Foobia: bogüfoobia

Korduskatse. Seekord õnnelikult lõpuni. Lõpp vajab vist veidi turgutamist. Muidu äge, aitäh!

Siin oleme käinud päevasel ajal kuna ei teadnud nippi. Muidugist logi kirja ei saanud.

Tänud, tore pusserdamine oli!

Leitud, tänud!

Oleks ma teadnud,et lõpus mind selline tore sell vastu võtab oleks juba ammu talle külla läinud.Aitäh!

Proovisime aga ilmselt oli lamp nõrk, oskused kehvad ja mingid muud hädad veel. Ehk siis analüüsime kogutud infot, sünteesime ja tuleme kunagi paremini varustatuna tagasi.

Selle aarde logimine ei tulnud kergelt. Esimene kord talvel pimedas jõudsin viimase vahepunktini, kust edasi ei osanud enam minna. Siis tulin kord päevasel ajal ja ikka aaret ei leidnud. Täna tulin, Oomipoest ostetud abivahend kaasas, ja aare sai avastatud ning logi kirja saadud. Viimased kolmkümmend meetrit olid veidi keerulisema maastikuga, aga lõpp hea, kõik hea. Suured tänud aarde eest!

Käisin vaatasin punnitasin silmi, aga ei näinud. Juu olin pime. Eks teinekord jälle, kui ole targem.

Liiga valge, liiga palju kalamugusid nullis ja selle ümbruses. Ei hakanud väga uurima. Samas metsas ratastega sõites ja üht seeriat testides ,nägime päris mitut "teejuhti"

 1 

Peale tööd mõtlesin, et lähen vaatan millise kolliga tegemist. Vurasin rattaga kohale ja asusin uurima. Uuringud kulgesid vahelduva eduga ja ikkagi lõppes mitteleiuga või õigem oleks öelda katkes, sest silm ei tuvastanud enam midagi. Jätsin siis katki, et siis järgmisel päeval uuesti tulla. Võtsin abivahendi ka kaasa ja edasi läks juba ludinal. Koll sai kinni püütud ja nimi raamatusse. Aitäh, oli tore seiklus.

Nu ei kannatanud mina nii kaua oodata kui Leanne tagasi tuleb ja otsustasime hoopis täna päevavalguses tagasi tulla. Eelmisel korral sai leivaraasukesi maha pudistatud ja lisaks oli mul täna väikene kaaslane ka kaasas. Kodust v6tsin täna kohe heaga rohkem abivahendeid kaasa ja tandimetsa me kadusimegi. Takkajärgi tarkusena muidugist oli isegi hea meel et eelmine kord kirvega otsa ei komistanud. Täna sai vähemalt ikka kogu raha eest elamust. L6pus oli näha et ghostbusterid olid asjast kogu eluenergia välja imenud v6i oli seda teinud hoopiski tondimets ;D tont seda teab. Peitjale aga kiitused ja tänud järjekordse vägeva aarde eest

 1 

No tee mis sa teed aga seda pimedat aega jääb järjest vähemaks ja proovi sa siis nii tonti kohata. Täna aga juhtus nii et oli vaja öösel kella kolmeks Leanne lennukile viia ja nii igaks juhuks v6tsin kodust ka taskulambi kaasa. Et vaatan siis jooksvalt kas lähen koju tagasi et veel m6ned tunnid magada v6i siis hoopis... Ja nii ma siis olingi yks hetk tondimetsas. Krigises, nagises, praksus, isegi täiskuu helkis. Nii ma seal muudkui kulgesin ja seiklesin kuni yhel hetkel enam ei saanud aru mis ja kuhu. Eks nyyd oli 6ige aeg uuesti aardekirjeldust lugema hakata ja facelap... yhe abivahendi olin ilmselgelt koju unustanud ja ei aidanud siin ka s66rikute tegemine. Nujah idee ja teostus iseenesest ikkagi vägev ja ega k6iki aardeid ei peagi kohe esimese korraga leidma :D Pealegi on ju vaja nädala pärast samal ajal Leannele järgi ka tulla. Äkki siis 6nnestub tonti kohata :D Vähemasti sai päeva algatuseks m6nusad 4444 sammu

Leidsime!

Pimenenud ümbrus andis voli rajale asuda. Nullist saime minema ja kogu raja läbimise ajal oli taustaks pidev lennuki müra. Oodatud märgid suunasid edasi ja jälle edasi. Minu lambil aga jäi valgust aina vähemaks ja vähemaks. Pimedas metsas tuli telefoni tulukesega jätkata, mõnes kohas olid abiks aimatavad jäljed lumel. Läbi valge ja rohelise jõudsime peidukani. Tegime tutvust. Avamist ja sulgemist sai kaks korda sooritatud. Tuli ju boonuse vihjet ka kaeda. Tänud peitjale.

Tulime päev liiga vara. Minu jaoks oli lumes sumpamine raske. Ise nõrk, mis muud. Aitäh!

Mingil hetkel kadus lootus läbida rada ühe korraga. Mitu korda tekkis tunne, et nüüd oleme kohal. Päris lõpus aitasid õnneks jäljed. Kena teostus, boonust ei olnud jaksu kohe ette võtta. Aitäh!

 1 

Asukoha sobivusest sain aru aardele lähenedes, olid tõesti jubedad hääled. Päris pikk matk, aga ilm sattus õnneks ideaalne. Lumekord oli ka piisavalt kahanenud, et isegi sokid jäid kuivaks. Tõesti meeldis, väga vahva seiklus kokku pandud. Aitäh!

Selle metsa aarete puhul teadsime, et mõttekam on tulla siia pimedas, nii on oma elu lihtsam. Nii varustasimegi end lampidega ja sättisime hämaruse saabudes matkarajale. Lagedates kohtades oli valgust piisavalt (linnast ja lennujaamast tulev valgusreostus), aga metsa vahel tuli ikka lambid tööle panna. Kuigi ilmataat oli kõvasti lund alla puistanud ja seeläbi tegi me jäljeajamise ja vihjete lugemise töö kõvasti keerulisemaks, siis peale mõningast seiklust ses tondimetsas jõudsime täitsa pädevasse kohta ning tõesti-tõesti, ka karp ja logiraamat ootasid seal meid, et oma hirmudest võitu saamist kinnitada. Ühtlasi võtsime nõuks veel kaloreid kulutada, et ka boonust otsima minna. Täname aarde eest!

Vanasti olid GP-GC leiu suhted üsna sarnased, et kui oli mingi ümmargune arv GC-s, siis oli see ka GP-s ja vastupidi. Nüüd tänu adventure'itele on GC leiud eest ära rebinud. See aare osutus GC-s 4500.

Anni tutvustas mulle, kus tema alati autot pargib kui siiakanti aardele tuleb. Exele sai kostüüm selga ning asusime jalutama. Kuigi juhised olid selged, ei jõudnud ära oodata, et juba algust kohtaksime. Vahepeal kaotasime küll järje, kuid enamasti õnnestus see uuesti leida. Exe hakkas streikima alles siis kui asusime sama rada mitu korda läbima, õnneks polnud vaja enam kaua matkata ja ka koer toibus kui varsti peale aarde leidmist asusime tagasiteele. Boonusele tuleme teine kord külla, ei ole need Tallinna lähedased aarded raiskamiseks! (985) Aitäh! EVEJ

Ma eelistan üksi pimedasse metsa mitte minna, aga kui keegi veel on, siis pole mingi probleem.

Olin juba varem kirjeldust ja kaarti uurinud ning aimasin, kust rada alguse saab. Vaatamata sellele ei jõudnud kuidagi raja esimesi märke ära oodata. Õnneks need ikka lõpuks valgusvihku jäid ja samm läks reipamaks. Oli alles pikk retk selle kolli juurde. Tervitasime teel olnud tegelasi lausa paar korda enne kui nad meid päris kolli juurde suunasid. Lõpp tundus igati loogiline paik, aga telefon lasi ikka korralikult seal pimedas tiirutada. Üks hetk panin telefoni taskusse ära ja tiirutasin lihtsalt ringi kuniks õige helkuririba silma jäi. Panime end kolli juurde kirja ja asusime tagasiteele. Oli arvatust pikem retk, aga kokkuvõttes siiski meeldiv jalutamine. Aitäh!

Tore jalutamine, polnudki jupp aega siia metsa vahele sattunud. Tänud aarde eest!

 6 

Alustuseks olgu kohe öeldud, et mulle pimedas metsas kondamine kohe üldse ei sümpatiseeri. Selle aarde olin suures "foobiasajus" silmist mööda lasknud ning avastasin selle lihtsalt üks hetk kaardilt. Kohe tekkis mingi veider huvi, et savi - lähme metsa. Pimedas!

Panin Märtenile idee ette ning kuna minu trajektoor täna nii sobivalt siiakanti tõi, siis mõtlesime täna ära vormistada. Polnud aimugi, mida otsida, kust otsida ja kaua otsida. Mina kutsusin oma kolleegi ka kaasa, kes nüüd värskeks geopeituriks on saanud. Seltsis segasem.

Märteniga olime tegelikult natuke luuretööd teinud selles osas, et kust asi metsa poole hakkab minema. Uurisime siiski täna kaarti ka natuke põhjalikumalt ning tegime omad järeldused ja ennustused. Ja läksime metsa.

Alguses pidi ikka pikalt kõndima ilma sihita. Täitsa kummituslik tunne tuli peale juba. Samuti kartsime, et värskelt sadanud lumi võib olla rajamärgiseid katnud ja ei pruugigi midagi leida. Õnneks nii ei läinud, üsna pea oli esimene märk näha, siis teine ja kolmas.. ja enne kui arugi saime, olime sügavas kollilaanes.

Kohtasime teel mitmeid tegelasi, saime nendega hästi tuttavaks, kuna pidime neid mitu korda külastama. Ometi saime seal värskes lumes sumbates lõpuks ka boss-kollile ligi. Uuuuuh, noh jah, natuke Harry Potteri dementori hõngu oli tunda. Õnneks loovutas ta heaperemehelikult logiraamatu meile logimiseks. Seda me rõõmuga ka tegime.

Tagasi tsivilisatsiooni läksime aga oma mõistuse ja kaardi järgi, saime sellega rohkem seiklusi, mis muud.

Ah, ja puude kriginat ja kahinat ja kollide huikeid polnud kordagi kuulda, lennujaama müra oli miskipärast väga kõrvulukustav täna. Vedas meil ajastusega vist, muidu oleks väga creepy olnud.

Aitäh kollimetsa tutvustamast ja siia rada üles panemast, täitsa viks ja viisakas ja muidu igati kiiduväärt! Meeldis nii minu-Märteni kogemusega hingedele ja jättis uhke mulje ka verivärskele peiturile. Selliste aaretega on lust geopeitust tutvustada.

Ah, ja küll me siia teinekord veel kollitama tuleme - boonus tahab ka logimist.

 3 

Selle aarde kohta sobib hästi mõttetera: "It's about the journey, not the destination." Mirjam lõpetas Peetris oma keegli ära ja tõmbas isegi värske geopeiturist kolleegi kaasa. Tontide juurde tasub ju ometigi kambakesi minna. Juhised olid väga hästi arusaadavad ning vastavalt nendele me ka tegutsesime. Küll on ikka huvitav pimedas metsas ringi tuiata. Päevavalges oleks asi kindlasti kordades raskem olnud, aga mitte võimatu. Peale mõningast tuigerdamist jõudsime ka lõppu. Linnariided said lume tõttu veidi niiskeks, aga emotsioonid olid siinkohal olulisemad. Lõpp oli maruhea teostusega. Igati kiiduväärt aare. Milline hea võimalus alustada töönädalat sellise aardega. Plusspunktid peitjale, siin on tõepoolest aasta aarde kandidaadiga tegu. Kolmekesi jäime jalutuskäigu, metsaseikluse ning loomulikult ka aardega väga rahule. Tänusõnad peitjale, oli väärt tulemist!

 3 

Käisin tondimetsas, inimtühi, jäätunud maapind krabises jalge all, puud nagisesid külmast, aga õnneks oli valge ja tondid päeval tukuvad, seega julgesin minna uurima, kuidas ühel teadaoleval tondil oma peidupaigas läheb.
Nojah.
Kriitika ainult peitjale – kui ise teed käkerdise, siis pole midagi imestada, et see ei püsi. Teada ju, et isegi betoonist ja rauast aarded lagunevad ruttu laiali, mida sinulgi siin loota :):D
Vaene tont oli vildakil, sisikond ringi keeratud, kohendasin teist pisut korda tagasi.

Otsijatele vihje – logiraamat on geopeiturile täiesti tuttavas konteineris ja selgelt nähtav, logimiseks vajad ainult seda ja saad võtta ainult konteineri, tonti ei ole vaja tõsta ega pikali lükata.

veel ei kanna

 1 

Tulime siia lootusega,et valgel ajal saame tondiasjad jonksu.Enam vähem kulges kõik lepase reega,mõned korrad läks küll järg käest,kuid kolme silmapaari ja kahe taskulambiga jõudsime lõpuks ka sihtpunkti.Kohapeal ei osanudki vaadata kas tondil on soolikad juba välja lastud või kügeleb hoopis "sinise silmaga" :) Ju siis ei vaadanud piisava põhjalikkusega.

Aitüma peitmast,boonuse külastus jäi tulevikku

Ega ma kolle eriti ei karda, aga pimedas siis tulla kah polnud tahtmist. Tulime täitsa keset päeva. Tondimetsa leidmine polnud probleem, aga seal õige raja leidmine ei olnud lihtne. Nii mitmeski kohas sai mitu korda edasi tagasi liikuda, enne kui jälle õige suuna kätte sai. Pimedas olnuks kordades lihtsam. Sellele vaatamata leidsime kõik tondid ülesse ja panime külaliste raamatusse nimed kirja. Tänan.

Siin metsas olen ennemgi pimedas käinud ja ühtegi tonti pole siin varasemalt kohanud. Nulli ei hakanud minema kuna kirjelduse järgi oli kohe aru saada kust rada algab, seega sõitsin kohe raja algusesse. Rada oli kenasti tähistatud aga lõpus oli korraks ikaldus info leidmisega aga lõpuks sai seegi leitud. Mulle igatahes meeldis siin pimedas jalutada aga lõpus tuli korraks peale kuusemikro foobia.

Aitäh, tore teostus!

 2 

Lõpuks oli pimedust piisavalt, et see rada ette võtta. Kahekesi oli hulka julgem ja kolm lampi olid igati abiks. Viidatud kohast maha keeramise järgi sai ikka päris pikalt metsa kutset oodata, kuid kui see lõpuks tuli, siis oli rada meeldivalt tihedalt märgistatud ja mõjus sobivalt süngelt. Vaid lennukite müra mõjus linna lähedust meelde tuletavalt. Rada ise oli igavesti ägedas paigas, kuid siiski mõjus rohkem maa metsana ja seekord mul krabajate hirmulainet peale ei tulnudki (nii mõnigi militaarjäänuk suudab minus sellise kollide eelhirmu esile kutsuda, et enamasti hoian neist ikka suure kaarega eemale). Lampide rohkus rajal tasus end igati ära ja peale mõningast sahmerdamist vaatasimegi aardevalvuriga tõtt. Lahedalt lahendatud.

Sobis täitsa hästi minu järjekordseks märgiliseks leiuks. Boonuse külastamine jääb paremaid aegu ootama sest tühi kõht ja tähistamine olid sellel hetkel palju olulisemad.

Tänan peitmast.

 1 

Hommikul tegin ettepaneku minna pimeda saabudes kollijahile. See tundus seni hea idee olevat kuniks päriselt kohale jõudsime. Taevas siras täiskuu mis andis mõista, et täna võivad lisaks kollidele ka libahundid ringi joosta. Varustasime ennast lampidega ja asusime teele. Veidi kõhe oli, aga kui me juba seal olime, siis võtsin enda julguse kokku. Päris lahe pikk rada oli meile üles seatud. Õnneks seekord libahuntidega ei kohanud, vaid põrkasime kokku ühe kolliga, kes lubas meil lahkelt nimed kirja panna. Aitäh õudusliku ööaarde eest!

 2 

Täna hommikul tegi Maire ettepaneku, et õhtul võiksime suunduda kolmekesi tonte jahtima. Etteantud parklas võttis meid vastu täiskuu. Kuigi kuu valgustas ümbruskonda, varustasime ennast siiski igasugu lampidega. Kinnitasime Klaara mulle kõhule ja võtsime suuna nulli. Tutvusime kaardiga ja lugesime kirjelduse mitu korda mõttega läbi, et ei tekiks ühtegi kaheti mõistmist. Suund selge, asusime minekule. Avastasime, et siin kraavide serval kasvab väga palju nunnusid jõulukuuski. Panime info kõrva taha juhuks kui kodukandi riigimetsa lubatud kuused otsa peaksid saama. Esimene etapp viilkatuseni õudu ei tekitanud. Ma siis proovisin mõne õige nupuvajutuse või sõnaga seda õiget tondimetsa emotsiooni tekitada. Lõpuks kui päris tondimetsa sattusime, siis läks põnevaks. Äge, et see rada nii pikk oli ja see mets sobis selleks ka ideaalselt. Kujutasin ette, et üksi oleks seal kuuskede vahel tiirutades tekkinud küll ühel hetkel kananahk ihule. Pärast mõningast sik-sakitamist jõudsime omadega tupikusse. Käisime 30 meetrit igasse suunda aga ei jäänud midagi silma. Lugesime logisid ja vaatasime mõlema lehe atribuute/silte ja tekkis "ah sa pagan" moment. Leidsime siiski oma murele lahenduse ja premeerisime end ühe aarde logiga. Boonus jääb järgmiseks jalutuskäiguks. Aitäh Merlele toreda ööaarde eest!

Oli ekslemist, imestamist, nõutud näod, palju tatsamist ja väga palju naermist. Super teostus! Aitäh!

See on, kui õigel ajal ei logi - pead hiljem meenutama, et mis kuupäev see nüüd täpselt oligi, kui me käisime? Õnneks on head inimesed spoileri jaganud ning piltide järgi sai õige päeva ikka teada, aitäh! :) Kui me olime teele jäänud silla üle limpsinud, siis jätkasime tonditamist. Pisikese ekslemisega muidugi, sest tõlgendasime peitja teksti erinevalt ning loobusime õigel rajal liiga vara. Kuna kumbagi "sciurophobia" ei kummitanud, siis tegime oravasööklas kiire nõupidamise, panime plaani paika ja alustasime loomulikult kõigist valedest suundadest. Kui kõik valed kohad läbi käidud, siis sattusime õnneks ikka õigele rajale tagasi ning saime otsale. Huh. Õnnelikult lõppu jõudes ootas meid ees väga laheda teostusega aare, aitäh!

 3 

Olin terve päeva õues tööd teinud ja väsinud. Mõtlesime õhtul aardeid otsida, aga isu oli ainult drive-inne teha. Kuna foobiad tundusid ka üpris lähedal parklale olevat, siis tulime neid otsima. No ja varsti saime aru, et nii lühike matk see ikka pole, aga siiski võtsime ette. Otsisime siin rabast ka muid aardeid ja lõpuks kui kollirajani jõudsime, siis läks huvitavaks. Ei mäletagi nii metsas ja tihedate märkidega rada. Muidugi pole ma varem kollirajal olnud ka, see vist seletab seda. Mõnus oli jalutada, sest ei pidanud iga uue tähise juures seisma jääma ning järgmist kaugusest otsima, sest järgmine säras juba õige pea vastu ja sai rahus kõndida. Esimese tegelase leidsime kergelt, teisega aga oli olukord keerulisem sest ta oli meile külje keeranud ning ei paistnud välja. No ja siis oligi aeg koll-koll teha ja nimed kirja panna. Aitäh ägeda kolliraja eest :)

 11 

Aardega seoses sai kogetud mitmeid foobiaid:

• Fobius walkingus - hirm pika jalutamise ees. Oh seda Kaupsu südantlõhestavat ohet, mille vaene poiss esimeses punktis GPS-i vaadates kuuldavale tõi.

• Fobius nongefundenis - hirm mitteleiu ees. Enda jaoks väga ootamatult jõudsime üldse ühe teise aarde juurde, mille tõttu me ei saanud enam üldse aru, et kus siis otsitav aare on.

• Fobius gdjemaolenus - hirm eksimise ees. Ühel korral lõppes justkui ei kusagil rada ära. Mõnevõrra ekslemist ja nägime siiski vajaliku objekti ära.

• Fobius darkenessum - hirm pimeduse ees. Olime nii jupp aega kõmpinud, kui Kaupo küsis: ,,Liisu, mis siis saab, kui lamp tühjaks saab?". Varulampi ilmselgelt polnud ja meil veel nii vähe geokogemust, et kahe lambi peale ei oska mõelda. Aga õnneks lamp ei saanud tühjaks.

Kui lõpuks õigesse kohta jõudsime, siis olid küll ainult kiidusõnad. No nii lahe ja südamega tehtud teostus, et kindlasti sildid külge. Logiraamatut avades märkasime, et oleme juba vähemalt kolmas noorpaar, nii et lisasime uhkelt ka oma südamed ritta.

Aitäh, Merle&Co, selle kandi mu arvates kõige vingema aarde eest!

Südamemeri

Tulime õhtul vaatama, mis see Tondimets meile pakub. Jalutasime ja jalutasime, mõtlesime, et lõppu ei tulegi, siiski hakkas miskit silma ja nii me jälje üles võtsimegi. Abivahenditeks said meil seekord silmad ja kõrvad. Ja kui veidi sai ühe koha peal tiirutatud, siis lõpuks tõdesime, et see ongi kõik. Logisime aarde ja autosse tagasi. Boonuse võtame teinekord. Tänud

 4 

Lugesin kunagi mõtet, mis kõlas umbes nii et deemonid (kollid) ilmuvad välja siis kui mõistus uinub.... Esivanematele olid need mingid müstilised saba ja sarvedega tegelased, või siis vetesügavustest ilmuvad koletised. Meie aeg on mitmekesisem vali keda tahad - on see siis teist keelt kõneleja, või tumeda värviga tegelane, või siis omasoo nautija, või siis vaktsiin mida Sulle pakutakse. Ops sellega võiks päris hästi siduda möödaniku tänapäevaga. Tasub uurida milliseid karrikatuure joonistati, kui mitusada aastat tagasi Edward Jenner hakkas inimesi vaktsineerima rõugete vastu. Hirm ja valeveendumus, mida see vaktsineerimine põhjustab ületas tükk aega seda, milliseks rõugete läbipõdemine inimese välimuse muutis. Mis on muutunud - meil on arvutid, me oleme lennanud kuule ja tagasi, oleme lahtimuukinud DNA koodi, leiutanud vesinik ja aatompommid, peagi on meil tehisintellekt. Aga oma hirmude osas oleme ikka need samad inimesed, kes koopaseintelt tuleleekide varjudest kollilugusid tootsid

 1 

Retke alustasime kaardi juurest, kust oli soovitatav tuvastada katuse räästad. Või midagi sellist. Olen oma kätega maja vundamendist katuseni valmis ehitanud ja katuse konstruktsioonide mõistmisega saan suures plaanis hakkama, aga no siin tekkis küll fantaasiamaailmas väike tõrge. Oma majale suutsin katuse vaimusilmas ette kujutada, aga siin oleks tahtnud küll kaarti keerata. Hiljem rajal sai selgeks, et pigem said segavaks asjaoluks värvilised jooned. Rajal gepsust "sodimata" kaarti vaadates sai kohe selgeks, kuhu suunduma peab. Või nohh, kus võiks tekkida tunne, et keegi sind metsa kiskuma hakkab. Õnneks taipasime lõngakera jooksma panna, sest keerutamist on seal ikka üksjagu ja muidu eksleks seal vist siiani. Uhh, seekord kollide käest pääsesime.

 9 

Polnud kuulnudki sellist sõna varem! :D. Aga kui Helen ja Salme kirjutasid, et neil on õhtuks tontidega plaanid ja kas me ei tahaks ka pimedasse metsa kaasa, siis muidugi me tahtsime - mitmekilomeetrine mudapatrull pimedas lepikus koos ohtrate võimalustega ennast vahepeal kanalikraavi kasta on ju just meile konte mööda programm :D.

Väga lahedalt teostatud aare, finišini viisid heldelt paigutatud maamärgid ning vahekate teostus oli ka äge. Esimene kusjuures pettis ennast kaugelt vaadates palju suuremaks ja hirmuäratavamaks, kohale jõudes aga leidsime eest hoopis armsa nunnuka :). No ja siis see lõpp oli muidugi kirss tordil, ma tükk aega uurisin teostust ja panin ühe hea kasutatud nipi ka endale kõrva taha; olin ju just viimastel päevadel vaevanud pead, kuidas/millest asju sarnaselt …. panna ;).

Aitäh Merlele aarde eest, tundub, et lennujaama metsast saab varsti Harku mets 2, sama tihedalt toredaid aardeid täis :). Minu poolt igatahes kindlad sildid täna nähtule ja ootan juba, millal boonusesse tuleme. Ning Helenile ja Salmele samuti tänud, oma otsingutele kaasa hõikamise eest, oli tore õhtu :).

Samal ajal tondikodus…

 2 

Iga geopeitur teab, et pimedasse kollimetsa on kõige parem minna koos julgete kaaslastega. Ilm polnud just kõige motiveerivam, aga kui midagi on kokku lepitud, siis tuleb teha. Ja nagu nõiutult jäigi vihm järgi, kui oma jalgsiteekonnale asusime. Päris mõnus mudane metsarada oli ja mingi hetk polnud enam mahti jalge ette vaadatagi. Rohkem oli silmi vaja pimedas suuna otsimiseks. Saime seal märjas metsatukas omajagu ringi koperdada, kuid õnneks õigelt suunalt ei eksinud kordagi. Kõik vajalik oli ka õnneks kaasas ja nii me lõpuks kolli juurde jõudsime. Lõpus oli ikka nats pimedas metsas pimesikutamist ka, sest olime algul 20 m vales kohas. Kui kõik õige, siis ei lasknud enam see õudne kollgi meid kaua teadmatuses ekselda. Täitsa äge värk sinna kokku meisterdatud, kiidusõnad tegijale!

 2 

Ah et seda aaret tuleb pimedas otsima minna. Ootasin siis päikeseloojumise ära ja võtsin suuna parklasse. Kui viilkatus tuvastatud, andsin jalgadele valu. Teepeal tulid kaks tondipüüdjat vastu. Arvasin et nemad sammuvad juba rõõmusammul kodupoole, aga ei. Tuli välja, et mingi atribuut on puudu. Mul vajus korraks mokk töllakile ja tõdesin, et mul ka seda pole. Isegi autos mitte. Seega oli trehvamine üks suur joppamine ja pääsesin tühisõidust. Tegime siis auringi ning varustastasime end vähe paremini. Kambaga lobisesime ilmselt liiga valjult ja peletasime kollid eemale. Ainult paar kangemat julgesid end ilmutada. Aga kurje plaane polnud neilgi. Otse vastupidi. Kostitasid teised meid äärmiselt geosõbraliku materjaliga ja juhendasid meid otse saatuse suunas. Nimed läksid kirja neljandale reale.

Igati vahva tükk siin vahelduseks pealinna külje alla potsatanud. Tänud.

Väga äge seiklus oli, sai palju ringi tuiatud kuni saime asjale pihta. Tänan

Leitud, logitud, tänan!

 4 

Sai sauel paar aaret ära võetud ja siis oli juba väsimus oma töö teinud ja suund oli koju. Tee peal hakkas telefon piiksuma, ooo uued aarded... lappasin kiiresti listi läbi ja oi, lennujaama taga 2tk. No kui nii siis läheks võtaks FTF ära. Plaan paigas ja sai parklasse liigutud. Kiirelt veel kirjeldus läbi loetud ja nulli mindud. Krt tahaks ka nii andekas olla nende kirjelduste kirjutamisel, ausalt öeldes läks päris hinge see viilkatuse jutt ja see kui tuleb õigelt rajalt maha keerata ja siis veel kõige magusam osa oli kui ühel hetkel hakkab miski metsa poole tõmbama. Olin kuidagi nii hingega asja kallal nagu oleks kuskil õudus filmis :D Meenutas filmi wrong turn, kus keerati rajalt maha (shortcut) :D ja kui see miski hakkas metsa poole tõmbama siis oligi nagu kuutõbine käiks, liiguks lihtsalt valguse poole. Krt ja kogu see rada oli nii lahe, polnud ei mingit rägastiku vaid suht korralik ikka. Kui kõik sujus siis ühel hetkel tekkis tupik ja ei saanud enam midagi aru, jalg oli ka selleks hetkeks juba suht pehme. Aga kui juba siin olla tahaks enne rahva masside saabumist ikka leida. Sai siis raja algusesse mindud ja uuesti alustatud teekonda. Uue ringiga sai jälle tupikusse jõutud, noo ei saa aru mis valesti läks jälle. Aga siis pingutasin natuke rohkem ja leidsin vea ülesse. Siis hakkas juba looma, läks veel pool h ja siis sai juba aaret käega katsuda. Hehh, ei saanutki esimeseks, Peeruleek oli kiire sutsaka kõvasti enne meid teinud. Kui meie parklast liikuma hakkasime siis sellest hetkest 20 minutit hiljem kirjutas tema juba logi :O Me olime rajal ma arvan, et kõva 2h :D lõpp oli ka muidugi tase omaette. Ma arvan, et see aare läheb kindlasti mul TOP 3 sekka. Saime teisele reale logi kirja kell 2:50 Tahaks veel nii palju öelda selle seikluse kohta aga ei oska sõnastada kogu seda meeleolu, AITÄH selle eest :)