Vahepunktis olev infotahvel on lammutatud.

Siia edasi ju tol päeval asja polnud, nii ta jäi tükiks ajaks.

Täna nimi kirjas, tänud!

Leitud, tänud!

See oli raske, kuid sai lõpuks tehtud. Lahendatud ja logitud. Aitäh peitjale!

Siia tulemine ei olnud üldse mõistlik. Aga kuidas ma siis jätan ta siia üksi niimoodi, eriti kui ma juba nii lähedale olen jõudnud. Aardeni jõudes vandusin, et sama teed ma tagasi ei logista. Hambad ristis kannatasin ära ning siis asusin eriti lõputuna näivale tagasiteele. Aitäh!

Täitsa draivinn aare kui õiget liiklusvahendit kasutada. Mõnus juurikane rada.

Pea aasta on möödas kui täpi kaardile sain. Tookord oli jalutamisdoos juba piisav ja otsustasin et naasen siia rattaga. Mõte oli siis koos nädalapäevadega teha, aga need kadusid arhiivi kiiremini kui jõudsid tekkida. No ei hullu. Täna olin nagunii juba poolel teel ja otsustasin siis lõpu ka ära vormistada. Sai veel õnneks ennem pimedat nimi kirja ja ei pidanud siin tontidega rammu katsuma hakkama ;P Peitjale tänud

Terve aasta on juba möödas sellest kui esimest aaret siin otsimas käisime. Täna oli nüüd juba rohkem põhjust siia metsa uuesti jalutama tulla. Tänan.

Lõpuks sai mahti ka siin ära käia. Tänud aarde eest

Leitud, logitud, tänan!

Autoga sai kenasti juba tuttava teeristini kust jalutasin edasi aardeni. Jalutamine tähendas kohati põlvini lumes sumpamist, samas osaliselt oli metsaalune lumest täitsa lage.

Tänud aarde eest!

Päike paistis ja jalutasime alul porisel väljal ja hiljem valgel lumekoorikul. Kulgemiseks oli boonuse lähistel maastik mõnusasti talvine. Tänud peitjale.

Teisel ringil logitud. Aitäh!

Kuna Maril ja Kristal oli foobia juba tehtud siis nad tahtsid täna boonust ka võtta,nii me Helduri ja Hunduga neil sabas sörkisime.Eks peab millalgi ka foobia ära tegema.Aitäh!

Peale bogüfoobia leidmist polnud tahtmist enam boonuse järgi minna. Täna aga tulime spetsiaalselt just boonuse tõttu siia. Päike paistis ja lumi kandis ning peale mõningast jalutamist sai ka sõbraliku kolliga tõtt vaadatud.

Tänan peitmast.

Eelmine kord olin väga väsinud. Mitte ei jaksanud enam ja valgust polnud ka liiga palju kaasas. Täna tundus lumi palju sõbralikum olema ja valgus oli täiesti tasuta saadaval, nii et tegime rõõmsa jalutuskäigu bogüfoobilistel radadel ja korjasime boonuse üles. Aitäh! Oli tore!

Leidsime!

Täna ilmutas end päev, kus meil oli nii aega kui viitsimist midagi pikemat ette võtta. Kuna see kollitäpp ootas meid juba pikemat aega, siis võtsime nõuks selle ära külastada. Auto panime soovitatud parklasse ning asusime kõmpima.

Meil oli mitu teooriat, kuidas kõige paremini aardele läheneda, kuid lõpuks jõudsime ikka sinna, et sumpasime korralikult paksus lumes kuskil kollimetsas. Õnneks sai seekord tsivilisatsioonile pisut lähemal oldud ning see vähendas suurt hirmu. Sellegipoolest võttis see matk meil ikka jõhkralt kaua aega. Kui lõpuks pisikese kummituseni jõudsime, oli võhm täitsa väljas ja jalad läbimärjad. Aga kummitus oli nummikas, niiet seegi hea.

Tagasi läksime juba täiesti tsivilisatsioonis, hoidsime silma peal tõusvatel ja maanduvatel lennukitel ja üritasime kuidagi ringiga autoni jõuda. Avastasime miskise lennuõnnetuse mälestuskivi - sellest õnnetusest polnud meil näiteks aimugi.

Lõpuks autoni jõudes näitas tark masin, et käidud sai üle 8 kilomeetri ning aardematk võttis kokku 2h. Vat siis. Külm oli, aga meile meeldis. Aitäh peitjale!

Bogüfoobia enda aare sai meil eelmise aasta sees leitud, nüüd oli järg boonuse käes. Auto jäi meil märgitud parklasse, aga lähenemistee valik oli meil ikka täitsa mööda. Esimene osa mööda kaardilgi nähtaval teel oli täitsa normaalne, edasi oli sumpamist lumes, mis oli algul mulle kuskil poole sääreni ning viimase 500 meetri sees sai lausa puusani lumme vajutud. Eks see tee omajagu frustratsiooni tekitas, aga aardeni viisid jäljed ning üks sõbralik tont meid seal tervitaski. Panime oma nimed kirja. Tagasi tulime lennuvälja kõrvalt ning nägime nii tõusmas kui laskumas väga mitut lennukit. Väga mõnus oli neid seal jälgida. Jalad vette küll kordagi ei läinud, aga selle eest koju jõudes olid jalad ikkagi täiesti läbimärjad.

Oli vaja mõnusat jalutuskäiku ja siin metsatukas sain oma sammud tehtud.Aitüma peitmast,aardega kõik tipp/topp!

Uhh, mihuke tuul. Päris raske ilm sattus selle aarde logimiseks. Õnneks aarde lähedal oli rahulik. Aitäh!

Võtsime kohe soojaga siis boonuse ka ette. Seekord oli matk küll lühem, aga muutunud ilmastikuolud tegid retke füüsiliselt raskemaks. Tuiskas päris korralikult ja autosse tagasi minnes olid varem tehtud jäljed peaaegu kadunud. Aitäh!

Võitlesime siin oma hirmudega pimeda metsa ja selles asuvate tontide ees ning samavõrd tuli võidelda ka lumega, mida oli siin ikka üle keskmise palju. Aga noh, jõuluaegse söömaorgia kalorid tahtsid ju kulutamist ning seepärast sobis see mets ja need rajad täna meile ideaalselt. Täname aarde eest!

Tänu ebaõnnestunud lähenemistee valikule sai kohale jõudmiseks vähe pikem ring tehtud, kui oleks vaja olnud. Tänud aarde eest!

Jätsime boonuse magustoiduks! Kepsutasin Miki järgi ja imestasin, et nii kiirelt saime kohale? Nimed kirja ja lennukeid vaatama. Aitäh!

 2 

Eelmist ehk naaber(tondi)aaret otsides hakkas nii hirmus, et kadusime poole pealt koju ära. Nüüd olin paar ööd lõvi kõrval maganud, kõhu lõvikonservi täis õginud ning kui Kristel oli valmis toeks olema, otsustasime sammud tondimetsa sättida. Seekord läks kiirelt ja väga palju ei ekselnudki. Hiljem jäi veel aega üle ning kolasime niisama ja vahtisime magavaid lennukeid. Arutasime veel, et huvitav, miks lennukitel sabas must auk on ja kas sealt ka vahel midagi välja lirtsatab, kui üle pea lendavad? Meile meeldis, aitäh!

Paksud näitasid peffi.

Volask

 5 

Sama mets, sama naiskond ja sama peitja ägedad tondid, vaid aeg on jõudnud vahepeal nädalajagu päevi endale peale kerida ning õues on kottpimeduse asemel päikesepaiste. Nojah, eks me seisime tondihirmuga silmitsi eelmine nädal põhikolli juures ära ka ning nunnut boonust võiski tulla külastama suures valges :). Geopeitus tervikuna on mind aastate jooksul igatahes kõvasti trenninud igasuguseid asju vähem kartma; nt kui keegi oleks mulle 2013 aastal peale mängimisega alustamist öelnud, et 2 aastat hiljem liigun üksi rabas või et aastal 2020 teen ise plaani ööbida pimedas metsas 3 nädalat järjest - noh, ma oleks ta suure häälega välja naernud :D. Tänaseks aga on see kõik läbitud reaalsus ning kui nt Helen ja Salme peaksid meid kaasa hõikama ka mõnda järgmisesse, muidu hirmujudinaid esile kutsuvasse plaani, siis tuleme kindlasti; nende tiimiga alati hea meelega ja ükskõik kuhu. Või no okei, konnadega on siiski kriitiline :D. Ja ehk veel midagi, kuhu põhimõtted ei luba nõtkuda :D. Aga no üldplaanis, hirmud on murdmiseks, eks, ja praegu siin soojas valges turvalisuses logi kirjutades olen kõige suhtes üsna optimistlik :D. Kohtumisteni metsas, aitäh Merlele iseloomu kasvatama pannud toredate aarete eest ;).

Tagasiteel märgatud pähklilaud. Oravatel ja pähklitel vist oma foobiat ei olegi, aga neile lähimana leidsin arahhibutürofoobia - hirm pähklivõi suulakke kleepumise ees

Kui eelmine kord olime tondimetsas pimedal ajal, siis peale boonuse asukoha teadasaamist oli kindel otsus, et siia metsa tuleme jalutama ka valges. Ja tänase mõnusa päikselise ilmaga oligi õige aeg natuke pikem jalutusring ette võtta. Meie jaoks täitsa paraja pikkusega metsaring, mida kroonis laheda aarde otsimine-leidmine. Aitäh taaskord metsa kutsumast!

Selle aardega kummitati meid täitsa ära. Nimelt arvasime kuni logiraamatuni, et see on lihtsalt bogüfoobia aare. Kui aga logiraamatu lahti tegime ja teine nimi vastu vahtis, siis ühelt küljelt oli muidugi tore ja lõbus, aga teisalt ka väike hämmeldus.

Samas - lõpp hea, kõik hea - saime ühe rapsuga mõlemad kollid ära kollitatud ja ei pidanud pidama sisemist heitlust, et kas veel rännata või mitte rännata.

 1 

Kui kollitamised tehtud, siis võtsime ka siia sammud ette. Olin täitsa imestunud, kui aardele lähimas Mõigu terviseraja punktis kolme mugu pealampidega jooksmas nägime. Eeldan, et kollidel taskulampe pole, vähemasti pole kuulnud sellest. Täna sai kõvasti õues tööd tehtud ja kõvasti metsas jalutatud, igati tervislik päev. Täname koll-koll tegemast :)

Nii põhi kui bonusaare tõestasid , et lollus on isegi suurem kannatus kui hirm. Näiteks suvetossudes novembrivihmasesse metsa jalutama tulemine ei näita küll väga kõrget kohanemisvõimet

Boonus!? Kui just koeraomanik ei ole või ei ole just hirmsat tahtmist jooksusammul ketsitaldu kulutada, siis see on boonusest ikka jube kaugel. Õnneks ootas õhtul ees sünnipäevale minek, nii et kaotatud kalorite pärast polnud suuremat muret. Kõik said hiljem ilust tagasi mugitud. Värske õhu eest aitähh!

 1 

Ühest tondipüügi saagast jäi väheks, seega võtsin ka teise väljakutse vastu. Mõtlesin, et olen kaval ja säästan jalavaeva ja proovisin aardele võimalikult ligi vurada. No ma ei tea, ega see tagantjärgi tarkusena enam nii hea mõte ei olnudki. Vähemalt proovisin. kui pool teekonnast kulges valutult, siis tundub, et selle teise poole tegin ma ise enda jaoks raskemaks. Isegi tonti nägin. Ikka sellist kes kiirgas nii, et mets kumas ja lammutas nii, et pinnast lendas kahte lehte. Lõin vedelaks ja läksin ringiga, teenides nii juurde kõvasti lisasamme. Aga vähemalt seni kuni lambis veel vurtsu oli, ma alla ka ei kavatsenud anda ja jõudsin võidukalt kohale. Tagasitee oli nüüdseks teada ja see kulges juba palju valutumalt. Tõdesin, et endiselt mul selle foobiaga probleeme ei ole. Eks näis kuidas on lood nende teistega mida tuleb veel uurima minna.

Tänud.

 2 

Kui vaatasin kaua Peeruleek-il aega läks eelmise aarde juurest selle juurde siis mõtlesin, et teen kiire sutsaka ära. Aga ei tea, ei õnnestunud nii kiiresti nagu tal. Aga tehtud sai ja täitsa huvitav jalutamine oli pimedas metsas, aga kuna tegemist oli sõbraliku tondiga siis oli kohe palju julgem seda rada jalutada :D Igati vinge, aitäh :)

Käisin vist sellel kuupäeval. Logimata jäänud.