Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Koht, kus niisama molutada. Teadlased räägivad, et inimesed võiks rohkem laiselda ja minu meelest Võrumaal on seda kõige mõnusam teha. Mõtsa om, inemisi om, aigu om!
Vihje: pole
Lingid: https://aiguom.ee/
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 57° 41.6050' 26° 57.0450' |
Aarde sildid:
ujumiskoht (2), soovitan (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1), lemmikloomasõbralik (1), kalastuskoht (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9EE12
Logiteadete statistika:
40 (93,0%)
3
4
0
0
0
0
Kokku: 47
Leid #45 Võru-Tartu-Põltsamaa-Pedassaare-tiiru teisel päeval. Eelmise Anni aarde juurest siia edasi. Ilm palav, vesi mõnus. Kuna Tartu tööots sai hommikuks edasi lükatud, siis oll' ka mul nüid siin aigu. Pärast koordinaatide silmamist võtsin aja maha ja sundisin end sillal mitu-setu minutit molutama. Ai, kui mõnus see oli B-) Ka aardeni rügades võtsin aega, et maas vedelevad taarat kahandada. Aarde juures hiirega ei kohtunud, kõik oli rahulik nagu ümber ringigi. Aitüma Annile jt meenutamast, et tegelt ju aigu om! Aare kombes.
Aardekastini küünitades tabas kõigepealt ehmatus, sest keegi liigutas seal sees. Päris alla ei sadanud puu otsast, aga lähenesin uuesti ettevaatlikumalt ja mõtlesin, et uss ometi nii kõrgele ei pääseks. Vist. Uuesti vaadates selgus, et tegemist oli hoopis hiirega. Aardekarpi ta järanud ei olnud, vast läheb ise minema, sest näppida teda siiski päris ei tihanud. Kena koht, tore aare, aitäh!
Esimesest punktist leidsime järve ja 2 silda. No minu noorgeopeituritel lendasid selle peale kohe riided seljast ja kogu seltskond oli kohe vees. Polnud lugu sellest, et olime just eelmisest järvest välja saanud, ujumisriided ja rätikudki jäid autosse. Otsima jäin täitsa üksi.
Esimeses punktis info leidmine osutus palju keerulisemaks kui see oleks pidanud olema. Geopimedus, mis muud. Edasi oli veelgi keerulisem. Lõpuks kupatasin noorgeopeiturid veest välja endale appi ja siis jõudsime ka tulemuseni. Pärast sai järves teist korda sääsepunne jahutada, sest aigu ju om.
Aitäh peitmast!
Esimesest punktist midagi ei leidnud, loobusin. Hakkasin ära minema aa hing ei andnud rahu. Läksin tagasi ja leidsin lõpp punkti siit kommentaare lugedes. Esimene multi.
Koht tuli varasemast tuttav ette, aga aastaaeg ja seltskond olid teised. Uudistasime ümbrust, vaatlesime parte ja vahepeal logisime ka aarde. Aitäh!
Viitina on tore koht, kus peatuda suusapuhkuse ajal. Päevased suusaringid said juba tehtud, seega otsustasime teha väikese jalutuskäigu Aigu om! aarde juurde. Pimedas tundub kõik teistmoodi ja see meeldib mulle. Aarde leidmine läks kiiresti ja nimed said kirja. Aitäh. Aega tuleb võtta.
Aitäh peitjale!
Esimese hooga sattusin selle kopra augu juurde, kust ta maale tuleb. Natuke vaadatud ja juureldud selle kopra tegemisi, siis otsisime ka konteineri üles. Peale Haanjat oli tore siin järve ääres päikese käes mõnuleda.
Kobras on siin tõesti korralikult krõbistanud. Hetkel aare õnneks maapinnale pole langenud ja karbi saab ka kätte. Kui maal olles rohkem aega, siis nokitseme asja kallal.
Lahe oli see, et lõpus oli kobras korralikult lammutanud ja tundus, et kui nii edasi jätkab selle puu vastu huvi tundmast, siis varsti on karp tal kätte saadud. Logimishimu on tal igastahes suur, võimalik, et tänaseks on ka hambajälgedega logi raamatus.
Tegime väikese jalutuskäigu Viitina järve kallastel. Järv oli jääkaane all ja kõik puitehitised paksu lume all. Õnneks need asjaolud vajaliku info leidmist ei takistanud, võib-olla isegi lihtsustas. Seejärel tänu praegusele aastaajale lihtne jalutuskäik lõppu, kus ilus suur aare meid ootas. Jätsime karpi ka ühe ränduri. Aitäh toreda aarde eest!
Uus päev oli just alanud ja terve päev oli ees. Ehk aega tundus tõesti olevat piisavalt ja tegin rahuliku jalutuskäigu paadisillani, nautisin vaateid ja hommikust vaikust. Lõpuks otsisin üles ka lõpukoordinaadid ja logisin aarde.
Kahepäevase geokulgemise esimene päev oli eriti mõnus. Päike säras, sügisvärvid paitasid kõikjal silma ja isegi võsa võis ilusaks pidada. Sääsed olid... tegelikult ma ei teagi kus nad olid. Vähemalt mitte minu juures. Minu juures oli sellel päeval vaid rõõm kulgemisest ja külastatud kohtadest
Kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti :) Ja tänane sügis on IMELINE! Meil oll aigu viil nullin molotada :P
Aitäh!
Peale mägesid selline hea lihtne jalutamine punktist punkti suhteliselt siledal maal. Veidi üllatuslikku kohta on tehtud väga tip-top paadisillad, aga eks see molutamine peabki mõnus olema ning selleks tuleb ka vastavad tingimused luua. Aitäh.
Spordist mägedes meile tänaseks piisas. Tulime hoopis siia, molutama. ilm oli ilus ja miks mitte veidi ka puhata. Ilus koht, tasus tulla.
Lapsed lustisid teisel kaldal, saime rahulikult molutada. Lõppugi jõudsime kuiva jalaga, aitäh!
Parkisime auto tuttavasse teeotsa ja jalutasime mööda rada, mis oli ümbritsetud kuivanud kuuskedega. Seekord kõndisime järveni välja. Kiirelt tuvastasime edasi viiva koordinaadi. Lõpus veidi tiirutasime. Üks hetk Maire avastas selle minu ja Klaara kõrvalt. Aitäh taaakord siia järve äärde kutsumast!
Esimeses punktis läks ladusalt. Edasi leidsime kahtlase väärtusega rajakese, mis meid aardeni viis. Lõpus ajasime veidi nulli taga ja umbes 15m nullist leidsime aarde. Aitäh!
Ilus suveõhtu ja mõnus jalutamine. Kui mõis oli üle vaadatud, aare logitud, siis liikusime Järvesaarele. Kena parkmets. Selle aarde juures läks veidi aega ikka, kuid see oli oma lollus, esimese hooga ei pannud tähele, et see on multiaare ja otsisime suurt konteinerit nullist :) Kui uuesti telefoni pealt sai vaadatud, no siis läks juba kiirelt. Aitäh ilusat kohta tutvustamast.
Sattusime siia samal ajal, kui Aigu Om festival oli täies hoos. Kuulasime laulud lõpuni, vahepeal logisime aarde ja siis maitsesime kala. Tänud aarde eest
Aigu om festivali ajal on 22-23.juuli parkimine keerulisem ja mugud liikumas. Aga molotamist see ei sega :)
Lõpp-punktis oli sitikarohke ja kuumus oli lämmatav, kuid aiga meil oli, seega tegin siin ka selle aasta esimese ja viimase ujumise. Rahvas oli teisel pool järve ametlikus supelrannas ja mõnus oli end jahutada. Ja niisama molutada ja aega maha võtta on igal juhul tervislik (lugege Fred Jüssit ka).
Vesi oli nii kõrge, et ei pääsenud nulli. Ehk mõni teine kord :)
Aitäh aarde eest! Lumi küll täieliku pilti ei võimaldanud näha, aga tundub olevat tore piirkond. Aitäh!
Siin olid jäljed teed juhatamas ja üsna pea sai ka aare leitud.
Tänan peitmast.
Kui minu unistustes oli pika sünnipäeva nädalavahetuse plaanis palju aardeleide, aktiivne puhkus ja Lõuna-Eesti lumetase samasugune kui praegu Harjumaal, siis olukord oli risti vastupidi - sain migreeni ja nohu, uppusin lumme ja keskmiselt õnnestus 1-2 aaret päevas leida.
Esimest katset alustasin koos Exega aga hoolimata soojast jopest, keeldus ta minuga edasi liikumast. Viisin ta siis tuppa sooja tagasi ning alustasin katse kahte. Tuleb nentida, et augustis oli siin palju meeldivam jalutada. Seekord oli oma rada vaja ise luua. Sillani jõudes tabas üllatus ja oli vaja kiirelt kõrvale hüpata kuna jalajälgede kohale jäi märge mülkast. Eks ka c:geo kaart näitab, et tegemist on ju märgalaga. Kuna seekord olin väga kinni sildis "lumega_leitav" ning ka peale eelmist mitteleidu olin saanud hurjutada, et kuidas ma siis ei leidnud, siis seekord oli vaja au kaitsta. Eelnevalt mainitud märgala tõttu oli üsna huvitav kaile jõuda, kuid see siiski õnnestus kuiva jalaga. Järvevesi raksus kurjakuulutavalt aga usaldasin ujuki kandevõimet. Veidi otsimist ning oligi edasine info käes. Õnneks lõpp polnud kaugel, sest ilm oli ikka üsna krõbe. Taskulambiga õnnestus vahva aare tuvastada ning ka logimisega probleeme ei olnud. Aitäh!
Täämbä oll mul aigu nigu muda. Lätsi platsi pääle, leüdse üles midä vaja ja edesi läbi räbästiku perämist leüdmä. Es näe kõrraga. Läts pisu aigu. Ku näi, sis mõtli kuis kätte saia. Sai õks kuigi kätte kah, rõiva ja kängä lätsiva peräst kõik mõssu. Tennä väega!
Õhtuks paigutasin end Võrumaale ning viimase loomuliku valgusega tegin järjekordse jalutuskäigu kauni Viitina järve kallastel. Olen siin varem käinud kuld-päikselisel sügispäeval, lumisel talvel ja lõhnaval varasuvel. Alati meeldiv ja kohalike hoolt on näha igal sammul. Geopeitus on viinud igasugustesse küladesse, muuhulgas ka mitmesse aasta külana esile tõstetud kohta. Eks kauneid kohti on Eestis palju, kuid mu meelest vääriks Viitina kindlasti väheke laiemas plaanis rohkem esiletõstmist.
Siitpoolt järve polnud nõndakaugele varem astunudki, vee ääres on täitsa kena ju. Just sihuke paras laisklemise koht :o) Molutamist päris sünonüümiks vast ei loeks, aga laiskus on tõestatud üks suuremaid innovatsiooniallikaid. Sest kui inimene tahab, et tal rohkem vaba aega oleks, siis mõtleb ta välja, kuidas saaks igapäevaseid tegevusi kiirendada, ratsionaliseerida, automatiseerida või sootuks ära jätta - ilma, et elukvaliteet kuidagipidi kannataks. Ja kui see õnnestub, siis saab ju veel rohkem laiselda! :o) Aitjumma!
Aigu mul oll ja lätsi kaie perrä, mis sääl tettü om. Edimädseh punktih sai ruttu numbi kätte ja lätsi kaema. Ku tõõsõ paika joudse, sis kaie veidi ringi ja lõüdsegi karbi, kohe oma nimi üles kirota. Ku tagasi tsikli mano joudse, siis oll iho ka hää lämmi. Aitüma!
Seekord alguses kaugemale ei saanud. Järeldan, et seekord ei aigu om! Korjasin puude alla visatud pudelid kokku ning toimetasin lähimasse prügikasti.
Eks Võrumaal jah ole nii, et kui om kipõ, siis öeldakse ,,aigu om" ja vastupidises olukorras ,,Vunki mano". Ehk nii kuis vaja, nii ka saab. Multi probleeme ei valmistanud, info oli kenasti olemas ja lõpus sai Kaupo väikse sirutuse teha. Aitäh!
Kahju, et ilmad kuu ajaga nii palju jahedamaks on läinud ning täna ujuma ei saanud. Koordinaadi leidsime kiirelt ja ega lõpuski aega läinud. Aitäh ilusasse kohta juhatamast.
Tiirutasime pisut aga mõtteid ei tekkinud. Teine kord uuesti, sest koht on imeline.
Siin oleme me juba olnud ju! Mõnus multi, aigu om meil olnud terve Setu- ja Võrumaa tuuri jooksul. Vaatasime kohe hoolega igal pool ringi. Karuonu võttis ennast lausa paljajalu ja tuterdas sedasi aarde juurde, sai ka nii. Pärast lebotasime paadisillal ja ujusime. Aitäh!
Just selle aarde ilmumine meid pärast sündmust siia kanti meeltas. Koht oli väga kaunis ja laudtee-sillad üle vee, õrn tuuleke ja päikesepaiste tekitasid tõesti tunde, et aigu om. Meil kahjuks seekord lõputult polnud, mistõttu pärast algust läksime ka kohe lõppu ja pärast loodust nautima ei jäänud. Palun veel mõni aare siia, ainult heal meelel tuleks tagasi. Aitäh!