanud välitöödega aidata siis tuli nüüd ajad klappima saada. Jõuludeni olid vaid loetud päevad jäänud ning mul veel osad kingid jõuluvanale üle andmata mis muutis ajaakna sobitamise üpriski keeruliseks. Viimasel hetkel saime siiski akna painutatud ühelt poolt laidmaks ja teiselt poolt pikemaks. Välitöödega läks nagu ikka kolm lasku rakulkaga millest viimane jäi totaalselt latva kinni ja polnudki muud kui vana hea slingiralli. Ilm ju igati soosis sooja tegemist. Esimesele reale siis sissekanne 19:11 ja sai aardest ka verivärske temaatiline rändur kaasa krabatud mis juba varsti varsti sihtotstarbelisele reisile läheb ;) Tänud peitjale

Per aspera ad astra

 4 

Aarde avaldudes sai natuke lahendada proovitud, aga väga kaugele ei jõudnud. Järgmisel päeval oli mul aga vajalik raamat olemas ja alustasin otsast peale. Väga kaua ei pidanudki vaeva nägema, kui mulle lahkesti juba koordinaadid kätte anti! Tuli välja, et programmis oli pisike viga sees ja tegelikult polnud see päris nii lahkeks mõeldud, mul lihtsalt vedas seekord :) Välitööd aga valmistasid rohkem peamurdmist, sest viimane ronimine oli mul umbes aasta tagasi ja varustust ju ka pole - sellepärast saigi kambaga kohale mindud. Raskeim osa jäi Tarmo kanda, kes slingidega puu otsa vudis ja meid kõiki kirja pani. FTF sai vormistatud ca. kell 19.30. Aitäh peitjale ja geokaaslastele! Väga nunnu aare on :)