Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kirjeldus Wikipediast:
Paunküla veehoidla on Eestis suuruselt teine veehoidla Harjumaal Kose vallas.
Paunküla veehoidla loodi 1960. aastal Pirita jõe paisutamisega Paunküla ja Ardu küla vahel. Selle pindala on oli algusaastail 350 ha. Mahtu suurendati 1975–76. Praegune pindala on 415,8 ha ja koos saartega 447,2 ha.
Paunküla veehoidlas asub kümmekond saart, neist suuremad on Seapilli, Tudre, Mustakannu ja Mesipuu saar. Saartel elab ohtralt rästikuid.
Sae–Paunküla kanali kaudu juhitakse vett Jägala jõest Paunküla veehoidlasse. Veehoidlasse suubub ka Palgissaare oja.
Pirita jõgi suunatakse veehoidlast mööda lõunaküljel asuva kraavi kaudu (kus see läbib Paista järve). Sinna suubub Ardu juures ka Hiieveski oja, mis läbib veehoidlast vahetult lõunasse jäävat Hiieveski paisjärve. Jõega on Kiruvere oja kaudu ühenduses ka veehoidlast vahetult loodesse jääv Kiruvere järv.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (6), lahe_teostus (5), väikesaar (2), ujumiskoht (2), rästikud (1), võsa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9DMFT
Logiteadete statistika:
67 (95,7%)
3
2
1
1
0
0
Kokku: 74
Proovisin, mis ma proovisin, nii SUPi kui kummipaadiga, ei leidnud õiget lähenemisnurka, ikka jäi nii 100+ meetrit puudu.
Paunküla neljas, ootasin juba huviga kellakotti. Kotti silmasin kohe, kella hiljem.
Väike matk kannu juurest. Kõigepealt nägin kotti ja siis jäi ka kell lõpuks silma. Iga kell on vähemalt kaks korda ööpäevas õige.
Ja nüüd väike 2km matk paunküla puhkekeskuse suunas vastu tuult.
Vanad eestlased oli irmsaste ropud ja kellakoti nimelist sõna olen mitmel pool kohanud. Näitena folklore.ee "fraseologismide sõnaraamatust" - Veike nagu kellakoti kara - veikse kasvuga.
Siin mingit roppus meid ees ei oodanud. Teostus oli hoopis teisipidi väga muhe. Aitäh.
Viimase aarde, mis meil siit veel võtta oli, juurde viis taas geomaantee. Kell ei klappinud küll päris meie omaga, aga ei hakanud seda õigemaks ka panema. Panime nimed kirja ja võtsime suuna tagasi auto juurde. Meie matk kestis täna siin tund ja 22 minutit ning läbisime 4, 68 km. Aitäh peitjale!
Seapillilt sai suund edasi võetud Kellakoti poole.Mingil hetkel oli lumel paista ka looma ja kahejalgsete radu,paraku mitte minu soovitud suunas edasi minemas.Eemalt paistvate kõrkjate tõttu tegin väikese kaare sisse,kuigi oleks võinud vabalt ka otse vist rammida.Ühel hetkel uurisin kalameeste poolt hüljatud puurauke ja mõõtsin jää paksust.Hinnanguliselt kõva 40 cm ja veel pealegi.Saarel tegin juba vajalikud protseduurid,heitsin pilgu kellale ja kulgesin edasi.Aitüma peitmast
Kas seisev kell takistab elu kulgu? Ta näitab õiget kellaaega kaks korda päevas, tuleb ainult õigel hetkel kellale pilku peale visata... Aitäh peitjale!
Loogiline rada tõi siia samuti kannu juurest. Kõrkjatest läbi minnes tekkis pisikene kartus, et kas ikka kannab aga muret polnud. Taas üks tore lahendus. Tänud!
Tore talvine matk libedal jääl. Tänud aardemeistrile! Väga äge seerija!
Kaks esimest aaret leitud ja seega jääl liikumise soojendus tehtud, võtsime ette pikemad vahemaad. Esialgu ei meeldinud mulle üldse mõte kõrkjate vahele minna, sest seal teatavasti on jää vahel nõrgem kui mujal. Aga Tiit arvas, et kui 40cm, siis sellest vast piisab ka siia parasjagu ja eks ta tegelikult oligi täitsa tugev. Kuidagi õnnestus vahepeal valesse suunda keerata ja peaaegu Mustakannu saareni jõuda, aga siis keerasime siiski õigesse suunda tagasi ja jõudsime ka kellakotti vaatama. Aare oli saarepoolel, mis lõuna paiku jäi pigem varju ja siin oli üsna kõle ning tuuline, Seapilli saarega ei andnud võrreldagi. Aarde lahendus oli väga kena.
Aitäh peitmast!
Kui eile neid saari põrnitsesin ja midagi kindlat veel ei otsustanud, jäi siiski see mine tea... õhku. Täna kaks esimest aaret külastatud, vaatasin gepsu, et 1,1 km ja teised hoopistükis teises suunas... Aga see kõik ei veennud mind loobuma, hakkasin hoopistükis astuma, kuidas ma ta siia ikka üksi jätan. Vat siin sai ikka libedust, nagu klaas. Aga lõppkokkuvõttes polnud häda midagi, enne saart tuli küll taas väikseid lumekuhilaid läbida, sest kõrkjate vahel neid ikka oli vaheldumisi jääga, aga vaheldusrikkam oligi. Ootamatult kiiresti läks see tee, olin valmis vaevalisemaks teekonnaks. Seadsin oma kella kohalikku aega, oli teine kaunikesti erinev, ja heameel saavutatu üle rinnus pakitsemas, astusin järgmise eesmärgi poole. Tänud peitjale siia järvejääle meelitamast, palju toredam, kui paadimatk kõrkjates.
Kelmika nimega saar. Kohapeal läks veidi aega, et ülessülatada kotisuu ja seda kinnusiduv nöör. Aitäh
Rentisime kohalikust puhkeasutusest paadi ja võtsime ringi ümber järve ette. See siin oleks olnud viies, aga et päike oli juba loojumas ning saart ümbritsev kõrkjaväli ei sisendanud kindlust, siis otsustasime selle siin järgmiseks korraks jätta. Eriti, kuna tundus, et seda saab võtta ka maismaad mööda lähenedes. Eks saame näha...
Sai nii hästi pargitud, et sammusin kohe aardest mööda algul :) SUPilaualt sai vesiroose vaadata ja põhi paistis ka kätte. Mõnus :)
Seapillisaarelt jalutasin siia. Lähenemisteed andis ikka valida, kohati paistis jää habras ja igaks juhuks lähenesin veidi ringiga. Kõrkjate ja päikse koostöös oli jää siiski maru hapraks muutunud. Kui kõrjasele saareservale astusin, siis vajusin nii 10 cm läbi. No ei hullu, maa ju all. Kui järgmise sammu tegin, siis selgus, et ma olin liiga optimistlik. Seekord osutus vesi saapaservast sügavamaks ja selle peale keerasin kiirelt otsa ringi, vesi lirtsumas saapas.
Viisime kanuu lõunast põhja ning oli just paras hetk otsida veepealseid aardeid. Ilm oli superilus, veehoidla äärne oli telkivaid inimesi täis. Kunagi, paar aastat tagasi pidasin siin oma sünnipäeva. Kanuutasime puhkekeskusest ümbe paari saarekese ja vihma sadas mis kole. Nüüd saime vist pea kõikide saartega tuttavaks ja jala ka ikka maha. Selles mõttes on geopeitus ka väga kasulik, uurid kaarti, kohad on sul peale märgitud, kõik jääb paremini meelde. Meie lasime kanuu vette Kiruvere kandis kuskil ujumiskohas, mis oli täis telke, grillivaid ja kalastavaid inimesi. Võtsime saared järjekorras Püksireiesaared, Mesipuu saar, Mustakannu saar, Kellakoti saar, Seapilli saar ja Väikejärve saar. Oli väga meeleolukas ja mõnus retk.
Siin otsisime vaba vett, et kanuuga kuskilt roostikust läbi murda. Ma ei kujuta ette, kuidas SUP-itajad siin hakkama saavad, no ju ikka saavad. Aare oli jällegi oma nime vääriline, no tõesti, minge imetlege seda fantaasialendu. :D
Suur tänu peitmast!
Sellele saarle ligipääs oli paras vesiroosi ja roostiku labürint. Uime tagant sai aeruga ikka korduvalt veetaimi ära lükatud. Lõpuks kohale jõudes õnnestus täitsa hästi randuda ja vahva aare sai peagi leitud.
Tänan peitmast.
Peale Seapilli saare aaret mõtlesin, et kuhu suunas SUPitada, aega oli vähe, sest kaldalejäänutest üks on ainult 2 aastane ja ta tüdineb ära kaldal passimisest ning ega siis teistelgi seal väga tore pole. Kaarti vaadates otsustasin ikkagi Kellakoti saarele sõuda, et äkki saab ikka rohkem aardeid logida. Tegelikkuses aga läks siin jubedalt aega, sest sõudsin alguses pisut vales suunas ja siis tulin mingi maa tagasi, otsisin normaalsemat lähenemisteed. Ikkagi oli kõik paksult veetaimi täis ja kaldani saamine võttis aega. Juba enne randumist helises telefon, et kui kaua veel läheb ja tahaks minema hakata. Logisin siis kärmelt kolmanda aarde ära ja hakkasin otse läbi roostiku järgmise aarde poole uhama.
Väga raske oli kõrkjatest läbi pressida, saarel oli juba lihtsam. Kotike oli maha pudenenud, sättisime tagasi. Aitäh!
Kellakotile oli natuke keeruline pääseda, sest taamalt ei olnud justkui ühtegi tõsiseltvõetavat maamärki, millest tüürimisel juhinduda. See tingis sellise kenakese kaarja sõidutrajektoori, mille pärast sain tõrelda :) Ei uskunud see uskumatu Herki, et juhtisin meid saare varjust mööda, et me paat poleks nii tugeva tuule meelevallas. No ei uskunud! Igatahes siis juhtus veel see ka, et üks teine saar meenutas mulle Kellekoti saart ja lühikese meeltesegaduse hetkel tüürisin meid veel veidi õigest suunast kõrvale. Herki ei rõõmustanud. Seda võin küll kinnitada :D Aga kohale me jõudsime ja oli isegi kus maabuda. Leitud, logitud. Aare korras ja kuiv! Aitäh peitjale!
Logitud kõik väikese paadiretke raames - nr 1 Väikejärve saar, nr 2 Seapilli saar, nr 3 Kellakoti saar, nr 4 Mustakannu saar, nr 5 Mesipuu saar, nr 6 Püksireiesaared. Kokku ca 6km ja 2,5h. Pikem lugu ja FP seeriale Püksireiesaarte logis. Aitäh!
Kuna mul oli vajadus ühe aarde järgi ja meil oli kindel plaan siia kanti tulla ühele sünnale, siis võtsin ühendust Lauriga ja pakkusin välja, et võin topsi kohale toimetada. Sünnipäeval veetsin natuke aega ja siis hiilisin taasakesi minema. See nüüd siis selle aasta esimene SUPi vette lükkamine. Täna oli ikka eriti mõnus ilm. Tuut polnud, päikest ka mitte, nii kulgesin rahulikult kohale. Saarel ootas ees kindel koht, kuhu asetasin Lauri poolt kaasa antud topsiku, siis natuke ümbruse koristamist prahist ja võiski tagasi kulgeda. Tänud peremehele toreda aarde eest.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Tänu Janarile uus tops paigas :)
Tundub, et keegi on osa aardest ära varastanud, õnneks üks osa ikka rahule jäetud. Kui keegi peaks sinna nüüd minema, siis võimalusel annaks hea meelega uue karbi kaasa. Kohapeal ei tohiks olla küsimust, et kuhu see asetada.
Selle aarde poole lähenedes oli raske seda õiget suunda paika panna. Piliroog ja saarte rägastik tekitasid korralikult orienteerumisraskusi. Eelmise aarde juures sai küll enam-vähem siht paika pandud, aga reaalsuses oli teel üksjagu segadust. Kaupo va suslik jättis üldse oma naviseadmed autosse ja nii ta siis iga natukese aja tagant küsis: „Kuhu edasi“. Minu jaoks tähendas see aga seda, et veekindel kaelakott lahti, mobla välja, pilk kaardile, mobla kotti tagasi ja kott kinni. See aga nõudis nii palju energiat, et vastutuul peatas hoo kiirelt ning see hakkas mind koos alusega taas vastassuunas vedama. Ühel hetkel ma jälle teistest maha jäin ja mõtlesin, et sõuan ennast paari tugevama tõmbega teistele järele. Sattusin aga nii hoogu, et virutasin omale mõla käepidemega nii kõvasti vastu nokatsit, et see oleks peaaegu peast minema lennanud. Õnneks jäi müts pähe aga selle otsa ladustatud päikseprillidega nii hästi ei läinud ja need lendasid vette. Sekunditega kadusid need sügavusse. Ahh, juba jälle, alles mõned kuud tagasi Keava rappa sai ühed ära uputatud. Semud veel soovitasid edaspidi prillidele pael külge siduda nagu vanuritel kombeks. Mul aga tuli parem mõte. Kuidas oleks sangade külge paar pet-toorikud nipukatega külge tõmmata! Ehk tundub, et aeg on jah midagi välja mõelda, muidu muutuvad need seiklused veel liiga kulukateks. Igatahes läbi pilliroo seigeldes, leidsime lõpuks raja saareni ja saime selle leiugi vormistatud.
Tänud.
Mõnus septembriõhtu SUPitades jätkus. Kuigi ilm oli taas üle pika aja vee peal kulgemiseks soosiv, on siiski juba sügis ning päris tuulevaikste õhtut olekski olnud naiivne loota. Teekond kulges vaheldumisi vastu-, külje- ja taganttuules (kuigi viimast oli raske tunnistada, pigem oli ikka enamasti vastutuul:)).
Silver oli vahepeal vetevanale väikese ohverduse teinud, aga hoolimata sellest, et polnud päris vabatahtlik esemete loovutus, kulges geotuur lõbusalt edasi.
Kaupo oli kiireim ja juba logis kui ma järjekordset toredat temaatilist teostust uurima jõudsin.
Aitäh.
Siia sõites arvasin, et Silver pani telefonist simmani muusika lõbustuseks käima, kuid hoopis sissetulev kõne oli. Selle aarde leidsin ilma navigeerimisvahendita georada jälgides.
Ilmad on nagu on nüüd ja tuleb igat ilusamat ilma ära kasutada. Oli minu jaoks esimene kord supilaua peale ronida ja ka mu supilauale oli see esimene kord, kui keegi tema peale ronis. Kuna minek oli peale tööd, siis väga palju aega ei raisanud ja terve tee sõitsin põlvede peal. Nii sai korralikku tempot teha, aga umbes kolm tundi läks ära ikkagi. Kui oleks otse aardest aardeni sõitnud, siis oleks muidugi läinud vähem aega. Aarded olid väga toredad ja teemakohased. Tänud peitjale, et on võtnud endale vaevaks oma aardeid nii peita. Mõned peidukohad olid natuke liiga nähtaval, sest inimesed ikkagi käivad seal grillimas ja niisamagi laaberdamas. Nagu näha oli.
Oh jeebus kus oli alles maastik. Mina jupp ju ei näinud ega saanud aru, milline rohelus siin saar üldse on. Õnneks leidsime.
Aare taas nunnu ja üli andekas, aitäh silmi avamast kuda aardeid lihtsalt peita!
Enne saart ootas meid korralik labürint, mis tuli läbida, et aardeni jõuda. Meeldiv oli näha nii palu õitsvaid vesiroose. Aitäh!
Meile kolmele täiesti uus kogemus, enne polnud sup lauaga sõitmas käinud. Algul oli ikka tegemist, et õige rütm kätte saada, aga lõpp oli juba päris hea (vahepeal sai isegi püsti sõidetud). Saime nii päikest, tuult, kui ka korralikku vihma. Meile väga meeldis. Aitäh.
Plaan Paunküla veehoidlat külastada oli paigas juba jupp aega tagasi.Siia sõites saime vihma ja väike kahtlus näris hinge,kas ikka on kõige parem päev suppamiseks.Oli,saime nii tuult,päikest kui ka päris korralikku vihma,laineid kui ka siledat vett.Alguses kohe kui vee peale saime oli tuul korralik ja tahtis meid vales suunas viia aga me olime visamad ja nii me järjepanu saared vallutasime,vahepeal nautisime lille ilu ja roostikus sõitu kuhu olid juba rajad ette sõidetud.Super 3tundi sai veepeal veedetud.Tänud peitjale,kaasotsijatele ja Airile kes sup'id kohale toimetas.Aitäh!
Plaan Paunkülla SUPitama tulla oli ammu paigas, aga ilm kiskus kuidagi niruks. Mis siis ikka, tuleb sobivad riided selga panna. Tegelikult polnudki hullu midagi, saime kõike... kõigepealt oli korralik tuul ja tundus, et võimatu on vastu tuult liikuda, aga siiski kuidagi saime edasi... siis oli päikest ja paar vihma sabinat ja veel tuult, aga vahvad geopeiturid rühkisid aina edasi ning nii me lõpuks kõik õnnelikult tagasi jõudsimegi. Oli järjekordne tore päev, toredas seltskonnas. Suur tänu.
Selle aardeni lähenemine läks põnevaks seiklemiseks pilliroo labürindis. Igaüks valis oma lemmik suuna. Minu lemmik saar tänasel päeval. Meeldis siin läbürindis seiklemine ja vesirooside ilu vaatlemine. Ka edasi minekuks hargnes seltskond taimestiku vahele. Tänud peitjale seikluste ja ägedate aardeteostuste eest!
(Paunküla 5/6). Kui keegi eelmise aarde juures ütles, et jätame siis vahele, kui ei leia ligipääsu (aga ei, tagasi ei taha ju tulla - vähemalt mitte enne kui keegi veel otsustab sinna juurde peita), siis mul tekitas selle aarde juurde tee leidmine sarnase mõtte. Kaart tundus segane, silmapiir võsane ja eelnevad logid mitte just ülearu optimistlikud. Aga, nagu öeldud enne, siis tagasi ju ühe aarde pärast tulla ei tahaks, seega Helen ja Salme võtsid navigeerimise töö enda peale, aeg-ajalt püsti tõustes, silmapiiri kaedes, lahtist vett otsides ning suunda öeldes. Mina liuglesin paadi ninas, pildistasin paadisolijaid ja mööda libisevaid vesiroose ning andsin Kärdile nõuandeid “vasak”, “parem”, “hooga edasi - jõuga läbi”, sest kuna meil oli sõudmine, mille üks tunnus on seljaga sõidusuunas olemist, siis ega Kärt näinud neid looduse puhmaid, mis meil teel olid, enne kui juba sees olime nendes. Siis ei jäänud tal muud üle, kui aerud paari tõmmata ja loota, et liugleme läbi ja kui see ei õnnestunud, siis ragistada ja madistada loodusega. Lõpuks aga jõudsime ideaalsesse kohta ning aardeni viis täitsa viisakas georaja laadne vooklev asjandus. Olgu siis ka ära mainitud, et ühtegi vooklevat madu meile täna ette ei sattunud, kuigi ma hoiatasin, et Kärdi suur hirm neid ligi võib tõmmata. Siit tagasitee sai endale Salme, kes samuti veidi vesise võsaga madistada sai, aga kuna arusaam, kuhu ja kuidas oli parem, siis lahkumine siit saarelt viimase juurde läks täitsa mõnusalt. Peitjale aitäh!
Selle saare poole liikudes oli tunne, et kõikjal ainult üks roheline väli. Pidi ikka üsna tihti paadis püsti tõusma ja kikivarvule end upitama, et mingit sinka-vonka veeteed märgata. Igasugu kõrkjaliste ja vesirooside ja kuppude vahelt jõudsime saarele, kus paistis mõistlik randumiskoht ja selle lähedal ka põneva teostusega aare. Aitäh!
Siia tulles seisis Salme vahepeal püsti ja vaatas kuidas läbi navigeerida. Mai ütles, et kas parema või vasaku või mõlema käega aerutaksin ja millal suure hooga minna. Koos navigeerimise ja minule suuna andmisega saime lõpuks väga mõistlikus kohas randuda. Aare oli super lähedal ja ilmselt ka aarde peitja seda teed kasutas. Aitäh!
Tegime sõpradega toreda paadimatka, noppisime saartel olevaid aardeid. Aitäh!
Aitäh Kristale, Viivele ja Raivole mind kampa kutsumast! Olin peale lainelist meresõitu üsna läbi omadega, aga ei raatsinud ka väga vahvast seltskonnast ja kanuusõidust ära öelda! Oli väga mõnus kulgemine ja ilus õhtu! Aitäh peitjale!
Rentisin kanuud, kutsusin sõbrad kaasa ja veetsime toreda õhtu veehoidlal. Aitäh!
Mustakannu saare juurest mõlasime Kellakoti saare poole. Kulgemine tuuletul veel päikesepaistel kaiseli sammaste- saarekeste vahel oli päeva kõige ägedam maastik. Vesiroosid saatsid meid kõikjal saarelt saarele mõlades. Saar sai külastatud ja edasi kulgesime viimasele saarele Seapilli. Tänud peitjale.
Naljakad nimed siinsetel saartel. Esmapilgul tundus, et siia ei saagi, aga kaarti lähemalt uurides siiski ühe vesisema koha tuvastasime. Manööverdasime ennast vesirooside vahel täitsa aarde lähedale.
Mustakannust Kellakotti paistis silma järgi nagu mitte mingit teed olevat. Kõrge taimestik igal pool ees. Maa-ameti järgi leidis õnneks vesisema teekonna ikka üles. Edasi tuli vesirooside vahel teha veidikene slaalomit. Üks hetk ennem saart märkasime ilusat avarat vett aga olid professori õpetussõnad värskelt meeles, et just sealt ei tohi minna. Niisiis valisime pealtnäha kehvema teekonna aga see osutus väga hästi läbitavaks ja peagi olimegi täitsa kohal. Ei uskunud, et me nii lähedale aerupaadiga saaksime. Aitäh aarde eest!
Siia saabumine oli juba üpris floraalne ja täitsa uutmoodi kogemus. Kõik need erinevad kõrrelised, keda oma teel kohtasime, suutsid meie püksitaskust ka viimase pastapliiatsi välja meelitada. Õnneks oli siin aardes, mis taas väga stiilselt lahendatud, pliiats olemas. Lootsime, et nii meie seiklus ka jätkub. Ja noh – esialgu jätkuski. Aitäh peitjale!
Mustakannust läbi vee ja peamiselt tihke tihke bioloogia sai siia tee rajatud. Kohati tekkis tunne, et ujud legendaarsetes veealustes kelpi metsades. Ootasin paari saarmaperet meile kaasa elama. Aare igati temaatiline. Tänud
No mis meid nüüd ees ootab. Kõrkjaid igal pool aga õnneks leidsime raja, mis meid viis kaldale. Nagu väike oaas, vesiroosid ümberringi. Ees ootas jälle tore aare. Aitäh.
Appi, kui äge. Miks mul kodus sellist pole? Igavene nunnu teine ju. Huvitav, kas aega ka näitab? No ikka, vähemalt kaks korda ööpäevas näitab ja kui täpselt veel siis. Samas, ma ütlen, ega konteinerihoidik oli ka tasemel, kõik detailini läbi mõeldud. Aitäh, see aare oli minu lemmik Paunküla veehoidlal :)
Kõige raskemini ligipääsetav aardesaareke tänastest. Üritasin Maa-ameti ortofotolt uurida, kus roogu tihedamalt ja kus vähem - üpriski tulutult, sest reaalis kasvas seal ikka palju rohkem. Aitas vaid iga vähekese aja tagant paadipingile püsti ronimine, et näha kuhu suunas rohkem vabamat vett jääb. Päris palju udjasin lihtsalt ühe aeruga põhjast, muidu poleks edasi liikunudki. Tunduvalt kitsama kanuuga oleks siia tulek küll palju kergem olnud. Lõpuks sain siiski päris rannale kohale, kannatas lausa otse paadist kuivale maale astuda. Kellakoti teostust ei osanudki kuidagi ette kujutada, ilmselt igaüks mõtleb oma rikutuse tasemelt, igatahes on siin õnneks väga viisakas aare. Aitäh.
Eks varem või hiljem oleks ju niikuinii siia tulnud ja miks mitte siis juba varem. Nii ehk naa jätkuvalt kuumad ilmad ja vees või vee peal tehtavad aarded tõmbavad nagu raud magnetit. Nii sättisime ka meie end täna siiapoole ja etteruttavalt võib öelda, et siin kulus meil ära terve õhtu. Täpsemini öeldes hetkest, mil paat sai vette lükatud ja peale kuue aarde külastust oli kulunud aega 3 tundi ja 40 minutit. See teeb siis umbes 37 minutit ühe aarde kohta. Margusel oli plaan kummipaat täis pumbata aku abiga ehk siis suts ja valmis aga miski jubin otsustas mitte töötada ja seni, kuni ta asja uuris hakkasin ma jalgpumbaga paati täitma. 550 jalahoopi hiljem oligi paat õhku täis ja Margus ei saanudki aru, mis täpsemalt tööd teha ei tahtnud. Mina see igatahes polnud.
Algne plaan (see oli väga kehv plaan) nägi ette, et juhime paati korda mööda, et jõuvarusid hoida. Aga ega selle kummipaadi juhtimine polnud üldse nii kerge nagu ma ette kujutasin. Minu käes nimelt kippus see asi pigem ringe tegema, mitte kindlas suunas liikuma. Margus pakkus välja, et ma lihtsalt teen parema käega rohkem tööd. Ma üritasin talle vastu vaielda aga ega seegi mul hästi ei õnnestunud.
Tänud Sulle Laur! Polnudki varem sellele tähelepanu pööranud, et Paunküla veehoidla peal nii palju saari on. Või, et seal üldse saari on ja neist paljud veel nii vahvate nimedega. Jälle targem :)
Kolmandaks saareks võtsime sihi siia. Kuna Margus oli juba paati kahe aarde juurde juhtinud, siis oli nüüd minu kord tööd teha ja siin see nüüd siis selguski, et ega sellest midagi ilusat ei tule. Punnisin siiski kolmsada meetrit edasi liikuda ja seejärel võttis Margus aerud taas oma kätte. Olid kellad, olid kotid. 19:50 logisin ja Margus pumpas pisut paadile õhku juurde. Veealune maailm oli täis igasugu taimi, mis ka üle paadi serva vaadates silmailu pakkus.
Siin suutsin juba musta kannu juurest sõitma asudes pikalt mõtiskleda, et mis teemakohase vidina peitja siin välja on mõelnud ja no mõtlemisainet jagus küllaga. Saarele suutsin sellisest suunast läheneda, kus tuli korralikult kõrkjatega maadelda... kummipaadiga on see üks korralik tüütus. Lõpuks sain meid ikkagi vabamasse vette ning sealt oli saareni juba muretu aerutamine. Kohapeal jäi ka vidin kohe silma, igati uhke ja vahva lahendusega asjandus, tänud!
Õige lähenemistee leidmisega läks omajagu katsetamist, aga üles me ta leidsime. Paat ankrusse pandud, tegime väikse jalutuse aardeni. Kui oli aeg lahkuma hakata, siis selgus, et paadi serva alt tuleb kahtlaseid mulle. Auk oli tõsiasi, nagu ka see, et meil lappimiskomplekti ei olnud. Õnneks siiski oli mul arusaamatul põhjusel seljakotis mäkaivari teip ja nii sai sellega selline paik peale, mis järgmise saareni küljes püsis. Tänud aarde eest!
Nüüd võttis aerutamise üle Priit. Miki kommenteeris Priidule, et kas aerutada ei oska, mida sa siin siksakitad, sul naine sõitis palju paremini. Priit nagu ikka ajas selle looduse kaela, oli tõusnud väike tuul ja sellega seoses ka väike lainetus- need juhivadki me paadi kogu aeg vales suunas. Lõpuks ikka jõudsime kohale. Aega kulus kokku 3h ja peaaegu 7km. Tänud taas temaatilise konteineri eest.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Eelmisel õhtul grillisime Jürikatega ning panime plaani paika, et kas ja kuidas ja mis moodi neid saari vallutada. Nendel olid supilauad, mul polnud rootsi laudagi - vaid paadinahk ja lisaks veel elektrimootor, mida kordagi testitud ei olnud.
Samas elektrikaga võiks seal veehoidlas ju täiesti legaalselt liikuda. Ühesõnaga siis läks nagu tavaliselt, mõte hakkas liikuma ja lõpuks oligi plaan koos. Et aku leian, krokodillid ka, need millega voolu paadi sees liigutada (mitte koledad naised või vee-elukad), siis veel paadile mootori tarbeks see ahtripeegel aretada, tehtav. Ahjaa, mask ja ujumistoru ka kaasa, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja osa varustust tuleb hiljem põhjast üles tuua.
Hommik möödus asju kaasa pakkides ning igaks juhuks toppisin veel erinevat kola kaasa, kuna alati selgub just kohal olles, et midagi olulist on puudu ning auto sai laeni kõike vajalikku täis. Kohale jõudes tuli välja, et meil pole vaja paadi- ega supinahkasid täis puhudagi, kuna seal on täiesti korralikud paadid olemas, millele võib vabalt elektrika sappa panna ja kasvõi 10 ringi järvele peale lasta. Priit pomises midagi 7 kilomeetrist. Vabalt sõidame ära, akut jääb ülegi... JEEHUUU!!!
Leppisime paadirendi kokku ja mina muidugi särasin nagu juudi jõulupuu, kuniks läks asjade komplekteerimiseks. Vest, aku, kaablid, mask, geokott, paadimootor.. paadimootor??? PAADIMOOTOR???
Kõik vajalik oli kaasas, peale selle näruse ja ebaolulise pisiasja nagu paadimootor, mis meid pidi seal järvel edasi vedama. Väljas oli selleks ajaks umbes sama temp, millega ma ahjus kana grillin, ehk 34 kraadi. Oi, seda ilkumist ma kuulsin päev otsa, kui hea mootor meil kaasas on :D Edasine tegelt oli lihtsam, kui ma arvasin, sest paat läks ka aerutades edasi ja kuna me jagasime distantsi ära, siis läks meil jõugu peale päris lihtsalt.
Esimesena aerutas Ethel. Teel aardeni möödusime nagu postist ühest poiss+plika paatkonnast, kus kutt üritas täiest jõust paati tagurpidi, st ahter ees aerutada ning see muidugi keeldus normaalselt liikumast ja siksakitas niisama. Jagasime käigupealt nõuandeid, et "pane naine sõudma, siis näed, kuidas paat lippab, näe vaata meie pealt". Aarded ise olid ülivõrdes lahedad ja seltskonnaga vedas samuti. Teinekordki! Ahjaa, ühe uimase vähi saime ka kätte, tegime fotosessiooni ja lasime ta vette tagasi ning madusid.. hmm, madusid nägin ma iga aarde juures ja mõned ronisid meiega isegi samasse paati. Õnneks piirdusid nad ainult susisemise ja ilkumisega :D
Saime kutse saari vallutama tulla. Alustasime kaugemast. Aerutasime kordamööda, veetaimed peavalu ei valmistanud,alati saab läbi ,kui väga tahta. Selliste toredate kaaslastega saab nalja rohkem kui euro eest, ei hakka siin ära mainima,eks igaüks ise, kui soovib. Nägime päris ehtsat vähki,Miki hoidis pildistamise ajaks teda käes. Ussidest ei tea me midagi,polnud au kohata. Aarded olid kõik ägedad, mõni võttis muigama ka.. Tänud peitjale ja kaaslastele
Eelviimane linnukene enne.. ee.. viimast - loogiline ju, kas pole :-) Nagu meiegi kaardil selgus, ei olnud OSMis kõrgemat veetaimestikku peal. Õnneks polnud neis midagi läbimatut ning valgete vesirooside ja kollaste kuppude imetlemiste ning pildistamise saatel jõudsimegi tänasele eelviimasele külastatud saarele.
Nagu aimata võis olid kellad ja olid kotid. Vahepeal oli neid saarel isegi mitu. Toimisid nagu kellavärk! :-) Aitähid Laurile lahedalt ajastatud aardeseeria eest siinsetes vetes! Kõik kombes.
P.S. Ennist unus kirjutada, et iga saare pealt korjasin ära tühja taarapudeli või purgi. Palun andke teiegi oma panus ja ongi plats jälle ilusam me kõigi jaoks.
Kui muidu oli Kristjan meil navigeerija, siis nüüd selgus, et kaardile polnud tohutut pilliroogu märgitud. Edasi navisime Liisi geonina kaudu, nii et Simone mu varsti võsaraiduriks ristis. Kui veest sai suund aardele paika, siis keksisin otsima ja peagi saidki nimed kirja.
Kui eelmise aarde juurest süstasse jõudsin, langesid esimesed piisad. Keset järve kummipaadis istuvad kalamehed hakkasid hoogsalt kalda poole aerutama. Välgud ja müristamine lähenesid kiirelt, tuul tõusis ja vee peal oli ... huvitav. Siim arvas, et võiks tagasi auto juurde sõita, ma olin kindel, et sinna me ei jõua, seega tõmbasime endid Mustakannu saare otsa puude vahele. Ja siis kallas ja välgutas ja müristas. Vihm oli soe, aga tuul andis jahutavat osa juurde. Veerand tundi kallas täiega. Ja tuul möllas mõnuga. Siis hakkasid välgud kaugenema ja sadu vähenema. Kaugel oli taas näha taevapiiri. Sadas veel jupp aega, aga mõlasime järgmise saare juurde. Kuigi maa oli lühike, sai roostikus tiirutada ja vesiroose imetleda.
Randumine oli lihtne ja aardeleid tuli kärmelt. Taas kõigile soovitatav kombo. Aitäh!
Õhtu oli jumaliku moega, soe ja pikk. Saime logistiliselt end just üheks ajaks stardipaika. Seadsime SUP laevastiku lahingukorda , ja läks lahti. Kõige raskem oligi seesama aarde leidmine, küllap olid meie pilgud veepealt maale liikununa ebatäpsed, Aegajalt takerdusime roostikutesse, aegajalt korjasid me SUPd endale korralikud maskeeringud järele. Seejärel saime taas naudinguga vaba vett mõõta. Nii need logid muutkui tekkisid, samas muutus õhtune lüüjoma sättiv päike kõigele veel kaunimaid värve. Algselt olnud tuul kadus ka lõpuks olematuks. Isegi kahju oli kui viimane aare leitud sai. Aitäh väga tore õhtukulg oli
Siia veehoidlale tulles oli tõesti aimdus, et vesi on geopeituritest paks ja et me ehk vaevu omale ruumi leiame, et sellest massist läbi pressida, siis tegelikkus oli see, et hommikul vara oli vaid Ove selle saartetiiru siin ära teinud ja meie saime igale poole end teisena sisse kirjutada. Teist kohta aga teadupärast ei võideta, vaid.. noh, teiseks jäädakse. Mis siis ikka, tuli sellega leppida. Pealegi, üsna hiljuti olime käinud ju samas koosseisus (samuti Lauri peidetud veeseeria) PKT teist osa esmaleidmas ning Ove oli seal siis kas teine või kolmas, seega - fair enough! :)
Siia saarele pääsemine oli omajagu keeruline. Kui sul ees kõrgub pea silmapiiri lõpuni kõrkjaväli, siis ole mees ja otsi see õige rada üles. Õnneks teiselt korruselt ehk püsti seistes oli vaade parem ja nii oli mõnel pool kõrkjate taga näha vett. Riskide hajutamiseks läksime kahte eri teed, osad paremalt, teised vasakult, kuid saare juures saime mõlemad kokku, seega võimalikke lähenemisteid on rohkem kui üks.
Sellel omapärase nimega saarel (mitte, et see nüüd ainuke omapärase nimega saar siin oleks, teised täpselt samasugused lustakad nimed) ootas ees väga omapärane aare. Ikka tore on, kui peale sellist veidi suuremat pingutust ootab ees midagi ilusat. Meie täname!
[FTF] Uue aarde avaldudes oli tahtmine kohe vee peale tormata aga suutsin siiski hommikuni vastu pidada. Kuna ees ootas tööpäev, siis lükkasin Paunkülas SUP laua vee peale hommikul kell 6, et kella 9-ks linna tagasai jõuda. Hommikune kulgemine vee peal oli puhas nauding, boonuseks siis uute aarete FTF-id.
Kohale saamine võttis veidi aega, sest algul tekitas see roheline müür veidi nõutust. Tegelikult kannatab sealt täitsa läbi rammida. Aare oli ka päris lahe. Aitähh!
Eelmisel õhtul GP lehele ilmunud aarded tegid ikka rõõmu küll. Sellel suvel on just need aarded sellised, mis kõige suuremat naudingut tekitavad :)
Olime kindlad, et kui me õhtul kohale jõuame, on geopeiturid terve päeva jooksul Paunküla veehoidla koos oma väikeste järvedega suutnud ikka korralikult lainetama lüüa aga võta näpust, eksisime. Oma nimed saime jätta teisele reale.
No ja need temaatilised aarded! Need tõmbasid ikka suu naerule.
Suured tänud Laurile ja kaaslastele, kellega võib iga kell kvaliteetaega veeta ;)